Jürgen Wullenwever

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Jürgen Wullenweber)
Jürgen Wullenweberi pilkeportree
Jürgen Wullenweveri pitser, umbes 1533

Jürgen Wullenwever (ka Wullenweber; hiljemalt 1488 Hamburg24. september 1537 Wolfenbüttel) oli Lübecki raehärra ja Lübecki bürgermeister aastatel 15331535, samal perioodil ka linna tegelik juht.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wullenweveri isa Joachim Wullenwever pärines Perlebergi kaupmeheperekonnast ning asus 1481. aasta paiku Gewandschneider'ina elama Hamburgi, kus ta mündimeistri ja Gewandschneider'i tütre Hans Schroderi tütre Anneke Schroderiga (1460–1488)[1] abielludes jõukaks sai. Jürgen Wullenwever oli noorim poeg. Ema suri tema sündimise aastal. Isa abiellus Hamburgi raeperekonnast pärit lesknaise Beke Nannega, suri aga juba enne 1500. aastat. Tema vend Joachim (1486–1558) osales raehärrana Hamburgis sealses reformatsioonis, vend Hans oli kaupmees.

1525. aastal läks Jürgen Wullenwever mõõdukalt eduka kaupmehena Lübeckisse ning abiellus Lübecki kaupmehelese Elisabeth Peynega, kes pärines Greverade patriitsiperekonnas. Ta elas oma venna majas Königstraße 75.[2] Tema naaber oli seal Rootsiga kauplev Harmen Israhel,[3] 1520. aastate algusest saadik üks Lübecki protestantide liidreid. Ka tal endal pidi siiski Lübeckis maja olema, sest 1526. ja 1529. aastast pärinevad ürikud nimetavad teda boseten borger, st maaomandiga täiskodanikuks. Wullenwever astus Novgorodiga kauplevate kaupmeesti seltsi ja juba 1525 sai temast nende oldermann. Ta kuulus ka Lübecki Maria Magdalena kiriku juures tegutsenud prestiižikasse Antoniuse vennaskonda.

Poliitiline tõus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta võttis varakult omaks luterluse, samas kui Lübecki raad oli veel katoliiklik. 1520ndatel puhkesid Lübeckis reformatsiooni käigus korduvalt rahutused. Üha rohkem inimesi puutus kokku Martin Lutheri õpetusega, raad aga püüdis kõigest väest selle levikut takistada. 1530. aasta alguses kuulus Wullenwever, kes oli ilmselt selleks ajaks juba luterlasena ja eelkõige hea kõnemehena nime teinud, nende 16 kodaniku kohta, kes pidasid raega läbirääkimisi evangeelsete kristlaste parema kaitse üle.

Kuid 1530. aastal puhkesid linnas rahutused keiser Karl V poolt nõutava türklastevastase sõjaraha (Reichstürkenhilfe) tõttu ning enamik linlastest asus toetama reformatsiooni. Kui raad nõudis muu hulgas sõjaraha tõttu maksude tõstmist, valisid kodanikud kodanike komitee, kus olid käsitöömeistrid ja kaupmehed pooleks, ning nõudsid vastuteenena rohkem kaasarääkimisõigust ja evangeelseid jutlustajaid. Wullenwever valiti sellesse nn 64 komiteesse, kuigi tal väidetavalt puudus linnas kinnisvara ja kodanikuõigus,[4] ja tõusis peagi komitee eestkõnelejaks. Wullenwever tõusis reformatsiooni nõudvate linlaste, kes olid enamasti vaesemad ja vähemprivilegeeritud, juhiks. Samal aastal olid raehärrad sunnitud kogukonna survele järele andma. 1531. aasta 7. mail võeti Wullenveweri suunamisel linnas vastu luterlik usutunnistus, mille koostas reformaator Johannes Bugenhagen. See pidi jõustuma 27. mail. Komitee ning uute ametite, nagu kirikuvanemate üle oli kodanikel rohkem mõju. Linn otsustas ühineda Schmalkaldeni liiduga.

