Mine sisu juurde

Iraagi vastuhakk

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib pärast Ameerika Ühendriikide sissetungi Iraaki 2003. aastal alanud konfliktist; Iraagis toimunud konflikti kohta, mis algas pärast Ameerika Ühendriikide vägede lahkumist, vaata artiklit Iraagi vastuhakk (2011–2013); pärast Islamiriigi lüüasaamist alanud konflikti kohta vaata artiklit Islamiriigi vastuhakk Iraagis (2017–)
Iraagi vastuhakk
Osa Iraagi sõjast
Iraagi mässulised (2006)
Toimumisaeg 1. mai 2003 – 18. detsember 2011
(8 aastat, 7 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva)
Toimumiskoht Iraak
Tulemus

Ebaselge

Osalised
 Ameerika Ühendriigid
 Suurbritannia

 Iraak Iraagi Pojad
Toetus:
 Iraan
NATO
 Iisrael
ÜRO		 Baathi Partei toetajad Toetus:
Süüria		 Mässulised

Sunni mässulised

Toetus:
Süüria

Šiia mässulised

Toetus:
 Iraan
Väejuhid või liidrid
Ameerika Ühendriigid George W. Bush
Ameerika Ühendriigid Barack Obama
Ameerika Ühendriigid Tommy Franks
Ameerika Ühendriigid Donald Rumsfeld
Ameerika Ühendriigid Robert Gates
Suurbritannia Tony Blair
Suurbritannia Gordon Brown
Suurbritannia David Cameron
Austraalia John Howard
Austraalia Kevin Rudd
Itaalia Silvio Berlusconi
Kanada Walter Natynczyk
Hispaania José María Aznar
Taani Anders Fogh Rasmussen
Poola Aleksander Kwaśniewski
Iraak Ayad Allawi
Iraak Ibrahim al-Jaafari
Iraak Nouri al-Maliki
Iraan Ali Khamenei
Iraan Mohammad Salimi
Iraan Ataollah Salehi
Iraan Qasem Soleimani		 Saddam Hussein (POW)
Izzat Ibrahim al-Douri
Abid Hamid Mahmud
Ali Hassan al-Majid
Barzan Ibrahim al-Tikriti (POW) Hukati
Taha Yasin Ramadan (POW) Hukati
Tariq Aziz (POW)
Mohammed Younis al-Ahmed		 Abu Musab al-Zarqawi †
Abu Ayyub al-Masri †
Abu Omar al-Baghdadi †
Abu Bakr al-Baghdadi
Abu Abdullah al-Shafi'i (POW)
Muqtada al-Sadr
Akram al-Kaabi
Abu Mahdi al-Muhandis
Qais al-Khazali

Iraagi vastuhakk oli sõjaline konflikt aastatel 2003–2011 Iraagis.[1] See algas pärast Ameerika Ühendriikide sissetungi ja sellega kaasnenud Saddam Husseini kukutamist ning kestis kuni Iraagi sõda Ameerika Ühendriikide sõjaväe lahkumisega lõppes. Sellele järgnes konflikti uus periood.

Esimene vägivallalaine algas pärast Saddam Husseini kukutamist ning enne koalitsioonijõudude poolt toetatud uue valitsuse moodustamist. Aastatel 2004–2007 sõdisid mässulised peamiselt koalitsioonivägedega (Multi-National Force – Iraq ehk MNF-I), hiljem suunati rünnakud ka Iraagi julgeolekujõududele.[2]

Mässuliste seas oli palju erinevaid gruppe: eraarmeed, Saddam Husseini toetajad, baathistid, koalitsioonijõududevastased iraaklased, uue valitsuse vastased iraaklased ja džihadistid. Mässulised pidasid MNF-I ja Iraagi valitsuse vastu asümmeetrislist kurnamissõda ning põrkasid ka omavahel kokku.

Konfliktile andis tuld uskudevaheline vägivald, eriti šiiitide (u 60% iraaklastest) ja sunniitide (u 35% iraaklastest) vahel. Veebruariks 2006 kasvas vägivald šiia-sunni kodusõjaks, kus kahe aasta jooksul tuli koalitsioonivägedel ja Iraagi valitsusel võidelda mitmete relvarühmadega, kes vastavalt usule ka omavahel võitlesid. Paljud mässuliste rünnakud Ameerika Ühendriikide kontrolli all olnud aladel olid suunatud šiiitide enamusega valitsuse vastu. Uskulahkudevaheline kodusõda lõppes 2008. aastal kui Ameerika Ühendriikide valitsus Iraaki vägesid juurde tõi.

Detsembris 2011 viis Ameerika Ühendriikide valitsus väed Iraagist välja ning riigis vallandus uus vägivallalaine, milles hukkus tuhandeid inimesi. Kahe aastaga kasvas see uueks kodusõjaks, millele andis kütust Islamiriigi pealetung.

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2003. aasta sissetung Iraaki

Aastal 2003 algas Iraagi sõda, kui riiki tungisid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Austraalia ja Poola väed ning kukutasid vähem kui kuu ajaga Saddam Husseini valitsuse. Sissetungifaas oli konventsionaalne sõda, mis lõppes Bagdadi vallutamisega.

Sissetungifaas kestis 20. märtsist 15. aprillini 2003 ning sellest võtsid osa nelja riigi sõdurid: Ameerika Ühendriikidest 148 000, Suurbritanniast 45 000, Austraaliast 2000 ja Poolast 194. Hilisematest faasidest võttis osa veel 36 riiki, sealhulgas Eesti. Enne sissetungi kogusid Ameerika Ühendriigid 18. veebruariks Kuveiti 100 000 enda sõjaväelast.[3] Lisaks Ameerika Ühendriikidele ja liitlastele saadi toetust ka Iraagi Kurdistani Pešmergalt.

Sissetung algas 20. märtsil 2003 õhulöögiga Bagdadi presidendipaleele. Järgmisel päeval tungisid koalitsiooniväed üle Iraagi-Kuveidi piiri Basra kubernerkonda. Eriüksused korraldasid Pärsia lahelt Basra ja seda ümbritsevate naftamaardlate hõivamiseks dessandi. Põhijõud tungisid Lõuna-Iraaki, kus 23. märtsil toimus Nasiriyahi lahing. Iraagi juhtimispunktidele korraldati üle riigi õhulööke, mis tegi efektiivse vastupanu osutamise võimatuks. 26. märtsil korraldas 173. õhudessantbrigaad Kirkuki õhudessandi, seal kohtuti kurdidest mässulistega, alistati sealne Iraagi armee ning kindlustati sellega riigi põhjaosa.

Põhivägi liikus suuremat vastupanu kohtamata edasi riigi keskosa poole. Suurem osa Iraagi sõjaväest alistati ning 9. aprillil vallutati pealinn Bagdad. Jätkusid väiksemamastabilised lahingud allesjäänud Iraagi väeosadega: 10. aprillil võeti Kirkuk ning 15. aprillil Tikrit. Iraagi president Saddam Hussein läks koos kõrgema juhtkonnaga pakku ning riik okupeeriti.

1. mail kuulutati välja, et suuremad sõjalised operatsioonid on lõppenud. Sellega sai läbi ka sissetungifaas ning algas okupatsiooniperiood ning iraaklaste relvastatud vastupanu.

23. mail andis Ameerika Ühendriikide diplomaadi Paul Bremeri juhatatud Ajutine Koalitsioonivalitsus välja määruse nr 2, millega saadeti laiali Iraagi sõjavägi, politsei ja julgeolekujõud ning jäeti töötuks 400 000 väljaõpetatud sõdurit ja politseinikku. Sellest tekkis islamistlikele jõududele hea värbamispinnas.[4][5] Järgmiseks kümneks kuuks jäeti Iraagi piirid lahtiseks, riiki pääses viisa ja passita.[6]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraagi sõja ajajoon

Algne vastuhakk (2003–2006)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2003.–2006. aasta Iraagi vastuhaku faas
Ameerika Ühendriikide armee tankid M1A2 Abrams patrullimas Tal Afaris Iraagis (veebruar 2005)

Esimene vägivallalaine kestis aastatel 2003–2006 ning algas pärast Saddam Husseini kukutamist mais 2003. Aastani 2006 võitlesid mitmed opositsioonilised osapooled Ameerika Ühendriikide koalitsiooni ning uue valitsuse vastu. Pärast seda kasvas konflikt täiemahuliseks kodusõjaks, mis oli kogu sõja kõige verisem faas.

