Mine sisu juurde

Iraagi-Kurdi konflikt

Allikas: Vikipeedia
Iraagi-Kurdi konflikt
Kurdide põgenikelaager Türgi-Iraagi piiril (1991)
Toimumisaeg 1919–
Toimumiskoht Iraak
Osalised
Briti Iraak
(1920–1932)
Toetus:
 Suurbritannia
(1922–1924)

Iraagi Kuningriik
(1932–1958)

Iraagi Vabariik
(1958–1968)

Baathistlik Iraak
(1968–2003)

 Iraak
(2005–)		 Kurdistani Kuningriik
(1922–1924)

KDP
KPL
IKP
IRK
IIÜN
Toetus:
 Iisrael
(1961–1970)
 Iraan
(–1988)
Süüria
(1980–1988)

Iraagi Kurdistan
Toetus:
 Ameerika Ühendriigid
 Suurbritannia
 Prantsusmaa
Väejuhid või liidrid
Faisal I

Faisal II

Abdul-Karim Qasim Hukati
Abdul Salam Arif Hukati
Abdul Rahman Arif
Tahir Yahya Hukati
Ahmed Hassan al-Bakr †
Saddam Hussein Hukati
Ali Hassan al-Majid Hukati
Taha Yassin Ramadan Hukati
Izzat Ibrahim al-Douri
Tariq Aziz
Saddam Kamel
Qusay Hussein †

Uday Hussein †		 Mahmud Barzanji

Ahmed Barzani

Mustafa Barzani
Idris Barzani
Masoud Barzani
Babakir Zebari
Mahmoud Ezidi †
Jalal Talabani
Ibrahim Ahmad
Ali Askari †
Nawshirwan Mustafa
Kosrat Rasul Ali
Mama Risha †
Ahmed Chalabi
Iraan Mohsen Rezaee
Iraan Ali Sayad Shirazi
Abdul Aziz al-Hakim

Ameerika Ühendriigid John Shalikashvili
Jõudude suurus
Iraagi relvajõud
48 000 (1969)
90 000 (1974)
180 000 (1978)
300 000 (1980)
1 000 000 (1988)
382 500 (1992)
424 000 (2002)		 KDP
15 000 – 20 000 (1962)
6000 (1972)
50 000 – 60 000 (1974)
KDP ja KPL
5000 (1980)
100 000 (1991)
Iraagi Kurdistan
70 000 (2003)
163 800 – 345 100 hukkunut

Iraagi-Kurdi konflikt on alates 20. sajandi algusest kestnud vastasseis kurdide ja Iraagi keskvõimu vahel. See algas pärast Osmanite Riigi lüüasaamist esimeses maailmasõjas ning hõlmab mitmeid sõdu, ülestõuse ja vaidlusi. Mõned loevad konflikti alguseks Mahmud Barzanji katset rajada 1920. aastate alguses iseseisev Kurdistani Kuningriik, teised loevad algusajaks 1961. aastal lahvatanud esimest Iraagi-Kurdi sõda.[1][2]

Pärast Ameerika Ühendriikide sissetungi 2003. aastal kehtestati 2005. aastal föderaalsüsteem ning uue põhiseaduse järgi tunnustas keskvalitsus Iraagi Kurdistani autonoomiat. See vähendas veriste kokkupõrgete arvu, kuna kurdid olid saavutanud teatud iseseisvuse. Siiski jäid õhku mitmed lahendamata küsimused, nagu nafta- ja gaasiekspordiõigused ning Põhja-Iraagi vaidlusalused alad. Septembris 2023 saatis Iraagi Kurdistani peaminister Masrour Barzani keskvalitsuse piirangute valguses Ameerika Ühendriikide president Joe Bidenile abipalve, milles väljendas muret Iraagi Kurdistani autonoomia säilimise osas. Märtsis 2024 võttis Iraagi ülemkohus vastu mitmeid otsuseid Iraagi Kurdistani vastu ning Kurdistani võimud süüdistasid keskvalitsust tsentraliseeritud süsteemi poole liikumises.

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraagi-Kurdi konflikti esimene peatükk rullus lahti pärast esimest maailmasõda, kui Iraagi aladele jõudsid Suurbritannia väed. Mahmud Barzanji alustas juba 1919. aastal brittide vastu mässu ning proovis 1922. aastal rajada iseseisvat Kurdistani Kuningriiki. Mahmudi katsed kukkusid läbi ning 1920. aastatel kerkis Briti võimu vastu võitluses esile uus liider, Ahmed Barzani. Esmalt tuli tal maha suruda teised kurdi hõimud ning 1931. aastal sai ta alustada mässutegevust brittide vastu.[3] Ka see katse ebaõnnestus ning ta põgenes Türki. Järgmine tõsisem katse tuli 1943. aastal ning seda juhtis Ahmadi vend Mustafa. Ka see kukkus läbi ning Mustafa põgenes Iraani, kus ta üritas moodustada kurdide Mahabadi Vabariiki.

