Jäähokiväljak
Jäähokiväljak on peamiselt jäähoki jaoks rajatud uisuväljak. Alternatiivselt kasutatakse jäähokiväljakut ka teiste jääl mängitavate spordialade nagu broomball, ringette, rinkball jt läbiviimise kohana.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Väljak moodustub ümardatud nurkadega ristkülikukujulisest jääväljast ning seda ümbritsevatest umbes 1,2 meetri (48 tolli) kõrgustest seintest, mida nimetatakse ported. Väljaku portedele on paigaldatud läbipaistvast plastist kaitsekõrgendused, mille kõrgus on väljaku külgedel ca 1,6 meetrit porte pealt (v.a. vahetusmängijate ala). Väravatagustel portedel on need kõrgemad.
Sinised jooned jagavad väljaku kolmeks tsooniks. Keskmist tsooni nimetatakse neutraalseks tsooniks või lihtsalt keskväljakuks. Äärmiste tsoonide üldnimetus on otsatsoonid, kuid sagedamini nimetatakse neid kummagi meeskonna jaoks vastavalt rünnakutsooniks või kaitsetsooniks. Siniseid jooni kasutatakse mängija suluseisu hindamiseks. Kui ründav mängija ületab joone vastasmeeskonna kaitsetsooni suunas enne litrit, öeldakse, et ta on suluseisus.[1]
Hokiväljakul on 9 litri lahtiviskekohta, millest viis on ümbritsetud ringidega. Kõik lahtivisked toimuvad ainult nendes punktides. Iga meeskonna kaitsetsoonis on kaks kohta, kaks kohta neutraalse tsooni kummaski servas ja üks väljaku keskel. Lahtiviskeringid on: raadiusega 9 meetrit ning kas sinise värviga (keskring) või punase värviga (kaitsetsoonid).
Väljaku mõlemas otsas on punane väravajoon, mille keskosas paikneb hokivärav, mis koosneb metallist valmistatud väravaraamist ja võrgust. Reeglite kohaselt on väravaava laius 72 tolli (180 cm) ja kõrgus 48 tolli (120 cm).
Väljaku ühes servas on kohtunikualana on poolring, mille raadius on 10 jalga (3,0 m) ning mis asub mänguametnike laua ees. Sellel alal väljakukohtunik konsulteerib mänguametnikega, et määrata mängijatele karistusi, visatud väravate reeglipärasust jne. Traditsiooniliselt on ainult kaptenitel ja kapteniabidel lubatud kohtunikualale läheneda, kui seal viibib kohtunik.[1]
Mõõtmed
[muuda | muuda lähteteksti]Hokiväljakutel on kaks standardsuurust: üks, mida kasutatakse peamiselt Põhja-Ameerikas ja mida tuntakse ka NHL-i väljakuna ja teine, mida kasutatakse Euroopas ja rahvusvahelistel võistlustel, mida tuntakse ka IIHF-i või olümpiaväljakuna.
Rahvusvahelised mõõtmed
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvahelisel tasandil järgivad jäähokiväljakute mõõtmed Rahvusvahelise Jäähokiliidu (IIHF) eeskirju, mille kohaselt on väljaku pikkus üldjuhul 60,0 meetrit (196,9 jalga) ja laius 30,0 meetrit (98,4 jalga) ning nurgaraadius 8,5 meetrit (27,9 jalga).
Väravajooned peavad olema otsaportedest 4,0 meetri (13,1 jala) kaugusel ja 5 sentimeetrit (2,0 tolli) laiad. Sinised jooned peavad olema teineteisest 15,0 meetri (49,2 jala) (ehk ¼ väljaku kogupikkusest) kaugusel ja 30 sentimeetrit (11,8 tolli) laiad. Punane keskjoon peab olema 30 sentimeetri (11,8 tolli) lai ja see peab olema joonistatud üle keskväljaku paralleelselt väravajoontega.[1]
Põhja-Ameerika mõõtmed
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik Põhja-Ameerika jäähalle järgib USA ja Kanada jäähokiliiga NHL standardit mõõtmetega 200 x 85 jalga (61,0 x 25,9 m) ja nurgaraadiusega 28 jalga (8,5 m). Mõlemad väravajooned asuvad otsaportedest 11 jala (3,4 m) kaugusel. NHL väljaku sinised jooned asuvad otsaportedest 75 jala (22,9 m) kaugusel ja teineteisest 50 jala (15,2 m) kaugusel.[2]