Islandi ajalugu

Islandi vapp

Húsavík Islandil (2005)

Islandi ajalugu erineb ülejäänud Põhjamaade ajaloost. Juba kõige varasemast ajast alates teame konkreetseid isikuid, nende nimesid ja sugulussuhteid ning täpseid aastaarve. Ühed vanimad teadaolevad Islandil kirjutatud raamatud on saagad, mis jutustavad maa ajaloost. Islandi varaseim ajalugu on ainulaadselt üksikasjalikult teada. Selles suhtes on võrreldav ainult Uus-Meremaa.

Islandi ajalugu on lühidalt lugu vabadest inimestest, kes omavaheliste tülide tagajärjel kaotasid oma vabaduse ja pidid seejärel väga palju kannatama, enne kui nad vabaduse tagasi said. Selle käigule aitas kaasa mitu asjaolu. Esiteks oli Islandil pikka aega väga tagasihoidlik rahvaarv, mis Helgi Þorlákssoni hinnangul kõikus 40 000 ja 60 000 vahel; 1703. aasta esimesel rahvaloendusel registreeriti Islandi elanike arvuks 50 444. Island oli seega hõredalt asustatud maa. Teiseks oli põllumajandus Islandi peamine elatusallikas, mis tähendas ühelt poolt väga hajutatud asustust, mis ei soodustanud linnade kujunemist, ja teiselt poolt suurt naturaalmajanduse taset, mis piiras käsitöö ja kaubandusega tegeleva elanikkonna kujunemise võimalusi. Kalapüük oli kõrvaltegevus, mida harrastati kalapüügihooajal ja sedagi ajutistest kaluriasulatest, mitte aastaringselt asustatud kaluriküladest. Kolmandaks oli maa toorainevaene, mistõttu tuli näiteks teraviljatooteid, puitu ja rauda importida, mis tegi islandlased varustusest sõltuvaks. Neljandaks asus maa teistest riikidest suhteliselt kaugel ning mereteed olid pikad ja neid kasutati pealegi ainult suvekuudel. Lõpuks ei olnud Islandil keskvalitsust, mis oleks arengut koordineerinud ja juhtinud, ja kui see lõpuks tekkis, asus selle keskus Islandist kaugel, nii et Island oli kõigest üks mitmest piirkonnast, mille huvidega pidid vahelduvad valitsused arvestama.

Lühikokkuvõte

Islandi ajalugu on erineb teiste Euroopa maade ajaloost selle poolest, et püsiasustus kujunes seal välja alles 9. sajandil. Island oli Euroopa viimane suurem elamiskõlblik maa-ala, mis püsivalt asustati. Eraldatuse tõttu ei ole Island olnud Euroopa mandril toimunud suurte sõdade otsene tallermaa, kuid väljastpoolt alguse saanud sündmused on islandlasi korduvalt mõjutanud. Nende hulgas olid reformatsioon, mis kehtestati Taani kuninga võimu all, ja 15. sajandi katkuepideemiad. Islandi ajalugu on kujundanud ka arvukad loodusõnnetused ja võitlus iseseisvuse eest. 1918. aastal sai Island Taaniga personaalunioonis olevaks suveräänseks riigiks ja 1944. aastal vabariigiks (Islandi Vabariigi rajamine).

Island oli tõenäoliselt tuntud juba enne viikingite saabumist (Islandi avastamine). Keskaegsed kirjalikud allikad, eelkõige "Íslendingabók" ja "Landnámabók", mainivad papi '​sid – kristlikke erakuid, keda üldiselt peetakse Iiri või Šoti päritolu munkadeks. Nende kohaloleku ulatus ja kestus ei ole teada ja arheoloogilised tõendid on piiratud. Skandinaavia meresõitjad jõudsid Islandile 9. sajandil. Ingólfur Arnarsoni peetakse Islandi traditsiooni järgi esimeseks norra päritolu püsiasunikuks. "Landnámabók" seostab tema saabumist aastaga 874. Arheoloogilised andmed viitavad siiski võimalusele, et skandinaavlaste asustus algas mõnevõrra varem. Ingólfurile järgnenud Islandi asustamise käigus saabus Islandile peamiselt Norrast pärit inimesi, kuid märkimisväärne osa asunikest oli pärit ka Briti saartelt, eriti Šotimaalt ja Iirimaalt.

930. aastal, asustamisperioodi lõpus, asutati ülemaaline rahvakoosolek Alþingi, mille rajamist seostatakse Þingvelliriga. Alþingist kujunes Islandi poliitiline ja õiguslik keskpunkt. Islandlased peavad maailma vanimaks tänini tegutsevaks parlamendiks. Järgnes Islandi vaba riigi periood, mis kestis 13. sajandini. Keskset kuningavõimu ei olnud. Ühiskond põhines kohalike pealike, talupoegade ja piirkondlike võimusuhete süsteemil. Suur osa tänapäeva teadmistest selle ajajärgu kohta pärineb 12. ja 13. sajandil kirja pandud Islandi saagadest.

1000. aasta paiku toimus Islandi ristiusustamine. Alþingi otsustas kogu Islandil kristluse vastu võtta. Sellele eelnes Norra kuninga Olav Tryggvasoni surve.

13. sajandil nõrgestas Islandit sisemine võimuvõitlus Sturlungite ajastul. Mõjukad suguvõsad võitlesid omavahel võimu pärast ja senine poliitiline korraldus ei suutnud konflikte enam vaos hoida. 1262.–1264. aastal sõlmitud lepingutega tunnustasid islandlased Norra kuninga ülemvõimu. Island läks Norra kuningriigi koosseisu.

1380. aastal said Taani ja Norra ühise kuninga ning 1397. aastal moodustati Kalmari unioon. Island jäi seejuures Norra kuningriigi koosseisu. 14. sajandi keskpaigas Euroopat laastanud must surm Islandile ei jõudnud, kuid Islandit tabasid kaks rasket katku­epideemiat 1402.–1404. ja 1494.–1495. aastal. Katku mõju rahvastikule ja majandusele oli suur.

1523. aastal Kalmari unioon lagunes. 16. sajandi jooksul tugevnes Taani mõju Islandi üle. 16. sajandi keskel toimus Islandil reformatsioon. Katoliku kiriku vastuseis lõppes 1550. aastal Jón Arasoni ja tema poegade hukkamisega ning Islandist sai luteri kirikuga maa. Reformatsioon tugevdas Taani kuninga võimu, sest kiriku vara läks suurel määral kuninga kontrolli alla.

1602, aastal kehtestati Taani kaubandusmonopol Islandil, mis piiras Islandi väliskaubandust ja andis Taani kaupmeestele monopoolse õiguse Islandiga kaubelda. 1662. aastal tunnustati Islandil Taani kuninga absoluutset võimu. Islandi majandus jäi nõrgaks. Elanikkond sõltus suurel määral põllumajandusest ja kalandusest. Samal ajal säilis ja arenes Islandi oma kirjanduslik ja kultuuriline traditsioon.

18.sajand oli Islandile eriti raske. Elutingimusi mõjutasid külmemaks muutunud kliima, toiduvarude nappus, haigused ja loodusõnnetused. 1707.–1709. aastal tabas Islandit raske rõugeepideemia. 1783.–1784. aastal toimunud Laki purse põhjustas suure keskkonna- ja majanduskriisi, mida tuntakse Móðuharðindini nime all. Loodusõnnetused ja näljahäda suurendasid suremust. Islandi rahvaarv kahanes. 1786. aastal kaotati Taani kaubandusmonopol ja Islandi kaubandus muutus järk-järgult vabamaks.

1800. aastal Alþingi kaotati. 1843. aastal otsustati Alþingi taastada nõuandva koguna ja 1845. aastal alustas see taas tegevust.

19. sajandi keskel tugevnes võitlus suurema autonoomia ja lõpuks iseseisvuse eest, mida mõjutasid Mandri-Euroopa rahvuslikud ja liberaalsed liikumised. Rahvusliku liikumise tähtsaimaks poliitiliseks juhiks kujunes Jón Sigurðsson. 1874. aastal, Islandi asustamise tuhandenda aastapäeva puhul, andis Taani kuningas Islandile põhiseaduse, millega Island sai suurema sisemise autonoomia ning kontrolli oma rahanduse üle. 1904. aastal sai Island suurema autonoomia (Heimastjórn).

1. detsembril 1918 jõustus Taani-Islandi liiduseadus, millega Islandist sai suveräänne riik Islandi kuningriigi nime all. Island ja Taani jäid personaaluniooni: neil oli ühine kuningas, kuid Island sai täieliku kontrolli oma siseasjade üle.

1940. aastal, Teise maailmasõja ajal, okupeerisid Islandi Suurbritannia väed, et Saksamaa Islandit ei hõivaks. 1941. aastal asendasid Briti vägesid Ameerika Ühendriikide väed. Taani okupeerimine Saksamaa poolt muutis Islandi ja Taani vahelise poliitilise ühenduse tegelikult toimimatuks. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliris välja Islandi Vabariik. See ajastati Jón Sigurðssoni sünniaastapäevale ja 17. juunist sai Islandi rahvuspüha.

20. sajandi teisel poolel arenes Island kiiresti. Majanduse üheks tähtsamaks haruks kujunes kalandus. Kalapüügitehnoloogia areng suurendas selle tähtsust. Kalandus põhjustas mitu rahvusvahelist konflikti, eelkõige tursasõjad Suurbritanniaga. Need vastasseisud puudutasid Islandi õigust laiendada oma kalapüügivööndit ja lõppesid Islandi kalapüügipiirkonna järkjärgulise laienemisega.

20. sajandi lõpuks oli Islandist kujunenud kõrge elatustaseme ja arenenud majandusega riik. 2008. aastal tabas Islandit finantskriis (2008. aasta Islandil), mille käigus pangandussüsteem varises kokku, majandus langes järsult ja töötus suurenes. Kriis mõjutas oluliselt ka Islandi poliitilist elu, tuues kaasa valitsuste vahetumise ning muutused erakondade toetuses ja avalikkuse suhtumises senisesse majanduskorraldusse.

Avastamise ja asustamise aeg (930. aastani)

 Pikemalt artiklites Islandi avastamine ja Islandi asustamine

Kaart näitab esimeste põhjamaalaste ekspeditsioone Islandile

Esimene ajalooline teade Islandi kohta leidub iiri munga Dicuiluse raamatus "De mensura orbis terræ", kus ta 825. aasta all ütleb, et umbes 30 aastat varem olid mõned vaimulikud jõudnud kaugel asuvale saarele, mida nad pidasid klassikaliste autorite kirjeldatud Thuleks. Nad viibisid saarel 1. veebruarist 1. augustini. Nende kirjeldus päikese liikumisest ja temperatuurist sobib täielikult Islandiga. Tõenäoliselt külastasid mõned iirlased 9. sajandil aeg-ajalt Islandit, sest kui norralased maale saabusid, kohtasid nad seal mõningaid iiri erakuid, kes siiski peagi saarelt lahkusid. Iirlaste Islandi-avastusel ei olnud ajaloolist tähtsust, sest see ei saanud üldiselt teatavaks ja nad ei võtnud saart enda valdusse. Kui norralased pärast 9. sajandi keskpaika Islandi avastasid, ei olnud nad nähtavasti iirlaste varasemast avastusest teadlikud. Islandi esimeste avastajatena nimetatakse norra viikingit Naddodduri (Naddoðr) ja Rootsi päritolu meest Garðarr Svavarssoni. Nad avastasid Islandi teineteisest sõltumatult. Pole kindlalt teada, kumb neist esimesena maale jõudis.

Pärast nende avastust läks Islandit otsima Flóki Vilgerðarson, keda tuntakse ka Kaarna-Flóki (Hrafna-Flóki) nime all. Tema andis maale nime, mida see on sellest ajast peale kandnud. Pärimuse järgi oli Flóki läinud Norrast läände maad otsima. Tal oli kaasas kolm ronka, kelle ta saatis ükshaaval lendu. Kaks neist tulid tagasi, kuid viimane lendas edasi Islandini ja Flóki järgnes talle. Ta veetis talve Barðaströndil Breiðafjörðuri ääres. Flóki oli kalapüügiga nii hõivatud, et unustas suvel kariloomadele heina teha, mistõttu loomad surid talvel. Järgmisel kevadel tõusis ta kõrgele mäele, kust avanes vaade jääga täidetud fjordile; see ajendas teda nimetama saart Islandiks 'jääsaareks'.

Ingólfur Arnarson ja Leif Hróðmarsson põgenesid Norra kuningriigist Islandile, kui olid tapnud jarl Atle pojad. Leifi tapsid samal suvel tema orjad. Norrast Firðafylkist pärit Ingólfur Arnarsonist sai seega esimene, kes Islandile püsivalt asus: ta rajas oma asula Reykjavíki 'suitsude laht' 874. aastal. Tema eeskujule järgnes peagi veel teisi norralasi. Raske on kindlaks teha, millisest Norra piirkonnast nad pärinesid, kuid tõenäoliselt eelkõige Lääne-Norrast ja põhjas asuvast Hålogalandist. Näiteks viitavad andmed sellele, et Borgi viimane pealik oli Olav Tvennunbrunni. Lofootidel asuva Borgi viimane pealik läks 10. sajandil koos kogu perekonnaga Islandile.

Väljarändele Norrast aitas kaasa Norra allutamine Harald Kaunisjuukse võimule, maksukohustuste kehtestamine ja kuningavõimu tugevnemine, mis tekitas suurt rahulolematust, eriti läänepoolsetel mägialadel ja Agderis. Paljud pealikud ja talupojad ei leppida kuningas Haraldi võimuga ja otsustasid oma óðal '​italudest ja kodumaalt lahkuda. See põhjustas suure väljarände Norrast, esmalt Šoti saartele, Iirimaale ja Šotimaale, kuid pärast Islandi avastamise üldteatavaks saamist suundus peamine väljarändajate vool sinna. Islandile võis saabuda inimesi ka teistest Põhjamaadest (Rootsist ja Taanist), kuid tõenäoliselt oli neid palju vähem.

Briti saartelt saabujad võisid kaasa tuua iiri ja gaeli päritolu orje ja teenijaid. Geneetilised uuringud toetavad seisukohta, et Islandi varajane elanikkond kujunes Skandinaavia ja Briti saarte päritolu inimeste segunemisel. 2000. aastal avaldatud Y-kromosoomiuurimuse järgi, mis kasutas tollal levinud haplogruppide nomenklatuuri ja analüüsis tänapäeva islandlaste DNA-d, kuulus 41,4% uuritud Y-kromosoomidest haplogruppi 1, 34,2% haplogruppi 2 ja 23,8% haplogruppi 3. Võrreldes neid tulemusi Skandinaavia ja Briti saarte rahvastike vastavate andmetega jõudsid uurijad järeldusele, et osa haplogrupi 1 liine oli tõenäoliselt gaeli päritolu, enamik haplogruppide 2 ja 3 liine aga paistis olevat Skandinaavia päritolu. Selle põhjal hindasid autorid, et umbes 20–25% Islandi asustajate meesliinidest oli gaeli päritolu ja ülejäänud peamiselt põhjagermaani ehk skandinaavia päritolu. mtDNA uuringud samuti tänapäeva islandlaste põhjal on näidanud Islandi naisasutajate tugevamat geneetilist seost Briti saartega kui Skandinaaviaga. Gaeli päritolu naiste osakaaluks on hinnatud kuni 60%.

Need varasemad uurimused tuginesid kõik tänapäeva islandlaste DNA-le, mille põhjal ekstrapoleeriti algsete asustajate päritolu. 2018. aastal avaldatud iidse DNA uuring, mis analüüsis otse asustamisajastu (9.–10. sajandi) hauapaikadest pärit luustike jäänuseid, andis siiski märgatavalt teistsuguse pildi: algsetel asustajatel oli Skandinaavia ja gaeli päritolu ligikaudu võrdselt jaotunud. Gaeli komponent oli palju suurema osakaaluga, kui varasemad tänapäevapõhised uuringud olid näidanud. Samas selgus, et tänapäeva islandlaste geenid on keskmiselt juba umbes 70% ulatuses Skandinaavia päritolu. Viimase 1100 aasta jooksul on toimunud üllatavalt kiire geneetiline nihe Skandinaavia päritolu kasuks, tõenäoliselt erineva sigivuse või ellujäämismäära või hilisema rände tõttu.

Pärast Harald Kaunisjuukse umbes 880. aasta sõjakäiku Šoti saartele suurenes väljaränne sealt Islandile märgatavalt ja saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil. Kogu Island võeti enda valdusse ja asustati ligikaudu 60 aasta jooksul, 874–930. Seda ajavahemikku nimetatakse islandi keeles tavaliselt landnámatíð 'maahõivamise aeg' (sõnadest landnám 'maa hõivamine ("maavõtt")' ja tíð 'aeg'. Maa hõivanud uusasukaid (maahõivajaid) nimetatakse islandi keeles landnámsmenn (ainsuses landnámsmaður). Maa asustamist käsitlevas raamatus "Landnámabók" mainitakse üle 400 sellise isiku. Esimesed maahõivajad võtsid enda valdusse väga suuri maa-alasid ja jagasid seejärel maad oma kaaskondlastele, sõpradele ja sugulastele, kes hiljem Islandile saabusid. Hiljem mõisteti, et olukord, kus üksikud mehed laiendavad oma omandiõiguse nii suurtele aladele, ei ole jätkusuutlik. Lepiti kokku, kui suure ala võib üks inimene enda valdusse võtta.

Island avaldas paljudele uusasukatele soodsat muljet. Tollal kattis paljusid piirkondi rannikust kuni mägedeni arukasemets. Karjamaad olid nii head, et lambaid said sageli kogu talve väljas karjatada. Head olid ka kalapüügivõimalused: jõgedes sai püüda lõhet ja forelli ning meres tursklasi. Merel sai tegeleda ka vaalapüügiga. Lõpuks leidsid uusasustajad Islandil ka vabaduse, mille nad olid Norras kaotanud.

Harald Kaunisjuus ei olnud rahul norralaste väljarändega Islandile, sest see toimus tema võimust sõltumatult. Traditsioonilise loo järgi saatis ta sellepärast Islandile Garðar Svavarssoni poja Uni Garðarssoni (hüüdnimega Uni hinn danski, tänapäeva islandi keeles Uni danski), lubades talle Islandi jarli tiitli, kui too suudab Islandi enda võimu alla saada. Lugu pärineb "Landnámabókist", mille järgi võttis Uni algul maa Unaósi juures enda valdusse. Kui kohalikud elanikud tema tegelikust kavatsusest teada said, hakkasid nad vastu: nad muutusid tema vastu vaenulikuks ega müünud talle isegi kariloomi ega toidumoona. Uni oli sellepärast sunnitud asulast asulasse rändama ega suutnud Islandil kunagi püsivat elupaika rajada. "Landnámabók" ei ütle siiski, et Uni oleks Islandilt kohe põgenenud või et ta oleks hukatud katse tõttu allutada saar Norra kuningale. Tema hilisem surm on raamatus seotud hoopis isiklike suhetega ja konfliktiga Leiðólfr kappi perekonnaga. Sellegipoolest jäi Norrast lähtuv oht maahõivajate vabadusele püsima nagu rasked pilved taevas.

Tänapäevane Islandi ajalookirjutus peab vastupanu Harald Kaunisjuuksele üheks võimalikuks, kuid mitte ainsaks Islandi asustamise põhjuseks: "Landnámabókis" on mainitud üle 400 esmaasustaja, kuid ainult umbes 30 kohta öeldakse, et nad põgenesid Haraldi võimu või temaga tekkinud konflikti tõttu.

Vaba riigi aeg (930–1262)

Vaata ka: Islandi vaba riik

Kogu Islandi vanimat ajalugu, saagade ajastut (islandi keeles söguöldin, 930–1030), iseloomustavad sündmused, mis annavad tunnistust elanike energiast ja sitkusest, tegutsemistahtest ja taibukusest, uhkusest ja tülialtist iseloomust, mis mõnikord mandus jõhkruseks. Need sündmused olid eelkõige seotud eri asulate ja suguvõsadega, palju harvem kujunesid need kogu riiki hõlmavaks ühiseks ajalooks. Asi oli selles, et islandlased ei loonud alguses kogu maad hõlmavat ühist täidesaatvat võimu. Paljud elanikud olid lahkunud kodumaalt ja jätnud maha osa oma varast, et vabaneda tsentraliseeritud ja kõike allutavast kuningavõimust. Sellepärast oli neile uuel maal vastumeelt niisuguse võimu loomine, mis oleks meenutanud endise kodumaa võimukorraldust.

