Itali keeled

Itaalia rahvad rauaaja alguses: liguurid (tumesinine), venetid (rohekaspruun), etruskid (helelilla), pitseenid (türkiissinine), umbrid (heleroheline), latiinid (ookrikarva), oskid (tumeroheline), messaabid (oranž), Suur-Kreeka hellenid (helekollane)

Itaalia keeled 6. sajandil eKr (itali keeled ja teised keeled)

Itali keeled on üks indoeuroopa keelte rühm, kuhu kuulub ka ladina keel. Tõenäoliselt pärinevad need keeled itali algkeelest.

Itali keeli kõnelesid Itaaliasse rännanud indoeuroopa päritolu või indoeuroopastunud antiikaja rahvad ja hõimud, kelle koondnimetus on itaalikud. Nad asusid Apenniini poolsaarele elama 1. aastatuhandel eKr.

Arvatud lähemat keelesugulust keldi keeltega ei ole tõestatud, küll aga on viiteid esiaegsele keelekontaktile itali, keldi ja germaani keelte vahel.

Itali keeli on peetud indoeuroopa keelte üheks haruks, kuid tänapäeval kaldutakse arvama, et tegu oli kahe haruga, mis naabruse tõttu konvergeerusid. Need lahknesid Kesk-Euroopa indoeuroopa keelekontiinumist 3. sajandi alguses eKr.

Vanaajal kõneldi Apenniini poolsaarel ja Sitsiilias hulka itali keeli. Üks neist, nimelt ladina keel, sai aga Rooma riigi laienemise tõttu nii domineerivaks, et see tõrjus juba antiikajal kõik teised välja. Romaani keeled, mis on ladina keele järglased, moodustavad itali keele tänapäevase haru.

Itali keeled vanaajal

Mahukas kirjalik pärand on säilinud ainult ladina keelest, oski keelest ja umbri keelest. Teised itali keeled on dokumenteeritud ainult mõnede lühikeste pealdistega. Seda, millal teised itali keeled välja surid, ei saa kindlalt öelda, kindlasti aga juhtus see juba antiikajal, enamik neist aga juba enne Kristust.

Itali keelte all ei mõelda mitte kõiki teadaolevaid vanaaja keeli ja murdeid, vaid ainult kahte indoeuroopa keelte rühma, mis jagunevad paljudeks alarühmadeks ja murreteks. Enamiku keelte kuuluvus on ebaselge, sest need on väga napilt dokumenteeritud.

Veneti keel arvatakse tänapäeval enamasti itali keelte hulka, mõnikord aga käsitatakse seda indoeuroopa keelte omaette haruna. Messaabi keel Apuulias oli mõnede teooriate järgi illüüria keele murre. Lepondi keel oli üks mandrikeldi keeltest.

Peale selle kõneldi antiikaja Itaalias etruski keelt ja reedi keelt, mis ülekaaluka vaate järgi ei kuulu indoeuroopa keelkonda. Lahtine on ka liguuri keele kuuluvus.

Tänapäeva itali keeled

 Pikemalt artiklis Romaani keeled

Itali keelte tänapäevane haru on romaani keeled, mis pärinevad vulgaarladina keele kaudu ladina keelest. Tänapäeva Euroopas on need levinud Itaalias, San Marinos, Vatikanis, Prantsusmaal, osas Šveitsist, osas Belgiast, Kanalisaartel, Hispaania, Andorras, Portugalis, Rumeenias ja Moldovas. Euroopa ekspansiooniga alates 15. sajandist levisid romaani keeled ka väljapoole Euroopat.