Protestiks lahkusid ülestõusmispühade eelõhtul, 8. aprillil 1531, neljast bürgermeistrist kaks, Nikolaus Brömse ja Hermann Plönnies, salaja linnast, suundudes keiser Karl V õukonda, et otsida keisrilt reformatsiooni pooldajate vastu abi. Kodanikud kartsid nüüd oma turvalisuse pärast. Nende usaldus Lübecki rae vastu oli kadunud. Mõned tahtsid raadi laiali saata, aga Wullenwever soovitas linna asutaja Heinrich Lõvi väidetavale mandaadile viidates raadi täiendada kodanike komitee sobivate liimetele. Ta laskis kirjutada sedelitele üheksa nime, mille seast Mattheus Packebusch, alles jäänud bürgermeistritest vanim, pidi tõmbama seitse. Wullenwever lootis ise rae liikmeks saada. Kuigi Wullenweveri nimi oli oletatavasti ühel liiskudest, jäi ta kogu Lübecki rahva suureks pettumuseks valimata. Alles 21. veebruaril 1533 toimunud valimistel valiti ta Lübecki raadi ja 8. märtsil sai ta esimeseks bürgermeistriks. Samal aastal tõusis Wullenweber ka Lübecki tegelikuks juhiks ning asus kohe ellu viima aktiivset poliitikat, mis oli ennekõike suunatud Lübecki kui tähtsaima hansalinna positsiooni parandamisele. Seetõttu sattus ta aga vastuollu Taani ja Rootsiga, kes soovisid oma kaubandust ise kontrollida.

Võitlus Lübecki majandusliku hegemoonia eest[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandi esimesel poolel oli Hansa Liidu monopoolne seisund Põhjamerel ja Läänemerel ohus. Kui varasematel sajanditel oli kogu kaubavedu idast läände ja läänest itta käinud maitsi Hamburgi ja Lübecki vahet ning eelkõige Lübeck tänu laoõigusele, tollidele ja ümberlaadimis- ja laomaksudele rikastunud, purjetasid nüüd Hansa Liitu mittekuuluvad hollandlased põhja poolt ümber Taani, et kaubelda otse taanlastega ja idapoolsete Läänemere-äärsete aladega. Ka Taani, mis seni oli olnud seotud lepingutega, mis nägid ette kauplemise ainult Hansa Liidu kaupmeestega, ei olnud enam valmis sellele diktaadile alluma. Lübecki kaupmeeste hegemoonia ja jõukus olid ohus. Kui Taani kuningas Frederik I 1532 palus Lübeckilt abi kukutatud kuninga Christian II tagasivallutamiskatsete vastu, esitas Wullenwever Lübecki saadikuna nõudmise, et taanlased vastuteenena takistaksid hollandlastel Sundist läbisõitu. Seepeale sõlmitud lepingut taanlased aga ei täitnud, kuigi Lübeck neid sõjas edukalt aitas.

Pärast Taani kuninga Frederiki surma 1. aprillil 1533 sõitis Wullenwever, kes oli esimesi nädalaid bürgermeister, taevaminemispühaks Kopenhaagenisse, kus ta pakkus Frederiki vanimale pojale hertsog Christianile toetust ning nõudis selle eest 1532 sõlmitud lepingu täitmist. Melchior Rantzau ütles talle aga ära.

Wullenweveri egiidi all hakkas Lübeck seepeale suvel 1533 ise hollandlaste konkurentsi probleemiga tegelema ning hollandlasi kaaperkirjade abiga Läänemerelt tõrjuma. Linnakapten Marx Meyer maabus augustis Inglismaal, taotledes kuningas Henry VIII toetust. Vendi Linnade Liitu ei õnnestunud osavõtuks motiveerida. Kaaperdamine halvas kuudeks kogu kaubanduse. Lübeck kannatas edutu kaaperdamissõja all kõige rohkem, sest Lübeck pidi laevad välja panema, sissetulekuid kaubandusest aga ei tulnud. Wullenweveri kaubanduspoliitikat hakati linnas üha enam kritiseerima. Hamburgi rae vahendusel (sinna kuulus ka Wullenweveri vend Joachim) algasid märtsis 1534 keisri saadikute ning teiste hansalinnade delegaatide kaastegevusel Hamburgis Lübecki ja Madalmaade rahuläbirääkimised. Kui Lübecki põgenenud bürgermeistri Nikolaus Brömse vend Heinrich Brömse nõudis keisri nimel vana korra taastamist Lübeckis, lahkus Wullenwever koosolekult.

Lübeckis võitis Wullenwever tema omavolilisest käitumisest nördinud kogukonna tuliste kõnedega jälle enda poolele. Et edasist opositsiooni eos lämmatada, keelas ta pidada koosolekuid ilma komitee loata. Kriitilised hääled raes tasalülitas ta viitega Heinrich Lõvi mandaadile, mille järgi igal aastal peab 24 raehärrast kolmandik raest lahkuma. Nii õnnestus tal peaaegu kõik oma vastased raest välja tõrjuda.