Aastal 1958 naasis noorem Barzani Iraaki ning proovis võimule tulnud Abdul-Karim Qasimilt saada Põhja-Iraaki autonoomset kurdide ala. Läbirääkimised ebaõnnestusid ning 11. septembril 1961 puhkes esimene Iraagi-Kurdi sõda, mis nõudis üheksa aastaga ligi 100 000 inimelu. Pärast sõda sõlmiti 1970. aasta Iraagi-Kurdi autonoomialepe, kuid ka see ei õnnestunud ning puhkes teine Iraagi-Kurdi sõda, mille võitis keskvalitsus ning Iraagi põhjaosa läks tagasi keskvalitsuse kontrolli alla. Mustafa Barzani pages koos Kurdistani Demokraatliku Partei (KDP) juhtkonnaga Iraani ning selle asemele tekkis Kurdistani Patriootlik Liit (KPL). KPL algatas Jalāl aţ-Ţalabānī juhtimisel uue ülestõusu, mis samuti 1970. aastate lõpuks ebaõnnestus. 1970. aastatel toimus ka KDP ja KPL-i vahel kurdide sisekonflikte. 1970. aastate lõpus ajas baathistlik valitsus riigi põhjaosas eriti intensiivset arabiseerimiskampaaniat.

Iraagi-Kurdi konflikt kuumenes uuesti 1980. aastate Iraagi-Iraani sõja valguses. KDP ja KPL ühendasid Iraagi president Şaddām Ḩusayni vastu jõud ning said selleks abi Iraanilt. 1980. aastate keskel käivitas Iraagi valitsus kurdide mahasurumiseks ning neile kättemaksmiseks Anfali kampaania, mida on nimetatud ka kurdi genotsiidiks. Selle käigus hukkus 50 000 – 200 000 inimest. Iraagi-Iraani sõda lõppes aastal 1988.

Pärast lahesõda toimus rahutusi üle Iraagi. Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa kehtestasid lennukeelualad, Iraagi relvajõud lahkusid riigi põhjaosast ning kurdid said võimuvaakumi Põhja-Iraagis täita. 1990. aastate keskel halvenesid taaskord KDP ja KPL-i suhted ning puhkes kodusõda, milles Iraak toetas KDP-d ning Iraan KPL-i. Osapooled sõlmisid rahu 1997. aastal.

Järgmine suurem sündmus oli 2003. aasta Ameerika Ühendriikide sissetung. Baathistlik režiim kukutati ja kehtestati föderaalsüsteem. Kuigi Iraagi Kurdistani autonoomiat tunnustati põhiseaduse järgi, halvenesid keskvalitsuse ja Kurdistani suhted taas 2010. aastate alguses seoses autonoomia ulatuse ja naftaekspordiga. Aastal 2017 toimus ebaõnnestunud iseseisvusreferendum, millele järgnes sõda. Keskvalitsus alistas kurdid ning hakkas pärast seda astuma järk-järgult samme autonoomia vähendamiseks.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Mahmud Barzanji (1919–1924)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Mahmud Barzanji mässud

Mahmud Barzanji mässud algasid Iraagi aladele saabunud brittide vastu, kes rajasid sinna oma mandaadiala. Esimene Mahmudi poolt juhitud vastuhakk toimus 1919, ta peeti kinni ning saadeti üheks aastaks Indiasse eksiili. Ta naasis ning algatas uue vastuhaku: kuulutas välja Kurdistani Kuningriigi ning tegi endast selle valitseja. Iraagi Kurdistan kestis aastatel 1922–1924.[4] Paremini relvastatud ja väljaõpetatud brittidel õnnestus ta siiski alistada ning kuningriik likvideerida. Šeik Mahmud põgenes mägedesse ning 1932. aastal saavutas iseseisvunud Iraagi valitsusega kokkuleppe, mis lubas tal eksiilist naasta. Mahmudi mässe peetakse laiema Iraagi-Kurdi konflikti alguseks.

1931. aasta kurdide mäss

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ahmed Barzani mäss

Aastaks 1931 oli Ahmad Barzanil õnnestunud Lõuna-Kurdistani hõimud suuresti endale allutada ning ta alustas brittide vastu oma mässu. Ka selle surus Iraagi armee brittide abiga lõpuks maha ning Ahmad Barzani läks pakku.

