Irene (Bütsantsi keisrinna)
| Irene | |
|---|---|
 Ateena Irene | |
| Bütsantsi keisrinna-konsort | |
|
Ametiaeg 775–780 | |
| Bütsantsi keisrinna-regent | |
|
Ametiaeg 780–790 | |
| Bütsantsi kaasvalitseja | |
|
Ametiaeg 792–797 | |
| Bütsantsi keisrinna | |
|
Ametiaeg 19. august 797 – 31. oktoober 802 | |
| Eelnev | Konstantinos VI |
| Järgnev | Nikephoros I |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Irene Sarantapechaina |
| Sünniaeg |
umbes 750-755 Ateena, Bütsants |
| Surmaaeg |
9. august 803 Lesbos, Bütsants |
| Rahvus | kreeklanna |
| Abikaasa | Leo IV |
| Lapsed | Konstantinos VI |
Irene või Ateena Irene (kreeka keeles: Εἰρήνη (Eirénē); umbes 752 – 9. august 803), perekonnanimi Sarantapechaina (Σαρανταπήχαινα), oli Bütsantsi keisri Leo IV abikaasa (775-780), keisrinna-regent (780-790), Bütsantsi kaasvalitseja koos oma pojaga (792-797) ja Bütsantsi ainuvalitseja aastatel 797-802. Kuigi tema abikaasa oli ikonoklast, siis taastas Irene oma valitsemisajal ikoonide kummardamise, mis lõpetas esimese ikonoklasmi perioodi (730–787).
Varasem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Irene oli pärit prominentsest kreeka perekonnast (Sarantapechaina). 769. aastal otsis keiser Konstantinos V oma pojale Leole abikaasta. Valituks osutus kaunis Irene, kes oli toona umbes 17-aastane. Irene ja Leo abielu sõlmiti 769. aasta 17. detsembril. Kuna Leo oli isa kaasvalitsejaks, siis sai ka Irenest abiellumisega tinglikult keisrinna. Pärast äia surma aga muutus tema keisrinnalik positsioon juba täiemõõduliseks ning ta sukelduski täie energiaga õukonna intriigidesse. Teatud mõttes aitas Irene agarusele kaasa ka tema abikaasa ükskõiksus ümbritseva vastu. Ning selles õukonna intriigide pesas oli keisrinna pühapiltide austajate poolel.[1]
Leo IV abikaasana[muuda | muuda lähteteksti]
Irene mängis Leo IV kõrval väga suurt osa. Irene mõjuga on ilmselt seletatav ka võrdlemisi salliv suhtumine ikonoduulidesse keisri valitsemisaja alguses. Keisrinna Irene ise oli pühapiltide pooldaja ning just nimelt tema käsul ilmusid ikoonid vargsi tagasi isegi paleesse. Keisrinna eeldatav soosing andis tuult tiibadesse ka Leo vastastele. Nii sündis keisri vastu mitmeid vandenõusid järjestikku. Need küll paljastati õigeaegselt, kuid nende loogiliseks tagajärjeks oli see, et varem leebe keiser alustas nüüd pildikummardajate tagakiusamisi ning mitmed neist saadeti maapakku. Kuna ka keisrinna oli pühapiltide pooldaja ja tema magamistoas avastati kaks ikooni, siis keisri käsul ta kõrvaldati paleest.[2]
Kuidas abikaasade suhted oleksid edasi arenenud, on raske oletada, sest 780. aasta 8. septembril Leo IV ootamatult haigestus ja suri. Varem igati terve mehe nii äkiline surm tekitas sedamaid kuulujutte, et keiser mürgitati, ning ühe tõenäolise kahtlustatavana võis selle taga olla ka põlualla sattunud keisrinna. Pühapiltide austajate väidetel polevat aga keisrinnal Leo surmaga mingit seost. Surm oli nende arvates Leoile hoopis jumalikuks karistuseks. Nimelt olevat meeletult vääriskive jumaldav keiser võtnud patriarhi loata Hagia Sophia katedraalist keisrikrooni, et imetleda vääriskivide sära. Selline vääritu teguviis saigi Jumala poolt rängalt karistatud ning keiser suri. Tänapäeval arvatakse tema surmapõhjuseks olevat tuberkuloosi.[2]
Asevalitseja[muuda | muuda lähteteksti]