Kaaperdamissõja finantseerimiseks oli Wullenwever lasknud konfiskeeritud kirikuvarad, üle 9600 naela kulda ja hõbedat, sulatada. Messinglühtrid sulatati ümber suurtükkideks. Sellega oli ta ajanud linnas opositsiooni vihale ning saanud ka mujal palju vaenlasi. Holsteini aadel (equites originarii), kes määras osa toomkapiitlist, reageeris pahaselt. Wullenweveri ülbe käitumine viis selleni, et Rootsi kuningas Gustav I Vasa tühistas Lübecki kaupmeeste kaubandusprivileegid, mille need olid saanud osalemise eest Rootsi iseseisvussõjas 1524, ning sõlmis liidu Taaniga.

Krahvivaenus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Krahvivaenus

Pärast Frederik I surma aprillis 1533 puhkesid riigis rahutused. Tema poeg, Holsteini hertsog Christian, ei suutnud tagada enda kohest kuningaks valimist ning paljud sise- ja välismaised jõud asusid tegevusse, et tõsta Taani troonile tagasi kukutatud Christian II.

Holsteini Christiani vastu astus välja ka Wullenwever, hoolimata sellest, et too oli luterlane, samas kui Christian II oli vähemalt ametlikult katoliiklane. Kuid Wullenwever mõtles ennekõike Lübecki positsiooni parandamisele ja lootis, et kui Christian II Lübecki armust Taani troonile tõstetakse, saab tema linn väga soodsad kaubandustingimused Läänemerel. Aprillis 1534, kui aasta pärast Frederiki surma oli troonijärglus Taanis veel ebaselge, palus Oldenburgi krahv Christoph abi oma sugulase Christian II vabastamiseks. Komitee, raad ja kogukond hääletasid selle poolt, et astuda Wullenweveri juhtimisel liitu Christophiga, kes oli Holsteini vastaste jõudude peamiseks väejuhiks. Puhkenud konflikti Taani trooni pärast hakati Christophi järgi nimetama Krahvivaenuseks. Lübecklased nägid selles viimset võimalust vana majanduslikku hegemooniat säilitada. Vendi linnad ei olnud aga ka seekord valmis Lübecki sõda toetama. Juulis saabusid Wullenweveri saadikud Wismarisse, Rostocki ja Stralsundi, et häälestada kodanikke sõda mitte pooldava rae vastu. Ent alles siis, kui esialgne edu näis tõotavat kerget võitu, ühinesid linnad ja nende maahärra Albrecht VII Taani-vastase võitlusega, kuid lubatud vahendeid nad siiski ei andnud.

Sõda kuulutamata ründas Wullenweveri usaldusalune Marx Meyer Holsteini. Esimestele kiiretele võitudele järgnes siiski varsti sõjaline ebaedu. Hertsog Christian piiras Lübeckit ning peatas Travemünde blokaadiga igasuguse kaubanduse. Wullenweveri populaarsus linnas vähenes kiiresti. Selleks ajaks hakkas kostma hääli, et ta ei kuula enam kedagi peale Hamburgist pärit sündiku Johann Oldendorpi ja oma väejuhi, Hamburgi ankrusepa Marx Meyer. 18. novembril 1534 lõpetas Stockelsdorfi rahu sõja Holsteinis, Taanis aga sõditi kõigi osapoolte nõusolekul edasi. Kodanikud olid sõja majanduslike tagajärgede pärast nördinud ning surusid Wullenweveri äraolekul läbi komitee tagasiastumise ja raest välja arvatud raehärrade tagasituleku.

Wullenwever soovis hoolimata kaotustest võitlust iga hinna eest jätkata ning lahkus suvel 1535 koos raehärra Godeke Engelstedega Lübeckist, et oma liitlastega Kopenhaagenis kohtuda ja sealt sõjategevust koordineerida. Taani võimu uut kasvu ei suutnud ta aga takistada, liitlaste vahel aga tekkisid lahkhelid, enamasti sõduritele maksmata jäänud palga pärast.

Ka Lübeckis oli Wullenweveri mõju kadumas. Pärast Lübecki laevastiku hävingut juunis 1535 süüdistasid kunagised pooldajad teda reetmises. Kogukonnas oli tal aga ikka veel toetust. 7. juulil saabus keisri eksekutsionaalmandaat, mis nõudis vana korra taastamist ja Nikolaus Brömse uuesti ametisse seadmist 45 päeva jooksul. Suur osa kodanikest ja ka raehärradest laskis kaua Wullenweveril end veenda, et silmas polnud peetud tema tagasiastumist. Alles 26. augustil, 1535, keisri ultimaatumi tähtaja viimasel päeval, astus ta hansapäeva ning kodanike komitee ja kõigi teiste seda ringkonda esindavate Lübecki rae liimete survel tagasi.

Lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Et Wullenweveri nägu päästa, pakuti talle Bergedorfi amtmanni ametikohta, mis tavaliselt kuulus kõige staažikamale raehärrale. Seda kohta ta aga vastu ei võtnud, vaid püüdis värvata Hamburgist lõuna poolt palgasõdureid, et toetada liitlastest Taani linnu Kopenhaagenit ja Malmöt. Novembris 1535 võttis Bremeni peapiiskop Christoph von Braunschweig-Wolfenbüttel ta vangi ning märtsis 1536 kuulati teda Rotenburgis mitu korda, osalt Lübecki raehärrade Nikolaus Brömse, Nikolaus Bardewiki ja Joachim Gerckeni juuresolekul piinamisega üle. Piinamisel tunnistas ta, et oli kavatsenud vandenõud Lübecki rae vastu, et kehtestada Münsteri kommuuni eeskujul anabaptistide võim. Need tunnistused olevat temalt välja meelitanud Taani nõunik Melchior Rantzau. Seepeale vahistati mõned tema usaldusalused kodanike komiteest, sealhulgas Johann von Elpen ja Harmen Israhel. Siiski lubati nad juba mõne nädala pärast koduaresti, sest Lübeckis neid süüdistusi eriti ei usutud, endine bürgermeister Ludwig Taschenmaker suri aga selle arreteerimise tagajärjel. 24. septembril 1537 hukkas Jürgen Wullenweveri Bremeni peapiiskopi vend vürst Heinrich II Wolfenbütteli lähedal hukkamispaigas nimega Hohes Gericht am Lechlumer Holz. Veidi enne surma võttis ta oma tunnistused tagasi.

Aastal 1540 nõudsid Hans ja Joachim Wullenwever oma venna leselt päranduse väljaandmist. Et nad aga tõestasid ainult, et on tema lihased vennad (vulle broder), kuid ei suutnud tõestada oma nõudeid, öeldi neile ära.[5] Aastal 1543 oli ka Wullenweveri lesk surnud.

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Wullenwever 1937. aasta maalil Lübecki raekojas

20. sajandi esimestel kümnenditel peeti Wullenweverit kangelaslikuks võitlejaks igasuguse rõhumise vastu. Ehm Welk kujutas teda nagu ka vitaalivendi sotsiaalrevolutsionäärina.[6]

Pärast 1933. aastat võeti Jürgen Wullenweveri kuju natsionaalsotsialistlikku traditsiooni. Seni Buddenbrookide majana tuntud maja nimetati ümber Wullenweberi majaks.[7]

Ka veel 1954 asutatud SPD-le lähedal seisev Lübecki trükiettevõte Wullenwever-Druck sidus end vaatega Wullenweverile kui sotsiaalrevolutsionäärile.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Heinrich Wullenwever. Ahnenliste Wullenwever aus Perleberg mit Hamburger Ahnen vor 1500. – Deutsches Familienarchiv V, 1956, lk 218–224, lk 222.
  2. Archiv der Hansestadt Lübeck AK 11: Königstraße 60–81
  3. Georg Waitz. Lübeck unter Jürgen Wullenwever und die europäische Politik, kd 1, 1855, lk 424.
  4. See väide pärineb Reimar Kocki kroonikast, kuid on vastuolus kirjanduses (Waitz, Postel) tsiteeritud allikatega.
  5. Wilhelm Ebel. Lübecker Ratsurteile, kd 3, nr 448; 450.
  6. Rolf Hammel-Kiesow. Die Hanse, Beck'sche Reihe München 2000, lk 9
  7. Thomas Mann. Deutsche Hörer! 2 (aprill 1942): "Koha peal ei nimetata seda küll ammu enam Buddenbrookide majaks. Natsid, kes pahandasid selle pärast, et turistid ikka veel seda otsisid, olid selle ümber ristinud Wullenweberi majaks. Rumal kamp ei tea isegi seda, et majal, mis kannab oma rokokooviiluga 18. sajandi templit, ei saa 16. sajandi hulljulge bürgermeistriga hästi midagi pistmist olla. Jürgen Wullenweber tegi linnale Taani-sõjaga palju kahju, ja lübecklased tegid temaga seda, mida sakslased võib-olla veel ükskord nendega teevad, kes neid sellesse sõtta viisid: nad hukkasid ta."
  8. Ettevõtte ajaloo kohta: Andreas Feser. Vermögensmacht und Medieneinfluss: Parteieigene Unternehmen und die Chancengleichheit der Parteien, Berlin 2003 ISBN 978-3-8330-0347-9, lk 150.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]