Riigi korraldus

"Hrafnkels saga Freysgoða" esimene lehekülg 17. sajandi Islandi käsikirjast, mida säilitatakse Árni Magnússoni Instituudis, säilik AM 156 fol.

Þingvellir, Alþingi toimumispaik

Vaade Þingvellirile

Ühendavaks keskuseks sai ülemaaline rahvakoosolek Alþingi, mis asutati pärimuse järgi 930. aastal. Selle tekkimise eel elasid Islandil peamiselt iseseisvad talunikud ja nende juhid. Piirkondades kujunesid välja kohalikud rahvakoosolekud þing '​id, kus lahendati vaidlusi ja lepiti kokku ühistes reeglites. Kui asustus laienes ja piirkondadevahelised sidemed tihenesid, tekkis vajadus kogu Islandit hõlmava ühise õiguskorra ja vaidluste lahendamise süsteemi järele.

Maahõivajad olid tulnud Islandile oma laevadel. Nad olid sõltumatud nii üksteisest kui ka võõrastest rahvastest ja valitsejatest. Neid ühendas ainult rahvus. Kõige vägevamad maahõivajad ehitasid oma talu juurde jumalakoja (hof) ja korraldasid ise jumalatele ohvriteenistusi. Sellepärast nimetati neid goði '​deks. Nende kaaskondlased ja ümbruskonna teised maahõivajad, kes jumalakodasid ei rajanud, moodustasid nende ümber usulise kogukonna.

Kaks goði '​t, Þórólfur Mostrarskegg ja Þorsteinn Ingólfsson, asutasid peagi enda hõivatud maa-alal þing '​id (Þórsnesþing ja Kjalarnesþing), kus lahendati piirkonna elanike kohtuasju ja vaidlusi.

Kui maa oli asustatud peaaegu nii palju kui võimalik ja rahvaarv oli kasvanud suhteliselt suureks, tunti vajadust ühiste seaduste järele ja ühise koosoleku järele, kus saaks lahendada Islandi eri osadest pärit inimeste vahelisi asju.

Pärimuse järgi tehti sobiva õigussüsteemi väljatöötamine ülesandeks pealik Úlfljótrile, kes oli selleks ajaks umbes 20 aastat Islandil elanud. Úlfljótr läks umbes 927. aastal Norrasse, kus ta tutvus sealse õigusega. Nii tema kui ka enamik teisi maahõivajaid pärinesid Lääne-Norrast, mistõttu võttis ta eeskujuks Gulatingi õiguse. Kolm aastat hiljem tuli ta Islandile tagasi seadustega, mille ta oli koostanud oma emapoolse onu Þorleifur jarlsskáld abiga. Tema ettepanekute põhjal loodi Alþingi – kogu Islandi þing, kus kuulutati välja ja arutati seadusi, lahendati kohtuasju ning arutati ühiskondlike ja poliitiliste küsimusi ja tehti neid puudutavaid otsuseid.

Úlfljóti kasuvend Grímr Geitskör rändas läbi kogu Islandi, et leida sobiv koht ühisele þing '​ile. Tema valik langes suure järve ääres asuvast Bláskógarist põhja poole jäävale tasandikule maa lõunaosas. Nii see paik (Þingvellir) kui ka kogu ümbruskond ja järv said nimeks Alþingi. Seal võeti Úlfljótri seadused ühisel koosolekul vastu ja asutati Alþingi.

Alþingile kogunesid pealikud (goðar, ainsus goði) ja teised osalejad kogu maalt.

Sellega oli Úlfljótri seadusandlik tegevus lõpule viidud ja pärimuse järgi 930. aastal valiti seadusekuulutaja. Seadusekuulutaja amet, goði '​de kogu, Lögrétta (Seadusekoda) ja Alþingi kohus asutati pärimuse järgi üheaegselt Alþingi loomisega.

Alþingi keskne organ oli Lögrétta ehk Seadusekoda, kuhu kuulusid goði '​d ja nende nõuandjad. Lögrétta oli Alþingi seadusandlik organ. Seadusekoda võttis vastu uusi seadusi, tõlgendas kehtivat õigust ja otsustas paljusid ühiskonnaelu puudutavaid küsimusi. Selle pädevusse kuulus otsustamine ka selle üle, mida kehtiv õigus konkreetsel juhul tähendab, kui selles tekkis vaidlus, ja seadustest erandite tegemine.

Siis määrati kindlaks ka goði '​de arv. Neile anti ühtlasi kindel ilmalik võim, mis tegi neist Islandi ühiskonnakorralduse alustalad. Maa jaotati 12 þing '​ipiirkonnaks, kuid kuulumine neisse ei sõltunud üksnes elukohast, sest vabad mehed võisid valida endale pealiku ka väljastpoolt oma piirkonda. Igas þing '​ipiirkonnas pidi olema kolm goði '​t ehk kogu maal kokku 36. Þing '​e peeti kevadel kõigi kolme goði ühisel juhtimisel ja neid nimetati kevadþing '​ideks (várþing).

Goði '​d olid Islandi vabaühiskonna mõjukaimad juhid. Nad ei olnud ei kuningad, aadlikud ega tavalised ametnikud. Enamik neist pärines maahõivajate või nende järglaste seast. Kohalikud juhid olid kujunenud juba asustuse algusaastatel ja Alþingi loomisel anti neile ametlik koht uues poliitilises süsteemis.

Goði oli ühtaegu kohalik juht, õiguskaitsja, poliitiline eestvedaja ja algselt ka usuliste talituste korraldaja. Nad esindasid oma poolehoidjaid kohalikel rahvakoosolekutel ja Alþingil.

Goði võim ei põhinenud mitte niivõrd ametlikul territooriumil kui isiklikel toetajatel. Tema võimkonda nimetati goðorð '​iks. Goðorð ei olnud territoriaalne haldusüksus ega kindlate piiridega maa-ala, vaid pealiku võimu- ja toetajaskond ning sellega seotud õiguste ja kohustuste kogum. Vabad mehed võisid goðorð '​iga liituda või sellest lahkuda ja vajaduse korral teise pealiku juurde üle minna.

Goðorð '​i võis pärida, müüa, jagada või muul viisil omandada. Tegu ei olnud maaomandi, vaid võimu- ja esindusõigusega. Sellepärast pidid pealikud oma toetajate usaldust hoidma.

Goði ülesannete hulka kuulus oma toetajate esindamine, nende huvide kaitsmine ja neile abi osutamine õigusvaidlustes. Pealike ülesannete hulka kuulusid ka kohalike rahvakoosolekute (þing '​ide) juhtimine, osalemine Lögréttas ja kohtunike nimetamine. Kui ei leidunud eraisikut, kellel oleks olnud õigus või kohustus kannatanu nimel kohtuasja algatada, pidi sekkuma goði. Nii täitis ta osaliselt ülesandeid, mida tänapäeval täidavad prokuratuur, omavalitsus ja muud avalikud institutsioonid.

Vastutasuks pidid toetajad pealikku toetama, sealhulgas vajaduse korral relvastatud jõuga. Kui pealik kaitses oma meeste huve, siis tema mehed seisid tema taga tülides ja kohtulahendite täideviimisel.

Goði '​del oli õigus nimetada kohtunikke, kuid nad ei tegutsenud kohtunikena ega mõistnud ise kohut. See aitas seadusandlikku ja kohtuvõimu vähemalt põhimõtteliselt lahus hoida.

Vabad mehed, kes osalesid þing '​ide tegevuses ja kandsid sellega seotud materiaalseid kohustusi, võisid osaleda kohtukoosseisudes ja mõjutada seadusandlikke otsuseid. Seega ühendas Islandi vaba riigi riigikord endas pealike juhtivat rolli ja vabade meeste suhteliselt laia osalust avalikus elus.

Algselt olid kohtud ainult kohalikel rahvakoosolekutel þing '​idel. Alþingil hakkas tegutsema kõrgem kohus.

Puudused Alþingi kohtu korralduses, mis tõid muu hulgas kaasa vaidlusi kohtukoosseisude pädevuse üle, põhjustasid veriseid tülisid isegi Alþingil endal. Kui kogu Islandi vaidlused jõudsid ühte kohtusse, said tugevamad pealikud mõjutada kohtukoosseisu. Kui üks pool leidis, et kohtunikud on vastaspoole liitlased või sugulased, võis ta kohtu pädevuse vaidlustada. Kui menetluses tehti viga või pooled ei suutnud kohtukoosseisu suhtes kokkuleppele jõuda, võis asi jääda lahenduseta. Sellisel juhul pöörduti sageli vägivalla poole. Eri piirkondades kujunesid välja oma pealikurühmad. Kui kõik kohtuasjad lahendati ühes kohtus, tekkis küsimus, kes määrab kohtunikud ja kui palju mõju on eri pealikel kohtukoosseisu kujundamisel, sest võis tekkida tunne, et mõni piirkond on teistest tugevamalt esindatud.

Sellepärast otsustati 965. aasta paiku pärimuse Þórður gelliri ettepaneku kohaselt jagada Island neljaks veerandkonnaks (fjórðungur, mitmuses fjórðungar) ja korraldada kohtusüsteem ümber. Veerandkonnad ei olnud haldusüksused, vaid kohtupiirkonnad. Senise ühtse Alþingi kohtu asemele loodi iga veerandkonna jaoks oma veerandkonnakohus (fjórðungsdómur), milles oli 36 kohtunikku.

Veerandkonnad olid:

• lõunamaalaste veerandkond (Sunnlendingafjórðungur) ehk Lõunaveerandkond, mis ulatus Jökulsást Sólheimasanduril Eyjafjölli all kuni Hvítáni Borgarfjörðuris;
• läänefjordlaste veerandkond (Vestfirðingafjórðungur) ehk Lääneveerandkond, mis ulatus Hvítáni Borgarfjörðuris kuni Hrútafjörðurini;
• põhjamaalaste veerandkond (Norðlendingafjórðungur) ehk Põhjaveerandkond, mis ulatus Hrútafjörðurist kuni Langanesini;
• idafjordlaste veerandkond (Austfirðingafjórðungur) ehk Idaveerandkond, mis ulatus Langanesist kuni Jökulsáni Sólheimasanduril.

13. sajandil nihkus Lääne- ja Lõunaveerandkonna vaheline piir Hvítált Borgarfjörðuris lõuna poole Botnsáni Hvalfjörðuris. Põhja- ja Idaveerandkonna vaheline piir oli Langanesi piirkonnas ebaselgem.

Igas veerandkonnas oli kolm kohalikku þing '​ipiirkonda (þinglag), välja arvatud Põhjaveerandkonnas, kus neid oli neli, sest asustus oli seal tihedam. Jaotus ei põhinenud siiski täielikult maa-alal: iga talupoeg võis igal ajal asuda ükskõik millise goði ehk pealiku alla ja seega ühineda veerandkonnaga, mis ei vasta tema elukohale.

Varasema perioodi goðorð '​ide arv ei ole kindlalt teada ja ajaloolaste hinnangud lahknevad. Kui Island umbes 965. aastal neljaks veerandkonnaks jagati, korraldati ka kohalike þing '​ide ja goðorð '​ide jaotus ümber: Lääne-, Lõuna- ja Idaveerandkonnas oli kolm kohalikku þing '​i, Põhjaveerandkonnas aga neli. Iga þing '​iga oli seotud kolm goðorð '​i — nii sai kolmes veerandkonnas kummaski üheksa goðorð '​i, Põhjaveerandkonnas aga kaksteist. Kokku kujunes enamiku uurijate arvates 39 goðorð '​i. Tegu ei olnud pealike loomuliku koguarvuga, vaid seadustega täpselt määratletud goðorð '​ide arvuga. Goðorð '​ide ja goði '​de tegelik arv ei pruukinud alati kokku langeda, kuna üks goði võis mitut goðorð '​i korraga vallata või üks goðorð võis olla mitme mehe ühisomandis.

Et põhjaveerandkonnas oli teiste veerandkondadega võrreldes rohkem goði '​sid, tekkis veerandkondade vahel ebavõrdsus. Et Põhjaveerandkonna elanikud ei saaks teistest suuremat mõju, otsustati, et kolme ülejäänud veerandkonna goði '​d valivad igast þinglag '​ist ühe mehe Seadusekotta, nii et igast veerandkonnast saaks Seadusekojas koha 12 meest — kokku 48 hääleõiguslikku liiget. Need üheksa uut liiget said koha Seadusekojas, kuid neil ei olnud õigust veerandkonnakohtu kohtunikke nimetada. Igaüks 48 liikmest nimetas omakorda kaks kaasistujat, nii et Seadusekoda koosnes edaspidi kokku ligikaudu 145–147 liikmest (olenevalt sellest, kas ja millal arvestati kaasa seadusekuulutaja ja hiljem, alates 1106. aastast, mil loodi Hólari piiskopkond ja Islandil oli koos varem (1056) asutatud Skálholti piiskopkonnaga juba kaks piiskoppi, ka nemad).

Umbes 1004–1015 loodi seadusekuulutaja Skafti Þóroddssoni eestvõttel Alþingil veel viies kohus – fimmtardómur. See pidi lahendama juhtumeid, mida nelja veerandkonnakohtu süsteem ei suutnud lõplikult lahendada.

Islandi vaba riik arenes selle tagajärjel sugukondadel põhinevaks õigusriigiks. Et puudus keskne võim, mis oleks suutnud kohtuotsuseid sundkorras täide viia, jäi üksikisiku ülesandeks teha kohtuotsus oma suguvõsa abil tegelikult kehtivaks.

Kohtumenetlus oli kogu avaliku elu alus. Selle kaudu arenes Islandi õigus iseseisvalt, tuginedes ühispõhjamaisele õiguskorrale. Islandi iseseisvad eripärad ilmnevad eriti sugukonna läbivas tähtsuses, mitte ainult tsiviilõiguses, vaid ka kriminaalõiguses. Islandil määrati (eriti tapmiste korral) rahaline hüvitis, mille suurus arvutati kohtuasja poolte sugulussuhete järgi. Arvestati ka isikliku au tunnet, muu hulgas karistuse määramisel.

Kohtuvaidlus oli avalik võitlus, kus õigus oli vabade ja teovõimeliste meeste jaoks relvade asemel vahendiks, ühiskonnaliikmete järelevalve ja osaluse all. Ükski võimukandja ei tegutsenud poolte nõuandjana. Seadusekuulutaja juhtis menetlust, kuid temalt küsiti ainult seda, missugune on seadus, ja tal ei olnud sellest kaugemale ulatuvat võimu.

Kohtumenetluse ajal nõuti suure hulga þing '​imeeste kohalolekut. Nad tegutsesid osaliselt tunnistajatena, osaliselt kohtunikena, osalt süüdistatava süü või süütuse üle otsustava vandekohtu (kviðr) liikmetena, ja osalt ka þing '​il korra valvajatena. Sellepärast oli ka üks üheksandik goðorð '​i þing '​imeestest kohustatud goði ehk pealikuga þing '​ile kaasa minema.

Islandil puudus keskne täidesaatev võim tänapäevases mõttes. Riigil ei olnud kuningat, valitsust, ametnikkonda, politseid ega prokuratuuri. Alþingi istungite ajal täitis Seadusekoda mõningaid täidesaatvaid ülesandeid, kuid suurem osa tegevustest, mille eest tänapäeval vastutavad riigiasutused, jäi üksikisikute ja suguvõsade kanda. Õigusnõuete esitamine, kohtuasjade algatamine, kohtuotsuste täideviimine ja sageli ka kahjutasude sissenõudmine olid enamasti eraõiguslikud küsimused.

Kuigi Islandi vaba riiki on mõnikord peetud varajaseks rahvaesinduslikuks süsteemiks, koondus tegelik poliitiline mõju suhteliselt väikese hulga pealike kätte.

Islandi kalender

Vaata ka: Islandi kalender

Samal ajal korraldati ka Islandi kalendrit. Seni oli aastat arvestatud 364 päeva pikkusena (12 kuud à 30 päeva ja neli liigpäeva (aukanætr)), kuid Þorsteinn surturi ettepanekul otsustati lisaks, et iga seitsme aasta järel tuleb lisada "liignädal". Seda kalendrit koos hilisemate parandustega kasutati kõrvuti Gregoriuse kalendriga veel 20. sajandil.

Sugukondade tülide aeg (930–1030)

Thori vasar Mjölnir sümboliseerib paganlust enne Islandi ristiusustamist aastal 1000

Pidevate sugukondadevaheliste tülide ajal, mis andsid rikkalikule saagakirjandusele rohkesti ainest, arenes järk-järgult välja riiklik ja õiguslik korraldus. Aeg, mil Skapti Þóroddsson oli seadusekuulutaja, [1004–1030], oli rahutu, kuid selle lõpuks oli põhikorra areng muutnud Islandi vabaks riigiks. Õiguskorra viimane oluline lüli kujunes välja 11. sajandi alguses, kui Alþingil asutati viies kohus, mis oli kõrgeim kohtuinstants. See lahendas muu hulgas kohtuasju, mille puhul veerandkonnakohtud ei olnud suutnud ühehäälset otsust teha. Lisaks kaotati 1006. aastal duell holmganga. Samal ajal määrati kindlaks ka seaduste kehtestamise kord Lögréttas (Seadusekojas).

Islandlastel olid sel ajal välismaailmaga elavad sidemed. Nad tegutsesid viikingite ja sõjameestena, kaupmeeste ja skaldidena ning teenisid kuningate ja pealike kaaskondades kõikjal Põhjamaades, eelkõige võib-olla Norras, aga ka Briti saartel ning isegi Normandias, Garðaríkis ja Miklagardis. Islandi riigil ei olnud ametlikke suhteid teiste maade ega valitsejatega. Norra kuningas Olav Haraldsson, hilisem Olav Püha, tegi edutuid katseid saada islandlastelt enda võimu alla Grímsey saart. Juba enne Olav Püha oli Norra kuningas Olav Tryggvason islandlasi ähvardanud, et nad kristluse vastu võtaksid.

Kristluse vastuvõtmine (1000–1200)

Traditsioonilised mätaskatustega majad Islandil

Kristlus jõudis Islandile esmalt välismaal ristiusku pöördunud islandlaste kaudu. Üks neist oli Þorvaldr víðförli Skagafjörðurist, kes tõi endaga kaasa Saksimaalt pärit piiskopi nimega Fredrik, kuid neil ei õnnestunud misjonitööd teha. Stefnir Thorgilsson purjetas aastatel 996–997 Olav Tryggvasoni ülesandel Islandile, kuid ka temal ei õnnestunud islandlasi kuigivõrd veenda senistest uskumustest loobuma. Kuningas Olavi järgmine saadik oli Saksamaalt pärit sõjamees Tangbrand (Þangbrandr), kellel õnnestus veenda Islandi idaosa pealikku Hallr Þórsteinssoni ja hiljem ka teisi väljapaistvaid mehi end ristida laskma. Tangbrand pani misjonitöös käigus toime mitu tapmist, mis põhjustas teiste islandlaste vastupanu.

999. aastal pidi Tangbrand Islandilt lahkuma. Pärast Tangbrandi lahkumist muutus vastasseis kristlaste ja paganate vahel Islandil üha teravamaks. Norra kuningas Olav Tryggvason avaldas islandlastele tugevat survet kristluse vastuvõtmiseks ja ähvardas Norras viibivaid islandlasi karistada. Tekkis oht, et usuküsimus põhjustab ühiskonna lõhenemise. Kui Alþingi 1000. aastal kogunes, oli kristluse vastuvõtmine seetõttu muutunud mitte üksnes usuliseks, vaid ka poliitiliseks ja ühiskondlikuks küsimuseks. Üks islandlastest, kelle Tangbrand oli ristiusku pööranud, Hjalti Skeggjason, oli 999. aastal samuti maalt välja saadetud, sest ta oli Alþingil níð-värsis Freya vastu jumalaid pilganud. Hjalti oli läinud Norrasse, kuhu peagi järgnes tema usukaaslane Gisurr. Mõlemad viibisid seal Olav Tryggvasoni juures ja kuningas saatis nad 1000. aastal Islandile tagasi kristlust levitama. Nad saabusid tagasi ajaks, mil oli Alþingi kogunenud ning kristluse ja paganluse vastasseis tuli seal lahendada. Hallri abiga jõuti Alþingil usuküsimuses otsuseni. Selle sõnastas seadusekuulutaja, Põhja-Islandilt pärit pealik Þorgeir Ljósvetningagoði. Nii paganad kui ka kristlased pidid tema otsusega arvestama. Ta kuulutas seaduseks, et kõik pidid laskma end ristida ja et blót '​i (jumalatele ohverdamist) tohtis korraldada üksnes eraviisiliselt. Nii seadustati kristlus Islandil aastal 1000, osaliselt ka Olav Tryggvasoni ähvarduse tõttu. Olav hukkus samal aastal Svolderi merelahingus.