Hiljem põgenes Ahmad Türki, kus ta kinni peeti ja Iraagi lõunaossa eksiili saadeti. Kuigi Ahmad ja Mustafa Barzani alustasid hõimujuhtidena, tõusid mõlemad võitluses keskvalitsusega kurdide juhtideks.[5]

1943. aasta kurdide mäss

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 1943. aasta Barzani mäss

Teise maailmasõja ajal proovisid kurdid taaskord Iraagi Kuningriigi keskvõimu alt vabaneda. Selle vastuhaku algatas Mustafa Barzani, hiljem liitus sellega ka tema vanem vend Ahmad. Mäss algas 1943. aastal ning Iraagi sõjavägi suutis selle maha suruda 1945. aasta lõpuks. Ebaõnnestumisele aitas kaasa asjaolu, et mitmed hõimud jooksid Barzanide poolelt üle. Barzanid põgenesid Iraani Kurdistani ning proovisid seal rajada Mahabadi Vabariiki.

Autonoomiakõnelused (1958–1960)

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1958 haaras võimu Abdul Karim Qasami, kes kutsus Mustafa Barzani eksiilist tagasi. Mustafat tervitati soojalt, kuna nii tema kui uus režiim olid võidelnud kuningavõimu vastu. Qasim pakkus Barzanile ning kurdidele autonoomiat ning ootas vastu Barzani toetust tema muule poliitikale. Samal ajal sai Barzanist Kurdistani Demokraatliku Partei juht, KDP legaliseeriti 1960. aastal.

Esimene Iraagi-Kurdi sõda (1961–1970)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Esimene Iraagi-Kurdi sõda

Esimene Iraagi-Kurdi sõda toimus aastatel 1961–1970. Kurde juhtis taaskord Mustafa Barzani, eesmärgiks oli Põhja-Iraaki luua iseseisev Kurdistani riik.[6] Algne mäss kasvas täiemahuliseks sõjaks, mis kestis edasi hoolimata Iraagis samal ajal toimunud muutustest. Sõda lõppes kindla võitjata 1970. aastal, hukkunud oli 75 000 – 105 000 inimest.[7][8] Sõjale järgnesid pikad läbirääkimised konflikti lõpetamiseks.

Relvarahu (1970–1974)

[muuda | muuda lähteteksti]
Lisateave: 1970. aasta Iraagi-Kurdi autonoomialepe

Märtsis 1970 lahendati esimene Iraagi-Kurdi sõda autonoomialeppega. Iraagi valitsus lõi sellega autonoomse piirkonna, millesse pidi kuuluma kolm kurdide kubernerkonda ning muud ümberkaudsed piirkonnad, kus rahvaloenduse järgi oli kurdide enamus. Plaani järgi pidid kurdid saama järgmise nelja aasta jooksul osaluse ka valitsusasutustes.[9] See oli kõige tõsisem katse pika konflikti lahendamiseks.

Teine Iraagi-Kurdi sõda (1974–1975)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Teine Iraagi-Kurdi sõda

Iraagi-Kurdi autonoomialepet ei suudetud nelja aastaga ellu viia. Aastal 1974 alustas Iraagi sõjavägi Mustafa Barzani KDP mässulistele pealetungi ehk algas teine Iraagi-Kurdi sõda. Varem olid kurdid pidanud peamiselt sissisõda, seekord tuli end proovile panna sümmeetrilises sõjas. Kuna kurdidel ei olnud piisavalt modernset raskerelvastust, lagunes nende sõjavägi kiiresti ning keskvalitsus võitis sõja. KDP juhtkond läks eksiili, mõlemal poolel hukkus 7000 – 20 000 inimest.

Põhja-Iraagi arabiseerimine ja KPL-i ülestõus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Baathistide arabiseerimiskampaaniad Põhja-Iraagis ja KPL-i ülestõus

Pärast lüüasaamist teises Iraagi-Kurdi sõjas läksid KDP juhid eksiili ning vastupanu hakkas juhtima erakond Kurdistani Patriootlik Liit (KPL). KPL-i vastuhakk oli madalama intensiivsusega. Kuna KPL-il puudus välistoetus, said nad sissisõda pidada vaid Põhja-Iraagi kõrgeimates mägedes.[10] KPL põrkus sellel perioodil ka KDP, Abdul Rahman Ghassemlou poolt juhitud Iraani Kurdistani Demokraatliku Partei (IKDP) ja Iraaniga. KPL-i ülestõus vajus ära pärast 1979. aasta kurdide mässu Iraanis.