Mässu kasvamine kodusõjaks (2006–2008)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraagi kodusõda (2006–2008)
Olukord Iraagis aprillis 2007
     Iraagi Islamiriik
     Kurdi väed
     Islami mässulised
     Ameerika Ühendriikide poolt okupeeritud alad

Aastaks 2007 oli sunniitide ja šiiitide vaheline vägivald kasvanud tasemele, mida Ameerika Ühendriikide National Intelligence Estimate nimetas kodusõja sugemetega konfliktiks.[7] Jaanuaris 2007 ütles Ameerika Ühendriikide president George W. Bush pöördumises, et 80% kokkupõrgetest toimub pealinnast 48 km raadiuses ning et vägivald lõhestab Bagdadit usulahkude kontrolli all olevateks enklaavideks.[8] Aastal 2006 Ameerika Ühendriikides läbi viidud küsitlused näitasid, et 65–85% ameeriklastest pidasid Iraagi konflikti kodusõjaks.[9][10] Samas aastal 2007 arvasid 61% iraaklastest, et tegu ei ole kodusõjaga.[11]

Oktoobris 2006 arvasid ÜRO pagulasamet (UNHCR) ja Iraagi valitsus, et sõda on tekitanud üle 1,6 miljoni pagulase.[12] Aastaks 2008 oli UNHCR-i arvates pagulasi juba 4,7 miljonit (16% elanikkonnast). Välispagulasi oli 2 miljonit (sama arvas ka Luure Keskagentuur) ning sisepagulasi 2,7 miljonit.[13][14] Vanemad oli kaotanud 400 000 (Bagdadi provintsinõukogu statistika) kuni 5 miljonit (Iraagi korruptsioonivastase ameti statistika) last. Aastal 2008 hindas ÜRO orbude arvuks 870 000.[15][16] Rahvusvaheline Punane Rist pidas olukorda Iraagis maailma üheks kriitilisemaks ning viitas muuhulgas puhta joogivee puudusele.[17]

Ajakirja Foreign Policy ja MTÜ Fund for Peace'i koostatava Läbikukkunud riikide indeksi järgi oli Iraak aastatel 2005–2008 maailma viie ebastabiilseima riigi hulgas.[18] Ameerika Ühendriikide välispoliitikaekspertide seas läbi viidud küsitlus näitas, et vaid 3% uskus Ameerika Ühendriikide võimesse ehitada Iraagist demokraatia majakas. Küsitletud ekspertidest 58% arvas, et sunni-šiia pinged on Lähis-Idas kasvuteel.[19][20]

Juunis 2008 märkis Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium, et julgeoleku-, poliitika- ja majandusalased trendid on Iraagis endiselt positiivsed, kuid tunnistas, et need on haprad, tagasipööratavad ja ebaühtlased.[21] Juulis 2008 soovitas Ameerika Ühendriikide riigikontroll Ameerika Ühendriikide valitsusel vaadata üle oma strateegia Iraagist isetoimiva riigi ehitamiseks.[22] Mais 2008 kirjutas mõttekoja Council on Foreign Relations ekspert, et lühiajalised võidud on saavutatud suuremat pilti nägemata.[23]

Juunis 2009 võtsid Iraagi julgeolekujõud operatsioonide juhtimise üle ning sellega kaasnes igat tüüpi sõjaalase vägivalla drastiline langus ning märgiti, et võrreldes aasta varasemaga vähenes nii tsiviil- kui ka sõjaväeohvrite arv 80–90%.[24]

Madala intensiivsusega konflikt (2008–2011)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites 2008 Iraagis, 2009 Iraagis, 2010 Iraagis ja 2011 Iraagis

2010. aasta oli al-Qaeda jaoks Iraagis intensiivsuse madalpunkt. Autopommirünnakud toimusid keskmiselt kümme korda kuus ning mitut asukohta rünnati korraga vaid paar korda aastas.

Tagajärjed

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide väljumine ja konflikti intensiivistumine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Iraagi vastuhakk (2011–2013) ja Ameerika Ühendriikide vägede väljumine Iraagist (2007–2011)

Pärast Ameerika Ühendriikide vägede lahkumist muutus konflikt taas intensiivsemaks.[25] Peamised verevalamised toimusid nii sunniitidest kui ka šiiitidest ekstremistide ja keskvalitsuse vahel. Pärast Ameerika Ühendriikide vägede lahkumist toimunud konflikti käsitletakse laiema Iraagi konflikti jätku ning uue faasina.[26] Taas muutus asjakohaseks oht, et kokkupõrked kasvavad täiemahuliseks kodusõjaks.

Relvarühmitused

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagi konflikti osapooli oli kümneid, võib eristada umbes 40 relvarühmitust. Neid saab omakorda jaotada lugematuteks erinevateks osapoolteks. Washingtonis tegutsev mõttekoda CSIS hindas, et alla 10% võitlejatest oli pärit välismaalt.[27] Suurbritannia kindralstaabi ülem kindral Richard Dannatt avaldas septembris 2007, et Iraagi sõjas osalevad võitlejad, kellest mitte kõik ei olnud mässulised, terroristid ja kurjategijad, olid hästi varustatud. Ta kahtlustas välisabi Iraanist. Kindral Dannatt lisas, et kui välja arvata Al-Qaeda Iraagis, ei ole brittide vastased selles sõjas suures osas halvad inimesed.[28]

Pommirünnak (august 2005)

Iraagi sõda oli kompleksne konflikt ning selle osapooltel oli tihtipeale raske vahet teha. Siiski olid põhilised grupid:

  • Baathistid – Saddam Husseini kukutatud valitsuse toetajad, sealhulgas endised sõjaväelased, kelle ideoloogiat võib lugeda panarabismi variandiks.
  • Iraagi rahvuslased – iraaklased, kes uskusid enesemääramisõigusse. Nad ei olnud otseselt panarabistid, kuid pooldasid Iraagi territoriaalse terviklikkuse saavutamist, muuhulgas lugedes vahel sinna alla ka Kuveiti ja Iraani Khūzestāni provintsi. Nende ajalooliste esindajate hulgas oli näiteks aastatel 1958–1963 riiki juhtinud Abdul-Karim Qasim.
  • Salafistlikud islamistid – nad toetasid salafistide ülemvõimu, kuid ei olnud seotud ühegi rahvusrühmaga. Nad olid vastu nii Ameerika Ühendriikidele kui ka baathistlikule valitsusele, kuna viimasesse kuulus ka mittesalafiste. Nende hulka võib lugeda ka kurdide Anşār al-Islāmi jäänused.
  • Šiiidid – nende hulka kuulusid Iraani sugemetega Badri Organisatsiooni, Mahdi Armee ning Muqtada al-Sadri toetajad. Nad ei pooldanud ühe rahvusrühma domineerimist ega ka Iraagi pikaajalist välispoliitikat (ehk Khuzestani ja muude Iraani piirialade hõivamist), vaid toetasid sooje suhteid Iraani šiiitliku valitsusega.
  • Välismaalastest islamistid – muudest riikidest pärit vabatahtlikud, kes olid tihti seotud al-Qaedaga ning keda võib kirjeldada kui džihadiste.
  • Sotsialistlikud revolutsionäärid – nende osaluse ulatust võib kahtluse alla seada, näiteks rühmitus Iraagi Relvastatud Revolutsiooniline Vastupanu võttis 2007. aastal vastutuse ühe rünnaku eest.
  • Rahumeelsed vastupanuliikumised – ei olnud osa relvakonfliktist.