Kristlus võitis islandlaste poolehoiu alles pärast sugukondadevaheliste tülide lõppu. Goði '​d ja teised maaomanikud rajasid oma taludesse kirikuid ja said kas ise preestriteks või pidasid enda juures preestreid. Paganlik goði-süsteem asendus uue süsteemiga suhteliselt hõlpsasti. Saarele saabus ka välismaa preestreid. Ari Þorgilsson nimetab neist 11, kellest mitu olid pärit Iirimaalt.

1056. aastal sai Island esimese piiskopi, kui ametisse pühitseti Ísleifur Gissurarson (suri 1080). 11. sajandi keskpaigas rajati Skálholti piiskopkond. Tema poeg ja järglane Gissur Ísleifsson [1082–1118] kehtestas koos Oddi preestri ja pealiku Sæmundur fróði ning seadusekuulutaja Markús Skeggjasoniga 1096. aastal kirikliku kümnise. Kümnise kehtestamine oli oluline samm kiriku majandusliku aluse kujunemisel ning mõjutas pikaajaliselt maaomandi ja varanduse jaotust. Gissur Ísleifsson kinkis oma isatalu Skálholti kirikule, muutes selle Islandi piiskopitooli (Skálholti piiskopi) asukohaks.

1104. aastast allus Islandi kirik Lundi peapiiskopile ning 1152. aastast Nidarosi peapiiskopile Norras. 1106. aastal rajati Põhja-Islandile veel üks piiskopkond – Hólari piiskopkond. Selle esimene piiskop oli Jón Ögmundsson [1106–1121]. Mõlema piiskopkonna juurde rajati preestrikoole.

Kui Bergþórr Hrafnsson oli seadusekuulutaja, otsustati seadused kirja panna (1118). See töö valmis 12. sajandi esimese poole jooksul. Jón Ögmundssoni abiga rajati Põhja-Islandile Þingeyrari benediktlaste klooster Húnaflói ääres. Umbes 1120. aastal alustatud klooster pühitseti sisse 1133. aastal. Hiljem rajati neli augustiinlaste kloostrit munkadele ja üks nunnadele. Jumalateenistusi peeti tavapärasel roomakatoliku viisil ladinakeelsete lauludega, jutlusi peeti enamasti rahvakeeles. Nii preestrikoolid kui ka kloostrid muutusid kirikliku hariduse olulisteks keskusteks.

Islandi kirik võttis osaks Euroopa tavad, kuid säilitas mõned eripärased jooned, eelkõige rahvaliku iseloomu. Tsölibaati ei järgitud, kirikud ja preestrite elukohad olid eraomandis. Piiskopid valiti preestrite poolt, kuid preestrid allusid kirikute omanikele – kohalikele pealikele. Kirikuõigust kohandati kohaliku õigusega. Piiskopi kohtuvõim piirdus kiriklike ametiasjadega ja ükski kirikuõiguslik säte ei kehtinud enne, kui Lögrétta (Seadusekoda) oli selle heaks kiitnud. Ametikoha järgi kuulusid Seadusekotta ka piiskopid.

Tänu kõrgele isiklikule staatusele said piiskopid avaldada ühiskonna arengule suurt mõju. Kristluse mõjul valitses Islandil rahu. See kujunes seal välja varem kui teistes Põhjamaades. Ohtlikud tülid þing '​idel olid haruldased. Islandi materiaalne kultuur, eriti põllumajandus, saavutas kõrgpunkti. Rahvaarv võis 12. sajandi alguses olla umbes 100 000.

Eriti tuleb nimetada Skálholti piiskoppi Þorlákur Þórhallssonit [1177–1193]. 12. sajandi lõpus sai Island oma pühakud. Need on Þorlákur (1198), Islandi tähtsaim pühak, ja Jón Ögmundsson (1200).

12. ja 13. sajandil suurenes kiriku mõju veelgi. Piiskopid ja teised vaimulikud osalesid poliitikas ning kirik hakkas järk-järgult taotlema suuremat kontrolli kirikuvarade üle. See viis hiljem konfliktideni ilmalike suurmeeste ja kiriku vahel, eriti staðamál '​i nime all tuntud vaidlustes. Kiriku areng ei olnud algselt täielikult eraldatud ilmalikust võimust: kohalikud vägevad mehed osalesid kirikute rajamises ja kiriku varade haldamises ning piiskopid olid sageli seotud Islandi poliitilise eliidiga. Hiljem suurenes kiriku institutsionaalne iseseisvus. 13. sajandi lõpuks oli kiriku majanduslik ja poliitiline positsioon Islandil märgatavalt tugevnenud.

Norra laevade talvitumine

1118. aastal saabus Islandile 35 laeva, millest ainult kaheksa suutis Norrasse tagasi sõita. 27 laeva talvitumine Islandil oli piisav, et põhjustada paljudes maa piirkondades toidupuudust.

Lagunemisaeg ehk Sturlungite ajastu (umbes 1200–1262)

 Pikemalt artiklis Sturlungite ajastu

12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses hakkasid Islandi vaba riigi varasemad võimumehhanismid järk-järgult muutuma. Goði '​d ja nende goðorð '​id olid endiselt poliitilise süsteemi keskmes, kuid võim koondus üha enam väheste mõjukate suguvõsade kätte. Seetõttu goði '​devahelised konfliktid kasvasid ja nende lahendamisel hakati senisest rohkem kasutama relvastatud jõudu. Umbes 1200. aastast 1260ndateni kestnud perioodi nimetatakse tänapäeva ajalookirjutuses Sturlungite ajastuks (islandi keeles Sturlungaöld). Nimetus on hilisem ja selle tänapäevane kasutamine kujunes välja alles varauusajal ja eriti 20. sajandi ajalookirjutuses.

Sturlungite ajastu ei olnud üksainus kodusõda, vaid mitme aastakümne jooksul toimunud võimuvõitluste, liitude ja vastasseisude jada. Selle keskmes olid mitmed suured suguvõsad, sealhulgas Sturlungid, Haukdælir (haukdalirlased), Oddaverjar (oddilased) ja Ásbirningar. Mõjukad juhid kogusid enda ümber relvastatud kaaskondlasi ja konfliktid, mida varem oleks lahendatud õiguslike menetlustega, viisid üha sagedamini vägivallani.

Pärimise ja maade kokkuostmise tulemusel koondus üha rohkem maad üha väiksema arvu meeste ja suguvõsade kätte. See häiris Islandi ühiskonnakorralduse senist tasakaalu. Ülejäänud talupojad pidid alluma vähestele vägevatele meestele ja õigus taganes aina enam jõu ees. 13. sajandi jooksul kasvasid konfliktide ulatus ja osalejate arv ning võim koondus järjest väiksema hulga suurvõimukandjate kätte. Relvastatud kokkupõrked ei piirdunud enam väikeste salkadega, vaid võisid kaasata suuri talupoegade vägesid.

Esimene märk uuest rahutuste ajast oli Hvamm-Sturla tüli Jón Loftssoniga aastal 1181. Järgnevatel aastakümnetel leidsid aset Guðmundur dýri tüli, suur Önundarbrenna aastal 1197, Kolbeinn Tumasoni surm 1208. aastal ja Hrafn Sveinbjörnssoni tapmine 1213. aastal. Aastaid kestnud rahutusi põhjustas ka Hólari piiskop Guðmundur Arason [1203–1237], kes sattus oma kirikupoliitika tõttu teravasse konflikti talupoegade ja pealikega.

Üheks oluliseks võimukeskuseks kujunesid Sturlungid. Sturla Þórðarsoni pojad Þórður Sturluson, Sighvatur Sturluson ja Snorri Sturluson said vägevateks meesteks, kes sattusid peagi vastuollu nii teiste vägevate meeste kui ka üksteisega. Sturlungite ja oddilaste vaheline tüli viis 1216. aastal peaaegu avaliku kokkupõrkeni Alþingil, kuid Skálholti piiskop suutis selle ära hoida. Hiljem muutusid kokkupõrked üha sagedasemaks ja verisemaks.

Christian Krohgi joonistus. Snorri Sturluson

Oluline muutus toimus 1220ndatel, kui Islandi sisepoliitilised võitlused hakkasid üha enam seostuma Norra kuninga poliitikaga. Snorri Sturluson sõlmis Norra kuninga Håkon IV Håkonssoniga suhteid ning sai kuningaga seotud poliitilise rolli. Hiljem püüdis kuningas Islandi võimuvõitlusi enda huvides ära kasutada ning sidus end mitme Islandi suurvõimukandjaga. See suurendas Norra mõju Islandi poliitikale, kuid ei teinud lõppu kohalikele konfliktidele.

Oddilased ja haukadalurlased sattusid päranditüli tõttu vastamisi ning esimese rühma liikmed tapsid 1221. aastal Björn Þorvaldssoni. Algul toetas Snorri Sturluson oddilasi, kuid pärast seda, kui nood teda solvasid, liitus ta 1225. aastal hoopis haukadalurlastega. Haukadaluri suguvõsa, mida juhtis Snorri väimees Gissur Þorvaldsson, kehtestas oma mõjuvõimu Lõuna-Islandil. Samal ajal puhkesid Sturlungite seas sisetülid, kui Snorri ja tema poeg Órækja sattusid konflikti Snorri venna Sighvaturi ja selle poja Sturla Sighvatssoniga. Need tülid, millesse tõmmati ka kolmas vend Þórður ja paljud teised pealikud, viisid selleni, et Snorri aeti 1236. aastal oma Reykholti mõisast välja ning 1237. aastal lahkus ta Islandilt ja sõitis Norrasse.

1230ndatel jätkusid võimuvõitlused, milles senised suguvõsadevahelised konfliktid põimusid võitlusega suuremate võimualade ja poliitilise ülekaalu pärast. Sturla Sighvatsson püüdis laiendada Sturlungite võimu suurele osale Islandist ning koondas enda ümber ulatusliku toetajate võrgustiku. Tema tegevus viis otsese vastasseisuni teiste suurvõimukandjatega, eelkõige Gissur Þorvaldssoniga. Võitlus ei piirdunud enam üksikute pealike ja nende lähikondsete tülidega, vaid haaras järjest suuremaid rühmi ja piirkondi.

1238. aastal toimus Örlygsstaðiri lahing, kus Gissur Þorvaldssoni ja Kolbeinn ungi Arnórssoni juhitud vastasleer alistas Sturla Sighvatssoni väed. Sturla Sighvatsson ja tema isa Sighvatur Sturluson said lahingus surma. Örlygsstaðiri lahing oli üks Sturlungite ajastu otsustavamaid kokkupõrkeid ning näitas, kui ulatuslikuks olid Islandi võimuvõitlused muutunud.

Pärast Örlygsstaðiri lahingut ei taastunud varasem võimutasakaal. Gissur Þorvaldsson tõusis üheks Islandi mõjukamaks võimukandjaks, kuid tema vastasseis teiste juhtidega jätkus. Eelkõige kujunes tema peamiseks vastaseks Þórður kakali Sighvatsson, kes püüdis taastada Sturlungite mõju. Nende võitlus kestis aastaid ning selle käigus toimusid uued relvastatud kokkupõrked ja muutusid senised liidud.

Võimuvõitlused olid selleks ajaks seotud ka Norra kuninga poliitikaga. Norra kuningas Håkon IV Håkonsson püüdis kasutada Islandi suurvõimukandjate omavahelisi vastuolusid oma mõju suurendamiseks. Islandi pealikud otsisid omakorda kuninga toetust oma konkurentide vastu. Nii muutus Norra kuningas 13. sajandi keskpaigaks Islandi sisepoliitikas uueks osapooleks ning kohalike suurmeeste võimuvõitlus hakkas üha enam seostuma küsimusega Islandi suhtest Norra kuningavõimuga.

1239. aastal läks Snorri Islandile tagasi, kuigi Norra kuningas Håkon IV Håkonsson oli selle keelanud, ja sattus seetõttu kuningaga vastuollu. Et Snorri oli oma tapetud venna ja vennapoja lähim kättemaksja, sai temast ka väimehe Gissuri vaenlane. Gissur liitus kuningaga ja tungis kuninga õhutusel 1241. aastal Snorrile kallale ning tappis ta.

Pikaajaline vägivald nõrgestas goðorð '​idel põhinevat poliitilist süsteemi. Alþingi ja kohalikud þing '​id säilisid, kuid nende võime tagada õiguskorra toimimine vähenes, samal ajal kui vägevate meeste sõjaline ja majanduslik võim kasvas. Norra kuningas suutis sellises olukorras suurendada oma mõju, pakkudes Islandi võimukandjatele toetust ja sekkudes nendevahelistesse konfliktidesse. 13. sajandi keskpaigaks oli mitme Islandi suurvõimukandja huvides saavutada kuningaga kokkulepe, mis aitaks lõpetada aastakümneid kestnud sisetülid.

Sturlungite ajastu ja sellele järgnenud Islandi allumine Norra kuningale kujutasid endast pikaajalist poliitilist muutust, mille käigus senine goðorð '​idel põhinev võimukorraldus nõrgenes ning Norra kuninga mõju Islandil suurenes. Lagunemisaeg valmistas ette Islandi vaba riigi langust ja kiirendas seda.

Norra võimu alla sattumine

Islandi sisemiste võimuvõitluste kõrval suurenes 13. sajandi esimesel poolel järk-järgult Norra kuninga mõju. Snorri Sturluson viibis 1218–1220 Norras ning aitas ära hoida kuninga kavandatud sõjaretke Islandile. 1220. aasta paiku lubas Snorri Sturluson Norra kuningale Håkon IV Håkonssonile ja tema eestkostjale Skúli Bárðarsonile aidata kaasa sellele, et islandlased tunnustaksid Norra kuninga ülemvõimu. Snorri ei suutnud ega soovinud seda lubadust täielikult ellu viia. Samasuguseid lubadusi andsid hiljem kuningale ka teised Islandi võimukandjad, sealhulgas Sturla Sighvatsson, Þórður kakali Sighvatsson ja Gissur Þorvaldsson. Norra kuningavõim kasutas selliseid suhteid selleks, et siduda Islandi pealikud oma poliitikaga.

Pärast Snorri Sturlusoni tapmist 1241. aastal jätkusid Islandil võimuvõitlused. Eriti tähtsaks vastasseisuks kujunes Gissur Þorvaldssoni ja Þórður kakali Sighvatssoni võitlus. Þórður kakali saavutas 1246. aastal Haugsnesi lahingus võidu ja tema võimu alla sattus suur osa Islandist. 1250. aastal kutsuti Þórður kuninga käsul Norrasse. Ta viibis seal kuninga teenistuses ja talle anti ülesandeid Norra halduses. Samal ajal tegutses Islandil kuninga huvides Gissur Þorvaldsson, kuid ka tema ei olnud valmis kuninga võimu Islandil tingimusteta kehtestama ning 1254. aastal läks ta kuninga kutsel Norrasse. Mõlema mehe puhul püüdis kuningas nende isiklikke huve ja omavahelisi vastuolusid kasutada Islandi üle suurema kontrolli saavutamiseks.

Oluline muutus toimus ka Islandi kirikuelus. 1238. aastal olid nii Skálholti piiskopi kui ka Hólari piiskopi tool vakantseks jäänud. Skálholti piiskopiks sai norralane Sigvarðr Þéttmarsson. Hólari piiskopiks oli algul valitud Björn Þorvaldsson, kuid teda ei pühitsetud ametisse. Ta läks Rooma, et taotleda paavsti sekkumist, kuid suri tagasiteel Islandile. Seejärel määras Nidarosi peapiiskop Hólari piiskopiks norralase Bótólfri. Seni olid Islandi piiskopid üldjuhul kohapeal valitud, kuid nüüd nimetas Nidarosi peapiiskop mõlema piiskopkonna etteotsa esimest korda norralased. 1247. aastal sai Hólari piiskopiks omakorda norralane Heinrekr Kársson. Kirikliku võimu suurem seotus Norra kirikukorraldusega andis Norra kuningale täiendava võimaluse Islandi poliitikasse sekkuda.

Heinrekr Kársson kujunes üheks Norra kuninga olulisemaks toetajaks Islandil. Ta tegutses aktiivselt kuninga poliitiliste eesmärkide nimel ja sattus konflikti Þórður kakali Sighvatssoniga. Heinrekri vastuseisu tõttu kutsuti Þórður 1250. aastal Norrasse ja 1249. aastal oli Heinrekr juba kuningale esitanud tema tegevuse kohta kaebusi. Kui Gissur Þorvaldsson 1254. aastal Norrasse läks, jäi Islandil kuninga huvide edendamine suurel määral teiste kuningameeste ülesandeks.

1250ndatel muutus Norra kuninga sekkumine Islandi asjadesse järjest otsesemaks. 1252. aastal saadeti Islandile Gissur Þorvaldsson, Þorgils skarði Böðvarsson ja Finnbjörn Helgason, kellele kuningas oli andnud ülesande edendada oma võimu Islandil. Nad sattusid vastasseisu Þórður kakali poolehoidjatega. 1255. aastal saatis kuningas Islandile oma usaldusmehe Ívarr Englasoni, kes pidi koos piiskoppide ja teiste kuninga toetajatega veenma islandlasi kuningale makse maksma. Ívarr tegutses eriti Põhja-Islandil. Tema tegevuse tulemusel nõustusid Skagafjörðuri ja Eyjafjörðuri piirkonna ning suure osa Põhjaveerandkonna elanikud kuningale makse maksma. Kuningas ei pidanud siiski saavutatud tulemust piisavaks ning pidas muu hulgas Gissurit ja Þórður kakalit oma eesmärkide ebaõnnestumise eest vastutavaks.

Þórður kakali suri Norras 1256. aastal, enne kui tal õnnestus Islandile tagasi pöörduda. Pärast tema surma tõusis kuninga huvide seisukohast oluliseks tegelaseks noor Sturlungite suguvõsa liige Þorgils skarði Böðvarsson, kes oli olnud Håkon IV õukondlane ja tema ustav toetaja. Kuningas andis talle kontrolli Þórður kakali endiste võimualade üle. Þorgils saavutas Põhja-Islandil märkimisväärse mõju, kuid sattus seejärel konflikti Þorvarðr Þórarinssoniga. Þorgils skarði tapeti 1258. aastal.

Pärast Þorgilsi surma pöördus kuningas taas Gissur Þorvaldssoni poole. 1258. aastal nimetas Håkon IV Gissuri jarliks ja andis tema käsutusse Lõunaveerandiku, Põhjaveerandiku ja Borgarfjörðuri. Gissur naasis samal aastal Islandile ja rajas endale kuninga nimel tugineva võimukeskuse. Tema tegelik poliitika ei olnud siiski alati kooskõlas kuninga huvidega, sest Gissur püüdis eelkõige kindlustada omaenda võimu Islandil.

Norra kuningas püüdis samal ajal kasutada Islandi pealike omavahelisi suhteid ja vastasseise enda mõju suurendamiseks. Islandi juhtivad mehed olid Norraga tihedalt seotud, sest nad reisisid sinna, viibisid kuninga õukonnas ning said temalt tiitleid, võimu ja toetust. Vastutasuks oodati neilt kuninga huvide edendamist Islandil. Nii muutusid kohalikud võimuvõitlused üha enam seotuks Norra kuningapoliitikaga. Pikaajalised sisetülid ja suutmatus saavutada püsivat võimutasakaalu lihtsustasid kuninga sekkumist.

1260ndate alguseks oli Norra kuningavõim saavutanud Islandil juba märkimisväärse mõju. Hallvarðr gullskór saabus 1261. aastal Islandile kuninga saadikuna ja esitas kuninga nõudmised. Gissur oli sunnitud oma varasemaid kuningale antud lubadusi täitma. Talupoegade seas oli vastuseisu kuningale makstavatele maksudele. Samal ajal suurenes surve saavutada kogu Islandi tunnustus Norra kuninga võimule.

Kuningavõimu kehtestamine toimus järk-järgult. Aastatel 1262–1264 andsid Islandi eri piirkondade elanikud kuningale truudus- ja maksutõotusi. Seda protsessi seostatakse traditsiooniliselt Vana leppega (Gamli sáttmáli, kuigi see nimetus on ajalooliselt keerulisema kujunemislooga ja 1262–1264 sõlmitud kokkuleppeid võib täpsemalt nimetada Gissurarsáttmáliks. Tegu ei olnud üheainsa sündmusega 1262. aastal, vaid mitme piirkondliku kokkuleppe ja vandetõotuse jadaga, mille tulemusel tunnustasid islandlased Norra kuninga ülemvõimu.