Baathistide arabiseerimiskampaaniaid peeti Põhja-Iraagis 1960.–2000. aastatel. Baathistlik valitsus tahtis riigi põhjaosa arabiseerida ning küüditas vähemusi, surus neile peale araabia kultuuri ning saatis Põhja-Iraaki araablastest asunikke. Eriti aktiivseks muutus see kampaania Saddam Husseini Baathi Partei eestvedasmisel pärast 1970. aastaid.[11] Kampaaniale andis suuresti tuld laiem kurdide ja araablaste etniline ja poliitiline konflikt, mille üks osa on Iraagi-Kurdi konflikt. Põhja-Iraagi arabiseerimist on nimetatud ka sisekolonialismiks.[12]

Kurdide ülestõus Iraani-Iraagi sõja ajal (1980–1988)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 1983.–1986. aasta kurdide ülestõusud Iraagis

Aastatel 1980–1988 toimus Iraagi-Iraani sõda. Üks sõja ajal eriti suure Iraagi valitsuse kiusu alla sattunud rahvas oli Iraagi-Iraani piiri ääres Zagrose mägedes paiknev šiia usku feyli kurdid. Saddam Hussein kategoriseeris nad "iraanlasteks" ja alustas 1980. aastal nende väljaajamist ning araablastega asendamist.[13] Hussein oli väga kriitiline KDP suhtes, kuna erakond tegi sõja ajal Iraaniga tihedat koostööd. Aastal 1983 andis Hussein armeele käsu röövida Barzanide tugipunktist ehk Erbili kubernerkonnast 8000 meest ja poissi. KDP juht Masoud Barzani kaotas Iraagi sõjaväele 37 pereliiget. Ilmselt saadeti nad Lõuna-Iraagi Nugra Salmani vanglasse, kus neid piinati. Hiljem leiti 512 Barzani hõimu mehe säilmed ühishauast.[14] Märtsis 1988 hakkas Iraagi sõjavägi kättemaksuks Islami revolutsioonilise kaardiväe ja Pešmerga rünnakute eest pommitama kurdide Halabja linna. Halabja veresaunas kasutati ka keemiarelvi, nt sariini ja sinepigaasi. Rünnak oli osa Saddam Husseini ja Ali Hassan al-Majidi kurdidevastasest Anfali kampaaniast, Halabjas hukkus üle 5000 inimese.[15][16]

1991. aasta kurdide ülestõus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 1991. aasta Iraagi ülestõusud

2. augustil 1990 ründas Iraak naaberriik Kuveiti. Väidetavalt tahtis Iraagi juhtkond kasutada Kuveidi naftat, et maksta tagasi Iraaniga peetud sõja ajal võetud laenud. Kuveidi emiir põgenes kodumaalt. Aastaks 1991 tõrjus Ameerika Ühendriikide, Briti, Saudi Araabia jm riikide koalitsioon Iraagi Kuveidist välja.[17] Veebruaris 1991 kutsus Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush iraaklasi üles Saddam Husseini režiimi kukutama. Juba enne seda olid mitmel pool Iraagis puhkenud meeleavaldused, mille eestvedajad olid näiteks šiiitlikud Iraagi Islami Ülemnõukogu ja Islami Dawa Partei. Kurdide ülestõusu riigi põhjaosas vedasid KDP juht Massoud Barzani ja KPL-i juht Jalal Talabani. Pešmergidest olid saanud lahingukogemusega sissisõdalased ning nad võitlesid režiimimeelsete kurdide Riigikaitsepataljonide vastu, keda nad pidasid reeturiteks (kurdi keeles jash). Mässulistel õnnestus vallutada Ranya, Sulaymaniyah ja naftarikas Kirkuk. Režiim pommitas Kirkuki, sihtides eriti haiglaid. Kurdide poolt hõivatud linnad olid geograafiliselt ebasoodsates kohtades, kuna asukohta mäeorus oli keeruline kaitsta. Mässulised taganesid mägedesse, kus Iraagi helikopterid neile väidetavalt muuhulgas jahu peale puistasid (jahu meenutas varem kasutatud keemiarelvi).[18]

Iraagi lennukeelualad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraagi lennukeelualade konflikt

Augustis 1991 kehtestasid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa Iraaki lennukeelualad. See tagas riigi põhjaosas kurdidele de facto autonoomia ning andis lõunaosas šiiitidele aimu, et nende ülestõusust Saddami vastu on kasu olnud. Lennukeelualad kestsid kuni Iraagi sõjani 2003. aastal.

Nn kahe riigi lahendus tähendab Iraagi Kurdistani kontekstis kahe eraldi riigi: Iraagi ja Kurdistani moodustamist. Ühe riigi lahendus tähendab Kurdistani jäämist föderaalse Iraagi koosseisu. Aastal 1991 sai Kurdistan tänu lennukeelualadele üle pika esimest korda de facto autonoomia ehk tekkis nn ühe riigi lahendus.[19][20] Aegade jooksul on pakutud ka kolme riigi lahendust: kurdide riik, šiiitide riik ja sunniitide riik.[21][22]

Kurdide kodusõda (1994–1997)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraagi Kurdistani kodusõda

1990. aastate keskel toimus KDP ja KPL-i vahel Iraagi Kurdistani kodusõda. Sõtta kaasati kurde ka Iraanist ja Türgist ning lisaks Iraani, Iraagi ja Türgi sõdureid. Seotud olid ka Ameerika Ühendriikide väed. Sõjategevus kestis üle kolme aasta ning selles hukkus 3000–5000 inimest.