Araabia rahvuslased

[muuda | muuda lähteteksti]

Baathistid ja saddamistid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Baathi Partei (Iraagi fraktsioon) ja Araabia Sotsialistlik Baathi Partei – Iraagi piirkond
Baathi Partei lipp

Baathistide seas olid endised Baathi Partei ametnikud, Fedayeen Saddam, Vabariiklik Erikaart ning mõned elemendid endistest Iraagi julgeoleku- ja luurejõududest, nagu Iraagi Luureteenistus ja Iraagi Julgeoleku Eriorganisatsioon. Enne seda kui Saddam Hussein vangi langes, oli nende eesmärk kukutatud Baathi Partei valitsuse võimu taastamine. Pärast Bagdadi langemist jätkus saddamimeelsete vastupanu ning Iraagi luureteenistused võisid juba varem olnud välja töötanud plaani Saddam Husseini kukutamise järgseks sissisõjaks.

Pärast Saddam Husseini vangistamist baathistide vastupanu enamjaolt hääbus, selle väeüksused liitusid kas iraagi rahvuslastega (kes ei olnud panarabistid nagu baathistid olid olnud) või vastavalt konkreetse võitleja usule kas šiiitlike või sunniitlike mässulistega (kes tegutsesid vastavalt usule, mitte nagu sekulaarne Baathi Partei).

Kuna Baathi Partei võimu taastamine tundus võimatu, võeti uueks eesmärgiks abistada teisi jõude, kes olid vastu Ameerika Ühendriikide kohalolule. Paljud endised baathistid hakkasid islamistideks, et endale rahva seas ning ilmselt ka välismaal usaldust võita. Teised suundusid poliitikasse, eriti pärast 2005. aasta jaanuari valimisi.

Bagdadi langemisega kadus sisuliselt ka paramilitaarne organisatsioon Fedayeen Saddam. Mitmed selle liikmed hukkusid sõjas, eluga pääsenud jätkasid võitlust ka pärast Saddam Husseini kukutamist. Endised liikmed liitusid olemasolevate relvarühmitustega ning asusid pidama Ameerika Ühendriikide vastu sissisõda. Mõned Fedayeeni liikmed põgenesid Süüriasse. Juuniks oli alanud täiemahuline vastuhakk riigi kesk- ja põhjaosas, eriti nn Sunni Kolmnurgas. Vähesed Fedayeeni liikmed jätkasid vastupanu ilma olemasolevate rühmitustega liitumiseta. Novembris 2003 ründas üle 100 väidetavalt Fedayeen Saddami vorme kandnud mässulise Sunni Kolmnurga Samarra linnas Ameerika Ühendriikide kolonni.

Pärast Saddam Husseini hukkamist sai tema potentsiaalseks mantlipärijaks parteijuhina Baathi Partei Iraagi fraktsiooni asejuht ja endine Iraagi asepresident Izzat Ibrahim al-Douri. Ad-Douri oli võtnud partei juhtimise üle pärast Saddam Husseini vangilangemist ning teda toetas varem tundmatu rühmitus Bagdadi Kodanike Kogunemine.[29][30] Jaanuaris 2007 kinnitas selleks ajaks keelustatud Iraagi Baathi Partei oma veebilehel, et Ad-Douri on erakonna uus juht.[31][32]

Baathi Partei fragmenteerumise taga võis olla kasvav Süüria mõju.[33]

Iraagi rahvuslased

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagi rahvuslased olid peamiselt pärit araablastega asustatud aladelt. Nad olid vastu rahvusvahelisele koalitsioonile, mõned põhimõtte pärast, mõned olid pahased, et koalitsioon ei suutnud kodanikele tagada avalike teenuste kättesaadavust ega riigi suveräänsust.

Üks rahvuslastest mässuliste juhtidest oli Saddam Husseini endine nõunik ning endine Baathi Partei tegelane Mohammed Younis al-Ahmed, kes smuugeldas üle Süüria piiri relvastust ja raha ning organiseeris Iraagi keskosas vastupanuvõitlust.

Iraagi ajutise valitsuse elektrienergiaminister Aiham Alsammarae teatas 2005. aastal uue poliitilise liikumise asutamisest, mis tahtis anda võimu Iraagi legitiimsetele mässulistele. Ta ütles pressikonverentsil, et tahab vaigistada skeptikud, kes ütlevad, et Iraagi mässuliste seas ei ole legitiimsust ega võimekust avada poliitilist tiiba.[34] Ei ole teada, mis sellest algatusest sai.

Šiiidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsuse saamatus ja Iraani toetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Šiiitidest mässulised põhjustasid peaminister Nouri al-Malikile ilmselt suurimat peavalu, kui vallutasid sügisel 2006 Amarah' linna Kagu-Iraagis. Ameerika Ühendriikide võimud avaldasid peaministrile survet tegutseda šiiitide alistamise ning nende mõju juurimise nimel.[35]

2008. aastal avaldas Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemia terrorismivastane mõttekoda Combating Terrorism Center kümnete vangilangenud šiiitide tunnistuste põhjal koostatud aruande, millest tuli välja, et paljud šiiitidest mässulised olid käinud Iraanis väljaõpet ja varustust saamas.[36][37]

Badri Organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Üks põhilistest šiiitide relvarühmitustest oli Iraagi Islami Ülemnõukogu sõjaline tiib ehk Badri Organisatsioon. Selle peakorter asus Karbala linnas riigi keskosas ning organisatsioon oli aktiivne üle kogu Lõuna-Iraagi. Rühmituse asutas Iraan Iraani-Iraagi sõja ajal, et õõnestada Saddam Husseini režiimi seestpoolt. Algselt koosnes Badr Iraagist väljasaadetud ning Iraani kolinud dissidentidest. Pärast sõja lõppu 1988. aastal jäi organisatsioon kuni 2003. aastani Iraani. Kui Ameerika Ühendriigid Saddam Husseini kukutasid, kolis Badr tagasi Iraaki ning liitus koalitsiooni poolt mässuliste vastu loodud uue Iraagi sõjaväega.

Kolonel Derek Harvey sõnul pidasid koalitsiooniväed küll 2003. ja 2004. aastal Badri võitlejaid kinni ning leidsid nende käest nimekirju sunniitidest sihtmärkide kohta, kelle seas oli ohvitsere ja piloote, kuid ei otsustanud neid kinni hoida. Harvey ütles, et kõrgemalt tuli käsk "lasta asjal laabuda" ehk Ameerika Ühendriigid olid teadlikud riiki naasnud šiiitide kättemaksurünnakutest sunniitidele. Ta ütles ka, et nii Badr kui ka Islami Ülemnõukogu andsid ameeriklastele luureinfot ning aitasid neil Iraagi sisepoliitikast aru saada.[38]

Veebruaris 2004 avalikustas koalitsioon ühe kõrge mässulise, ilmselt Abu Musab al-Zarqawi, kirja, milles ta kutsus džihadiste üles algatama täiemahulist sõda. Ta tõi Badri Organisatsiooni atentaadid näiteks juba käimasolevast varisõjast.[39]

Detsembris 2005 osalesid Badri juhid Islami Ülemnõukogus parlamendivalimistel. Nende šiiitliku valimisnimekirja nimi oli Ühendatud Iraagi Liit. Parlamendis saadi 36 kohta ehk ligi kümnendik.

Badr toetas üldiselt Nouri Al-Maliki valitsust.

Muqtada al-Sadri Mahdi Armee

[muuda | muuda lähteteksti]

Noore šiiidi vaimuliku Muqtada al-Sadri toetajad olid peamiselt mehed Bagdadi vaesematest linnaosadest ning Lõuna-Iraagi šiiitide linnadest.[40] Mahdi Armee tegutses Kagu-Iraagi Basra linnast kuni Bagdadi Sadri linnaosani. Vahel oli teateid ka nende tegevusest šiiidi vähemusega Baqubah's ja Kirkukis.