Kokkulepete kohaselt kohustusid islandlased maksma Norra kuningale kindlaksmääratud maksu ja täitma talle truuduskohustust. Vastutasuks pidi kuningas austama Islandi seadusi ja tagama rahu. Samuti nähti ette regulaarne laevaühendus Norra ja Islandi vahel ning islandlaste õiguste säilimine Norras. Kokkulepete oluline osa oli vastastikune kohustus järgida kokkulepitud tingimusi.

Norra kuningavõimu kehtestamine ei tähendanud Islandi seniste poliitiliste institutsioonide kohest kadumist. Alþingi jätkas tegevust ning Island säilitas esialgu oma seadused ja suure osa senistest õigusinstitutsioonidest. Muutus seisnes eelkõige selles, et kõrgeim poliitiline võim ei põhinenud enam üksnes Islandi goði '​de ja goðorð '​ide süsteemil, vaid Norra kuninga ülemvõimul. Islandist sai Norra kuningriigi maksualune maa ning järgnenud aastakümnetel kujundati selle haldus- ja õiguskorraldus järk-järgult Norra kuningavõimuga tihedamalt seotuks.

Aastaid 1262–1264 võib pidada Islandi vaba riigi poliitilise korra lõpuks, kuid Norra kuningavõimu täielik institutsionaalne kinnistumine toimus järk-järgult ka järgnevatel aastakümnetel. Mõnes käsitluses seostatakse ülemineku lõppu ka uue kuningliku seadustiku Jónsbóki vastuvõtmisega 1281. aastal.

Norra võimu aeg (1262–1380)

Norra võimu alla minek

Sturlungite ajastu lõpuks oli Islandi senine poliitiline kord oluliselt nõrgenenud. Aastatel 1262–1264 andsid Islandi eri piirkondade elanikud järk-järgult truudusvande Norra kuningale Håkon IV-le ja tema pojale Magnus VI-le. Sellega läks Island Norra kuninga võimu alla ja sellest sai Norra kuningriigi maksualune maa. Tegu ei olnud üheainsa lepinguga, vaid piirkondade kaupa sõlmitud kokkulepete ja antud truudusvannetega. 1264. aastaks oli Islandi vaba riigi senine riigikord lõplikult lõppenud.

1262.–1264. aasta kokkulepete tähistamiseks on traditsiooniliselt kasutatud nimetust "Gamli sáttmáli", kuid säilinud tekstide dateeringu ja autentsuse üle on teadlased vaielnud ja seda nimetust on kasutatud eri ajastute kokkulepete kohta.

Kokkulepete kohaselt kohustusid islandlased maksma kuningale maksu ja hoiduma vaenutegevusest tema vastu. Vastutasuks pidi kuningas tagama Islandil rahu ja kehtiva õiguse ning kaitsma islandlaste õigusi. Samuti nähti ette islandlaste kaubandus- ja pärimisõiguste säilitamine Norras ning kuninga kohustus tagada ühendus Islandi ja Norra vahel. Lepingu traditsioonilise tõlgenduse järgi lubati Islandile ka iga-aastast laevaühendust, kuid seda kohustust hiljem piisavalt ei täidetud

Traditsiooniliselt seostatakse nende kokkulepetega kohustust, et iga talupoeg, kes on kohustatud maksma Alþingile sõitmise toetuseks kogutavat maksu (þingfararkaup), tasuma ka kuningale iga-aastast maksu. Selle suuruseks määrati algselt 8 küünrat Islandi rahasüsteemi järgi. Rahaühik küünar (alin) vastas algselt ühe küünra villase riide väärtusele. Pärast "Jónsbóki" vastuvõtmist 1281. aastal tõsteti see maks 10 küünrale. Samas seaduseraamatus määrati ka þingfararkaup '​i suuruseks 10 küünart. Uusi makse ei tohtinud kehtestada. Lisaks kohustusid islandlased täitma muid kuninga alamate kohustusi. Vastutasuks lubati islandlastele, et neid ei sunnita ilma erilise põhjuseta Norrasse kohtu ette ilmuma. Erandiks olid inimesed, kelle Islandi Alþingi oli maalt välja saatnud. Samuti lepiti kokku, et Islandi tähtsamad ametikohad, sealhulgas seadusekuulutaja (hiljem lögmaður) ja sýslumaður '​i amet, antakse võimaluse korral islandlastele. Praktikas nimetati neile ametikohtadele enamasti juhtivate suguvõsade liikmeid, eriti neid, kes olid varem kuulunud goði '​de hulka või pärinud nende võimupositsioonid.

Kokkulepetes nähti ette ka see, et igal aastal pidi Islandile saabuma kuus meresõidukõlblikku laeva. Islandlaste pärandvara Norras pidi jääma nende õigetele pärijatele, sõltumata sellest, kui kaua pärandi vastuvõtmisega aega läheb. Samuti kaotati landaurar, Norras sadamasse saabumisel võetav tasu (½ marka ehk 8 loodi hõbedat), ja islandlastele lubati Norras selliseid õigusi, nagu neil oli seal varem kõige soodsamal ajal olnud. Kuningas pidi tagama islandlastele rahu ja nende endi seaduste kehtimise. Islandlased kohustusid jääma kuningale truuks seni, kuni kuningas ja tema järglased täitsid kokkulepitud tingimusi; nende rikkumise korral võisid islandlased oma truuduskohustusest vabaneda. Need tingimused on säilinud keskaegsete kokkulepete traditsioonilises tekstis, mille kujunemise ja dateeringu suhtes on allikakriitilisi probleeme.

Kuningas ei täitnud neid tingimusi. Laevad jäid sageli saabumata ning sýslumaður '​id ja seadusekuulutajad olid sageli välismaalased. Kuninga maksukogujad ja väejuhid (hirðstjóri '​d), olid samuti sageli välismaalased ning võisid peale selle olla korrumpeerunud ja tegelda väljapressimisega.

Haldus ja õigus

Norra kuningavõimu kehtestamise järel hakati Islandi senist goði '​de ja goðorð '​ide süsteemil põhinevat poliitilist korraldust järk-järgult asendama kuningliku haldusega. Seniste kohalike võimukeskuste asemele kujunesid kuninga ametnike hallatavad piirkonnad ning senist þing '​idel põhinenud haldus- ja kohtukorraldust hakati asendama sýsla '​de süsteemiga. Muutus ei toimunud korraga, vaid kujunes välja järgnevate aastakümnete jooksul.

Gissur Þorvaldssoni surmaga 1268. aastal lõppes Islandi jarlivõimu ajastu, sest pärast teda ei määratud Islandile enam uut jarli. Kuningavõimu tugevnemisega kadus järk-järgult ka kohalike goði '​de poliitiline võim. 1270ndatel kujunes välja süsteem, milles kohalikku haldust korraldasid kuninga ametnikud, eelkõige hirðstjóri '​d ja sýslumaður '​id.

Alþingi säilis, kuid selle ülesanded ja korraldus muutusid. See jätkas tegevust kohtu- ja seadusandliku koguna, kuid tegutses nüüd kuningavõimu raamistikus. Lögrétta ehk Seadusekoda säilitas seadusandlikud ülesanded, kuid selle koosseis ja roll erinesid vaba riigi aegse Lögrétta omast. Seniste goði '​de asemel hakkasid Lögréttasse kuuluma kuningavõimu ajal ametisse määratud lögréttumaður '​id.

Norra kuningavõimu kehtestamisega hakati Islandi senist "Grágásil" põhinenud õiguskorraldust asendama Norra õigusest lähtuvate seadustega. Esimene uus kuninglik seaduseraamat oli "Járnsíða". Sturla Þórðarson osales tõenäoliselt selle koostamises. Ta tõi selle seaduseraamatu 1271. aastal Norrast Islandile. "Járnsíða" võeti Islandil vastu järk-järgult aastatel 1271–1273. See põhines suurel määral Norra õigusel ning pidi asendama vaba riigi aegse "Grágási", kuid tekitas islandlastes vastuseisu, sest uued õigusnormid erinesid oluliselt varasemast Islandi õigusest.

Sturla Þórðarson oli Norras kuningas Magnus Lagabøte juures ning sai tema usaldusisikuks, skaldiks ja saagakirjutajaks. Pärast kuningas Håkon IV surma 1263. aastal kirjutas Sturla kuninga elust teose "Hákonar saga Hákonarsonar". Hiljem kirjutas ta ka Magnus Lagabøte valitsemist käsitleva saaga.

Alþingi tegevust juhtisid pärast Islandi allutamist Norra kuningale kuninga nimetatud lögmaður '​id. Amet kujunes välja vaba riigi aegse lögsögumaður '​i ehk seadusekuulutaja ameti põhjal. Lögmaður oli Islandi kõrgeim õigusametnik. Sturla Þórðarson sai 1272. aastal kogu Islandi lögmaður '​iks ja jäi sellesse ametisse kuni 1277. aastani. Siis jagati Island kaheks lögdæmi '​ks. Lõuna- ja Ida-Islandi lögmaður '​iks sai Jón Einarsson ning Põhja- ja Lääne-Islandi lögmaður '​iks Sturla Þórðarson. Sturla jäi sellesse ametisse kuni 1282. aastani.

"Járnsíða" aegse Alþingi koosseisu kuulusid sýslumaður '​ite nimetatud nefndarmaður '​id. Neid oli 140 ja nende hulgast määras lögmaður (või kaks lögmaður '​it) Lögréttasse 36 meest. "Jónsbókiga" muudeti seda korda: alates 1281. aastast nimetasid sýslumaður '​id Alþingile nefndarmaður '​iteks 84 talupoega , kelle hulgast määrasid kaks lögmaður '​it 36 meest Lögréttasse.

Kuningavõimu algatatud seadused vajasid Alþingi heakskiitu ja Lögrétta vastu võetud seadused kuninga kinnitust.

Magnus Lagabøte jätkas Norra kuningriigi õiguskorralduse ühtlustamist. "Jónsbók" koostati Járnsíða puuduste parandamiseks ja Islandi olude paremaks arvestamiseks. Selle tõid Norrast Islandile kuninga esindajad 1280. aastal. Jónsbók võeti Alþingil muudatustega vastu 1281. aastal. Jón Einarssoni järgi, kes oli üks selle Islandile toonud kuninga esindajatest, hakati seda peagi nimetama "Jónsbókiks". See jäi Islandi peamiseks seaduseraamatuks väga pikaks ajaks ja kujundas Islandi õiguskorraldust kuni varauusajani. Raamatu tekst on säilinud. Selle sätted käsitlevad muu hulgas makse ja muid kohustusi kuninga ees. Maksukorraldus muutus. Kuninga maksuks määrati 10 küünart senise 8 küünra asemel. Ka þingfararkaup '​i suuruseks kehtestati 10 küünart. Maksu võis tasuda ka Islandil tavapärastes kaupades, sealhulgas villases riides, villas ja nahkades.

Kaubandus ja laevaühendus

Norra võimu alla minekuga muutusid ka Islandi väliskaubanduse tingimused. Island sõltus suurel määral ühendusest Norraga, sest kõiki vajalikke kaupu ei suudetud ise toota. Norra kuninga ja islandlaste kokkulepetes oli ette nähtud regulaarne laevaühendus, kuid seda kohustust järjepidevalt ei täidetud.

1262. aasta kokkuleppe kohaselt pidi kuningas tagama, et järgneva kahe aasta jooksul purjetaks Norrast Islandile kuus kaubalaeva; pärast seda tähtaega pidid kuningas ja "parimad islandlased" (bestu menn) iga-aastases laevade arvus omavahel kokkuleppele jõudma.

Vaba riigi ajal sõitsid Islandile Norra eri sadamatest kaupmehed, kes kauplesid suhteliselt vabalt. Pärast Islandi allutamist Norra kuningale hakkas kuningavõim käsitama Islandiga kauplemist üha enam kuningliku eesõigusena. Eesmärk oli koondada kaubandus kuninga kontrolli alla ja saada sellest tollide ja muude maksude kaudu tulu.

1294. aastal määras Norra kuningas Bergeni ametlikult Põhja-Atlandi saarte, sealhulgas Islandi peamiseks kaubandussadamaks. Praktikas tähendas see, et Islandi ja Norra vaheline kaubandus koondus üha enam Bergeni kaudu toimuvasse kaubandussüsteemi. 13. sajandi lõpuks oli Bergenist saanud Islandi peamine kaubanduspartner ja vahenduskeskus.

Island sõltus suurel määral väliskaubandusest, sest teravilja, puitu, metalli ja paljusid muid vajalikke kaupu tuli sisse vedada. Samal ajal muutus laevaühendus Norraga ebaregulaarseks. Et laevaliiklust ja kaubandust hakkasid üha enam korraldama Norra kuningavõim ja Norra kaupmehed, vähenes islandlaste võimalus mõjutada väliskaubanduse tingimusi ja kaubandussidemete korraldust. See suurendas Islandi sõltuvust Norra kaudu toimuvast kaubavahetusest ning muutis saare varustamise ebaregulaarse laevaühenduse poolt haavatavamaks.

14. sajandil muutus laevaühendus veelgi ebakindlamaks. Traditsiooniliste andmete kohaselt saabus 1324. aastal Islandile üks laev, 1326. aastal ei saabunud ühtegi, 1333. aastal saabus üks, 1350. aastal ei saabunud ühtegi ja 1375. aastal samuti mitte ühtegi. 1324. aastal saabus laeval koos teiste reisijatega Islandile ka Hólari piiskop Lárentíus Kálfsson. 1326. aastal jäi laevade puudumise tõttu Hólari piiskopkonnas isegi veinist puudu ja allikate kohaselt tuli seetõttu jumalateenistustel veini asemel muid lahendusi kasutada. Hiljem laevaühendus siiski taastus ja 1340ndatel saabus Islandile mõnel aastal märksa rohkem Norra laevu.

Kiriku võimu tugevnemine

Islandi tiibaltar Neitsi Maarja kujutisega. Umbes 1275–1300

Pärast Islandi minekut Norra kuninga võimu alla tugevnes märgatavalt ka kiriku iseseisev võim. Islandil tegutsesid endiselt kaks piiskopkonda (Skálholti piiskopkond ja Hólari piiskopkond), kuid suhted kiriku ja ilmalike suurmaaomanike vahel muutusid üha pingelisemaks. Piiskopid püüdsid kirikut ilmalikust mõjust vabastada ning laiendada oma kontrolli kirikuvara, vaimulike ja kiriklike õigusküsimuste üle. Et piiskopid ei kuulunud enam Lögrétta koosseisu, keskendusid nad kiriku majandusliku ja õigusliku iseseisvuse tugevdamisele.

Skálholti piiskop Árni Þorláksson [1269–1298], kelle hüüdnimi oli Staða-Árni 'Kirikumõisate Árni', sai selles protsessis keskseks tegelaseks. Tema tegevuse algusaastatel toetas teda kuningas Magnus VI Lagabøte, kes suri 1280. 1275. aastal õnnestus Árnil kehtestada uus kiriklik õiguskoodeks kristinréttur, mis suurendas märkimisväärselt piiskoppide võimu. See reguleeris muu hulgas abielu-, pärimis- ja kõlblusküsimusi ning laiendas kirikukohtute pädevust valdkondadesse, mis olid varem kuulunud peamiselt ilmaliku õiguse alla. Samuti kinnitati selles vaimulike tsölibaadikohustus, kuigi praktikas ei kadunud vaimulike kooselu naistega kohe.

Kiriku ja ilmalike suurmaaomanike vahelist võitlust kirikute ning nende varade kontrolli üle nimetatakse staðamál '​iks. Konflikti keskmes olid staður '​id ehk kirikumõisad. Paljud kirikud olid rajatud suurmaaomanike maadele ja nende asutajad või pärijad olid säilitanud õiguse kasutada osa kirikute tuludest. Piiskopid püüdsid aga saavutada kirikute ja nende varade täielikku allutamist kiriklikule võimule. Võitlus algas juba 12. sajandi lõpul piiskop Þorlákur Þórhallssoni ajal, kuid jõudis haripunkti Árni Þorlákssoni reformide käigus. Kiriklike sanktsioonide, poliitilise surve ja kuningavõimu toetuse abil anti kirikumõisad järk-järgult ilmalike omanike käest kiriku kontrolli alla. Sama poliitikat viis oma piiskopkonnas ellu Hólari piiskop Jörundur Þorsteinsson (1267–1313).

Konflikt lahenes 1297. aastal Ögvaldsnesis sõlmitud kokkuleppega, mis saavutati Hólari piiskopi Jörundur Þorsteinssoni ja Norra kuninga Eirik Magnussoni osalusel. Selle järgi jäid ilmalike omanike valdusse need kirikumaavaldused, mille tuludest kuulus neile vähemalt pool, ülejäänud läksid piiskoppide kontrolli alla. Kokkulepe tugevdas kiriku sõltumatust ilmalikest võimukandjatest ning kujunes oluliseks etapiks kiriku ja suurmaaomanike pikaajalise vastasseisu lõpetamisel.

Selle üks tagajärg oli preestrite ametisse nimetamise allutamine piiskoppide kontrollile. Samuti laienes kirikukohtute pädevus märgatavalt: nende võim ei piirdunud enam üksnes vaimulike ja kirikuvaraga seotud küsimustega, vaid hõlmas ka abielu- ja kõlblusasju. Et selliste rikkumiste eest määrati sageli suuri rahatrahve, hakati neid leevendama erandlubade ehk dispensatsioonide ja indulgentside abil. Indulgentsid võeti Islandil kasutusele 1275. aastal ning neist kujunes aja jooksul üks kiriku tähtsamaid tuluallikaid.

14. sajandi alguseks oli Islandi kirik kujunenud üheks maa olulisemaks majanduslikuks ja poliitiliseks jõuks. Kiriku valdusesse koondus palju maad ja muud vara ning piiskoppide mõju ulatus kaugemale usuelust, hõlmates ka abielu-, pärimis- ja moraaliküsimusi. Kiriku rikkus põhines maavaldustel, rendituludel, kümnisel, trahvidel, pärandustel ja muudel kiriklikel tuludel, mis andsid talle tugeva majandusliku aluse.

14. sajandi alguses Islandi kiriklik ja vaimulik elu elavnes. Seda perioodi seostatakse muu hulgas mitme silmapaistva piiskopiga, eelkõige Hólari vaga ja õpetatud piiskopi Lárentíus Kálfssoniga [1324–1331]. Rajati kaks uut kloostrit ja tugevnes Guðmundur Arasoni austamine pühakuna.

Ilmaliku võimu koondumine

Ka ilmalikus valitsemises ilmnesid allakäigu märgid. Mõned suguvõsad koondasid enda kätte märkimisväärse jõukuse ja mõjuvõimu. Nii tõusid esile näiteks Vatnsfirðingite suguvõsa ning Björn Jórsalafari, Loftur Guttormsson ja Björn Þorleifsson (suri 1467). Björn Jórsalafari tütar Kristín Björnsdóttir (hüüdnimega Vatnsfjarðar-Kristín) oli Björn Þorleifssoni ema. Björn Þorleifsson abiellus Loftur Guttormssoni tütre Ólöf Loftsdóttiriga, sidudes kaks vägevat suguvõsa.

Paistab, et nad tegutsesid enamasti üheskoos kuninga ametnikega, mitte nende vastu. Mitmed neist, sealhulgas Björn Þorleifsson ise, täitsid ka kuninga 'määratud hirðstjóri (asehalduri) ametit. Just selles rollis hukkus Björn Þorleifsson 1467. aastal. Ta tapeti Rifil Snæfellsnesil inglise kaupmeeste poolt. See vallandas Taani-Norra ja Inglismaa vahelise pikaajalise konflikti, mis Islandi ajaloos kannab inglaste sajandi nime.

Muutused

Norra kuninga võimu kehtestamisega muutus Islandi poliitiline ja ühiskondlik korraldus järk-järgult. Kuningavõim tõi Islandile püsivama täidesaatva halduse, regulaarse maksustamise ja Norra kuningriigi õiguskorraldusega seotud seadused. Seetõttu vähenes kohalike võimukandjate poliitiline iseseisvus ja Islandi valitsemine muutus varasemast tsentraliseeritumaks. Samal ajal säilisid Alþingi ja mitmed Islandi enda poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, nii et kohalik autonoomia täielikult ei kadunud.

13. ja 14. sajandil toimusid muutused ka Islandi ühiskondlikus ja majanduslikus korralduses. Suurmaaomanikud ja kirik suurendasid oma maaomandit ja rentnike arv kasvas. Järk-järgult kujunes välja mõisamajandusele sarnane tootmisviis, milles üha suurem osa põllumajandustoodangust põhines rentnike tööl. Norra kuninga maksude ja muude kohustuste korrapärase kogumise vajadus aitas sellele arengule kaasa, kuid maa ja majandusliku võimu koondumine oli pikemaajaline protsess, mis oli alanud juba enne Islandi allutamist Norra kuningale.