Operatsioon Viking Hammer

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Operatsioon Viking Hammer

CIA ametnikud jõudsid Kurdistani 2002. aasta juulis ning kuigi ametlikult võitlesid nad samuti Ansar al-Islamiga, oli koostöö Pešmerga ja CIA vahel harv. Pešmerga pettumuseks oli CIA tegelik soov koguda luureinfot Iraagi valitsuse ja sõjaväe kohta. Lõpuks CIA-Pešmerga koostöö siiski kasvas luuretegevusest suuremaks, näiteks märtsis 2003 enne Ameerika Ühendriikide sissetungi lõhkusid pešmergid mitmeid raudteid.[23] Kuna Türgi keeldus oma territooriumit Iraaki sissetungiks lubama, tungis koalitsioon siiski riiki lõunast, mitte põhjast.[24] CIA ja Ameerika Ühendriikide sõjaväe ametnikud treenisid pešmerge ning Pešmergast sai Põhja-Iraagis arvestatav jõud.

Ameerika Ühendriikide sissetung algas 20. märtsil 2003. Alates 21. märtsist tulistasid Ameerika Ühendriikide väed Kurdistani Sargati orgu Ansar al-Islami positsioonide pihta Tomahawki rakette. Enne Ansar al-Islami vastast maavägede sissetungi moodustasid Ameerika Ühendriikide ohvitserid kuus üksust, kuhu kuulusid nii pešmergid kui Ameerika Ühendriikide eriüksuslased. Kahe üksuse pešmergid keeldusid mitmetel põhjustel võitlemast, üks põhjustest oli varasemad suured inimkaotused. Võitluses osalenud pešmergid kasutasid automaate AK-47 ja raketiheitjaid RPG.

Kuigi Ansar al-Islami võitlejad olid hästi relvastatud, hukkus lahingutes vaid 24 pešmergi. Ansar al-Islami mehi suri üle 300.

Sissetung Iraaki ja okupatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Sissetung Iraaki ja Iraagi okupatsioon (2003–2011)

Aastal 2003 tungis Ameerika Ühendriikide juhitud riikide koalitsioon Iraaki, kukutas baathistliku režiimi, okupeeris kogu riigi ning tõi võimule Koalitsiooni Ajutise Valitsuse (KAV), mis pidi uue põhiseaduseni riiki haldama ning pärast valimisi ametisse panema uue põhiseadusliku valitsuse. Juunis 2004 võeti vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1546 ning ametisse astus uus Iraagi ajutine valitsus. Aastal 2005 võeti vastu ning jõustus uus põhiseadus, mille järgi oli Iraagi Kurdsitan oma valitsuse ja parlamendiga föderaalpiirkond Iraagi Vabariigi koosseisus.[25] Okupatsiooniaeg kestis Iraagis aastani 2011.

Pinged aastatel 2011–2012

[muuda | muuda lähteteksti]
Lisateave: Põhja-Iraagi vaidlusalused alad
Kuristani lipp lehvimas Iraagi Kurdistanis

Pärast Ameerika Ühendriikide sõdurite lahkumist hakkasid kurdide ja keskvalitsuse vahelised pinged taas kasvama, küsimused puudutasid võimu jagamist, nafta- ja gaasieksporti ning territooriume.[26] Aprillis 2012 andis Iraagi Kurdistani president keskvalitsusele aega kurdide nõudmistele vastu tulemiseks septembrini ning ähvardas vastasel juhul Iraagist lahku lüüa.[27]

Septembris 2012 nõudis keskvalitsus Kurdistanilt Pešmerga juhatamise üleandmist Iraagi sõjaväele. Pingeid kasvatas ka uue Iraagi sõjaväe väejuhatuse loomine aladele, mida pidasid omadeks nii kurdid kui keskvalitsus.[28]

Novembris 2012 toimus Pešmerga ja Iraagi sõjaväe vahel kokkupõrge, hukkus üks inimene. Tuz Khurmatus hukkus kaks (kellest üks Iraagi sõdur) ning sai viga kümme inimest.[29] Tikritis sai kokkupõrgetes surma 12 Iraagi sõdurit ja üks tsiviilisik; kokkupõrge sai alguse kui Iraagi sõjavägi proovis Põhja-Iraaki siseneda ning Pešmerga neid Barzani käsul takistas.[30] Juhtunut ei kinnitanud kumbki osapool. Hiljem novembris saatis Kurdistan vaidlusalustele aladele lisavägesid, kus nad sattusid taas Iraagi sõjaväega kokku. Osapooled kutsusid teineteist üles olukorda rahumeelselt lahendama.[31]