Mõnede küsitluste järgi oli al-Sadri toetus rahva seas kõrge. Ühe küsitluse järgi toetasid teda "väga" 32% ning "mingil määral" 36% iraaklastest. Seega võis teda pidada pärast ajatolla Ali al-Sistanit riigi populaarsuselt teiseks meheks. Mahdi Armeesse kuulus umbes 60 000 võitlejat.[41][42]

Sadri Partei sai 2005. aasta detsembri valimistel parlamendis 32 kohta ehk umbes 10%. Jaanuaris 2006 toetasid need saadikud peaministrikandidaat Ibrahim al-Jaafari, kes valimised võitis. Seega tekkis Sadri ja Jafaari vaheline liit.

Novembris 2006 ütles Ameerika Ühendriikide kõrge luureametnik ajakirjanikele, et Mahdi Armee saab väljaõpet Hezbollah'lt. Ta teatas, et ligi 1000–2000 Mahdi ja muud šiiidi mässulist oli käinud Liibanonis väljaõpet saamas ning et Hezbollah oli saatnud enda instruktoreid ka Iraaki. Sideme Hezbollah' ja Iraagi mässuliste vahele oli loonud Iraan. Ameerika Ühendriikide luureteenistuse andmetel olid Süüria, Iraan ja Hezbollah leppinud kokku, et hakkavad kasutama Ameerika Ühendriikidele surve avaldamiseks Sadrit.[43]

Välisriikide vabatahtlikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Saddam Hussein 2003. aastal kinni peeti, leiti tema käest mitmeid dokumente, sealhulgas ilmselt pärast kukutamist valminud memorandum, milles ta pöördus baathistidest lojalistide poole hoiatusega muuhulgas välisriikidest saabuvate islamistidest mudžahiidide eest. Ta proovis oma toetajaid hoiatada, et kuigi välisriikidest saabuvad mässulised võivad ka võidelda sissetungijate vastu, ei ole nende eesmärgid samad, mis baathistidel ehk Saddam Husseini režiimi taastamine. Ameerika Ühendriikide ametniku sõnul küll Hussein hoiatas oma toetajaid islamistide eest, kuid ei käskinud kontakti ega koostööd välistada. Terrorismivastase võitluse eksperdi Bruce Hoffmani arvates ilmestas dokument Iraagi konflikti komplekssust. Eksperdid arvasid, et välisriikidest saabunud islamistid tahtsid Ameerika Ühendriike minema ajada ning rajada Iraaki oma islamistlikku riiki.[44]

Vabatahtlikud saabusid Iraaki peamiselt araablaste naaberriikidest ning ületasid pika kõrbepiiri kas Süüriast või Saudi Araabiast. Paljud neist olid vahhabistidest fundamentalistid, kes nägid Iraagis uut džihaaditandrit võitluses Ameerika Ühendriikidega. Ilmselt olid nad enamjaolt vabatahtlikud, samas ületasid Iraagi-Iraani piiri sunniitide aladele ka Al-Qaeda ning Anşār al-Islāmiga seotud võitlejad. Viimaste juhiks pidasid Ameerika Ühendriikide võimud Jordaanias sündinud Abu Musab al-Zarqawit, kes juhtis kuni surmani 2006. aastal umbes sajapealist rühmitust Jama'at al-Tawhid wal-Jihad.

Välisriikidest pärit võitlejate kohta kasutati sõna "välisvõitlejad", mis sai kriitikat, kuna sõna otseses mõttes olid välisvõitlejad ka Ameerika Ühendriikide koalitsioonisõdurid.[45] Seda irooniat kritiseeris ka Zarqawi, kes ütles, et Ameerika Ühendriikidel ei ole õigust välisriikide vabatahtlikke hukka mõista, kuna nad ise on pärit hoopis kaugemalt.[46] Zarqawi asutas ka iraaklastest koosnenud enesetapupommirühma, mida peeti katseks ümber lükata müüt, et kõik terroriaktide toimepanijad on välismaalased.[47]

Kuigi Ameerika Ühendriikide vägedega võitlevate jõudude seas olevate välismaalaste osakaal ei ole teada, peeti seda väga väikeseks. Ameerika Ühendriikide 42. Jalaväediviisi ülema sõnul olid 99,9% vangilangenud mässulised iraaklased.[48] Ameerika Ühendriikide Kaitseministeeriumi raporti järgi oli enam kui tuhandest Fallujah's vangi langenud mässulisest vaid 15 pärit välismaalt.[49] Ramadis 2005. aastal kinni peetud enam kui 1300-st mässulisest ei olnud mitte ükski välismaalane. Ameerika Ühendriikide juhtkonna sõnul pakkusid välismaalased mässulistele siiski märgataval määral rahalist ja logistilist abi. Üks Ameerika Ühendriikide kolonel võrdles seda Nõukogude Liidu poolt pakutud abiga Põhja-Vietnamile.[50]

Septembris 2006 raporteeris The Christian Science Monitor, et Iraagi mässulistest moodustavad välismaalased väikese vähemuse ning et nad on suures osas sunniidid, kes kardavad šiiitide võimu, mitte ei võitle otseselt Ameerika Ühendriikide vastu. Michigani Ülikooli ajalooprofessor Juan Cole avaldas arvamust, et kui sunniidid saaksid oma aladel ise talitada, ei laseks nad paarisajal mudžahiidi terroristil enam tegutseda.[51] Aastal 2005 teatas Washingtoni mõttekoda CSIS, et välismaalased moodustavad enam kui 30 000-st mässulisest kuni 10% ning et Ameerika Ühendriikide võimud paisutavad neid numbreid hirmu õhutamiseks.

Hoolimata välisriikide vabatahtlike väikestest numbritest uskusid koalitsioonijõud, et enesetapupommirünnakuid viivad läbi peamiselt välismaalased. Ameerika Ühendriikide Kongressi uuringuteenuse ekspert ütles juunis 2005, et 80% igapäevastest rünnakutest on iraaklaste poolt korraldatud, kuid et välismaalste rünnakud on suuremamahulised ning jõuavad seega rohkem meediasse.[52][53]

Septembris viisid Iraagi ja Ameerika Ühendriikide jõud peamiselt türkmeenidega asustatud Tal Afaris läbi terroritõrjeoperatsiooni. Väidetavalt pidasid valitsusväed seal kinni 150 välismaalast (pärit Süüriast, Sudaanist, Jeemenist ja Jordaaniast).[54] Ka mõned Ameerika Ühendriikide allikad kinnitasid välismaalastest võitlejate kohalolu kuni 20% ulatuses.[55] Samas levis teateid ka sellest, et mässulised Tal Afaris olid siiski peaasjalikult iraaklased.[56]

Välismaa vabatahtlikud riigiti

[muuda | muuda lähteteksti]

Juulis 2007 teatas ajaleht Los Angeles Times, et Ameerika Ühendriikide sõduritele ja Iraagi tsiviilisikutele korraldavatest välisriikide vabatahtlikest 45% on Saudi Araabiast, 15% Süüriast ja Liibanonist ning 15% Põhja-Aafrikast. Ajalehe andmetel olid pooled Saudi Araabia võitlejad enesetaputerroristid. Artikli avaldamisele eelnenud kuue kuu jooksul oli enesetapurünnakutes hukkunud ja viga saanud 4000 iraaklast.[57]

Oktoobris 2005 teatas Ameerika Ühendriikide sõjavägi, et vahemikus aprill kuni oktoober 2005 võeti vangi 312 välisriikide vabatahtlikku 27-st riigist.[58] Aastal 2005 seitsme kuu jooksul kinnipeetud välisriikide kodanikud jagunesid järgmiselt:

Kodakondsus Arv
 Egiptus 78
 Süüria 66
 Sudaan 41
 Saudi Araabia 32
 Jordaania 17
 Ameerika Ühendriigid 15
 Iraan 13
 Palestiina 12
 Tuneesia 10
 Alžeeria 8
Liibüa 7
 Türgi 6
 Liibanon 3
 India 2
 Katar 2
 Araabia Ühendemiraadid 2
 Suurbritannia 2
 Taani 1
 Prantsusmaa 1
 Indoneesia 1
 Iirimaa 1
 Iisrael 1
 Kuveit 1
 Põhja-Makedoonia 1
 Maroko 1
 Somaalia 1
 Jeemen 1
Kokku 619

Abu Musab al-Zarqawi, al-Qaeda Iraagis ja sunniitidest džihadistid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Al-Qaeda Iraagis

Abu Musab al-Zarqawi mõju ulatus ei ole teada ning põhjustas ekspertide seas vaidlusi. Märtsis 2004 levisid teated, et ta hukkus lahingus, seda kinnitasid kümmekond mässuliste rühmitust..[59] Tema Jordaania suguvõsa pidas matuseid, kuigi surnukeha ei tuvastatud. Kui Ameerika Ühendriikide väed novembris 2004 Fallujah't ründasid, teatasid Iraagi juhid, et Zarqawit ei ole linnas. Küsimärgi alla seati isegi tema olemasolu.[60]

Ahmed al-Sharaa pärast Ameerika Ühendriikide kätte langemist (2006)

Zarqawi grupp võttis vastutuse paljude rünnakute eest, kuid Zarqawi seotust nendega ei suudetud tavaliselt tõestada. Kuna al-Qaeda liikmeks võisid ise astuda kõik, kellele nende ideoloogia meeldis, oli al-Qaeda Iraagis ilmselt väga nõrkade või puudulike omavaheliste ühendustega terrorirakkude võrgustik.

Juunis 2006 teatasid Iraagi võimud, et Zarqawi hukkus lennuki General Dynamics F-16 Fighting Falcon korraldatud rünnakus. Tema mantlipärijaks sai Afganstanis väljaõppe läbinud Egiptuse kodanik Abu Ayyub al-Masri.

Zaqrawi varjupaigast leitud dokumentide seast leiti tõendeid, et tema grupeeringu eesmärgiks oli provotseerida Ameerika Ühendriike ründama Iraani.[61] Seeläbi lootsid nad fookuse Iraagist eemale saada ning mässulistele hingamisruumi tekitada.[62] Iraagi peaministri julgeolekunõunik Mowaffak al-Rubaie sõnas, et dokument ilmestab al-Qaeda halba seisu Iraagis ning et Zaqrawi surm on nende lõpu algus.

Mässuliste käes vangis olnud ajakirjanik Jill Carroll ütles, et üks tema vangistajatest oli end kutsunud Iraagi mudžahiidide juhiks. Ta oli Carrollile öelnud, et kuna ameeriklased proovivad Iraagi džihadistidest tekitada välismaalaste kuvandit, palusid iraaklastest mudžahiidid Zaqrawil määrata juhiks mõni Iraagi kodakondlane. Carroll sõnas, et märkas vangistuses olles siiski, et mässuliste de facto juht ja eeskuju oli Zaqrawi ning et käsud tulid temalt.[63]

Välismaa vabatahtlike ja Iraagi mässuliste vahelised tülid

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljudele iraaklastele olid välisriikide islamistide korraldatud rünnakud tsiviilisikutele ning nende tõlgendus islamist vastukarva. Sellest tekkis tülisid, mis vahetevahel kasvasid lahinguteks.[64][65][66] Levis teadaandeid, et kohalikud iraaklased olid mõnel pool hakanud vastu ka iraaklastest islamistide ideoloogiale.[67][68][69][70]

Iraaklaste ja välismaalaste tülide ulatus ei olnud kindlalt teada. Väidetavalt suundusid Iraaki välismaa vabatahtlikud juba enne Ameerika Ühendriikide sissetungi, et ameeriklaste vastu võitlema hakata. Iraaklased ei võtnud neid hästi vastu ning Saddam Husseini režiim tappis neist paljud.[71] Samas levis teateid ka välismaa vabatahtlike soojadest suhetest kohalike iraaklastega, eriti kunagistes baathistide tugipunktides.

Enne detsembris 2005 toimunud valimisi hoiatasid sunniitidest mässulised al-Qaedat valimisjaoskondade ründamise eest. See oli tõend kahe osapoole vahelistest lahkhelidest. Sunniitide ja endiste baathistide esindajad sõnasid, et sunniidid peaksid poliitilise edu saavutamiseks valima minema ning et al-Qaedale on saadetud valimiste takistamise eest hoiatavaid lendlehti. Anonüümseks jäänud sunniitide juht ütles, et Zarqawi on Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja Iraani agent, kelle eesmärk on sunniitide tagakiusamine.[72]

Aastaks 2006 oli sunniitide ja Zarqawi vabatahtlike tüli kasvanud ning sunniidid hakkasid al-Qaeda liikmeid sihtima. Väidetavalt põgenes Zaqrawi rünnakute hirmus Iraani.[73] Ka al-Qaeda tappis sunniitlikke mässulisi. Endine baathistide luureohvitser Ahmed Ftaikhan moodustas Al-Anbāri kubernerkonnas al-Qaeda-vastase grupeeringu Anbari Revolutsionäärid, millesse kuulusid al-Qaeda ohvrite perekonnaliikmed. Rühmitus võttis enda eesmärgiks hakata takistama uute vabatahtlike tulemist Iraaki.[74] Lahkhelisid võimendas lekkinud video, milles kutsusid väidetavalt mudžahiidid üles Osama bin Ladenit asendama al-Qaeda Iraagi juhti mõne iraaklasega. Mudžahiidid lükkasid video autentsuse ümber.

Juulis 2007 teatasid seitse relvarühmitust, et moodustavad al-Qaedast sõltumatu ühendrinde.[75]

Iraani salaoperatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagis tegutses pidevalt ligi 150 luuretöötajat ning lisaks neile revolutsioonilise kaardiväe liikmed.[76] Iraani hirmutamiseks pidasid Ameerika Ühendriigid Iraagis kinni mitmeid nende luurajaid, võtsid neilt sõrmejäljed, DNA-testid ja fotod ning lasid siis taas vabaks. Iraani mõju oli eriti tugev Iraagi valitsuses, julgeolekujõududes ning šiiitlikes rühmitustes.

Ametiühingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Koalitsiooni ajutine valitsus rakendas 1987. aasta seadust, millega keelati kõik riigisektori ametiühingud, avaldasid uuele valitsusele efektiivset opositsiooni ka näiteks Ametiühingute Liit ja Töötute Liit.[77] Siiski ei pooldanud ametiühingud relvastatud vastupanu, kuna sattusid ise samuti vahel rünnakute ohvriks. Jaanuaris 2005 tapeti Ametiühingute Liidu juht Hadi Saleh, asjaolud viitasid baathistide kätetööle.[78] Naftaliitude Liit oli samuti koalitsiooni vastu, kuid jäi valimistel erapooletuks. Naftaliitude Liit võttis sõna kõkide välivägede väljaviimise poolt, Ametiühingute Liit ja Iraagi Töötajate Nõukogude ja Ühingute Liit soovisid, et koalitsiooniväed asendataks näiteks ÜRO ja Araabia Liiga vägedega.[79]

Ameerika Ühendriikide sõdur saab pihta mässuliste snaipritulega (Ramadi, 2006)

Iraagi avalik arvamus

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraaklaste vaadete teadasaamiseks korraldati mitmeid küsitlusi, kus uuriti kodanike seisukohti al-Qaeda ja koalitsioonivägede suhtes. Üldiselt näitasid need järgmist:

  • Enamik iraaklastest oli koalitsioonivägede riigisviibimisele vastu.[80]
  • Nii sunniidid kui ka šiiidid soovisid ameeriklaste lahkumist. Sunnid olid ameeriklastele rohkem vastu kui šiiidid.[81]