Leon IV surma hetkel oli tema poeg Konstantinos, kes sündis 771. aasta 14. jaanuaril, 10-aastane. Seega oli selge, et tegelik võim peaks minema kellegi teise kätte, ning Konstantinoopoli õukonnas algaski terav võitlus juhtpositsiooni pärast riigis. Selles võitluses oli üheks olulisemaks tegelaseks leskkeisrinna Irene. Keisrinnast saigi alaelaise poja hooldaja ning Irenest sai asevalitseja (780-790). Irene kõrge positsiooniga polnud paljud rahul. Juba mõni nädal nädal pärast Leo surma tekkis keisrinnavastane vandenõu, milles osalejad seadsid enesele eesmärgiks upitada troonile kadunud keisri üks paljudest noorematest vendadest. Salaplaan aga tuli avalikuks ning vandenõu eestvedajad sandistati ja Leo vennad pühitseti vägisi munkadeks, kusjuures üleüldise teavitamise eesmärgil viidi see protseduur läbi rahva juuresolekul. Sellega aga polnud võimupretendentide ring ammendunud. Keisriks kuulutas ennast Sitsiilias paiknev Bütsantsi asehaldur Elpidius, kuid peagi ta purustati ning et oma elu päästa, põgenes isehakanud keiser araablaste kaitse alla.[1]
Irene sisulise valitsemise esimesed aastad möödusidki pidevas võitluses nii sisevaenlaste kui araablaste ja bulgaarlastega. Sellel ajajärgul ei muutnud ta ka ametlikku joont pühapiltide küsimuses, vaatamata sellele, et oli ise ikoonide pooldaja. Alles nelja aasta möödudes, 786. aasta suvel, kui Bütsants sai enesele uue patriarhi, alustati otsest tegevust ikoonide taas ausse tõstmiseks. Sellele teele asudes läkitas Irene kohe saadikud Rooma, et taastada suhted paavstiga. Järgmise sammuna otsustas Irene kutsuda 786. aastal Konstantinoopolis kokku kirikukogu. Kui aga kirikutegelased olid kogunenud istungile, saabusid sinna kõigile ootamatult pildikummardajate vastu meelestatud pealinna väeüksused ja ajasid lihtsalt kirikukogu laiali. Toimunud sündmuste najal mõistis Irene, et niivõrd pöördelise kirikukogu läbiviimine vajab tõhusamat ettevalmistust. Kõigepealt vahetas ta välja pealinna garnisoni, kasutades selleks kavalust ja tuues ettekäändeks sõjalisi vajadusi. Lahkunud vägede asemel aga toodi Konstantinoopolisse uued üksused piirkondadest, kus traditsiooniliselt pooldati pühapiltide kummardamist. Kindlustades nii oma sõjalist positsiooni pealinnas, andis keisrinna käsu võtta pantvangi vastu hakanud sõjapealike perekonnaliikmed. Samas teatati, et äsja Konstantinoopolist minema lähetatud väed on laiali saadetud - kuigi nende eemaldamise ettekäändeks oli justsama toodud vajadus võidelda araablastega.[1]
Nüüd olid kõik ettevalmistused tehtud ja Irene oli edus kindel, ning 24. septembril 787. aastal alustas Nikaias VII kirikukogu (viimane Lääne ja Ida ühine kirikukogu) esimene istung oma tööd. Asjaolu, et kirikukogu toimus samas kohas, kus omal ajal viidi läbi esimene kirikukogu, pidi veelgi suurendama selle ajaloolist tähtsust. Seitsmel esimesel istungil keisrinna ja tema keisrist poeg ei viibinud. Kaheksandal istungil, mis viidi läbi Konstantinoopolis, olid aga mölemad kroonitud pead kohal. Ning lõpuks võttiski kirikukogu, kus viibis ka paavsti esindaja, vastu otsuse taastada pühapiltide kummardamine. Seega oli kümneid aastaid kestnud pilditüli järel jõutud algfaasi tagasi ja ikoonide kummardamine oli taas lubatud.[1]
