Ius cogens

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ius cogens (ka jus cogens; ld “imperatiivne õigus, peremptoorne norm”) normid on rahvusvahelises õiguses kõige kõrgema õigusjõuga õigusnormid, millel on imperatiivne, absoluutne tähendus ja mis on kohustuslikud kõikidele riikidele.[1][2]

Ius cogens normid sisalduvad peamiselt üldistes rahvusvahelistes tavades, kuid võivad olla kodifitseeritud ka rahvusvahelistesse lepingutesse.[1] Eeskätt kohustatakse ius cogens normidega riike hoiduma inimsusvastaste süütegude toimepanemisest, kuid riikide vahel ei ole ühest arusaama, millised normid ius cogens alla kuuluvad.[3] Ius cogens normideks on peetud näiteks:

  • jõu kasutamise keeldu;
  • riikide võrdsuse ja enesemääramise õigust;
  • orjanduse, piraatluse ja genotsiidi keeldu;
  • kohustust austada inimõigusi.[1]

Erga omnes[muuda | muuda lähteteksti]

Erga omnes (ld “kõikide suhtes”[2]) kohustuste rikkumisi loetakse kogu riikide kogukonna kahjustamiseks. Kohustuste rikkumisel ei vastuta rahvusvahelist kohustust rikkunud riik ainult kannatanud riigi ees, vaid oma huve võib kaitsta iga maailma riik.[1] Õigusteadlane Karl Zemanek on öelnud: „Ius cogens normid erinevad erga omnes kohustustest seeläbi, et ei kaitse juhusliku riikide rühma ühiseid väärtusi ega huve, vaid baasväärtusi, millele rahvusvaheline üldsus tervikuna on üles ehitatud. Seega kõik ius cogens normid kui imperatiivsed kohustused on erga omnes kohustused, ent kõik erga omnes kohustused ei teki ius cogens normidest.“[4]

Ius cogens norm rahvusvahelistes lepingutes[muuda | muuda lähteteksti]

1969. aastal võeti vastu Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon, mis reguleerib riikidevaheliste kirjalike lepingutega seonduvat, kodifitseerides kogu senise rahvusvahelise praktika.[5] Ius cogens normide prioriteeti rahvusvaheliste lepingute ees tunnustavad VLÕK art-d 53 ja 64.[1]

Artikkel 53. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga (jus cogens) vastuolus olevad lepingud

Leping on tühine, kui see on sõlmimise hetkel vastuolus üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga. Selle konventsiooni tähenduses on üldise rahvusvahelise õiguse sundiv norm niisugune norm, mille rahvusvaheline riikide ühendus tervikuna võtab omaks ja tunnustab kui normi, millest kõrvalekaldumine on lubamatu ja mida võib muuta üksnes järgneva samalaadse üldise rahvusvahelise õiguse normiga.[6]

Artikkel 64. Üldise rahvusvahelise õiguse uue sundiva normi (jus cogens) tekkimine

Kui tekib üldise rahvusvahelise õiguse uus sundiv norm, muutub selle normiga vastuollu sattuv leping tühiseks ja lõpeb.[6]


Lisaks selgitavad artiklid 66(a) ja 71 ius cogens normiga vastuolus oleva lepingu kehtetuse tagajärgi:

Artikkel 66. Kohtu-, vahekohtu- ja lepitusmenetlus

Kui 12 kuu jooksul pärast vastuväite esitamise kuupäeva ei ole leitud artikli 65 lõike 3 alusel lahendust, kohaldatakse järgmist menetlust:
a) osalisriik võib kirjaliku avaldusega anda artikli 53 või 64 kohaldamist või tõlgendamist käsitleva vaidluse lahendamiseks Rahvusvahelisele Kohtule, välja arvatud juhul, kui osalisriigid lepivad kokku anda vaidlus lahendamiseks vahekohtule.[6]

Artikkel 71. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva lepingu kehtetuse tagajärjed

1. Kui leping on artikli 53 kohaselt tühine:
a) kõrvaldavad osalisriigid võimaluse piires toimingute tagajärjed, mis on tehtud üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva sätte alusel ja
b) viivad oma suhted kooskõlla üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga. 2. Kui leping muutub tühiseks ja lõpeb artikli 64 kohaselt, lepingu lõppemine:
a) vabastab osalisriigid igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita;
b) ei mõjuta osalisriikide õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist tingimusel, et sellised õigused ja kohustused või selline seisund säilivad edaspidi ainult sel määral, mil nende säilitamine iseenesest ei ole vastuolus uue üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga.[6]

Kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt on erinevad kohtud ja rahvusvahelised tribunalid olnud väga ettevaatlikud ius cogens terminile viitamisega.