Kohe pärast sissetungi näitasid rahvaküsitlused, et napp enamus iraaklastest toetas seda.[82] Juuniks 2005 oli vastumeel võõrvägedele kasvanud. 2005. aastal Briti luure poolt läbi viidud küsitlus näitas, et 45% iraaklastest toetasid rünnakuid koalitsioonivägedele, mõnes piirkonnas oli see näitaja 65%; 82% olid koalitsioonivägede kohalolule "tugevalt vastu".[83] Iraagi parlamendist kolmandik oli alla kirjutanud eelnõule saata Ameerika Ühendriikide väed riigist välja.[84] Jaanuaris 2006 toetas 47% iraaklastest rünnakuid ameeriklaste vastu, sunniitidest toetas võõrvägede ründamist 88%. Rünnakuid Iraagi julgeolekujõudude ja tsiviilisikute vastu toetasid vastavalt 7 ja 12 protsenti. Aastatel 2005–2007 korraldatud uuringute järgi tahtsid 31–37% võõrvägede lahkumist pärast stabiilsuse taastamist ning 26–35% võõrvägede kohest lahkumist.[85][86][87]

Septembris 2006 viidi läbi uuring, mille järgi toetasid 71% iraaklastest ameeriklaste lahkumist aasta jooksul, 65% kohest lahkumist ning 77% kahtlustasid, et Ameerika Ühendriigid tahavad Iraaki oma baasid alaliselt jätta.[88] Ameerika Ühendriikide sõdurite ründamist toetas 61% küsitletutest. Märtsis 2007 toetas koalitsioonivägeed kohalolu 51% iraaklastest. Aastal 2006 selgus ühest küsitlusest, et 52% iraaklastest arvas, et nende riik liigub vales suunas, ning 62% arvas, et Saddam Husseini kukutamine oli hea.[89]

Kuigi Ameerika Ühendriikide vägede riigis viibimise ajal olid iraaklased neile üldiselt vastu, näitasid uuringud vahetult enne ameeriklaste lahkumist, et 60% iraaklastest soovis nende jäämist, ning 51% arvas, et ameeriklaste lahkumisel võivad olla negatiivsed tagajärjed.[90][91]

Vastuhaku ulatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sunniitidest mässuliste tegevus oli kõige intensiivsem Eufrati-äärsetes linnades ja piirkondades alates Süüria piirist kuni Bagdadini, sh Süüria Al-Qa'imi piirilinnas, Ramadis ja Fallujah's. Lisaks olid nad aktiivsed Bagdadis põhjas mööda Tigrist kuni Tikritini. Peale selle olid nende tugipunktid Mosuli ja Tal Afari ümbrused Põhja-Iraagis ja Bagdadist lõunasse jäänud Surma Kolmnurk, kuhu kuulusid Yusufiyah, Latifiya, Mahmoudiyah ja Iskandariya. Sunniitidest mässulised tegutsesid vähemaktiivselt ka mitmes muus Iraagi piirkonnas. Ilmselt vedasid nad relvastust, varustust ja inimesi Eufratit pidi Süüriast Kesk-Iraaki (nagu Vietnami sõja Ho Chi Minhi rada).

Ameerika Ühendriikide sõjavägi proovis piirkonniti mässuliste arvu mitmel korral hinnata. Näiteks Fallujah's arvati 2004. aasta keskel tegutsemas 2000–5000 mässulist ning Bagdadis 2011. aastal üle 2000 mässulise.

Mässulised tegutsesid paljudes Al-Anbāri kubernerkonna linnades, kuna seal olid valitsusväed eriti ebaefektiivsed. Mässuliste tegevus oli aktiivne ka kubernerkonna pealinnas Ramadis. 2006. aastaks oli Ramadi ning suur osa kubernerkonnast mässuliste kontrolli all ning Ameerika Ühendriikide sõjavägi saatis piirkonda lisaks mitu tuhat merejalaväelast. 2007. aastal said mässulised teises Ramadi lahingus lüüa ning valitsus taastas linna üle kontrolli. Anbari Päästenõukogu abil muudeti olukord märksa stabiilsemaks: kui detsembris 2006 toimus päevas keskmiselt 30 rünnakut, siis aprillis 2007 vähem kui 4.[92]

Üks riigi kõige ohtlikumatest piirkondadest oli Bagdad ning seda ka pärast seda kui 2007. aastal koalitsioonivägede kohalolu hüppeliselt kasvas. Kuigi linn oli valitsuse kontrolli all, toimusid enesetapu- ja autopommirünnakud peaaegu iga päev. Tee lennujaamast kesklinna oli ilmselt kõige ohtlikum lõik. Linnas suurendati julgeolekujõudude ja politsei kohalolu ning kuigi neid rünnati pidevalt, suudeti teha ka edusamme, näiteks muudeti Haifa tänav mõneks ajaks rahulikuks. Pärast ebaõnnestunud operatsiooni Together Forward langes see taas sunniitide kätte.[93] Iraagi ja Ameerika Ühendriikide relvajõud viisid mässuliste vastu pidevalt läbi laiaulatuslikke operatsioone, mis vähendasid lõpuks mässuliste tegevust 80% võrra.

Kuna Iraagi seadus lubas jaotada Iraaki autonoomseteks piirkondadeks, teatas sunniitide grupeeringute (sh Iraagi Al-Qaeda) liit Khalf al-Mutayibeen oktoobris 2006, et loob Iraagi Islamiriigi, mis hõlmab kuue Iraagi provintsi osi.[94] Juuliks 2007 oli Diyālá kubernerkond langenud sunniitliku Iraagi Islamiriigi kätte ning nad kuulutasid kubernerkonna pealinna Baqubah' oma pealinnaks.

Oktoobriks 2006 oli vastuhaku loom muutunud: väiksemate grupeeringute mõju oli kasvanud ning nad olid suuresti asendanud varem vastuhakku eest vedanud suured sunniitide organisatsioonid.[95] Suuremates relvarühmitustes tekkis hulganisti sisetülisid, mis olid seotud näiteks välismaa vabatahtlike uskumuste, Mahdi Armee ja Badri Brigaadi konkureerimise ning mõnede mässuliste poliitikasse siirdumisega. Ameerika Ühendriikide sõjaväe hinnangul tegutses Bagdadis 23 relvarühmitust. Linnaelanikud kirjeldasid Bagdadit kui eri rühmituste lapitekki. Varem mõjukad juhid olid samuti kaotanud oma varasema mõjuvõimu. Seda iseloomustas hästi olukord, kui oktoobris 2006 hõivas Mahdi Armee Amarah' linna. Kuigi rünnak oli edukas, sai see alguse Mahdi Armee ja Badri Brigaadi vahelisest tülist ning Mahdi Armee juhtkond ei olnud sellest teadlik.[96]

Sõja tippajal korraldasid mässulised koalitsiooni vastu igas kuus sadu rünnakuid. Aja jooksul muutusid rünnakud sofistikeeritumaks. Rünnakutes hukkus ka hulgaliselt tsiviilisikuid ning üldine julgeolekuolukord varises kokku.[97]

Jaanuariks 2009 oli Iraagis surnud 4235 Ameerika Ühendriikide, 178 Suurbritannia, 2 Eesti (Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeer) ja 137 muude koalitsiooniriikide sõdurit.[98] Täpne hukkunud mässuliste statistika ei ole teada. Septembris 2007 arvati, et hukkunud on üle 19 000 mässulise ning kümneid tuhandeid kahtlusaluseid oli kinni peetud.[99]

Ameerika Ühendriikide operatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide sõjaväe helikopter Boeing AH-64 Apache avab tule mässus osalemises kahtlustatavatele (Taji, Iraak, 1. detsember 2003)[100][101]