Kokkuvõtvalt ulatusid pilditüli tagajärjed ning tähtsus kaugele üle ususiseste ja Bütsantsi piiride, mõjutades märkimisväärselt poliitilist olukorda Euroopas tervikuna. Konstantinoopoli ja Rooma vastasseis, mille tulemusel pühapilte austav Rooma eemaldus ikoonide kummardamist eitavast Konstantinoopolist, viis Püha Tooli paratamatult lähemale Frangi riigile, kus Irenega üheaegselt oli troonil selle riigi mõjuvõimsaim valitseja Karl Suur (768-814). Kuivõrd tihedad olid varasemal ajal kahe riigi omavahelised suhted, seda kinnitab kas või fakt, et 781. aastal korraldati kihlus Karli tütre ja tol ajal 12-aastase Irene poja Konstantinose vahel. Kuid 787. aastal keisrinna katkestas selle lepingu ja asus toetama Frangi riigi vastu võitlust alustanud langobardide viimase kuninga Desideriuse poega. Ent bütsantslaste ekspeditsioon Itaaliasse kukkus haledalt läbi ning nende väed said frankidelt lüüa.[1]
Kaasvalitseja[muuda | muuda lähteteksti]
Irene valitsemine regenina lõppes, kui Konstantinos sai 790. aastal täisealiseks. 790. aasta kevadel otsustas äärmuslikult võimuahne Irene loobuda "trooni jagamisest" pojaga ja haarata võim täielikult oma kätesse. Ta kuulutas ennast pidulikult roomlaste valitsejaks ja nõudis sõjaväelt vandeteksti muutmist ja kinnitust, et tema eluajal on Konstantinosele tee troonile suletud. See ennekuulmatu nõudmine tekitas üleüldist vastasseisu ning sõjaväes puhkes Irene vastu mäss. Väepealikud mitmetest provintsidest alustasid oma vägedega liikumist pealinna suunas, nõudes Konstantinos VI seaduslike õiguste taastamist. Väljavaateid kainelt hinnates sai Irene aru, et võidulootus tal praktiliselt puudub, ning ta oli sunnitud teatama oma pretensioonidest loobumisest. Nii oli sõjavägi taastanud õigluse ja troonile asus Konstantinos. Irene peamised pooldajad saadeti linnast välja, kuid ta ise pidi loobuma vaid augusta tiitlist ning tal lubati jääda pealinna edasi elama. Täpselt samuti, nagu ta omal ajal korraldas teisel katsel soovitud kirikukogu kokkutuleku, jätkas Irene ka nüüd sihikindlat tegutsemist. Võimuiha oli temas niivõrd tugev, et ta ei peatunud millegi ees. Konstantinos tegi saatusliku vea, et lubas emal jääda pealinna ja lausa paleesse. Irene saavutas 792. aastal enda kaasvalitsejaks kuulutamise.[1]
Konstantinos VI kukutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Samal ajal, kui Konstantinos üritas 790. aastatel jagu saada bulgaarlastest, jätkas Irene poja vastu intriigide punumist. Näiteks püüdis ta poega veenda maha jätma oma armeenlannast naist Mariat, kelle ta omal ajal - kui poliitilistel kaalutlustel katkes Konstantinose ja Karl Suure tütre kihlus - oli ise pojale sokutanud. Nüüd aga väitis Irene, et keisrinna (neil oli Konstantinosega kaks tütart) tahtvat Konstantinost mürgitada ja temast tuleb kiiremas korras lahutada ning abielluda hoopis kaunitarist õukonnadaami Theodotega. Et Konstantinos polnud nimetatud daami vastu kaugeltki ükskõikne, siis kõlas ema soovitus vägagi lahtistele kõrvadele. Kuid patriarh ei andnud keiserliku paari lahutuseks nõusolekut. Siis leiti keisri käsul vaimulik, kes nõustus vajalikku toimingut sooritama, ja Konstantinos sõlmiski uue abielu kirikupea nõusolekuta. Laulatustseremooniale järgnesid pulmad, mis kestsid nelikümmend päeva ja olid eriti uhked. Paistis, et keiser sai, mida tahtis. Tegelikuks võitjaks osutus siiski kogu intriigi kokku pununud Irene. Just tema sai selle, mida oli algusest peale tahtnud - suure skandaali, mis vähendas keisri populaarsust, ning seda eriti kirikuringkondades. Vaimulikud ei armastanud keisrit niigi, sest olles küll pühapiltide pooldaja, ei teinud Konstantinos kirikule selliseid kingitusi, nagu oli teinud tema ema. Konstantinos ei näinud oma ema salasepitsusi läbi. 796. aasta suvel lahkus keiser koos õukonna ja emaga mineraalvetele tervist parandama. Seal olles sai ta pealinnast rõõmustava uudise keiserlikku perekonda oli sündinud poeg. Kuid Konstantinose rõõm osutus enneaegseks, sest vastsündinu suri peatselt. Saanud selle kurva teate, kiirustas keiser kohemaid pealinna. See aga tähendas Irenele, keda tema lapselapse kurb saatus eriti ei puudutanud, vaid võimalust vabalt tegutseda.[3]