1970. aasta Barcelona Tractioni kohtuasjas ütles Rahvusvaheline Kohus, et erga omnes kohustused tulenevad kaasaegses rahvusvahelises õiguses agressioonide ja genotsiidi keelamisest, samuti põhimõtetest ja reeglitest, mis käsitlevad inimese põhiõigusi, sealhulgas kaitset orjuse ja rassilise diskrimineerimise eest.[7]

USA appellatsioonikohus käsitles oma 1980. aasta kohtuasja Filártiga v. Peña-Irala otsuses piinamist kaudselt ius cogens normina, öeldes, et: „Piinajast on saanud – nagu enne teda olnud piraat ja orjakaupleja – hostis humani generis, kogu inimkonna vaenlane".[8]

1996. aastal analüüsis Rahvusvaheline Kohus küsimust, kas tuumarelvade kasutamine või sellega ähvardamine on rahvusvahelises õiguses lubatud. Kohus rõhutas oma nõuandvas arvamuses, et tuumarelvade suhtes kohaldatakse rahvusvahelist humanitaarõigust, kuid hoidus humanitaarõigust nimetamast ius cogens'iks.[9]

Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal ütles 1998. aasta kohtuasjas Prosecutor v. Furundžija juba konkreetselt, et ius cogens norm keelab piinamise.[10]

Alles 2006. aastal Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Rwanda kohtuasjas tunnistas Rahvusvaheline Kohus ametlikult ius cogens normide olemasolu. Selles kohtuasjas ütles kohus, et kohtu jurisdiktsioon sõltub alati poolte nõusolekust ja asjaolu, et selles kohtuasjas on vaidluse all erga omnes või ius cogens normid, ei tekita erandit printsiibist.[11]

2012. aastal Saksamaa vs. Itaalia kohtuasjas analüüsis Rahvusvaheline Kohus ius cogens normide ja riigi puutumatuse suhestumist. Kohus ütles oma otsuses: "Eeldusel, et ius cogens normide alla kuuluvad relvakonfliktide seadused, mis keelavad okupeeritud territooriumil tsiviilisikute mõrvamise ja tsiviilelanike ning sõjavangide orjatööle küüditamise, leiab kohus, et nende normide ja riigi puutumatuse põhimõtete vahel vastuolu ei ole."[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Merilin Kiviorg, Kristi Land, Hannes Vallikivi (2010). Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura. Lk 43-44. 
  2. 2,0 2,1 Merike Ristikivi. "Ladina päritolu juriidilised terminid eesti keeles. Magistritöö.". (lk 39). 2006. Vaadatud 02.11.2020.
  3. Evelin Prunt. "Viimase kodakondsuse äravõtmise lubatavus rahvusvahelise õiguse kontekstis. Magistritöö.". (lk 44). 2017. Vaadatud 02.11.2020.
  4. Karl Zemanek. "New Trends in the Enforcement of erga omnes obligations". (lk 6). Yearbook of United Nations Law, 2000. Vaadatud 02.11.2020.
  5. "Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 4.". 2017. Vaadatud 02.11.2020.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon". Riigi Teataja, 2007. Vaadatud 02.11.2020.
  7. "ICJ, Barcelona Traction, Light and Power Company, Limited (Belgium v. Spain).". Vaadatud 02.11.2020.
  8. "Filártiga v. Peña-Irala, 630 F.2d 876 (2d Cir. 1980).". Vaadatud 02.11.2020.
  9. "ICJ, Legality of the Treat or Use of Nuclear Weapons.". Vaadatud 02.11.2020.
  10. "ICTY, IT-95-17/1-A.". Vaadatud 02.11.2020.
  11. "Armed Activities on the Territory of the Congo (New Application: 2002) (Democratic Republic of the Congo v. Rwanda)". 2006. Vaadatud 15.11.2020.
  12. "ICJ, Jurisdictional Immunities of the State (Germany v. Italy: Greece intervening)". 2012. Vaadatud 15.11.2020.