Ivan Jurjevitš Trubetskoi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Peeter I väejuhist; samanimeliste kohta vaata lehekülge Ivan Jurjevitš Trubetskoi (täpsustus)

Ivan Jurjevitš Trubetskoi
Trubetskoi suguvõsa vürstivapp

Vürst Ivan Jurjevitš Trubetskoi (Иван Юрьевич Трубецкой; 28. juuni (18. juuni) 166727. jaanuar (17. jaanuar) 1750) oli Vene tsaaririigi ja Venemaa keisririigi sõjaväelane ja riigitegelane, kindralfeldmarssal.

Teda hüüti "viimaseks bojaariks".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan Trubetskoi vanemad olid bojaar vürst Juri Petrovitš Trubetskoi ning vürstitar Irina Vassiljevna Golitsõna, tsaaritar Sofja Aleksejevna soosiku Vassili Vassiljevitš Golitsõni õde.

Tal oli vend Juri Jurjevitš Trubetskoi.

Sugulaste kõrge positsiooni tõttu sai Ivan juba 17-aastaselt stolnikuks. Ta astus ühena esimestest Preobraženskoje polku. Aastaks 1693 oli ta juba polgu kapten, 1694. aastal sai alampolkovnikuks. Peale selle sai ta juba päris noorena bojaariks.

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter I usaldas teda niivõrd, et talle tehti ülesandeks Novodevitši kloostrisse vangistatud tsaaritar Sofja valvamine. Streletsid kaevasid käigu vürsti tunnimeeste toa alla, tegid põranda sisse augu, vabastasid Sofja ning ründasid vahimehi. Trubetskoi peitis end kongi. Vürsti endine habemeajaja, kes oli streletside hulgas, juhtis teised sellest kongist, kus vürst viibis, eemale, nii et vürst sai põgeneda. Mõne päeva pärast mässulised hukati. Hukatavate hulgas oli ka vürsti elu päästnud habemeajaja. Vürst viskus tsaari jalge ette ning kirjeldas habemeajaja tegu. Tsaar andiski habemeajajale armu. Vürst pani ta elama ühte oma külasse ning vabastas tema järeltulijad alatiseks obrokist.

Peeter I andis Ivan Trubetskoile kindralmajori auastme ning määras ta 1698. aastal Novgorodi asevalitsejaks.

Narva lahingus (1700). aastal, mille Vene väed kaotasid, juhatas vürst Trubetskoi kindralmajorina diviisi, mis koosnes nekrutitest. Ta langes sõjavangi, kuhu ta jäi 18 aastaks. Karl XII lubas Trubetskoi abikaasal Irina Grigorjevna Narõškinal sõita mehe juurde ning elada koos temaga Rootsis. Hiljem võeti Ivan Jurjevitš koguni õukonnas vastu. Aastal 1718 vahetati tema ja kindral Avtomon Golovin Poltava lahingus vangi langenud Rootsi välimarssali Carl Gustaf Rehnskiöldi vastu.

Venemaal sai Ivan Jurjevitš 1719. aasta esimesel päeval kindralleitnandi auastme. Aprillis 1719 määrati ta kõikide ratsaväepolkude juhatajaks Ukrainas. 28. jaanuaril 1722, kui tähistati Uusikaupunki rahu sõlmimist Rootsiga, sai vürst kindral en chef'i auastme ning sai Sõjakolleegiumi liikmeks.

Veebruaris 1722. aastal, määrati ta Kiievi kindralkuberneriks; sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1723. Kui troonile tuli Peeter II, naasis Trubetskoi sõjaväeteenistusse. 7. märtsil (25. veebruaril vkj) 1728. aastal, sai ta kindralfeldmarssali auaste.

Kui troonile tuli Anna Ivanovna, vastustas Trubetskoi ägedalt "verhovnikuid", kes püüdsid isevalitseja võimu piirata ning anda võimutäius Kõrgeimale Salanõukogule. Trubetskoi oli keisrinna hõimlane: tema sugulane Praskovja Jurjevna oli abielus krahv Saltõkoviga, kes oli Anna Ivanovna lähedane sugulane (keisrinna ema oli pärit Saltõkovide suguvõsast). Praskovja Jurjevna oli keisrinna pooldaja ning veenis "verhovnikute" vastu välja astuma ka oma onu Ivan Jurjevitš Trubetskoi. Tema poolel olid suurkantsler krahv Golovkin, asekantsler parun Andrei Ostermann ja salanõunik vürst Aleksei Mihhailovitš Tšerkasski. Nõupidamised toimusid viimase ja Trubetskoi kodus. 7. märtsil (24. veebruaril vkj) andis vürst Trubetskoi koos kõrgete aadlikega keisrinnale Anna Ivanovnale üle vürst Antiohh Kantemiri koostatud ja 276 isiku poolt allakirjutatud palvekirja piiramatu isevalitsuse vastuvõtmisest. Keisrinna tühistas tingimused, millele ta oli Miitavis alla kirjutanud. Nende teenete eest ülendati vürst senaatoriks ja 7. mail (26. aprillil) 1730. aastal Püha Andrease ordeni ja Püha Aleksandr Nevski ordeniga.

Eakas Trubetskoi käis Sõjakolleegiumi istungitel harva. 3. juunil (23. mail vkj) 1739 taastati Anna Ivanovna ukaasiga Moskva kindralkuberneri ametikoht ja sellele määrati Ivan Jurjevitš. Ta jäi sellele ametikohale ainult seitsmeks kuuks. 23. detsembril vabastati ta omal soovil sõjaväe- ja tsiviilteenistusest.

Kui keisririigi troonile tuli Jelizaveta Petrovna, andis vürst Trubetskoi esimeste seas talle vande ja toetas uut keisrinnat. Ta naasis Peterburi, kus ta määrati keisrinna ukaasiga uuesti senaatoriks, kuid Senati istungitel ta peaaegu ei osalenud.

Ivan Jurjevitš Trubetskoi on maetud Aleksander Nevski kloostri Püha Laatsaruse kirikusse.

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan Jurjevitš Trubetskoi ei paistnud silma väejuhina. On märgitud tema ustavust troonile ja tõearmastust.[1] Vassili Naštšokin nimetab teda oma "Märkmetes" vaoshoitud eluga vooruslikuks inimeseks. Hispaania saadik Jacobo Francisco FitzJames Stuart, teine Liria hertsog mainib tema head südant, kuid peab teda rumalaks ning sõjakunstis asjatundmatuks; teda olevat vähe austatud ning ta olevat olnud kogeleja ning erakordselt uhke.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Vürst oli abielus Irina Grigorjevna Narõškinaga.

Vürsti tütar Anastassija pandi 11-aastasena mehele Dimitri Kantemirile. 15 aasta pärast 1723 abiellus ta Hessen-Homburgi printsi Ludwig Wilhelmiga. Keisrinna Jelizaveta ülendas ta riigidaamiks ning annetas talle Püha Katariina ordeni. Ta suri 1755.

Ivan Jurjevitš Trubetskoil ja tema Rootsi armukesel paruness Wredel sündis 1704 Stockholmis poeg Ivan Betskoi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Бантыш-Каменский Д.Н. Биографии российских генералиссимусов и генерал-фельдмаршалов. 10-й Генералъ-Фельдмаршалъ Князь Иванъ Юрьевичь Трубецкой. [1]