Jäähokikiiver
Jäähokikiiver on varustusese, mida hokimängijad kasutavad pea kaitsmiseks vigastuste eest. Kuni 1960. aastateni mängiti jäähokit üldiselt ilma kiivrita, ka väravavahid ei kandnud peakaitseid. Oluline pööre toimus 1959. aastal, kui Montreal Canadiensi väravavaht Jacques Plante sai mängu ajal litri näkku ning naasis jääle treeningutel kasutatud näomaskiga. Väljakumängijatest oli üks esimesi kiivrikandjaid kaitsemängija Leonard "Red" Kelly, kes 1960. aastatel osales kampaanias loosungiga ”Kelly plays it safe” – see aitas 1964. aastal Kanadas kohalikes liigades kehtestada kiivrikohustuse.[1]
Euroopas muutusid levinuks Jofa kiivrid ning Rootsis tõi Sven Tumba turule Spaps-kiivri, millele järgnes kiivrikohustus alates 1962. aastast. Peagi muutus kiivri kandmine tavapäraseks kogu maailmas – välja arvatud NHL-is. Isegi pärast traagilist juhtumit, kus Minnesota North Starsi mängija Bill Masterton suri mängu käigus saadud peavigastuse tõttu (1968), ei suudetud NHL-is kiivrikohustust kehtestada. Suurem läbimurre tuli 1970. aastatel, mil CCM tutvustas oma HT2-kiivrimudelit. Alles 1979. aastal, kui NHL liitus WHA-ga, kehtestas liiga president John Ziegler kiivrikandmise nõude kõigile uutele mängijatele. Siiski lubati neil mängijatel, kes olid alustanud karjääri enne seda reeglit, jätkata ilma kiivrita – viimasena kasutas seda erandit Craig MacTavish, kes lõpetas karjääri 1997. aastal. Pärast kiivrikohustuse kehtestamist on kiivrid muutunud märgatavalt turvalisemaks ning näiteks Rootsis on kiivritel nüüd kohustuslik kasutada ka visiiri.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. august 2025. Vaadatud 2. augustil 2025.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)