Detsembris külastas sõjaväemundris Iraagi Kurdistani president Massoud Barzani araabia-kurdi konflikti iseloomustavat Kirkuki linna.[32] Pärast Barzani visiiti teatas Iraagi peaministri Nouri al-Maliki Õiusriigi Koalitsioon, et seesugune visiit on sõja kuulutamine kogu Iraagile.[33]

Iraagi Kurdistani naftaeksport Türki

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2013 teatas Iraagi Kurdistani valitsus, et alustas iseseisvat nafta eksportimist Türki.[34] Aastal 2007 oli Iraagi Kurdistani parlament vastu võtnud oma süsivesinike seaduse.[35] Naftaekspordiks keskvalitsuse luba ei olnud ning Bagdad lubas kurdid vastutusele võtta. Iraak esitas mais 2014 Türgi kohta Rahvusvaheline Kaubanduskojale kaebuse.

2014. aasta Põhja-Iraagi pealetung

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Põhja-Iraagi pealetung (juuni 2014) ja Põhja-Iraagi pealetung (august 2014)

Aastal 2014 hülgas Iraagi sõjavägi Iraagi ja Levandi Islamiriigi (ISIL) pealetungi kartuses suure osa riigi põhjaosast. Nende kohad Kirkukis ja muudel kurdidega asustatud aladel hõivas Pešmerga. Keskvalitsus oli vihane, et Kurdistan Kirkuki-Ceyhani naftajuhet ekspordiks kasutama hakkas.[36]

Novembris 2016 teatas Amnesty International, et Kurdi võimud (peamiselt Pešmerga ja Asayîş) olid Kirkukis ajamas kurdistamispoliitikat, mille käigus saadeti araablasi aladelt välja ning lammutati nende elamuid.[37]

Iseseisvusreferendum ja Pešmerga lüüasaamine Kirkukis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites 2017. aasta Iraagi Kurdistani iseseisvusreferendum ja 2017. aasta Iraagi-Kurdi konflikt
Iseseisvusmeelsete miiting Erbilis (september 2017)

Pärast Islamiriigi lüüasaamist Mosuli lahingus hakkas Iraagi Kurdistani president Massoud Barzani tegema ettevalmistusi Iraagi Kurdistani iseseisvusreferendumiks.[38]

Jutud rahvahääletusest vihastasid Iraagi valitsust ning peaminister Haider al-Abadi nõudis selle ärajätmist, kutsus Kurdistani valitsust üles dialoogile "põhiseaduse raamides", käskis kurdidel taganeda 2014. aastal hõivatud aladelt ning ähvardas sõjalise sekkumisega.[38][39]

Iraagi Kurdistani valitsus eiras keskvalitsuse hoiatusi ning oktoobris 2017 sisenesid Iraagi sõjaväelased 2014. aastal kurdide kätte läinud aladele, mis ei olnud ametlikult Iraagi Kurdistani osad, sh Kirkuki. Iraagi sõjavägi alistas Pešmerga kahe nädalaga, võttis tagasi kõik kurdide poolt kolm aastat varem võetud alad ning Erbili ja Sulaimaniyah' lennujaamad. Masoud Barzani astus tagasi ning juba toimunud referendum jäeti sellega sinnapaika.

Vaidlusaluste piirkondade arabiseerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoobris 2017 hakkasid Kurdi allikad levitama teateid kurdide sunniviisilisest arabiseerimisest ja ümberasustamisest keskvalitsuse kätte läinud aladel, eriti Kirkukis, Tuz Khurmatus ja Khanaqinis.[40][41][42] Juunis 2024 väitis Iraagi Kurdistani allikas, et araablasest kuberneri arabiseerimiskampaania on jõulisemgi kui seda oli baathistliku režiimi ajal läbi viidud programm.[43]

Rahvusvahelise Kaubanduskoja otsus 2023. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2013 hakkas Iraagi Kurdistan iseseisvalt eksportima naftat Türki, aasta hiljem esitas Iraak Rahvusvahelisele Kaubanduskojale sellekohase kaebuse. Iraak väitis, et Türgi ei järginud 1973. aastal allkirjastatud Iraagi-Türgi naftajuhtmelepet, mille järgi pidi naftajuhtme kasutamiseks olema Iraagi Naftaministeeriumi luba. Veebruaris 2023 otsustas Rahvusvaheline Arbitraažikohus Iraagi kasuks ning sama aasta märtsis eksport peatati. Pärast seda on Iraagi Kurdistanil ametlikult olnud võimatu ilma keskvalitsuse loata naftat eksportida.[44][45][46][47]