Ameerika Ühendriikide ja Iraagi väed viisid mässuliste mahasurumiseks läbi üle 500 operatsiooni. 2003. aastal toimusid Kirkukis näiteks operatsioonid Option North ja Bayonet Lightning; üle riigi operatsioonid Desert Thrust, Abilene ja All American Tiger; Bagdadis operatsioon Iron Hammer; Samarras operatsioon Ivy Blizzard. Fallujah's 2004. aastal operatsioonid Market Sweep, Vigilant Resolve ja Phantom Fury. 2005. aastal toimus Anbaris operatsioon Matador, Bagdadis operatsioonid Squeeze Play ja Lightning; Hadithas operatsioon New Market; Al-Karābilah's operatsioon Spear ning lisaks Tal Afari lahing. 2006. aastal toimus Samarras operatsioon Swarmer ning Bagdadis operatsioon Together Forward. 2007. aastal toimus Bagdadis operatsioon Law and Order, Baqoubas operatsioon Arrowhead Ripper ja üle riigi operatsioon Phantom Strike.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Rayburn, Joel (1. august 2014). Iraq after America: Strongmen, Sectarians, Resistance (inglise). Hoover Institution Press. Lk 106. ISBN 978-0-8179-1694-7.
  2. ↑ "Meeting Resistance: New Doc Follows Iraqis Fighting U.S. Occupation of Their Country". Democracy Now!. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2007. Vaadatud 1. augustil 2008. "Know Thine Enemy" | New York Times |21 October 2007 "Meeting Resistance is directed by journalists Molly Bingham and Steve Connors. In a video op-ed for the New York Times, they cite Pentagon reports between 2004 and '07 to claim 74% of attacks by Iraqi insurgents target American-led occupation forces. They also cite a recent BBC/ABC poll which found 100% of Iraqis polled disapproved of attacks on Iraqi civilians."
  3. ↑ "U.S. has 100,000 troops in Kuwait". CNN. 18. veebruar 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2012. Vaadatud 1. märtsil 2012.
  4. ↑ "US Disbands Iraqi Army, Key Ministries – 2003-05-23". Voice of America. 27. oktoober 2009.
  5. ↑ Georgy, Michael (16. märts 2023). "Iraqi ambush of Americans made a mockery of 'Mission Accomplished'". Reuters.
  6. ↑ "Learning from Fallujah" (PDF). Oxford Research Group. Lk 6–7.
  7. ↑ "Elements of 'civil war' in Iraq". BBC News. 2. veebruar 2007. Vaadatud 2. jaanuaril 2010. A US intelligence assessment on Iraq says "civil war" accurately describes certain aspects of the conflict, including intense sectarian violence.
  8. ↑ "President's Address to the Nation". The White House. 10. jaanuar 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2011. Vaadatud 1. septembril 2017.
  9. ↑ "Poll: Nearly two-thirds of Americans say Iraq in civil war". CNN. 28. september 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2014.
  10. ↑ "12/06 CBS: 85% of Americans now characterize the situation in Iraq as a Civil War" (PDF). CBS News. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 18. oktoober 2017. Vaadatud 26. aprillil 2013.
  11. ↑ Colvin, Marie (18. märts 2007). "Iraqis: life is getting better". The Times. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2011. Vaadatud 30. aprillil 2010.[]
  12. ↑ "UNHCR worried about effect of dire security situation on Iraq's displaced". United Nations High Commissioner for Refugees (UNHCR). Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2014. Vaadatud 26. aprillil 2013.
  13. ↑ "The World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2022. Vaadatud 26. aprillil 2013.
  14. ↑ UNHCR – Iraq: Latest return survey shows few intending to go home soon. Published 29 April 2008. Retrieved 20 May 2008.
  15. ↑ 5 million Iraqi orphans, anti-corruption board reveals English translation of Aswat Al Iraq newspaper 15 December 2007
  16. ↑ "Draft law seeks to provide Iraqi orphans with comprehensive support | Mawtani". 12. jaanuar 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2013.
  17. ↑ "Search results – Resource centre" (PDF). International Committee of the Red Cross. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 7. september 2009. Vaadatud 26. aprillil 2013.
  18. ↑
  19. ↑ "U.S. foreign policy experts oppose surge".
  20. ↑ "Foreign Policy: Terrorism Survey III (Final Results)". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2007.
  21. ↑ "Measuring Security and Stability in Iraq" (PDF). US Department of Defense. Juuni 2008. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 25. juuni 2008.
  22. ↑ "US Government Accountability Office (June 2008): Securing, Stabilizing, and Rebuilding Iraq" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30. märts 2012. Vaadatud 26. aprillil 2013.
  23. ↑ Simon, Steven (mai 2008). "The Price of the Surge". Council on Foreign Relations. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2008.
  24. ↑ Nordland, Rod (10. detsember 2009). "General Lays Out Pace of Iraq Pullout". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2017. Vaadatud 22. veebruaril 2017.
  25. ↑ "Suicide bomber kills 32 at Baghdad funeral march". Fox News. Associated Press. 27. jaanuar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2012. Vaadatud 22. aprillil 2012.
  26. ↑ "As bombs hit Baghdad, Iraq says about 69, 263 people killed between 2004 and 2011". Al Arabiya. 29. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2013. Vaadatud 7. novembril 2012.
  27. ↑ Whitaker, Brian; MacAskill, Ewen (23. september 2005). "Report attacks 'myth' of foreign fighters". The Guardian. Vaadatud 21. oktoobril 2007.
  28. ↑ "Address to the International Institute for Strategic Studies". UK Ministry of Defence. 21. september 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2007.
  29. ↑ A group of Iraqi Ba'athists pledges allegiance to Saddam's fugitive deputy, naming him leader International Herald Tribune, 31 December 2006
  30. ↑ "Jordan Baathists pledge loyalty to Saddam deputy". The Jerusalem Post. 31. jaanuar 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2011.
  31. ↑ Saddam aide is new Ba'ath leader BBC News, 3 January 2007
  32. ↑ "Wanted: the iceman: the last of Saddam's inner circle still at liberty continues to taunt his would-be captors with frequent sightings and leads a ruthless band of Ba'athist insurgents". Access My Library. 1. detsember 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. jaanuar 2007.
  33. ↑ Battle for New Leader Likely The Guardian, 1 January 2007
  34. ↑ Iraqis Unhappy with the Bush vow to stay on. aljazeerah.info News archives [kõdulink]
  35. ↑ Semple, Kirk (20. oktoober 2006). "Attack on Iraqi City Shows Militia's Power". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2009. Vaadatud 27. märtsil 2010.
  36. ↑ Mazzetti, Mark (19. oktoober 2008). "Documents Say Iran Aids Militias From Iraq". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2008. Vaadatud 27. märtsil 2010.
  37. ↑ "Combating Terrorism Center". Ctc.usma.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  38. ↑ Ned Parker, "Torture by Iraqi militias: The report Washington did not want you to see" Reuters, 14 December 2015
  39. ↑ "Zarqawi Letter" State Dept. archives
  40. ↑ Fairweather, Jack (14. aprill 2004). "Sadr City slum divided over firebrand cleric as calm returns". The Telegraph. London: Telegraph Group. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2017. Vaadatud 6. oktoobril 2006.
  41. ↑ "Intensified Combat on Streets Likely". The Washington Post. 11. jaanuar 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2011. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  42. ↑ Nasrawi, Salah (8. detsember 2006). "The Seattle Times: Iraq: Saudis reportedly funding insurgents". Seattletimes.nwsource.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2011. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  43. ↑ Gordon, Michael R.; Filkins, Dexter (27. november 2006). "Hezbollah Said to Help Shia Army in Iraq". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2016. Vaadatud 22. veebruaril 2017.
  44. ↑ Saddam warning on Islamist forces, The Age, 16 January 2004.
  45. ↑ "This is a Resistance Movement, Whether We Like It or Not" by Robert Fisk. Democracy Now, 30 October 2003.
  46. ↑ "Communiqué from "Al-Qaida's Jihad Committee in Mesopotamia" (Abu Musab al-Zarqawi)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. september 2005.
  47. ↑ Al Qaeda in Iraq to Recruit Locals for Attacks, Fox News, 21 June 2005.
  48. ↑ Phil Sands, 'Good and honest' Iraqis fighting US forces 6 September 2005, 06:25 (UAE)
  49. ↑ Pepe Escobar (11. oktoober 2004). "The Sunni-Shi'ite power play". Asia Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2007. Vaadatud 5. märtsil 2021.