Lõpliku löögi sai Konstantinose autoriteet 797. aasta kevadel alanud ja ebaõnnestunult lõppenud sõjakäigu ajal araablaste vastu. Kuna Irene järjekordsete intriigide tulemusel asus Konstantinos isiklikult sõjakäiku juhtima, siis langes ka süü kaotuse eest otseselt talle.[3]
Ema intriigide tulemusena kukutati Konstantinos VI 797. aasta suvel troonilt. 17. juunil sai Konstantinos teada, et tema vastu on sepitsetud vandenõu ning ta põgenes. Kuid mingit mõistlikku plaani edasiseks tegutsemiseks ta ei suutnudki leida ja nii langes ta üsna pea oma vaenlaste kätte. Ning sama aasta 15. augustil andis Irene käsu oma poeg sandistada ning talt võeti silmanägemise. Keisrinnast ema otsus viidi ellu selles samas ruumis, kus Konstantinos oli kakskümmend kuus aastat tagasi ilmavalgust näinud. Järgnevad eluaastad veetis troonilt tõugatud keiser koos oma naisega pideva järelevalve all, ning tema täpne surma-aasta pole teada.Rahvale aga korraldati keisri kukutamise puhul suured pidustused ja jagati ohtralt raha.[3]
Irene ja tema poja suhted võivad ülepea jätta väära mulje tolleaegsest Bütsantsi perekonnast, mis tavaliste inimeste tasandil oli hoopis teine. Perekonnad olid reeglina väga tugevad ja suured, ühendades mitut põlvkonda. Abielu sõlmimiseks lubatud vanus oli meestel neliteist ja naistel kolmteist aastat, kuid kihlus toimus tavaliselt veelgi varem. Kusjuures kihlust peeti ametlikuks toiminguks ja selle jõustumist kontrollis riik. Sõlmitud kihluse katkestamine veenva põhjuseta tõi kaasa mitte ainult teisele poolele kahjude kompenseerimise, vaid ka riigile trahvi maksmise.[4]
Ainuvalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
797. aasta suve sündmused, mis kulmineerusid Konstantinose kukutamisega ja Irene asumisega ainuvalitsejaks, vapustasid sügavalt Bütsantsi üldsust ja tõid enesega kaasa tõsiseid tagajärgi. Mitte kunagi varem polnud ükski naine täieõiguslikult impeeriumi valitsenud ning Irene asumine ainuvalitsejana troonile oli täielikus vastuolus Rooma iidsete traditsioonidega. See oli enneolematu samm, mille erakordsust tõendab kas või seegi fakt, et ametlikes dokumentides räägiti temast kui keisrist vaid meessoos. Kokku võttes oli Irene ametlik võimuhaaramine paljude arvates ebaseaduslik, mis aga sisuliselt tähendas seda, et Bütsantsi troon oli jätkuvalt vaba teistele pretendentidele.[1]
Konstantinoopolis toimunud sündmuste foonil leidiski aset oluline ja märgilise tähendusega akt Euroopa ajaloos - 800. aasta jõulude esimesel päeval kroonis paavst Leo III Karl Suure keisriks. Ning et Konstantinoopoli troon oli tavaõiguslikult tühi, siis sai Karlist vähemalt formaalselt Rooma impeeriumi keiser (Romanum gubernans imperum), ning seda mitte vaid Lääne-Rooma ja Romulus Augustuluse, vaid suurte Rooma keisrite-ainuvalitsejate järeltulija tähenduses. Loomulikult ei tunnistanud Irene, ja seega ka ametlik Bütsantsi impeerium nende arvates isehakanud keisrit. Karl Suure sammus nähti lihtsalt üht järjekordset katset haarata enesele Konstantinoopolis võim. Et aga võimu mõiste haakus geograafiliselt tõesti vaid Konstantinoopoliga, siis Irene ja tema pooldajad ei välistanud isegi frankide võimalikku kallaletungi pealinnale. Karl