2023. aasta Kirkuki rahutused

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2023. aasta rahutused Kirkukis

Augustis 2023 toimusid Kirkukis rahutused, milles hukkus neli kurdi meeleavaldajat. Rahutustes osalesid araablastest, kurdidest ja türkmeenidest linnaelanikud. Sündmused said alguse 26. augustil, kui Iraagi sõjavägi hakkas kunagist KDP peakorterit erakonnale tagastama. Kaks päeva hiljem blokeerisid KDP-vastased araablased ja türkmeenid hoone ning maantee Erbili. Kurdidest KDP toetajad nõudsid tee vabastamist, et erakond saaks tagasi majja kolida. Iraagi julgeolekujõud avasid kurdidest meeleavaldajate pihta tule, pärast seda kehtestas valitsus Kirkukis komandanditunni. Iraagi ülemkohus käskis maja üleandmise katkestada.

Iraagi Kurdistani võimalik kokkukukkumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2023 saatis Iraagi Kurdistani peaminister Ameerika Ühendriikide presidendile abipalve, milles hoiatas muuhulgas Iraagi Kurdistani võimaliku kokkukukkumise eest.[48] Keskvalitsuse väga piiravatele meetmetele on viidanud ka mitmed eksperdid. Lisaks on Kurdistani murendanud sisekonfliktid.[49]

2023. aasta Makhmouri kokkupõrked

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 2023. aasta Makhmouri kokkupõrked

Oktoobris 2023 toimusid Makhmouri linnas kokkupõrked Iraagi sõjaväe ja Pešmerga vahel. Kurdistani Töölispartei väed olid linnast lahkunud ning kurdi enamusega asula oli jäänud keskvalitsuse kätte. Hukkus kuus inimest, sealhulgas 18. Pešmerga jalaväebrigaadi ülem ning tema asetäitja.[50] Osapooled süüdistasid teineteist konflikti algatamises. Makhmour asub strateegilises kohas Mosuli, Kirkuki ja Erbili vahel.