Taani võimu aeg (1380–1918)

1380. aastal ühendati Norra (koos Islandiga) ja Taani ühise kuninga Olav IV võimu alla. See personaalunioon kestis kuni 1814. aastani.

Kiriku juhtkond muutus üha ilmalikumaks. Islandi annaalides sagenesid teated kirikutegelaste võimuvõitlusest, kõlvatust käitumisest ja ahnusest. Piiskoppide hulgas oli palju välismaalasi, näiteks Taanist pärit Jón Gerreksson, kes oli varem olnud Uppsala peapiiskop, kuid sealt ametist tagandatud. Hólari eriti võimujanuliste piiskoppide Ólafur Rögnvaldssoni [1459–1499] ja Gottskálk Nikulássoni (suri 1520) ning Skálholti piiskopi Stefán Jónssoni [1491–1518] ajal jõudsid kuritarvitused haripunkti. 1513. aastal püüdsid Islandi pealikud piiskoppide võimu piirata. 26 pealikku koostasid nn Leiðarhólmi otsuse (Leiðarhólmsskrá), kuid ettevõtmine ebaõnnestus, sest see ei leidnud toetust ei ülejäänud elanikkonna ega kuninga esindaja poolt.

Detail Abraham Orteliuse 1585. aasta Islandi kaardilt, millel on kujutatud purskavat Hekla vulkaani

Üks peamine põhjus, miks Island sel ajajärgul alla käima hakkas, olid korduvad loodusõnnetused: maavärinad, vulkaanipursked, ikaldused ja epideemiad. Kõige rängem neist oli svartidauði, katkuepideemia aastatel 1402–1404. Traditsiooniliselt on Islandi ajalookirjutuses hinnatud, et see nõudis kuni kahe kolmandiku elanikkonna elu. Uuemad uurimused on seda hinnangut siiski oluliselt allapoole korrigeerinud: Gunnar Karlssoni ja Helgi Skúli Kjartanssoni 1994. aasta uurimuse ning Chris Callow' ja Charles Evansi 2016. aasta analüüsi kohaselt jäi tegelik suremus tõenäoliselt 25–45% vahele, võib-olla isegi alla 25%. Seega oli rahvaarvu langus tõenäoliselt tagasihoidlikum, kui eeldab vanem, laialdaselt tsiteeritud hinnang "umbes 25 000–30 000 inimeseni".

15. sajandi jooksul rahvaarv küll taas kasvas, kuid kahanes uuesti suure katku (plágan mikla) ajal aastatel 1493–1494. Ka selle epideemia suremust hinnatakse tänapäeval mõõdukamaks (umbes 25–45%) kui varasemas ajalookirjutuses. Selliste katastroofide ja kehva valitsemise tagajärjel hävis suur osa varasemast jõukusest ja ainelisest kultuurist.

Kui islandlaste endi kaugkaubandus ja kaubalaevandus 12.–13. sajandil taandus, suurenes Norra kaupmeeste roll ning hiljem läks Islandi väliskaubandus üha enam välismaiste kaupmeeste kontrolli alla. Kuningad hakkasid käsitama Islandit tuluallikana, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. 15. sajandi alguses sattus Islandi kaubandus peamiselt Inglise kaupmeeste ja Hansa Liidu kontrolli alla. Peale selle läks oluline osa kalandusest ja sellest saadavast tulust välismaiste kaupmeeste kontrolli alla. Hansa kaupmehed rajasid 1500. aasta paiku Islandile tugipunkte ja kasutasid islandlasi vähetasustatud tööjõuna.

Reformatsiooniaeg (1550. aastast)

Abraham Orteliuse Islandi kaart. Umbes 1590

Katoliku kirik oli islandlaste teadvusse sügavalt juurdunud. Kui piiskopid olid islandlased, olid nad tähtsaimate võimukandjatena ka vastukaal välismaistele ametnikele. Sellepärast põrkus reformatsioon suure osa islandlaste tugevale vastuseisule.

Reformatsiooni varajasteks märkideks Islandil on traditsiooniliselt peetud preester Jón Einarssoni jutlust Skálholti kirikus umbes 1530. aastal (selle loo ajalooline usaldusväärsus on teadlaste seas vaieldav), Oddur Gottskálkssoni salaja tehtud Uue Testamendi tõlget ning Gissur Einarssoni tagasipöördumist Hamburgist. Gisurr oli Hamburgis õppimise ajal saanud mõjutusi luterlusest ja pooldas salaja reformatsiooni. 1539. aastal, kui Skálholti piiskop Ögmundur Pálsson oli kõrge ea ja halvenenud nägemise tõttu oma ametist loobumas, soovitas ta Gisurri oma järglaseks. Kuningas kinnitas Gisurri Ögmunduri järglaseks 1540. aastal. Kuigi tema ametiaeg algas siis, pühitseti ta Skálholti piiskopiks alles 1542. aastal Kopenhaagenis. Ögmundur ja Hólari piiskop Jón Arason olid aga reformatsiooni vastu. 1541. aastal saabus Islandile Taani kuninga saadik koos sõduritega ning Ögmundur võeti kinni ja viidi Taani. Ta suri teel Kopenhaagenisse. See võimaldas Gisurril Skálholti piiskopkonnas reformatsiooni edendada, kuid luterlus ei levinud kohe kogu Islandile. Hólari piiskopkond jäi endiselt katoliiklikuks ja seda juhtis Jón Arason.

Gisurr Einarsson suri 1548. aastal. Tema järglaseks valiti luterlane Marteinn Einarsson, kes pühitseti piiskopiks 1549. aastal Kopenhaagenis. Jón Arason püüdis seejärel taastada katoliku kiriku mõju ja sattus üha teravamasse vastasseisu Taani kuninga ja tema toetajatega. Ta võttis oma kontrolli alla suure osa Islandi kiriklikust elust ja püüdis taastada katoliiklikku korda. 1550. aastal võeti Jón Arason koos oma kahe poja, Ari ja Björniga vangi ja nad hukati 7. novembril Skálholtis pea maharaiumise teel. Jón Arasoni hukkamist on traditsiooniliselt peetud Islandi reformatsiooni otsustavaks pöördepunktiks.

Pärast Jón Arasoni surma kõrvaldati organiseeritud vastupanu reformatsioonile ja 1552. aastal võeti ka Hólari piiskopkonnas vastu luterlik kirikukord. Sellega oli reformatsiooni institutsionaalne põhietapp Islandil lõpule jõudnud, kuid luterluse tegelik juurdumine ühiskonnas kestis veel aastakümneid.

Hólari piiskop Ólafur Hjaltason andis 1555. aastal välja evangeelse kirikukäsiraamatu ja lauluraamatu ning jumalateenistusi hakati pidama protestantliku korra kohaselt. Reformatsiooni kinnistamisel etendasid hiljem olulist osa Skálholti piiskopid Gísli Jónsson (1558–1587) ja Oddur Einarsson (1589–1630) ning eelkõige Hólari piiskop Guðbrandur Þorláksson (1571–1627). Guðbrandur andis usinal välja islandikeelset vaimulikku kirjandust. 1584. aastal ilmus tema toimetatud Islandi esimene täielik piiblitõlge. Reformatsioonijärgsetel aastakümnetel ilmus islandi keeles ka arvukalt lauluraamatuid, kirikukäsiraamatuid ja muud vaimulikku kirjandust.

Kirikukorralduse aluseks oli esmalt 1537. aastal Taanis välja antud kirikukorraldus, mida Islandil hakati rakendama järk-järgult. 1607. aastal anti välja muudetud ja täiendatud Taani kirikukorraldus.

Ilmalik valitsemine ja seadusandlus jätkusid suuresti varasemate institutsioonide kaudu, kuigi need allusid nüüd Taani kuninga võimule.

Taani kaubandusmonopoli aeg (1602–1786)

Islandi haldusjaotus 1761. aastal

17. sajandi alguses hakati Islandi suhtes ajama merkantilistlikku majanduspoliitikat, mille keskne osa oli Islandiga kauplemise ainuõiguse andmine piiratud ringile Taani alamatele. Selle eesmärk oli muuta tagasihoidliku mahuga Islandi kaubandus majanduslikult tasuvaks ja samal ajal vältida kuritarvitusi, mis olid varem tulenenud islandlaste sõltuvusest väliskaupmeestest. Süsteemi eeldatavad eelised olid järgmised:

• kroon sai kindla tulu kaubandusõiguse eest makstavate tasude näol;
• kaupmehed ei pidanud taluma nii suurt konkurentsi, et meresõidu- ja kaubanduskulud ei oleks end ära tasunud;
• islandlastele pidi olema tagatud regulaarne kaubandusühendus, vajalike kaupade varustuskindlus (nii koguse kui ka kvaliteedi poolest) ja võimalus oma toodangut müüa.

Kaubandusmonopoli suurim oht seisnes siiski selles, et kaupmehed võisid konkurentsi puudumist enda huvides ära kasutada.

20. aprillil 1602 andis kuningas Christian IV Kopenhaageni, Helsingøri ja Malmö kodanikele privileegikirja, millega neile anti ainuõigus Islandiga kauplemiseks väikese tasu eest kroonile. (Juba 1603. aastal tegeles Islandi- kaubandusega Islandske Kompagni. 1619. aastal korraldati kompanii tegevus ümber ja sellele anti uued privileegid. Alates 1620. aastast oli Islandi-kaubandus lubatud ainult Kopenhaageni kaupmeestele.) Algses privileegikirjas põhjendas kuningas seda otsust sellega, et välismaised kaupmehed olid Islandi kaubandusest märkimisväärset kasu saanud ning nüüd pidid sellest eelisest osa saama eelkõige tema enda alamad, kellel olevat piisavalt laevu ja kaupu sellise ettevõtmise korraldamiseks.

Islandlaste kaitseks kaupmeeste võimalike kuritarvituste eest sätestati, et kaupmehed peavad varustama Islandit heade, võltsimata ja riknemata kaupadega ning rikkumiste korral vastutama selle eest kuninga ees. Samuti ei tohtinud nad kaupade hindu omavoliliselt tõsta, vaid pidid müüma neid senise Islandi tava kohaselt. Kasutada tuli Islandi küünart, mõõte ja kaalusid ning kõik kaupmeeste ja islandlaste vahelised vaidlused tuli lahendada Alþingil.

Kuigi islandlaste huvid olid paberil hästi kaitstud, olid nad konkurentsita tegutsevate kaupmeeste omavoli ees suuresti kaitsetud.

"Türklaste" röövretk

 Pikemalt artiklis Tyrkjaránið

1627. aasta suvel korraldasid Põhja-Aafrika korsaarid Islandile rüüsteretke, mida Islandi ajaloos tuntakse nimega Tyrkjaránið 'türklaste röövretk'. Ründajaid oli kahest korsaarikeskusest: üks rühm lähtus Salést Marokos ja teine Alžiirist. Salé rühm, mida juhtis Hollandi päritolu korsaar Jan Janszoon ehk Murat Reis, maabus 20. juunil 1627 Grindavíkis, võttis inimesi vangi ja rüüstas asulat, kuid ei suutnud Bessastaðirit vallutada ja läks Salésse tagasi. Alžiiri rühm ründas juuli alguses Austfjirðiri piirkonda ja 16. juulil Vestmannaeyjarit, kus rüüstati Heimaeyd kolm päeva. Kokku võeti rüüsteretkedel vangi umbes 400 inimest ja tapeti umbes 30–50 inimest. Vangid viidi Põhja-Aafrikasse ja müüdi orjadeks. Osa neist vabastati hiljem lunaraha eest, kuid enamik ei pöördunud Islandile tagasi. Sündmuse üks tähtsamaid kaasaegseid allikaid on Vestmannaeyjari pastori Ólafur Egilssoni vangipõlvelugu. Nimetus Tyrkjaránið ei tähenda, nagu ründajad oleksid olnud türklased: Põhja-Aafrika moslemeid ja korsaare nimetati tol ajal türklasteks.

Absoluutse monarhia aeg

Absoluutse momarhia kehtestamine

13. oktoobril 1660 tunnistasid seisused Taani kuninga võimu pärilikuks, lõpetades senise korra, mille järgi kuninga valis aadlikest koosnev riiginõukogu. 1661. aastal kehtestati Taani ja Norra kuninga Frederik III valitsetud Taani-Norra riigis absoluutne monarhia: seisused andsid seisused kuningale vandega praktiliselt piiramatu võimu. See ei olnud enam piiratud seisuste kogude ega riiginõukoguga. Samal aastal kehtestati absoluutne monarhia ka Norras. Et Frederik III oli Taani ja Norra kuningas ja Island oli Norra krooni all olev maa, sooviti saada ka islandlastelt tunnustus tema absoluutsele kuningavõimule.

1662. aasta kevadel saabusid Islandile kirjad, milles nõuti esindajate saatmist Alþingile, et nad tunnustaksid Frederik III-t päriliku kuningana. Neis kirjades ei mainitud absoluutse monarhia kehtestamist. Alþingi esindajad märkisid seepeale, et eraldi päriliku kuninga tunnustamine pole vajalik, sest Island kuulus Norra kuningriiki, mis oli juba pärilik monarhia. Samal aastal saadeti Islandile kuninga esindaja, Islandi läänimees Henrik Bjelke. Kuninga korralduse kohaselt pidi ta saama islandlastelt truudusvande Frederik III-le ja tema pärijatele. Bjelke laev viibis kolm nädalat, ja kui tema laev Skerjafjörðuris maabus, oli Alþingi koosolek juba lõppenud, mistõttu ei saanud ta kavandatud toimingut seal läbi viia. Esimese asjana saatis ta 12. juulil ametnikele kirja, käskides neil ilmuda 26. juuliks Bessastaðirisse. Pühapäeval, 27. juulil pidid vanded olema alla kirjutatud. Lögmaður Árni Oddsson kutsus aga kohtu- ja rahvakoosoleku Kópavogurisse kokku alles 28. juuliks. On viiteid sellele, et Árni Oddsson ja piiskop Brynjólfur Sveinsson püüdsid kaitsta maa vanu õigusi. Vallholti annaali teatel oli sel päeval selge ja päikesepaisteline ilm. Kópavoguri þing '​il (Kópavogsfundinn) andsid Islandi esindajad Frederik III-le ja tema pärijatele truudusvande ning tunnustasid teda päriliku isanda ja absoluutse suveräänina (erfðaherra ja absolut soverejn). Kópavoguri þing '​il andis truudusvande ja kirjutas sellele alla 109 meest. Nende hulgas olid mõlemad Islandi piiskopid, mõlemad lögmaður '​id, 42 pastorit ja praosti, 17 sýslumaður '​it ja 43 lögréttumaður '​it ja talupoega, samuti ülemaalise þing '​i kirjutaja (landþingsskrifari), endise kloostrivara haldur (klausturhaldari) ja habemeajaja (bartskeri). Fitja annaali teatel järgnes pidusöök ja ööni kestnud pidu. Mängiti viiulit ja trompetit, lasti aupauke, öösel toimus ilutulestik.

Islandi esindajate truudusvanne ei tähendanud, nagu nad oleksid soovinud loobuda kogu senisest õiguskorrast. Nad esitasid kuningale palvekirjad (bænaskrár), milles palusid säilitada Islandi vanad seadused ja ajaloolised õigused ning hoiduda uutest koormistest. Palvekirjades mõeldi vanade seaduste ja õiguste all Islandi senist õiguskorda ja ajaloolisi õigusi, mida hilisemates käsitlustes on seostatud ka Gamli sáttmáli (vana lepingu) traditsiooniga. Selle traditsiooni kohaselt oli Island 13. sajandil tunnustanud Norra kuninga ülemvõimu vastastikuste kohustuste alusel. Palvekirjades rõhutati Islandi vaesust ja väljendati vastuseisu uutele maksudele. Absoluutset monarhiat palvekirjades ei mainitud. Seetõttu ei ole Kópavoguri sündmust kõige täpsem käsitada lihtsalt senise õiguskorrast loobumisena ja absoluutse monarhia tingimusteta vastuvõtmisena. Mõned allikad kirjeldavad seejuures ka Islandi esindajate vastuseisu ja survet nende allkirjade saamiseks. Árni Magnússon vahendas ühe osaleja väidet, et allkirjad saadi surve abil. Ühe teate järgi olid Bjelkel kaasas relvastatud sõdurid ja kui piiskop Brynjólfur Sveinsson rääkis islandlaste õigustest, viitas Bjelke sõduritele. Teise teate järgi osutas lögmaður Árni Oddsson terve päeva vastupanu ja andis lõpuks pisarsilmil vande.

Pärast 1662. aasta Kópavoguri þing '​i jäi Islandi senine valitsemiskorraldus esialgu suuresti muutumatuks. Island oli alates 1541. aastast Taani kuninga lään ja Henrik Bjelke oli selle läänimees (lénsherra) alates 1648. aastast kuni surmani 1683. aastal. Island oli Taani kuninga lään ja kuningas oli Islandi valitsemisega seotud õigused ja kohustused üle andnud Bjelkele kui läänimehele. Läänimehe õiguste hulka kuulus õigus Islandit kuninga nimel hallata ja saada läänist kuninga antud läänikirja alusel tulu. Tema kohustuste hulka kuulusid kuninga huvide ja õiguste kaitsmine, Islandi halduse korraldamine ning läänist saadavate tulude kogumine, arvestus ja haldamine. Läänikorraldusega olid seotud ka läänikontode (lénsreikningur) pidamine ja esitamine ning kuningale kuuluvate valduste ja nende tulude üle arvestuse pidamine.

Bjelke viibis Islandil harva. Tema asemel korraldas kohapealset haldust tema määratud foogt (fógeti). Fógeti oli läänimehe esindaja, kes tegutses tema nimel ja teostas Islandil tema valitsemisõigusi. Tema ülesannete hulka kuulusid kuninga ja läänimehe tulude kogumine, nende üle arvestuse pidamine ja aruandlus, kuningale või läänimehele kuuluvate valduste haldamine ja kuninga korralduste täitmise tagamine. Fógeti tegeles ka kohtuliku ja haldusliku asjaajamisega ning esindas läänimeest kohalikes küsimustes. Bjelke ajal resideeris tema fógeti Bessastaðiril.

Bjelke lääniga kaasnesid ka konkreetsed majanduslikud õigused. 1662. aastal anti talle kümneks aastaks õigus saada Islandi tuludest aastas 6000 riigitaalrit ning talle kinnitati muu hulgas õigus vabale kalapüügile ja Islandi toodangu väljaveole. Hiljem määrati Bjelkele kui admiralile tasuks kogu Islandi maamaksutulu, kuni see 1683. aastal asendati aastapensioniga.

Bjelke surma järel hakati senist läänikorraldust järk-järgult asendama kuninga otsesema haldusega. 1683. aastal määrati Islandile maafoogt landfoged, kelle ülesannete hulka kuulusid eelkõige kuninga varade ja tulude haldamine, arvepidamine ning järelevalve kaubanduse ja kalanduse üle.

1684. aastal määrati Islandi üle stiftamtmand ehk stiftsbefalingsmand, kellest sai kuningavõimu kõrgeim esindaja Islandil. Ta resideeris Kopenhaagenis. Islandi kohapealse valitsemise korraldamiseks määrati 1688. aastal amtmand, kes tegutses stiftamtmand '​i esindajana ja oli Islandil kõrgeim ametnik.

Islandi asjade kõrgem juhtimine kuulus Kopenhaagenis tegutsevatele Taani keskvõimu asutustele, eelkõige Danske Kancelli '​le ja rentekammer '​ile. Kantsleriametkond tegeles peamiselt kohtu- ja kirikuküsimustega, rentekammer aga rahanduse, kuninga tulude, kaubanduse ja üldise haldusega.

1770. aastal korraldati Islandi haldus ümber: maa jagati kaheks maakonnaks (amt) – Suður- og Vesturamtiks ja Norður- og Austuramt. Samal aastal pidi stiftamtmand senise Kopenhaagenis resideerimise asemel hakkama elama Islandil, Bessastaðiris.