mõistis ilmselt suurepäraselt, et tema pretensioon Rooma impeeriumile tervikuna pole eriti vettpidav, sest Irene kõrvaletõrjumisega asuks Konstantinoopolis troonile uus valitseja, kellel oleksid frangist keisrist hoopis suuremad õigused Ida-Roomale. Tõenäoliselt sundisid just nimelt need kaalutlused Karl Suurt alustama Irenega läbirääkimisi ja pakkuma talle küllaltki ootamatut tehingut - abielu sõlmimist. Kosjakauba õnnestumisel oleks Karl taganud enesele Bütsantsi tunnustuse Lääne-Rooma valitsejana. Mis aga puudutab tol ajal viiekümnendates aastates Irene reageeringut käe palumisse, siis vähemalt alguses oli see küllaltki soosiv. Vahel on ka spekuleerides arutatud, milliseks oleks kujunenud Euroopa edasine käekäik, kui sellest abielust oleks saanud tõesti asja. Kuid saatus tahtis teisiti ja Karl Suurest ning Irenest ei saanud abielupaari.[1]
Peagi sai aga selgeks, et Irene ei tule riigi siseasjade juhtimisega toime. Tema erakordne võimuiha viis ta küll võimu tippu, kuid seal edukalt tegutsemiseks polnud keisrinnal erilisi andeid. Nii haaraski üsna pea rahulolematus peaaegu kogu sõjaväge ja õukonda, kus sisuliselt kamandas Irene soosik eunuhh Aetios. Aetiosele ei sobinud ka kuidagi Karl Suure abiellumisplaan, sest tal olid Irenega omad kavatsused. Sandistatuna ei tulnud ta valitsejana ise arvesse ia seega kavatses ta sokutada Irenele meheks - aga sedakaudu ka troonile - oma venna. Siit tulenesid kõik tema ponnistused, et takistada abielu "barbariga", ning lõpuks ta selle eesmärgi saavutaski.[1]
Aetios polnud kaugeltki esimene ega viimane väljapaistvast õukondlasest eunuhh, kes mängis olulist rolli Bütsantsi ajaloos. Nii võibki tekkida küsimus, millega põhjendada selliste inimeste suhteliselt sagedast esinemist keisririigi võimuastmestiku tipus. Üheks seletuseks on ehk tava, mille järgi vaesemates maaperekondades kohitseti sageli üks poegadest eunuhhiks ja saadeti linna lootuses, et talle avaneb seal vaimulik karjäär. Väljapaistvate kirikutegelaste seas oli hulgaliselt eunuhhe (isegi mõned patriarhid). Teiseks eunuhhi võimaluseks oli leida teenistus väljapaistvates perekondades või keisri õukonnas. Igatahes on kaasaegsete poolt öeldud, et keisripalees oli eunuhhe rohkem kui kärbseid pudulojuste koplis.[1]
Irene tagandamine[muuda | muuda lähteteksti]
Samal ajal, kui Irene ja Aetios olid kõrvuni sukeldunud intriigidesse, otsustas üks õukondlaste grupp eesotsas Nikephorosega 802. aasta sügisel tegutseda. Nad võltsisid Irene korralduse ja lugesid selle valvemeeskonnale ette. Selle dokumendi alusel pidi Nikephorosest saama Irene kaasvalitseja, kelle ülesandeks oli kaitsta trooni Aetiose ebaausate pürgimuste eest. Kuna Aetiost üleüldiselt ei sallitud, siis paistis antud korraldus igati usutavana, ning edasised sündmused arenesid juba tormilise kiirusega vandeseltslaste stsenaariumi järgi. Nikephoros krooniti ning temast sai formaalselt Irene kaasvalitseja. Kuid seda vaid paariks päevaks, kuni Irene tagandati võimult ja saadeti Lesbose saarele, kus see inimkonna ajaloo üks võimuahnematest naistest suri 803. aasta 9. augustil.[1]
| Eelnev Konstantinos VII |
Bütsantsi keisrinna 19. august 797 - 31. oktoober 802 |
Järgnev Nikephoros I |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 184-189.
- ↑ 2,0 2,1 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 181-183.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 190-193.
- ↑ David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 194-203.