Jaotus

Ladina ning faliski keele ja oski ning umbri keele lähedase suguluse tõttu jagatakse itali keeled kaheks:

Ladina-faliski keeled:

• ladina keel
  • romaani keeled
• faliski keel

Oski-umbri keeled keeled ehk sabelli keeled:

• umbri keeled:
  • marsi keel
  • sabiini keel
  • umbri keel
  • volski keel
  • ääkvi keel
• lõunapitseeni keeled:
  • lõunapitseeni keel
  • presamniidi keel
• oski keeled:
  • herniku keel
  • marrutsiini keel
  • oski keel
  • pääligni keel
  • vestiini keel

Itali keelte leviku ajast on fragmentidena pärandunud veel mõned keeled, mille puhul pole aga selge, kas nad kuuluvad itali keelte hulka või on indoeuroopa keelte omaette harud:

• sikuli keel
• elümi keel
• veneti keel
• liguuri keel

Vaata ka

• Itali-keldi keeled
• Vanaaja Itaalia keeled
• Itaalia keeled

Kirjandus

• Madison S. Beeler. The Interrelationships within Italic. – Henrik Birnbaum, Jaan Puhvel (toim). Ancient Indo-European Dialects: Proceedings of the Conference on Indo-European Linguistics held at the University of California, Los Angeles, April 25–27, 1963, Berkeley: University of California Press 1966, lk 51–58.
• Ernst Pulgram, The Tongues of Italy: Prehistory and History, New York: Greenwood 1968.
• Giacomo Devoto. Geschichte der Sprache Roms. itaalia keelest tõlkinud Ilona Opelt, Carl Winter Universitätsverlag: Heidelberg 1968, ISBN 3-533-00587-9, eelkõige lk 9–70.
• Massimo Pallottino. Storia della prima Italia, Rusconi Libri: Milano 1984, ISBN 88-18-70031-6.
  • Italien vor der Römerzeit, tlk Stephan Steingräber. Verlag C. H. Beck: München 1987, ISBN 3-406-32012-0.
• Robert Coleman. The Central Italic Languages in the Period of Roman Expansion. – Transactions of the Philological Society, 1986, 84.1, lk 100–131.
• Douglas Q. Adams, James P. Mallory. Italic Languages. – James P. Mallory and Douglas Q. Adams (toim). The Encyclopedia of Indo-European Culture, Chicago: Fitzroy Dearborn 1997, lk 314–319.
• Francisco Villar. Gli Indoeuropei e le origini dell'Europa, Il Mulino: Bologna 1997, ISBN 88-15-05708-0.
• Anna Giacalone Ramat, Paolo Ramat (toim). The Indo-European Languages, London: Routledge 1998.
  • Calvert Watkins, Proto-Indo-European: Comparison and Reconstruction, lk 25–73.
  • Domenico Silvestri. The Italic Languages, lk 322–344.
• Jürgen Untermann. Wörterbuch des Oskisch-Umbrischen, Heidelberg: C. Winter 2000.
• Helmut Rix. Handbuch der italischen Dialekte, kd 5, Sabellische Texte: Die Texte des Oskischen, Umbrischen und Südpikenischen, Heidelberg: Winter 2002.
• Jane Stuart-Smith. Phonetics and Philology: Sound Change in Itali, Oxford University Press 2004, ISBN 978-0-19-925773-7.
• Rex E. Wallace. The Sabellic Languages of Ancient Italy (= Languages of the World/Materials 371), LINCOM Europa: München 2007, ISBN 978-3-89586-990-7.
• Michiel Arnoud Cor de Vaan. Etymological dictionary of Latin and the other Italic languages, Brill: Leiden 2008, ISBN 978-90-04-16797-1.
• Aldo L. Prosdocimi, Latino (e) italico e altre varietà indeuropee, Padova: Unipress 2008.
• Karin Tikkanen. A Sabellian Case Grammar, Heidelberg: C. Winter 2011.
• M. H. Crawford jt. Imagines Italicae, London: Institute of Classical Studies 2011. (tekstid)
• James Clackson. Subgrouping in the Sabellian branch of Indo-European. – Transactions of the Philological Society, 2015, 113(1),lk 4–37.
• P. Poccetti. Lingue sabelliche. – Palaeohispanica, 2020, 20, lk 403–494. Veebis.

Välislingid

• Jürgen Untermann, Brent Vine. Italic languages, Briti entsüklopeedia