Janka Filistovič

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Ivan Filistovitš)
Janka Filistovič

Janka Andrejevič Filistovič (valgevene keeles Янка Андрэевіч Філістовіч; vene keeles Иван Андреевич Филистович Ivan Andrejevitš Filistovitš; 14. jaanuar 1914 Ponjatitši küla, Vilejka maakond, Vilniuse vojevoodkond, Poola22. november 1953 Minsk, Valgevene NSV) oli valgevene rahvuslik vastupanuvõitleja aastatel 1951–1952, ajakirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Poola võimu all olnud Lääne-Valgevenes. Isa oli aastatel 1939–1941 kulakuna Nõukogude võimu poolt vangistatud, kuid sakslaste tulekul õnnestus tal evakueeritavate vangide kolonnist põgeneda ning töötas Saksa okupatsiooni ajal külavanemana.

1943. aastal astus vabatahtlikult valgevenelastest koosneva 13. abipolitsei kaitsepataljoni (Schutzmannschafts Bataillon der SD 13), millega koos taganes 1944. aastal Saksamaale. 1945. aasta veebruaris saadeti katse eest ühineda tšehhi partisanidega Poddubice vanglasse, kust vabanes 8. mail 1945.

Pärast sõda õppis ta ajalugu Pariisi Sorbonne'i ja Leuveni ülikoolis, vaimustus valgevene rahvusluse ideedest. Lõi aktiivselt kaasa pagulusvalgevene elus, asutades 1949. aasta märtsis Valgevene Sõltumatu Noorteorganisatsiooni (liikmeid umbes 300) ja asutas łacinka's trükitava valgevenekeelse ajalehe Moladz ('noored').

Pariisis kontakteerus Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu presidendi Mikoła Abramčykiga, kellelt sai märtsist 1951 ülesande minna langevarjurina Valgevenesse, et luua kontakt kohaliku vastupanuliikumisega. Ta astus ka antud nõukogu liikmeks. Peale kolmekuulist väljaõpet USA luurekoolis Müncheni lähedal visati ta 9. septembril 1951 langevarjuga oma sünnikoha Panjatitši küla lähedal alla. Tema sugulased varjasid teda ja aitasid luua kontakte metsas redutajatega. 1952. aasta aprillis õnnestus tal luua kontakt kuueliikmelise endise politseiniku Sergei Mikulitši juhitud rühmaga, mis oli alates 1949. aastast viibinud Vileika rajooni metsades. Filistovitš võttis rühma enda juhtimise alla ja üritas muuta seda sõjalis-poliitiliseks organisatsiooniks. Ta tutvustas distsipliini, viis läbi ideoloogilisi ja põrandaaluseid koolitusi ning keelas rüüstamise ja rünnakud kohalike aktivistide vastu. Ta nimetas rühmituse "Valgevene Riiklikeks Vabastamise Relvajõududeks" ja alustas ettevalmistusi poliitiliseks propagandaks. 5. septembril 1952 ründas Nõukogude julgeolekuvägede operatiivgrupp nende salka. Esialgu õnnestus Filistovitšil põgeneda, kuid 9. septembril 1952 ta vahistati Maładziečna oblasti Jarmolitši külas ja viidi Minski julgeolekuvanglasse.[1][2]

Kohtuprotsess algas 17. oktoobril 1953 Minskis. 5. novembril 1953 mõistis Valgevene sõjaväeringkonna sõjatribunal ta surma.[3] 21. novembril 1953 keeldus Valgevene NSV Ülemkohus tema armuandmispalvet rahuldamast. Tõenäoliselt ta hukati järgmisel päeval (s.o. 22. novembril 1953) Minski keskvanglas (Pišalovski kindlus ehk eeluurimisisolaator nr. 1).

Peale Nõukogude Liidu lagunemist üritati teda rehabiliteerida, millest Valgevene ametivõimud keeldusid.[4]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1958. aastal ilmus nõukogude valgevene kirjaniku Makar Posledovitši jutustus "Hundiradadel", kus tollases nõukogulikus võtmes kirjeldatakse tšekistide tegevust Filistovitši salga tabamisel. Teoses paljastati "valgevene kodanlike natsionalistide vastik roll, kes emigrantlikus pimeduses kobades unistavad tule ja verega kapitalistliku süsteemi taastamisest Valgevenes." Raamatut soovitati keskmisele ja vanemale koolieale.[5]

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ilmus 1997. aastal Minskis raadiojaama Vabadus valgevene toimetuse juhataja Aleksandr Lukašuki brošüür "Filistovitš. Rahvuslase tagasitulek", kus Filistovitšit kujutatakse positiivselt Valgevene vabadusvõitlejana.[6]

Veebruaris 2010 näitas Valgevene 2. riiklik telekanal Ludmila Klintsova dokumentaalfilmi "Vileika spioon", mis rääkis Filistovitši elust; toon oli neutraalne.

Septembris 2010 korraldasid valgevene aktivistid Varssavi lähedal Poolas airsoft-mängu "Janka Filistovitš. Rahvuslase tagasitulek", mis oli pühendatud tema langevarjuga Valgevenesse naasmise 59. aastapäevale.[7]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Лукашук, Аляксандр. "Філістовіч. Вяртаньне нацыяналіста" (Минск : Наша Ніва, 1997).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.sb.by/articles/kontr-razvedchik.html
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. detsember 2015. Vaadatud 15. septembril 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. https://docs.rferl.org/be-BY/2016/01/13/56ab6628-d0de-44c6-bb0c-38bb8f1e7a80.pdf C.246
  4. https://survincity.com/2014/10/young-belarusians-in-new-york-skydive-in-honor-of/[alaline kõdulink]
  5. https://docs.rferl.org/be-BY/2016/01/13/56ab6628-d0de-44c6-bb0c-38bb8f1e7a80.pdf C. 215
  6. https://docs.rferl.org/be-BY/2016/01/13/56ab6628-d0de-44c6-bb0c-38bb8f1e7a80.pdf
  7. https://euroradio.fm/en/airsoft-game-dedicated-janka-filistovich-takes-place-poland