Enne absoluutse monarhia kehtestamist ei olnud täpselt määratletud, kuidas jagunes seadusandlik võim kuninga ja Alþingi vahel.Pole näiteks selge, kas kuninga kinnitus oli Alþingi otsustele tingimata nõutav. Ajaloolane Gunnar Karlsson on märkinud, et teatud mõttes võib öelda, et Lögréttal oli koos kuningaga pikka aega säilinud teatav osa seadusandlikust võimust. Kindlasti võttis Alþingi vastu nn Alþingi otsuseid (alþingisdómur), millel oli vähemalt juhul, kui kuningas need kinnitas, seaduse jõud. Pärast absoluutse monarhia kehtestamist 1662. aastal jätkas Alþingi mõnda aega selliste otsuste vastuvõtmist, kuid tema panus seadusandlusse vähenes järk-järgult ja kadus 1700. aastaks täielikult, sest kõrgeim seadusandlik võim kuulus nüüd kuningale. Senine õigus- ja kohtukorraldus säilitati suurel määral muutumatuna: Lögrétta otsuseid oli juba alates 1593. aastast võimalik edasi kaevata Alþingi Yfirréttur'ile või kuninga otsusele, ja alates 1732. aastast kuulus lõplik apellatsiooniõigus Taani Kõrgeimale Kohtule Kopenhaagenis. Lögrétta oli pidanud oma istungeid spetsiaalselt selleks ehitatud hoones alates 1594. aastast, mil koosolekupaik viidi Öxará idakaldalt läänekaldale. Peagi loobuti ka tavast saata Alþingi otsused kuningale kinnitamiseks, sest Alþingil ei olnud enaj seadusandlikku funktsiooni. Alþingi tegutses rohkem kui sajandi edasi peamiselt kohtuna, kuni see 1800. aastal kaotati ja selle asemele loodi Reykjavíkis ülemkohus (Landsyfirréttur).

Raskused kaubanduse korraldamisel

Vasegravüür 1768. uppunud islandi maadeuurija ja filoloogi Eggert Ólafssoni mälestuseks (1768)

Absoluutse monarhia ajal astuti uusi samme Islandi arengu edendamiseks: 1670. aastal ja uuesti 1758. aastal tehti islandlastele ettepanek osaleda kaubanduses, kuid neil puudusid selleks nii majanduslikud vahendid kui ka vajalikud teadmised kaubandusest, mistõttu need katsed ebaõnnestusid. 1684. aastal määrati kindlaks, millised piirkonnad iga sadama juurde pidid kuuluma, kuid 18. sajandi jooksul muutusid need piirid taas ebamääraseks.

Selle asemel piirduti hädaabinõudega. Kaubandust püüti korraldada nii, et see anti rendile selleks loodud ettevõtetele (1619, 1684, 1733, 1743, 1763), ja samuti püüti seda korraldada kuninga kulul (1757–1763, 1774–1786), kuid olukord ei paranenud. Mõnikord andis Taani valitsus kaubandusõiguse rendile liiga kõrge tasu eest, mistõttu kaupmehed, kes püüdsid oma kulusid tagasi teenida, kasutasid konkurentsi puudumist veelgi rohkem ära. Tagajärjeks olid enamasti korduvad kaebused vajalike kaupade puudumise, välismaiste kaupade kõrgete ja Islandi kaupade madalate hindade, samuti sisseveetavate kaupade riknemise ja kaupmeeste omavoli üle. Seda, et need kaebused ei olnud alusetud, näitasid uurimised ja kehvadest varustusoludest tingitud korduvad näljahädad.

Lauritz Gottrupi algatusel laskis valitsus käsikirjade kogujal Árni Magnússonil ja lögmaður Páll Vídalínil uurida Islandi olukorda aastatel 1702–1712, et koostada uus maaregister ("Jarðabók Árna Magnússonar og Páls Vídalíns"), kus kirjeldati talusid ja nende omanikke, rendi- ja maksukohustusi, maa väärtust ja tootlikkust ning elanike arvu ja majanduslikku olukorda. See valmis 1714. Nad leidsid ligikaudu 1200–1300 mahajäetud talumajapidamist ja jõudsid veendumusele, et Islandi päästmiseks tuleb kaubandus vabastada. Hiljem hakati seda mõtet üha sagedamini toetama.

Kaubandusmonopol ei toonud kaasa oodatud arengut. Probleem seisnes eelkõige selles, et kogu kaubandus oli hooajaline: Taani kaupmehed saabusid Islandile kevadel ja lahkusid suve jooksul taas. Kaupmehed hakkasid seal talvituma alles 18. sajandi teisel poolel, pärast 1777. aasta kuninglikku korraldust, mis kohustas kaupmehi aastaringselt kauplemiskohtades viibima.

Kuni kauplemiskohtades ei olnud püsielanikke, koosnesid need vähestest majadest. Nii oli Lääne-Islandil Ólafsvíkis 1719. aastal üks maja, 1777. aastal kolm ja 1784. aastal kuus. Akureyris oli umbes 1650. aastal kaks maja ja 1752. aastal kõigest neli.

Sellele stagnatsioonile aitas kaasa ka see, et Islandi valdavalt talupoegadest elanikkond oli kauplemiskohtadesse püsielanike asumise vastu, sest kardeti vaeste arvu kasvu: maata inimesed võivad sissetulekust ilma jääda ja siis peavad talupojad hakkama neid ülal pidama.

18. sajandi loodusõnnetused

Lõpuks tabas Islandit veel suur hulk suhteliselt suuri loodusõnnetusi: maavärinad (1784), vulkaanipursked, karmid talved, ikaldused ja taudid. 18. sajandil kasvas Islandi rahvaarv korduvalt tagasi ligi 50 000 inimeseni, kuid iga kord pani kasvule piiri mõni õnnetus: 1707.–1709. aasta suur rõugeepideemia nõudis ligikaudu 12 000–18 000 inimelu (veerandi rahvastikust), langetades rahvaarvu ligikaudu 37 000-ni; 1750. aastate külmade talvede ja näljahäda tagajärjel langes rahvaarv ligikaudu 43 000-ni; Laki lähedal 1783–1784. aastal toimunud vulkaanipursete ja neile järgnenud "udunälja" (Móðuharðindin) tagajärjel hukkus ligikaudu 10 000 inimest ehk viiendik rahvastikust, mis langetas rahvaarvu ligikaudu 40 000-ni.

Skúli Magnússon

Kaubandusmonopole ajal oli Islandil võitluses kaupmeestega puudunud energiline ja omakasupüüdmatu juht, kes oleks olnud valmis otsustavalt tegutsema, kellel oleks jätkunud julgust võitlusse astuda ja visadust see lõpuni viia ka tugeva vastupanu korral. Sellise juhi sai Island Skúli Magnússoni (1711–1794) näol. Tal olid peaaegu kõik omadused, mis suurtel juhtidel tavaliselt on. Ta oli andekas, julge, energiline ja visa ning ka halastamatu: eesmärgi saavutamise nimel ei valinud ta eriti vahendeid. Ta oskas võita lihtrahva poolehoidu ja pälvis paljude imetluse, ehkki teised teda vihkasid ja põlgasid.

Juba sýslumaður'ina Skagafjörðuri maakonnas (sýsla) sattus ta esimest korda konflikti kaupmeestega. 1743. aastal kirjutas ta valitsusele ja süüdistas Hofsósi kaupmeest selles, et too oli müünud elanikele, sealhulgas talle endale, halva kvaliteediga rauda. Selle peale korraldati þing '​ipaigas kontroll: tunnustatud sepad katsetasid kaupmehe juuresolekul rauda. Tulemus osutus kaupmehele ebasoodsaks ja teda sunniti raud tagasi võtma. Sellele järgnesid uued süüdistused: kaupmees ei toonud maale piisavalt puitu, jahu ega muid kaupu, müüs neid ülemäära kõrge hinnaga ning keeldus sageli ja põhjuseta elanike tapaloomi vastu võtmast. Skúli kogus nüüd kaupmehe vastu kohtulikult kinnitatud tunnistusi ja saatis need valitsusele. Lisaks süüdistas ta kaupmeest selles, et viimane oli müünud tünni jahu, mis oli mullaga segatud. Asi jõudis Alþingile, mis langetas 1749. aastal otsuse, mis andis suures osas õiguse sýslumaður '​ile. Nii sai Skúlist Islandi lihtrahva juht ja eestkõneleja.

Mõni aeg hiljem nimetati Skúli maafoogtiks (landfógeti). Sellelt kõrgelt ametikohalt asus ta ellu viima kava Islandi majanduse arendamiseks. 1751. aastal asutas ta koos veel kaheteistkümne Islandi ametnikuga ühingu, mille eesmärk oli rajada Islandile tööstusettevõtteid.

Ettevõtmine langes soodsale ajale. Samal aastal sai Kopenhaagenis riiginõukogu juhiks Johann Hartwig Ernst von Bernstorff, kes oli just kuus aastat viibinud merkantilismi sünnimaal Prantsusmaal. Kui varem oli püütud tööstust koondada Kopenhaagenisse, siis nüüd soovis valitsus edendada manufaktuure ka provintsides. Sellepärast peeti loomulikuks uurida võimalusi ka Islandil. Valitsus suhtus Islandi algatusse soosivalt ning uus ettevõte pälvis esialgu kuninga ja valitsuse märkimisväärse toetuse. Aastatel 1751–1758 anti välja koguni 16 kuninglikku otsust Islandi manufaktuuride kohta. Manufaktuuride peamiseks keskuseks määrati Reykjavík, mis kuulus tollal Taani kroonile. Manufaktuuride käsutusse anti Reykjavíki mõis, naabermõis Örfirisey, kus paiknes kaubakoht, veel üks talu ning 61 000 riigitaalri suurune toetus.

Manufaktuurid rajati aastatel 1752–1759, tootmine algas juba 1752. aastal. Ettevõtte pidas köievabrikut ja parkalitöökoda, aga kõige tähtsamaks kujunes tekstiilitootmine, sealhulgas ketramine, kudumine ja värvimine. Köievabrik ja parkalitöökoda tegutsesid 1764. aastani, mil tulekahju hävitas osa tootmishoonetest. Tõenäoliselt töötasid ettevõtted kahjumiga. Nende tegevus lõppes lõplikult 1802.–1803. aastal.

Samaaegselt manufaktuuride käivitamisega alustas Skúli põhjalikku uurimist Islandi kaubanduskompanii tegevuse kohta, kogudes selle vastu tõendeid. Paistab, et ta oli otsustanud koguda nii palju süüdistusmaterjali, et kompanii oleks sunnitud kaubandusest loobuma või koguni kahjutasu maksma. See ei olnud keeruline. Kaebused kompanii vastu sagenesid iga aastaga.

1753. aastal kurdeti, et maale oli toodud liiga vähe jahu. Sellepärast palusid amtmand ja maafoogt kaupmeest jätta osa kokkuostetud kalast saarele, et vältida ähvardavat näljahäda, kuid kaupmees keeldus. Amtmand teatas valitsusele, et kaupmees oli igati püüdnud sundida talupoegi loovutama kala ja liha, pakkudes vastu üksnes pudukaupu. Talve jooksul halvenes olukord sedavõrd, et maafoogt laskis kaupmeeste kaubalaod avada ja jagas seal hoitud kaubad elanikele. Seejärel sõitis ta koos kogutud kaebustega Kopenhaagenisse, mis viis ametliku uurimise algatamiseni.

30. märtsil 1756 moodustati komisjon kaebuste uurimiseks. Komisjon jõudis järeldusele, et kompanii oli mitmes suhtes rikkunud talle antud privileegikirja (oktroi) tingimusi. Juba alates 1744. aastast oli vilja sissevedu Islandile olnud ebapiisav, kuigi valitsus oli sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Seega polnud kahtlust, et kompaniid ähvardas kohtuprotsess, mis oleks suure tõenäosusega lõppenud süüdimõistmisega.

Kohtuasja siiski ei algatatud, sest valitsus soovis vältida sellega seotud kulusid ja kartis ühtlasi, et pärast seda ei leiduks kedagi, kes Islandi kaubanduse üle võtaks. Lõpuks pakuti kompaniile võimalust loobuda vabatahtlikult kaubandusõigustest enne 1758. aasta lõppu. Vastutasuks vähendati aastate 1756–1758 tasu poole võrra, kokku 24 000 riigitaalri ulatuses.

Skúli ei rahuldunud selle pooliku võiduga. Ta esitas valitsusele uue märgukirja, milles tegi ettepaneku Islandi kaubanduse parandamiseks vähendada sadamate arvu, kuhu laevad igal aastal sõitsid, ja lubada islandlastel endil kaubanduses osaleda. Kõige parema meelega oleks ta näinud vabakaubandust, kuid pidas seda riigi vaesuse ja elanike väheste kogemuste tõttu esialgu teostamatuks.

Ettepanek leidis valitsuses poolehoidu, kuid lõpuks otsustati, et kuningas võtab Islandi kaubanduse ise üle. Vastav otsus tehti 9. jaanuaril 1759. Selgus, et kaubanduse tulud ja kulud olid vaevu tasakaalus. Hilisem aruanne aastate 1774–1784 kohta näitas koguni kuningale tekkinud märkimisväärset kahjumit. Islandi-kaubandus oli endiselt ebatulus ettevõtmine.

Pärast järjekordset komisjoni uurimist kaotati kuninglik kaubandusmonopol 18. augusti 1786 dekreediga ning 13. juuni 1787 määrusega Islandi-kaubanduse ja -laevasõidu kohta. Tegelik üleminek toimus järk-järgult aastatel 1787–1788. Kaubanduse vabadus kehtis esialgu ainult Taani kuninga alamatele. Alles 15. aprilli 1854 seadusega avati Islandi-kaubandus lõplikult ka välisriikide kaupmeestele. Seadus jõustus 1. aprillil 1855.

Teekond iseseisvuse poole (1786–1918)

Selle perioodi alguses kadusid viimsedki jäänused Islandi varasemast iseseisvusest. 1800. aastal kaotati Alþingi ja selle asemele loodi kolmeliikmeline ülemkohus (Landsyfirréttur, landsoverretten). 1801. aastal liideti Hólari piiskopkond Skálholti piiskopkonnaga üheks Islandi piiskopkonnaks, mille asukohaks sai Reykjavík. Skálholti piiskopi residents oli Reykjavíki üle viidud juba varem; 1784. aasta maavärina järel kolis 1785. aastal ära piiskopkonna kool ja hiljemalt 1796. aastaks elas ka piiskop ise Reykjavíki lähistel. Nii jäi Islandile alles vaid üks piiskop. Samal ajal müüs valitsus maha piiskopkondade suured maavaldused ja lubas, et riigikassa võtab hariduskulud enda kanda, kuid ei täitnud seda lubadust.

Taani sõja ajal Suurbritanniaga aastatel 1807–1814 (Suurtükipaadisõda) jäeti Island omapead. Seda olukorda kasutas ära Taani kaaperlaevakapten Jørgen Jürgensen, kes laskis end 26. juunil 1809 kuulutada Islandi kaitsjaks ning kõrgeimaks ülemaks maal ja merel. Tal oli kaheksast mehest koosnev ihukaitsesalk. Ta rajas oma peakorteri Reykjavíki. Sama aasta 22. augustil võtsid Briti väed ta kinni ja viisid Islandilt minema.

Kieli rahuga 1814. aastal anti Island sõnaselgelt Norralt üle Taanile, kui kuningas Frederik VI loovutas Norra Rootsi kuningale Karl XIII-le. Sellega kadus viimne jäänus Islandi formaalsest seotusest Norraga. Sõja ajal oli Island tunda saanud vaba liiklemise ja Suurbritanniaga kauplemise eeliseid.

19. sajandi jooksul muutus kliima ebasoodsamaks, mille üks tagajärg oli ulatuslik väljaränne Ameerikasse, eriti Manitobasse Kanadas, kus rajati asula nimega Uus-Island (New Iceland). Välja rändas ligikaudu 15 000 inimest tollase 70 000 elaniku seast. Samal ajal kujunes Islandil välja uus rahvuslik eneseteadvus, mille juhtfiguuriks sai Jón Sigurðsson (1811–1879) ja mida mõjutasid Euroopas levinud rahvusromantilised ideed. Pärast sõja lõppu hakkasid islandlased üha tungivamalt nõudma kaubanduse täielikku vabastamist.

Nõuandev Alþingi 1845. aastast

Þórarinn B. Þorláksson. Jón Sigurðssoni portree

Kui 28. mai 1831. aasta määrusega nähti Taanis ette provintside seisuste nõuandvate esinduskogude asutamine, kirjutas Baldvin Einarsson Alþingi taastamisest. Pärast tema surma võtsid selle küsimuse 1837. aastal üles Þórður Sveinbjörnsson ja Páll Melsteð. Reykjavíkis kogunes 1839 ja 1841 nõuandev komisjon, kuhu peale nende kuulus veel kaheksa Islandi ametnikku, et arutada seda ja teisi olulisi küsimusi.

8. märtsi 1843 määrusega taastati Alþingi, kuhu kuulus 20 rahva valitud ja 6 kuninga määratud þingmaður '​i. See kogunes esimest korda 1845. aastal Reykjavíkis. Alþingil oli nõuandev pädevus ja see pidi kogunema iga kahe aasta järel.

1848. aastal peeti Islandil mitu poliitilist koosolekut, nende hulgas augustis 1848 rahvakoosolek Öxará ääres þing '​iväljakul. Koosolekult saadeti Kopenhaagenisse kuningale kiri, milles nõuti Islandile oma rahvusliku esinduskogu (Þjóðfundur) loomist, et rajada alus Islandi põhiseadusele. Samuti väljendati lootust, et Islandi ja Taani suhteid puudutavaid otsuseid ei tehta ilma sellise esinduskogu nõusolekuta.

23. septembril 1848 lubas kuningas, et põhialuseid, mis Islandi eripärase olukorra tõttu võivad olla vajalikud tema põhiseadusliku seisundi korraldamiseks riigis, ei võeta vastu enne, kui islandlased on saanud nende üle oma maal kokku kutsutud esinduskogus arvamust avaldada. See esinduskogu pidi algselt kokku tulema 1850. aastal, kuid eelkõige 1848.–1850. aasta sõja (Kolmeaastane sõda ehk Esimene Schleswigi sõda) tõttu lükati selle kokkukutsumine järgmise 1851. aasta suvele, 5. juulile. Sellepärast ei saanud ka 8. märtsi 1843. aasta määruses ette nähtud kord täielikult toimida.

Valitsus esitas esinduskogule seaduseelnõu Islandi seisundi kohta riigis seoses 5. juuni 1849 Taani põhiseadusega, mis pidi tervikuna ka Islandil kehtima hakkama, olenemata sellest, kas selle sätted sobisid sealsesse olukorda või mitte. Seaduseelnõu andis Islandile väga piiratud autonoomia ja Taani suveräänsuse säilimist valvati äärmise rangusega: suurem osa Islandi tuludest pidi minema Taani riigikassasse, mis pidi aga maksma palka Islandi kõrgeimatele ametnikele.

Kõige tähtsamad küsimused pidi otsustama Taani parlament Rigsdagen, kuhu Island pidi saatma neli Folketingi liiget ja kaks Landstingi liiget. Esinduskogu ei nõustunud sellega ja Jón Sigurðssoni juhtimisel esitati ettepanek, et Islandit tuleb käsitada eraldi maana, millel on Taaniga ühine kuningas ja troonipärimine ning veel mitu ühist valdkonda, eeskätt välissuhted.

Kuningal pidi olema minister, kes esindaks tema juures Islandit. Island pidi osalema ühiste küsimuste käsitlemisel ja nende kulude kandmisel. Kuningas pidi nimetama kõik Islandi ametnikud, kuid muus osas pidi ta andma täidesaatva võimu saarel üle seal elavatele vastutavatele ministritele. Kohtuvõim pidi kuuluma maa enda kohtutele.

Kuninglik komissar ja Islandi stiftamtmand Jørgen Ditlev Trampe saatis esinduskogu 9. augustil laiali, enne kui see jõudis talle esitatud valimisseadust ja põhiseaduse eelnõusid kuigi põhjalikult arutada.

Järgnevatel aastatel suhtus valitsus põhiseadusküsimusse väga tõrjuvalt, kuigi Alþingi esitas igal istungjärgul selle kohta avalduse. Samal ajal muutus üha aktuaalsemaks ka rahandusküsimus. 1857. aastal taotles Alþingi otsustusõigust Islandi eelarve üle, kuid alles pärast seda, kui Folketingi rahanduskomisjon oli korduvalt väljendanud soovi, et Islandi rahanduslik olukord korraldataks kindlamalt, eelkõige nii, et Alþingile antaks Islandi tulude ja kulude üle otsustav eelarvepädevus, moodustati 20. septembril 1861 kuninglik komisjon, kuhu kuulus kolm taanlast ja kaks islandlast (Jón Sigurðsson ja Oddgeir Stephensen), et teha ettepanek Islandi rahandusliku seisundi kohta riigis.

Komisjoni liikmed olid kõik ühel meelel, et Islandi rahanduse eraldamine Taani riigi rahandusest oleks kasulik ja et Island peaks saama riigikassast toetust hüvitisena kuninglike talude (endiste kloostrimõisate) ja piiskopitoolidele kuulunud mõisate eest, mis olid riigikassa kasuks müüdud. Muudes küsimustes olid arvamused aga väga erinevad.