  50. ↑ " US Army admits Iraqis outnumber foreign fighters as its main enemy" Telegraph 3 December 2005
  51. ↑ Peter Grier, "Is war in Iraq a shield against attacks at home?" The Christian Science Monitor (18 September 2006) p. 3.
  52. ↑ "View Profile". ECSSR. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2008. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  53. ↑ "Foreigners Blamed for Iraq Suicide Attacks". Las Vegas Sun. 30. juuni 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007.
  54. ↑ "AP report". MSNBC. 8. september 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2011. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  55. ↑ "Iraq: Operation In Tal Afar A Success, But For How Long?", Radio Free Iraq
  56. ↑ "Iraqi troops sweep through Tal Afar". 11. september 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2005.
  57. ↑ "Saudis' role in Iraq insurgency outlined". Los Angeles Times. Juuli 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. veebruar 2009.
  58. ↑ The National Origins of Foreign Fighters in Iraq, by Alan B. Krueger, Princeton University and NBER, 30 December 2006.
  59. ↑ Roberts, Joel (4. märts 2004). "Rebels: Top Iraq Terrorist Dead, Statement Says Al-Zarqawi Not Behind Recent Bombings Or Letter". CBS News. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2009. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  60. ↑ "Zarqawi – Bush's man for all seasons". Asia Times. 15. oktoober 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. märts 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  61. ↑ "Text of a document found in Zarqawi's safe house". USA Today. Associated Press. 15. juuni 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2009. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  62. ↑ Soriano, Cesar (15. juuni 2006). "Iraqi leaders: Memo details al-Qaeda plans". USA Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2009. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  63. ↑ "Hostage: The Jill Carroll Story – Part 6 • Reciting Koranic verses". The Christian Science Monitor. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. september 2006.
  64. ↑ Vick, Karl (13. oktoober 2004). "Insurgent Alliance Is Fraying in Fallujah". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2011. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  65. ↑ "Arab world, Iraq and al-Qaeda | Unfamiliar questions in the Arab air". The Economist. 24. november 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2008. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  66. ↑ "W O R L D T H R E A T S – Foreign Fighters Now Reviled by Fallujah Residents". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2013.
  67. ↑ Cole, Juan (22. mai 2004). ""Najaf is dying" – Page 2". Salon.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. september 2012. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  68. ↑ "Some in Najaf Protest Sadr". The Washington Post. 12. mai 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. november 2012. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  69. ↑ "Thousands March in Iraq Protesting Al-Sadr". 11. mai 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2004.
  70. ↑ "Mystery group wage war on Sadr's militia". The Scotsman. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2004. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  71. ↑ "Jessica Stern in the New York Times: How America Created a Terrorist Haven". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2003.
  72. ↑ "Abu Musab al-Zarqawi". The Telegraph. 9. juuni 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2018. Vaadatud 5. aprillil 2018.
  73. ↑ Poole, Oliver (6. veebruar 2006). "Insurgents turning against al-Qaeda in Iraq". The Daily Telegraph. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2017. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  74. ↑ Moore, Charles (13. märts 2010). "Sunni insurgents 'have al-Zarqawi running for cover'". The Daily Telegraph. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2007. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  75. ↑ Milne, Seumas (19. juuli 2007). "Insurgents form political front to plan for US pullout". The Guardian. London. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  76. ↑ Dafna Linzer – Troops Authorized to Kill Iranian Operatives in Iraq – The Washington Post
  77. ↑ Bacon, David (28. juuli 2004). "Iraq's Labor Upsurge Wins Support from U.S. Unions". FPIF Commentary. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2004.
  78. ↑ David Bacon, Murdered Iraqi Trade Unionist Trapped Between U.S. and Insurgents. News Analysis, Pacific News Service, 26 January 2005.
  79. ↑ "USLAW Statement on the Iraqi Labor Solidarity Tour of U.S." (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. märts 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  80. ↑ Schweid, Barry (27. september 2006). "Poll: Iraqis Back Attacks on U.S. Troops". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2012. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  81. ↑ Survey Finds Deep Divisions in Iraq; Sunni Arabs Overwhelmingly Reject Sunday Elections; Majority of Sunnis, Shias Favor U.S. Withdrawal, New Abu Dhabi TV / Zogby Poll Reveals. Zogby International, 28 January 2005.
  82. ↑ Most Iraqis in Baghdad welcome US: NDTV poll The Indian Express
  83. ↑ Moore, Charles (13. märts 2010). "Sean Rayment, Defence Correspondent". The Telegraph. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. aprill 2008. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  84. ↑ Abdel-Wahed Tohmeh, 83 MPs Ask al-Jaafari to Put a Timetable for the Withdrawal of Foreign Troops. 22 June 2005.
  85. ↑ "The Iraqi Public on the U.S. Presence and the Future of Iraq" (PDF). World Public Opinion. 27. september 2006. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2006. Vaadatud 23. novembril 2008.
  86. ↑ Iraq Poll conducted by D3 Systems for the BBC, ABC News, ARD German TV and USA Today. More than 2,000 people were questioned in more than 450 neighbourhoods and villages across all 18 provinces of Iraq between 25 February and 5 March 2007. The margin of error is + or – 2.5%.
  87. ↑ Iraqis Oppose Oil Development Plans, Poll Finds (August 6, 2007) (Oil Change International, Institute for Policy Studies, War on Want, PLATFORM and Global Policy Forum)
  88. ↑ Paley, Amit R. (27. september 2006). "Most Iraqis Favor Immediate U.S. Pullout, Polls Show". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  89. ↑ "poll from March 2007". MSNBC. 19. märts 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  90. ↑ Most Iraqis in Baghdad welcome US: NDTV poll The Indian Express
  91. ↑ US under 50,000 – Iraqis ‘down’ on drawdown Arab Times
  92. ↑ Kraul, Chris (7. mai 2007). "A ragtag solution with real results". Los Angeles Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  93. ↑ "AT&T". Home.bellsouth.net. 1. jaanuar 1985. Vaadatud 26. märtsil 2010.[kõdulink]
  94. ↑ "Islamist Websites Monitor No. 8". MEMRI. 17. oktoober 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2014. Vaadatud 2. juunil 2014.
  95. ↑ Raghavan, Sudarsan (19. oktoober 2006). "Militias Splintering into Radicalized Cells". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2010. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  96. ↑ Burns, John F. (22. oktoober 2006). "Precarious Cease-Fire in Amara Holds". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. jaanuar 2016. Vaadatud 21. detsembril 2015.
  97. ↑ Zakaria, Fareed (22. august 2005). "Don't Make Hollow Threats". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. märts 2006.
  98. ↑ Kneisler, Pat; White, Michael; Evan D. (29. jaanuar 2007). "Operation Enduring Freedom Fatalities". Iraq coalition casualties count. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2007. Vaadatud 23. septembril 2007.
  99. ↑ Michaels, Jim (27. september 2007). "19,000 insurgents killed in Iraq since '03". USA Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2011. Vaadatud 26. märtsil 2010.
  100. ↑ "Tape Shows Apache Pilots Firing on Iraqis". United States: ABC News. 9. jaanuar 2004.
  101. ↑ "Video shows killing of 3 Iraqis by US helicopter". The Irish Times. 6. mai 2004.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Bishku, Michael B. (2018), Israel and the Kurds: A Pragmatic Relationship in Middle Eastern Politics, kd 41, Journal of South Asian and Middle Eastern Studies

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iraagi_vastuhakk&oldid=7137395"