Pärast täiendavaid läbirääkimisi nii Alþingi seadusandlike õiguste kui ka rahandusküsimuste korraldamise üle andis kuningas 5. jaanuaril 1874 Islandile uue põhiseaduse.

Omavalitsus alates 1874. aastast

Uus põhiseadus jõustus 1. augustil 1874, samal ajal kui kogu maal tähistati Islandi asustamise tuhande aasta juubelit, sealhulgas kuningas Christian IX külaskäiguga Islandile. See oli esimene Taani kuningas, kes oli astunud Islandi pinnale, ja teda võeti südamlikult vastu.

Esimene seadusandliku pädevusega Alþingi kogunes 1. juulil 1875 ning alustas suure innukuse ja eduga tööd maa arendamiseks mitmesugustes valdkondades. 1897. aastaks oli see vastu võtnud üle 400 seaduse, mis hõlmasid muu hulgas maksusüsteemi täielikku ümberkorraldamist, oluliste põllumajandust ja kaubandust käsitlevate seaduste vastuvõtmist, sealhulgas mitme uue kaubanduskoha rajamist, liiklusühenduste parandamist ning teede ja sildade ehitamist. Lisaks korraldati ümber randumisega seotud tegevus, kalandus ja meresõit; parandati kohaliku omavalitsuse korraldust ja korraldati kirikuasju; reguleeriti ametnike palgaolusid; korraldati ümber arstiringkonnad (1875) ja suurendati arstide arvu 8–10-lt ligi 40-ni; rajati arstide kool (1876), Põhja-Islandi reaalkool, navigatsioonikool Reykjavíkis ja põllumajanduskoolid; toetati tütarlastekoole ning edendati üldiselt haridust ja rahvavalgustust. Lisaks asutati riigipank (1885), hoiupank (1888) ning abikassad vaeste ja eakate lihtrahva liikmete toetamiseks jms. Kõik see toimus hoolimata sellest, et vetoõigust kasutati rohkem kui viiekümnel korral.

Islandi postmark 1882. aastast

Vetoõiguse kasutamine aitas rohkem kui miski muu kaasa sellele, et Alþingi, mille eestvedaja selles küsimuses oli sýslumaður Benedikt Sveinsson, võttis pärast 23 Alþingi vastu võetud seaduse kuningliku kinnituse tagasilükkamist taas käsile põhiseadusküsimuse. 1885. aastal vastu võetud põhiseaduseelnõu lähtus osaliselt ühest varasemast lahendusest, mille Alþingi oli esitanud 1873. aastal. Uue eelnõu järgi pidi kõrgeim valitsemisvõim antama kuninga nimetatud landsstyrer '​ile, kes võis täieliku pädevusega tegutseda kuninga nimel. Kopenhaagenis asuv Islandi ministeerium pidi asendatama landsstyrer '​i ees vastutavate ministritega, kes pidid vastutama ühtlasi Alþingi ees. Lisaks pidid amtmand '​i ametikohad Islandil kaotatama.

Kuigi Taani valitsus lükkas 2. novembril 1885 kindlalt tagasi igasuguse mõtte sellise korra kinnitamisest ja hoiatas islandlasi, et nad ei raiskaks aega, jõudu ja maa raha viljatule põhiseaduslikule võitlusele, toetasid juunis 1886 toimunud valimised erakorralisse Alþingisse otsustavalt põhiseaduse muutmise eelnõu ja see võeti augustis mõlemas kojas vastu. Põhiseaduse muutmist arutati seejärel igal Alþingi istungjärgul, kuid seda ei viidud ellu. Mõnikord peatati menetlus ülemkojas. Erandiks olid 1893. ja 1894, mil 1885. aasta põhiseaduseelnõu taas vastu võeti.

1889. aastal esitas Páll Briem koos teistega Alþingil Islandi põhiseaduse mõõdukama ettepaneku, nn kompromissettepaneku, mis oli koostatud Inglise eeskujul, täpsemalt tollase Kanada põhiseaduse järgi. See kohtas tugevat vastuseisu Benedikt Sveinssoni ja tema lähimate toetajate seas, kuid ka valitsus ei soovinud seda ettepanekut toetada.

Mõned Islandi poliitikud ja ajalehed pühendasid alates 1897. aastast põhiseadusküsimusele palju aega ja jõudu. Kui Alþingi 1885. aastal ja hiljem veel kolmel korral vastu võetud põhiseaduse muutmise ettepaneku suhtes hakkas meeleolu pöörduma, soovis Alþingi üles näidata vastutulelikumat suhtumist põhiseaduse küsimuses ja võttis 1895. aastal vastu otsuse, millega tehti Islandi ministrile ettepanek tegutseda selle nimel:

• et Taani riiginõukogu ei käsitleks Islandi eriküsimusi;
• et Islandil oleks oma eriküsimuste jaoks kohapeal elav minister, kes vastutaks Alþingi ees ja osaleks Alþingi istungitel, ja
• et Islandile loodaks ülemaaline kohus, kes otsustaks kohtuasjade üle, mis ministri vastu võidakse algatada.

13. septembri 1901. aasta avaliku kirjaga (määrusega) saatis kuningas Alþingi laiali ja kuulutas välja uued valimised 2.–11. juuniks 1902. Islandi poliitikute seas käis vaidlus selle üle, kuidas Islandi valitsemist reformida. Üks keskseid küsimusi oli, kas Islandi asju peaks jätkuvalt juhtima Taani valitsuse kaudu Kopenhaagenist või peaks Island saama oma ministri, kes tegeleks ainult Islandi küsimustega. Enamus, eriti dotsent Valtýr Guðmundsson, püüdis saavutada, et ametisse nimetataks eraldi Islandi minister. Valtýr Guðmundsson pooldas lahendust, mille kohaselt Island saaks eraldi ministri, see minister oleks Taani valitsuse liige ja tegeleks Islandi küsimustega ning ta ei peaks tingimata elama Islandil, vaid võiks tegutseda Kopenhaagenis. Valtýr Guðmundsson pidas Kopenhaagenis resideerivat ministrit esialgu realistlikumaks lahenduseks. Tema eesmärk oli saavutada Islandile oma, Alþingi ees vastutav minister, kuid ta ei pidanud ministri asumist Islandile tollal Taanilt saavutatavaks. Peale selle oleks Kopenhaagenis asuv minister saanud tegutseda vahetult Taani kuninga ja valitsuse juures. Valtýr lootis ise sellele ametikohale saada. Kuninga 10. jaanuari 1902 läkituses teatati, et "islandlaste soov põhiseadusse kavandatud muudatuste järele, sealhulgas eelkõige selle järele, et nimetataks eraldi Islandi minister, kes valdab islandi keelt ja osaleb Alþingi istungitel", täidetakse. Et aga paljud islandlased soovisid, et Islandi ministeerium viidaks Reykjavíki, teatati: "et seda tähtsat küsimust Alþingi poolt põhjalikult läbi vaadata, oleme otsustanud esitada eelseisval istungjärgul Alþingile ka ettepaneku, mis lisaks eespool nimetatud ettepanekus sisalduvatele muudele muudatustele näeks ette mitte üksnes selle, et meie Islandi minister peab valdama islandi keelt ja osalema Alþingi istungitel, vaid ka selle, et meie Islandi ministeeriumi asukoht peab olema Reykjavíkis".

Valimistel võitis omavalitsusliikumine, mis taotles Islandile ulatuslikumat omavalitsust ja Reykjavíkis resideerivat Islandi ministrit. 1901. aastal ametisse astunud uue valitsuse kavandatud põhiseaduse muudatuse eelnõu esitati Alþingile. Valtýr Guðmundssoni juhitud rühm oli valimistel olnud sunnitud lubama, et toetab ministri asumist Islandile, ja valitsuse eelnõu võeti mõlemas kojas ühehäälselt vastu. Alþingi saadeti laiali, sest põhiseaduse eelnõu pidi heaks kiitma kaks koosseisu, juuni alguses 1903 kuulutati välja uued valimised. Omavalitsusliikumine sai taas enamuse ja põhiseaduse muutmise seadus võeti vastu alamkojas ühehäälselt, ülemkojas aga ühe vastuhäälega. Kuningas kirjutas sellele alla 3. oktoobril 1903.

Uus põhiseadusemuudatus jõustus 1. veebruaril 1904. Reykjavíki linnakohtunik (bæjarfógeti) ja sýslumaður Hannes Hafstein nimetati Islandi ministriks. Landshøvding '​i ametikoht kaotati ja Islandi keskvalitsuse senine korraldus asendati Reykjavíkis asuva Islandi ministeeriumiga, mille eesotsas oli Islandil resideeriv minister Hannes Hafstein.

Linnastumine

19. sajandi jooksul kuni Esimese maailmasõjani oli Islandil esimest korda püsiv rahvastikukasv ja samal ajal hakkas arenema linnastumine. Linnarahvastiku koguarv oli 1860. aastal 1948 elanikku (2,9% rahvaarvust), 1870. aastal 2613 (3,7%), 1880. aastal 3630 (5,0%), 1890. aastal 9445 elanikuni (13,3%), 1901. aastal 17 060 (21,7%) ja 1910. aastal 29 957 (35,2%). Kuigi osa kasvust tulenes sellest, et üha rohkem asulaid omandas linnalise iseloomu, kasvasid jõudsalt ka juba linnalise iseloomuga asulad, eelkõige Reykjavík, Akureyri ja Ísafjörður.

Asula	1785	1801	1835	1850	1860	1870	1880	1890	1901	1910
Akureyri	12	39	56	187	286	314	545	602	1085	2084
Ísafjörður	-	-	37	90	218	275	518	839	1220	1854
Reykjavik	-	307	639	1149	1444	2024	2567	3886	6321	11 600
Vestmannaeyjar	-	-	-	-	-	-	-	314	345	770
Eyrarbakki	-	-	-	-	-	-	-	596	760	735
Keflavík	-	-	-	-	-	-	-	241	325	340
Hafnarfjörður	-	-	-	-	-	-	-	616	600	1547
Akranes	-	-	-	-	-	-	-	622	755	810
Ólafsvík	-	-	-	-	-	-	-	219	590	525
Stykkishólmur	-	-	-	-	-	-	-	236	310	590
Seyðisfjörður	-	-	-	-	-	-	-	377	840	930
Stokkseyri	-	-	-	-	-	-	-	-	-	680
Helissandur	-	-	-	-	-	-	-	-	-	410
Patreksfjörður	-	-	-	-	-	-	-	-	295	475
Bildudalur	-	-	-	-	-	-	-	-	275	285
Þingeyri	-	-	-	-	-	-	-	-	-	335
Flateyri	-	-	-	-	-	-	-	-	250	220
Suðureyri	-	-	-	-	-	-	-	-	255	-
Bolungarvík	-	-	-	-	-	-	-	-	-	815
Blönduós	-	-	-	-	-	-	-	-	-	275
Sauðárkrókur	-	-	-	-	-	-	-	-	410	475
Siglufjörður	-	-	-	-	-	-	-	-	-	415
Húsavík	-	-	-	-	-	-	-	-	330	600
Vopnafjörður	-	-	-	-	-	-	-	-	-	230
Bakkagerði	-	-	-	-	-	-	-	-	-	205
Nes	-	-	-	-	-	-	-	-	-	530
Eskifjörður	-	-	-	-	-	-	-	-	230	425
Buðir	-	-	-	-	-	-	-	-	245	395
Island	46 201 (1769)	47 240	56 035	59 157	66 987	69 763	72 445	70 927	78 470	85 183

Majanduse muutumine

Vaata ka: Islandi kalandus

Kohalikust villast kootud Islandi kampsunid

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põllumajandus Islandi ülekaalukalt tähtsaim elatusala. Kalandusel oli üsna kõrvaline tähtsus: veel 1850. aastal elatus 82% Islandi elanikkonnast põllumajandusest ja ainult 7% kalandusest. 1890. aastal olid vastavad näitajad 64% ja 18% ning 1910. aastal 51% ja 19%, kusjuures viimati nimetatud näitaja käis ainult kalandusest elatunud inimeste kohta. Põllumajanduses domineerisid lambakasvatus, hobusekasvatus ja veisekasvatus, mis põhinesid ulatuslikul heinatootmisel.

1870ndatel tabas põllumajandust kriis: eluslammaste väljavedu Suurbritanniale vähenes pärast Suurbritannias kehtestatud impordikeeldu enam kui 50 000 loomalt 10 000–20 000 loomani ja pealegi langesid hinnad varasemalt 15–20 kroonilt looma kohta 10–14 kroonini, seega umbes 30%. Katseid raskustest üle saada, suurendades selle asemel soolatud lambaliha müüki, takistas Norras kehtestatud kõrge kaitsetoll. Norra oli selle kauba peamine ostja.

Kalavabrik (1910–1920)

Samal ajal toimus sajandivahetuse ümbruse aastakümnetel kalanduses jõuline areng: tursapüük, millel oli kalanduses oluline roll juba varemgi, hakkas üha enam toimuma suurematelt tekiga laevadelt, millest oluline osa osteti Suurbritanniast ja mis asendasid seni kasutatud lahtiseid paate. See tõi kaasa püükide kiire kasvu ja tagas kalameestele väga hea sissetuleku. Samuti kasvas järsult heeringapüük: 1902. aasta 5000 tündrilt 40 000 tündrini 1903. aastal, 85 000 tündrini 1904. aastal ja 120 000 tündrini 1905. aastal; saagi koguväärtus oli umbes 2,4 miljonit krooni.

Selle tagajärjel suurenes tööjõu liikumine põllumajandusest kalandusse: 1880. aastal moodustasid põllumajanduses hõivatud 75% kõigist hõivatutest, 1890. aastal 64% ja 1901. aastal 51%, samal ajal kui kalanduses hõivatute osakaal oli 1901. aastaks tõusnud 16%-ni. Suur osa kalanduses hõivatutest olid siiski talupoeg-kalurid, kes tegelesid suurema osa aastast kalapüügiga, kuid põllumajanduse koristusajal juunist septembri või oktoobrini osalesid ka koristustöödel, sest sel ajal oli tarvis rohkesti hooajalist tööjõudu.

Soolatud ja õhu kätte kuivama laotatud kala Kirkjusanduril enne 1898. aastat. Foto: Sigfús Eymundsson

Tursapüügi tähtsust võib iseloomustada sajandivahetuse paiku eksporditud soolatud ja õhu käes kuivatatud kala koguse järgi:

Aasta	Kogus
1870–1880	keskmiselt 5–6 mln naela
1881–1885	keskmiselt 12,9 mln naela
1886–1890	keskmiselt 16,0 mln naela
1891–1895	keskmiselt 19,5 mln naela
1896–1900	keskmiselt 23,9 mln naela
1901	24,6 mln naela
1902	26,5 mln naela
1903	30,7 mln naela

See, et põllumajandus suutis endiselt hõivata suhteliselt suure osa elanikkonnast, tuli sellest, et just sel ajal toimus Islandil Taani eeskujul moodsa põllumajanduse läbimurre: 1896. aastal hakati kasutusele võtma tsentrifuuge, mis võimaldasid piima märksa paremini ja ühtlasema kvaliteediga töödelda, ning nende arv kasvas järgnevatel aastatel ligi 300–400 võrra aastas. 1900. aastal asutati Islandil esimene ühismeierei (Taani meieri juhendamisel), 1904. aastaks oli nende arv kasvanud juba 22-le ja 1905. aastaks 35-le. 1907. aastal asutati Reykjavíkis esimene ühistutapamaja ja järgnevatel aastatel rajati neid veel mitu. Tõuaretusseltside ja loomanäituste abil püüti parandada kariloomade tõuomadusi. Rajati neli põllumajanduskooli: Ólafsdalur Lääne-Islandil (1880), Eiðar Ida-Islandil (1883), Hólar Põhja-Islandil (1882) ning Hvanneyri Borgarfjörðuri ääres Lääne-Islandil (1889).

Sisekaubandus

1865. aastal oli Islandil 63 poodi, neist 28 olid islandlaste ja 35 taanlaste omad. 1914. aastaks oli poode 547, millest paljud olid väga väikesed. Neist 504 olid islandlaste ja 43 taanlaste omad.

Väliskaubandus

Kaubakäive kasvas 1849. aastast 1914. aastani 3 miljonilt Taani kroonilt peaaegu 39 miljoni kroonini. Pikka aega esines märkimisväärne kaubandusbilansi puudujääk, kuid alates 1906. aastast pöördus kaubandusbilanss Islandi kasuks.

Aasta	Sisseveetud kaubad 1000 krooni	Väljaveetud kaubad 1000 krooni	Kokku 1000 kr
1849	-	-	umbes 3000
1881–1885 (aastakeskmine)	6109	5554	11 663
1886–1890 (aastakeskmine)	4927	4153	9080
1891–1895 (aastakeskmine)	6415	6153	12 568
1896–1900 (aastakeskmine)	8289	7527	15 816
1901–1905 (aastakeskmine)	11 325	10 433	21 758
1906	11 747	13 499	25 246
1907	13 479	15 426	28 905
1908	11 232	12 075	23 307
1909	9876	13 129	23 005
1910	11 323	14 406	25 729
1911	14 123	15 691	29 814
1912	15 347	16 558	31 905
1913	16 718	19 128	35 846
1914	18 111	20 830	38 941

Peamised väljaveetavad põllumajandussaadused olid soolaliha, vill ja villatooted, nahad, või ja rasv. Põllumajandussaaduste väärtus oli 1901. aastal 1,9 miljonit krooni ja 1914. aastal 5¼ miljonit krooni. Kalandussaadustest veeti eelkõige välja soolatud ja õhu käes kuivatud turska (klippfisk), samuti soolamata õhu käes kuivatatud turska (tørrfisk), lisaks heeringat, lõhet, tursamaksaõli, haiõli ja heeringaõli, kala- ja vaalaguaanot (kala ja vaalade töötlemise jäätmetest valmistatud väetist), kalamarja jne. Kalandussaaduste väärtus oli 1901. aastal 5 miljonit krooni ja 1914. aastal 15¼ miljonit krooni. Välja veeti ka hahasulgi, rabapüüsid, hülgenahku ja rebasenahku, mille väärtus oli 1914. aastal umbes 200 000 krooni.

Tähtsaimad sisseveetavad kaubad olid teraviljatooted, mille väärtus oli 1914. aastal 3 272 028 krooni, koloniaalkaubad 1 883 961 krooni väärtuses, sealhulgas umbes ½ miljonit kilogrammi kohvi, 2½ miljonit kilogrammi suhkrut ja 90 000 kilogrammi tubakat. (Kohvi tarbiti Islandil keskmiselt umbes 6 kg ja suhkrut 29 kg inimese kohta aastas.) Tekstiili- ja pudukaupu imporditi 1914. aastal 2½ miljoni krooni eest, kivisütt ja petrooleumi, millest suurem osa kulus aurutraaleritele ja mootorpaatidele, 3,3 miljoni krooni eest. Ehitusmaterjale imporditi 1914. aastal 1,2 miljoni krooni eest, laevavarustust ja kalandustarvikuid 2,3 miljoni krooni eest, sealhulgas 50 000 tonni soola 1,1 miljoni krooni väärtuses. Põllumajanduses kasutatavaid tooteid, sealhulgas okastraati, põllumajandusmasinaid ja vähesel määral kunstväetisi imporditi samal aastal 262 000 krooni eest.

Oma riik (1918–)

Oma riik Taani krooni all (1918–1940)

Islandi lipp

Taani-Islandi liiduseadusega 1. detsembrist 1918. aasta liiduseadusega tunnustas Taani Islandit suveräänse riigina – Islandi Kuningriigina, mis oli Taaniga ühendatud personaaluniooni kaudu ühise monarhi, Taani kuninga Christian X võimu all. Island võttis kasutusele Islandi lipu. Island kuulutas end neutraalseks ja palus Taanil esindada teda välispoliitika ja riigikaitse küsimustes säilitades ametlikult nende üle täieliku kontrolli.

Rahvastiku kasv

20. sajandi algusest alates kasvas Islandi rahvastik keskmiselt üle 1% aastas: 1910. aasta 85 183 elanikult 94 690 elanikuni 1920. aastal, 108 861 elanikuni 1930. aastal ja 121 348 elanikuni 1940. aastal. Samal ajal jätkus linnastumine, eriti Reykjavíkis: 1910. aastal elas pealinnas 13,6% elanikkonnast, 1940. aastaks oli see osakaal kasvanud 32,2%-ni.

Koht	1920	1926	1927	1930	1931	1932	1933	1935	1936	1937	1938	1940
Akureyri	2575	3050	3156	4199	4001	4069	4243	4503	4519	4674	4940	5542
Ísafjörður	1980	2227	2189	2533	2441	2471	2576	2602	2671	2651	2666	2861
Reykjavík	17 679	23 224	24 304	28 309	28 847	30 565	31 689	34 231	35 300	36 103	37 366	39 122
Vestmannaeyjar	2426	3331	3370	3394	3345	3461	3462	3510	3473	3480	3506	3579
Hafnarfjörður	2366	3085	3158	3593	3568	3540	3748	3735	3676	3673	3652	3707
Seyðisfjörður	871	977	981	936	989	980	990	987	950	939	961	901
Siglufjörður	1159	1580	1668	2022	2100	2180	2330	2643	2638	2700	2828	–
Nes	–	–	–	1118	1098	1074	1098	1157	1165	1150	1130	1096
Maapiirkonnad	65 634	64 290	64 491	62 766	63 330	63 215	63 217	62 502	62 488	62 322	61 839	–
Island	94 690	101 764	103 317	108 861	109 719	111 555	113 353	115 870	116 880	117 692	118 888	121 348

Märkus: "–" tähistab andmete puudumist.

Elatusallikad

Rahvastiku jagunemine elatusalade järgi aastatel 1920 ja 1930 oli järgmine:

Elatusala	1920	1930
Vaimse töö ja vabade elukutsete valdkond	3 417	4 756
Põllumajandus	40 634	39 003
Kalandus ja vaalapüük	17 947	23 395
Käsitöö ja tööstus	10 637	15 735
Kaubandus ja vahendus	5 797	8 145
Transport	5 742	8 140
Muu	176	520
Teenijad	6 260	5 092
Oma varast või vahenditest elatujad	1 866	2 385
Avalikust toetusest elatujad	1 482	1 575
Teadmata	692	115
Kokku	94 690	108 861

Põllumajandusest elatujate osakaal vähenes 42,9%-lt 1920. aastal 35,8%-le 1930. aastal. Kalandusest ja vaalapüügist elatujate osakaal suurenes samal ajal 19,0%-lt 21,5%-le, käsitööst ja tööstusest elatujate osakaal 11,2%-lt 14,5%-le ning kaubandusest ja transpordist elatujate osakaal kummagi puhul 6,1%-lt 7,5%-le. Vaimse töö ja vabade elukutsete valdkonna osakaal kasvas 3,6%-lt 4,4%-le.

Põllumajanduse areng

Põllumajandus oli Islandi peamine elatusala, kuigi selle osakaal kalanduse kõrval vähenes kiiresti: 1850. aastal elas põllumajandusest 82%, 1910. aastal 51% elanikest. Põlluharimist ei tuntud ja kogu leivavili imporditi. Muinasajal oli mõnes kohas otra kasvatatud, kuid see ei olnud end kunagi tasunud: niiske kliima ja madal suvine temperatuur takistasid nii põlluharimist kui ka metsa kasvu. Kogu maarahva heaolu sõltus rohu kasvust, kuid tegelikult kultiveeritud maa pindala oli väga väike, umbes 250 km². Ainult talude ümber paiknevaid koduheinamaid (tún) väetati ja neilt saadud toitvat heina (taða) kasutati talvel lehmade söödaks. Märgadelt niitudelt saadud hein (úthey), mis koosnes peamiselt tarnalistest, oli söödaks lammastele ja hobustele.

Veiste arv oli vähenenud: 1703. aastal oli neid 35 860, 1896. aastal 23 713 ja 1916. aastal 26 176. Seevastu lammaste arv oli märgatavalt kasvanud: 1703. aastal peeti 278 994 lammast, 1896. aastal 841 966 ja 1916. aastal 589 343. Lambakasvatus oli ka 1920. aasta paiku elanike peamine elatusala. Suvel aeti lambad kõrgmaa serval asuvatele suvistele karjamaadele ja sügisel toodi nad koju. Varem oli enamikus kohtades peetud uttesid suvel kodus, et neid lüpsta, nüüd lasti neil suvel koos talledega vabalt ringi liikuda. Headel talvedel pidi enamik lambaid ise väljast toitu otsima ja neid võeti lauta ainult lumetormide ja halva ilma korral. Karmidel rohke lumega talvedel tuli neid sageli pikka aega laudas pidada.

Heina varumisel oli Islandi talupoja jaoks seega suur tähtsus ning 17. ja 18. sajandil esines tavaliselt ühes või teises maa piirkonnas igal teisel või kolmandal aastal tagant puudust ja ostuvõime langust ning mõnikord ka näljahäda. See oli suuresti tingitud talurahva ettenägelikkuse puudujäägist, sest kariloomad surid söödapuuduse tõttu tuhandete kaupa. 1920. aasta paiku oldi ettenägelikumad ja sellepärast oli näljahäda peaaegu võimatu, välja arvatud täiesti erakorralistel juhtudel.

Et sõidud tuli üldjuhul teha hobusega ja kogu kaup veeti hobuste seljas, peeti Islandil palju hobuseid: 1896. aastal 43 235 ja 1916. aastal 49 146. Islandi hobused olid väikesed, kuid oma suuruse kohta väga tugevad ja vastupidavad ning sobisid suurepäraselt mägisel maal reisimiseks. 20. sajandi alguskümnenditel eksporditi paljud neist Taani ja Suurbritanniasse.

Aiandusel oli Islandil varem olnud vähe tähtsust, kuid 20. sajandi alguskümnenditel tegi see edusamme. Eriti kasvatati kartuleid ja naereid. 1895. aastal oli kartulisaak 25 236 hl ja naerisaak 22 449 hl, 1916. aastal vastavalt 37 590 hl ja 22 240 hl. Viljapuud hästi ei kasvanud. Kaubanduskohtades kasvatati marjapõõsaid, näiteks punast sõstart ja musta sõstart, ka rabarber kasvas hästi.

Reykjavíkis ja Akureyris olid põllumajanduse ja aianduse katsejaamad ning mitu väiksemat katsejaama paiknes hajusalt üle maa. 1920. aasta paiku oli Islandil ainult kaks põllumajanduskooli: Hvanneyri Lõuna-Islandil ja Hólar Põhja-Islandil; varem oli neid olnud neli. Reykjavíkis asuv Islandi Põllumajandusselts oli kõigi maaviljeluse ja karjakasvatuse edendamise püüdluste keskuseks ning sai riigilt märkimisväärset toetust. Väikesi põllumajandusühistuid oli peaaegu igas kihelkonnas; nende arv oli 1893. aastal 90 ja 1916. aastal 159. Need ühistud olid koondunud seitsmeks põllumajandusliiduks, mis omakorda olid suure põllumajandusseltsi üldise järelevalve ja juhtimise all.

1920. aasta paiku oli Islandil neli riigi palgal olevat veterinaararsti, üks iga endise maakonna kohta. Põllumajandus tegi 20. sajandi alguskümnenditel mitmes valdkonnas märkimisväärseid edusamme. Tihedama asustusega piirkondades, eriti Lõuna-Islandil, rajati hulk väikesi ühistumeiereisid. Esimene meierei rajati 1901. aastal, kuid 1905. aastal oli neid juba 34 ning need eksportisid Inglismaale võid 193 000 Taani krooni väärtuses. 1913. aastal eksporditi 167 000 kg võid 295 000 krooni väärtuses. Bogi Thorarensen Melsteð algatusel hakati rajama ka ühistutapamaju, mis omandasid kiiresti suure tähtsuse. Esimene ja suurim neist oli Reykjavíkis asuv Lõuna-Islandi Tapamaja, mis asutati 1907. aastal, kuid järk-järgult rajati ühistutapamajad enamikku ranniku kaubanduskohtadesse.

Kariloomatõugude parandamiseks tegutses mitu väikest aretusühingut ja regulaarselt korraldati loomanäitusi.

Kalanduse areng

 Pikemalt artiklis Islandi kalandus

Islandi kalandus arenes sõdadevahelisel perioodil kiiresti, kuid suurte kõikumistega. Kalalaevastik (üle 12 BRT) kasvas 186 aluselt kogumahutavusega 13 376 BRT 286 aluseni kogumahutavusega 22 358 BRT 1925. aastal, kuid jäi seejärel seisakusse: 1930. aastal oli aluseid 289 kogumahutavusega 22 444 BRT ja 1933. aastal 293 kogumahutavusega 21 047 BRT. Seejärel algas taas kasv ning 1936. aastal oli 354 alust kogumahutavusega 23 735 BRT.

Ka püügimahud kõikusid suuresti nii koguse kui ka väärtuse poolest. Näiteks püüti 1921. aastal 73 837 tonni turska, paltust ja muid põhjakalu koguväärtusega 22 456 000 Islandi krooni; 1930. aastaks oli püük kasvanud 194 615 tonnini, kuid selle väärtus oli 21 783 000 krooni, ning 1936. aastal langes saak 81 418 tonnini väärtusega 13 511 000 krooni. Heeringapüük suurenes 1921. aasta 8686 tonnilt väärtusega 1 172 000 krooni 58 499 tonnini väärtusega 3 187 000 krooni 1930. aastal ning jõudis 1936. aastal 118 131 tonnini väärtusega 5 960 000 krooni. 1935. aastal arvestati esimest korda eraldi meriahvena püüki: saak oli 66 580 tonni väärtusega 198 000 krooni, kuid 1936. aastal suurenes see 335 796 tonnini väärtusega 1 007 000 krooni. Püükide koguväärtus suurenes 24 122 000 kroonilt 1921. aastal 53 552 000 kroonini 1924. aastal, kuid langes seejärel taas 42 717 000 kroonini 1930. aastal ja 22 245 000 kroonini 1936. aastal.

Teine maailmasõda ja iseseisvumine

Pärast Teise maailmasõja puhkemist hakkas Island ajutiselt üles ehitama oma sõjaväge. Pildil on näha laskeõppust

9. aprillil 1940 okupeeris Saksamaa Taani ning sideühendus Islandi ja Taani vahel katkes. Alþingi andis 10. aprillil Islandi valitsusele täieliku täidesaatva võimu, sealhulgas välissuhete korraldamise. Põhiseadusega kuningale kuuluv võim läks üle valitsusele. 17. mail 1941 otsustas Alþingi valida eraldi riigihoidja, kes teostaks Islandi asjade kõrgeimat (varem kuningale kuulunud) võimu kuni riigi lõpliku põhiseadusliku korralduse kehtestamiseni. 16. juunil võeti vastu riigihoidja ülesandeid ja kohustusi sätestav seadus ning 17. juunil 1941 valis Alþingi riigihoidjaks (ríkisstjóri) Sveinn Björnssoni, kellest sai 1944. aastal Islandi esimene president.

Teise maailmasõja ajal oli Island ametlikult neutraalne. 10. mail 1940 maabusid Briti väed sellest hoolimata Reykjavíki sadamas ja tungisid Islandile ja okupeerisid selle. Suurbritannia põhjendas okupatsiooni vajadusega mitte lasta Saksamaal Islandit okupeerida.

Islandi valitsus avaldas okupatsiooni kui neutraliteedi jämeda rikkumise vastu protesti, kuid riigil ei olnud oma sõjaväge. Okupatsioonipäeval esines peaminister Hermann Jónasson raadios ja palus islandlastel kohelda okupante nii, nagu nad kohtleksid külalisi. Suhetes okupantidega kujundas valitsus kiiresti koostööpoliitika. Islandi valitsus jätkas tegevust. Briti pool kinnitas, et ei sekkuta Islandi siseasjadesse ja pärast sõja lõppu viiakse väed välja. Island ei loobunud ametlikult neutraliteedist.

Ameerika Ühendriikide lahingulaev USS Idaho ankrus Islandi juures 1941. aasta oktoobris

Briti okupatsiooni kõrgajal oli Suurbritannial Islandil umbes 25 000 meest. Enamik neist paiknes Reykjavíkis ja teistes strateegiliselt tähtsates kohtades. 7. juulil 1941 anti vastavalt Ameerika Ühendriikide ja Islandi vahel sõlmitud kokkuleppele Islandi kaitsmise eest vastutamine üle USA-le. Brittidel oli oma sõjalisi jõude mujal tarvis. Ameeriklastel oli riigis kõige rohkem 40 000 sõdurit. Islandil oli sel ajal umbes 120 000 elanikku.

1943. aastal pidid Taani ja Island uuesti läbi rääkima Islandi kuulumise üle personaaluniooni Taaniga, kuid sõja tõttu ei olnud see võimalik. 20.–23. mail 1944 toimunud rahvahääletuse tulemusel lõpetati liit Taaniga ja võeti vastu vabariiklik põhiseadus. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliris välja Islandi Vabariik ja Alþingi valis Sveinn Björnssoni esimeseks Islandi presidendiks.

Taani suhtumine Islandi iseseisvumisse

Islandi lõplik lahkulöömine ei tulnud Taanile ootamatult. Taanis oli juba aastakümneid arvestatud võimalusega, et 1918. aastal sõlmitud liit lõpeb ja Island lahkub personaalunioonist Taaniga. Taani konservatiivne ajaleht "Nationaltidende" märkis 26. mail 1944, et Taanis oli juba 1918. aastast peale arvestatud, et liiduleping langeb kokkulepitud ajal ära, ja Islandi rahva tahtele ei kavatsetud takistusi seada. Samal ajal eeldati, et Taani ja Islandi vahelised lahendamata küsimused lahendatakse läbirääkimiste teel. Ajalehe sõnul oli Taanis ülekaalus arvamus, et Island peaks lõplike sammudega ootama, kuni mõlemad riigid on okupatsioonist vabad ja saavad omavahel vabalt ja sõbralikult läbi rääkida, ja "Nationaltidende" arvates oli Islandil selle äraootamiseks isegi juriidiline ja moraalne kohustus. Eriti kritiseeriti kavatsust muuta riigikorda ja lõpetada personaalunioon ilma kuninga põhiseaduses ette nähtud nõusolekuta ja nõuetekohaste läbirääkimisteta; ajaleht tuletas meelde, et kuningas ei tunnusta riigikorra muutust seni, kuni Island ja Taani on okupeeritud ja läbirääkimisi pole peetud. Ajaleht pidas sellist sammu põhiseaduslikust seisukohast revolutsioonilise iseloomuga sammuks, kuid möönis samal ajal, et islandlastel on õigus teha seda, mida nad taotlevad. 30. mail 1944 ilmunud vasakpoolse ajalehe "Aarhus Amtstidende" artiklis "Farvel, Island!" tunnistati selgelt islandlaste enesemääramis- ja iseseisvussoovi. Artikli autor leidis, et Taani on aastakümnete jooksul Islandi vaba omavalitsust ja vabadust austanud ja Taanil ei olw põhjust Islandi täielikule lahkulöömisele vastu seista. Samas oldi pettunud Taani ja Islandi sidemete katkemises jakritiseeriti seda, et lahkulöömine toimus kiirustades, sõja ajal ja olukorras, kus sõbralikud läbirääkimised ei olnud võimalikud. Artiklis öeldi, et vaid vähesed Taanis mõistavad seda kiirustamist ja hoolimatust, ja heideti Islandile ette kokkulepete ja antud sõnade rikkumist. Autor arvas, et enamik taanlasi võtab lahkuminekut tõenäoliselt kergelt, kuid kuninga vastu üles näidatud hoolimatusega on raske leppida. Samuti väljendati lootust, et hoolimata lahkuminekust säilib Taani ja Islandi vahel tulevikus Põhjamaade ühine vaim ja sõprus. Mõlemas artiklis kritiseeriti eelkõige Islandi otsuse ajastust ja viisi.

Christian X saatis 2. mail 1944 Islandi peaministrile sõnumi, milles ütles, et ta loodab, et lõplikku lahkulöömist ei viida ellu seni, kuni nii Island kui ka Taani on okupeeritud, ja teatas, et ei tunnusta riigikorra muutust, mille Alþingi ja valitsus olid temaga nõu pidamata otsustanud. 10. mail 1944 andis Taani saatkond Washingtonis, mis tegutses Taani valitsusest sõltumatult, Islandi saadikule Washingtonis Thor Thorsile üle noodi, milles saadik Henrik Kauffmann ja saatkonna nõunik Brun kahetsesid sügavalt sõnumit, mille Christian X oli Islandile saatnud. Nad pidasid võimalikuks, et Saksa okupatsiooni tõttu ei mõista kuningas täielikult kõiki Islandi otsuseni viinud asjaolusid. Nad olid veendunud, et Taani rahvas mõistab neid asjaolusid, kui tal on taas vabadus oma arvamust kujundada ja väljendada. Thorsil paluti noot konfidentsiaalselt Islandi valitsusele edastada ja seda mitte avaldada. 5. juunil 1944 küsis USA riigisekretäri kohusetäitja Edward Stettinius Thor Thorsilt, kuidas Taani rahvas Islandi sammusse suhtub. Thors vahendas, et kuningas oli palunud Islandi valitsusel selle sammu astumisega sõja lõpuni oodata. Thorsi sõnul arvas Kauffmann, et kuninga sõnum anti natside surve all, ning ja oli veendunud, et vabas maailmas viibivad taanlased on Islandi sammu üle rõõmsad ja Taani rahvas kiidab Islandi otsuse pärast Taani vabastamist heaks.

Pärast Islandi vabariigi väljakuulutamist 17. juunil 1944 tunnistas Christian X telegrammiga Islandi otsust, kuigi kahetses, et see tehti niisugustes oludes. Telegramm loeti ette vabariigi väljakuulutamise pidustustel Þingvellirisse kogunenutele ja võeti vastu rõõmuhõisetega.

Vaata ka

• Islandi kronoloogia
• Skandinaavia ajalugu

Kirjandus

• Jón Jónsson. Islands Historie, København 1895.
• Kaptajn Daniel Bruims og Professor Finnur Jönssons Undersøgelser og Udgravninger paa Island 1907—1909. – Geografisk Tidsskrift, 1909, kd 20.Täistekst.
• Mihhail Steblin-Kamenski. Islandi kultuur: ajalooline ülevaade, Tallinn: Eesti Raamat 1974.
• Helgi Þorláksson. Urbaniseringstendenser på Island i middelalderen. – Grethe Authén Blom (toim). Urbaniseringsprosessen i Norden, I: Middelaldersteder, Universitetsforlaget Oslo-Bergen-Tromsø 1977, ISBN 82-00-06081-0, lk 9-36. Kordustrükk 1982.
• Bjørn Teitsson. Islandske kjøpsteder 1600-1860. – (Grethe Authén Blom (red.): Urbaniseringsprosessen i Norden, II: De anlagte steder på 1600-1700 tallet, Universitetsforlaget Oslo-Bergen-Tromsø 1977, ISBN 82-00-01664-1, lk 90–99.
• Helgi Skúli Kjartansson. Urbaniseringen på Island ca. 1865-1915. – Grethe Authén Blom (toim). Urbaniseringsprosessen i Norden, III: Industrialiseringens første fase, Universitetsforlaget Oslo-Bergen-Tromsø 1977, ISBN 82-00-01666-8, lk 245-260.
• Jesse Byock. Medieval Iceland: Society, Sagas and Power, University of California Press 1988, ISBN 0-520-06954-4.
• Bergsteinn Jónsson, Björn Þorsteinsson. Íslandssaga til okkar daga, Sögufélag: Reykjavík 1991, ISBN 9979-9064-4-8.
• Jón R. Hjálmarsson. History of Iceland: From the Settlement to the Present Day, Reykjavík: Forlagið/Iceland Review, esmatrükk 1993, uuendatud trükk 2009
• Vilhjálmur Örn Vilhjálmsson. Ved helvedets port. – Skalk, 1996, nr 4, lk 11–15.
• Guðmundur Hálfdanarson. Historical Dictionary of Iceland, Scarecrow Press: Maryland, USA 1997, ISBN 0-8108-3352-2.
• William Ian Miller. Bloodtaking and Peacemaking: Feud, Law, and Society in Saga Iceland, University Of Chicago Press, 1997, ISBN 0-226-52680-1.
• Gunnar Karlsson. History of Iceland, University of Minneapolis 2000, ISBN 0-8166-3588-9.
  • Gunnar Karlsson. Iceland's 1100 Years: History of a Marginal Society, Hurst: London 2000, ISBN 1-85065-420-4.
• Jesse L. Byock. Viking Age Iceland, London: Penguin Books 2001, ISBN 9780140291155.
• Helgi Skúli Kjartansson. Ísland á 20. öld, Reykjavík, 2002, ISBN 9979-9059-7-2.

Välislingid

• Lov om ophævelse af Dansk-islandsk Forbundslov m.m., 1950.
• Axel Kristinsson. Eru til áþreifanlegar sannanir fyrir veru Papa á Íslandi fyrir landnám norrænna manna?, Vísindavefurinn, 22.6.2005.