Tsentraliseeritud süsteemi esiletõus

[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 2024 võttis Iraagi ülemkohus vastu hulga otsuseid Iraagi Kurdistani kahjuks ning üks kurdi soost kohtunik astus protesti märgiks tagasi. Tema sõnul liigutasid otsused riiki jõuliselt tsentraliseeritud süsteemi vastu ning rikkusid Iraagi Kurdistani põhiseaduslikke õigusi.[51] Oma lahkumisavalduses sõnas ta, et Iraak on hülgamas Ameerika Ühendriikide poolt kehtestatud föderaalset valitsussüsteemi.[52][53]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "The Iraqi State and Kurdish Resistance, 1918–2003" (Archive)
  2. ↑ Heo, Uk (15. september 2007). Civil Wars of the World: Major Conflicts Since World War II. ABC-CLIO. ISBN 9781851099191 – cit. via Google Books.
  3. ↑ The Kurdish Minority Problem, p. 11, December 1948, ORE 71-48, CIA "The Kurdish Minority Problem". CIA. Detsember 1948. Lk 11. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2012. Vaadatud 15. märtsil 2012..
  4. ↑ Prince, J. (1993), "A Kurdish State in Iraq" in Current History, January.
  5. ↑ Lortz, Michael G. "The Kurdish Warrior Tradition and the Importance of the Peshmerga", Willing to face Death: A History of Kurdish Military Forces – the Peshmerga – from the Ottoman Empire to Present-Day Iraq, 2005-10-28. Chapter 1
  6. ↑ Michael G. Lortz. (Chapter 1, Introduction). The Kurdish Warrior Tradition and the Importance of the Peshmerga. pp. 39–42. Michael G. Lortz. "Chapter 1: Introduction: The Kurdish Warrior Tradition and the Importance of the Peshmerga" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. oktoober 2013. Vaadatud 16. oktoobril 2014.
  7. ↑ Arnold; et al. "18. Iraq/Kurds (1932-present)". University of Central Arkansas. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2021.
  8. ↑ Wars since 1900. "All wars in the 20th century, since 1900 | the Polynational War Memorial". www.war-memorial.net. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuli 2018.
  9. ↑ G.S. Harris, Ethnic Conflict and the Kurds, Annals of the American Academy of Political and Social Science, pp.118–120, 1977 JSTOR
  10. ↑ Galbraith, Peter (4. september 2008). The End of Iraq: How American Incompetence Created a War without End. Simon and Schuster. ISBN 9781847396129.
  11. ↑ Eva Savelsberg, Siamend Hajo, Irene Dulz. Effectively Urbanized - Yezidis in the Collective Towns of Sheikhan and Sinjar. Etudes rurales 2010/2 (n°186). ISBN 9782713222955
  12. ↑ Prof. Rimki Basu. International Politics: Concepts, Theories and Issues:p103. 2012.
  13. ↑ "PBS: The Fayli Kurds". PBS. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. mai 2023. Vaadatud 22. novembril 2014.
  14. ↑ "PBS: The Missing Barzanis". PBS. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2023. Vaadatud 22. novembril 2014.
  15. ↑ "FRONTLINE/WORLD . Iraq - Saddam's Road to Hell - A journey into the killing fields. PBS". www.pbs.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. mai 2023.
  16. ↑ "1988: Thousands die in Halabja gas attack". 16. märts 1988. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2023 – cit. via news.bbc.co.uk.
  17. ↑ Dave Johns. "FRONTLINE/WORLD. Iraq - Saddam's Road to Hell - A journey into the killing fields. PBS". PBS. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. mai 2023.
  18. ↑ Dave Johns. "The Crimes of Saddam Hussein". PBS. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2023.
  19. ↑ Mirawdeli, Kamal (9. jaanuar 2019). "The two-state solution: Divide and Democratise!". History of the Present: Kurdistan in the 21st Century. AuthorHouse. ISBN 9781728383088.
  20. ↑ Dubin, Rhys (13. september 2017). "Netanyahu Finally Supports a Two-State Solution — In Iraq". Foreign Policy. Vaadatud 10. augustil 2021.
  21. ↑ Park, Bill (2004). "Iraq's Kurds and Turkey: Challenges for US Policy". The US Army War College Quarterly: Parameters. 34 (3): 25. DOI:10.55540/0031-1723.2219. S2CID 151138570.
  22. ↑ Stewart Mason, David (2009). The End of the American Century. Rowman & Littlefield. Lk 150. ISBN 9780742557024.
  23. ↑ Willing to face Death: A History of Kurdish Military Forces – the Peshmerga – from the Ottoman Empire to Present-Day Iraq (page 67), Michael G. Lortz
  24. ↑ Operation Hotel California: The Clandestine War inside Iraq, Mike Tucker, Charles Faddis, 2008, The Lyons Press.
  25. ↑ "Iraqi Constitution article 117". Constitute Project.
  26. ↑ "Iraqi Kurdistan president visits forces in Kirkuk". 10. detsember 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2022.
  27. ↑ "Iraqi Kurd leader threatens secession unless power share demands met". 26. aprill 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. mai 2023.
  28. ↑ "Iraqi Kurdish leader says region will defend itself". 18. november 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2022 – cit. via www.reuters.com.
  29. ↑ Mohammed Tawfeeq (16. november 2012). "Two dead, 10 wounded after Iraqi, Kurdish forces clash in northern Iraq". CNN. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2023.
  30. ↑ "Iraq tensions added to regional turmoil - World News". Hürriyet Daily News. 21. november 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2022.
  31. ↑ Iraqi Kurdistan send more troops into standoff with Iraq Arab-led army EKurd Daily. November 25, 2012. (Archive)
  32. ↑ "Iraq's Barzani says Kurds ready to fight over disputed city". Today's Zaman. 11. detsember 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2012. Vaadatud 13. detsembril 2012.
  33. ↑ al-Rubayi, Zaidan (12. detsember 2012). "Maliki's Party Says Troop Review Was Barzani's 'Declaration of War'". Al-Monitor. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2012.
  34. ↑ "Kurdistan Region Begins Oil Export to Turkey". Rudaw.
  35. ↑ "Kurdistan Oil and Gas law". Kurdistan Regional Parliament.
  36. ↑ Emre, Peker (23. juuni 2014). "Iraqi Kurdistan Gets Around $100 Million for First Major Oil Export". The Wall Street Journal. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuni 2014. Vaadatud 24. juunil 2014.
  37. ↑ "Iraq: Kurdish authorities bulldoze homes and banish hundreds of Arabs from Kirkuk". Amnesty International. 7. november 2016.
  38. ↑ 38,0 38,1 "Iraqi PM calls on Kurdistan to cancel referendum, start dialogue". www.efe.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 15. detsember 2018.
  39. ↑ "'We don't want armed confrontation': Iraqi PM on Kurds". France24. 5. oktoober 2017.
  40. ↑ "Arabization helps no one, but hurts Kirkuk most". Rudaw.
  41. ↑ "UN probe confirms 100s of houses, businesses burned or bombed in Tuz Khurmatu". Rudaw.
  42. ↑ "Demographic change threatens Khanaqin, officials warn". Rudaw.
  43. ↑ "Arabization in Kirkuk reaches critical level amid demographic shifts". Kurdistan24.
  44. ↑ "ICC Arbitration Tribunal Finally Issues Ruling In The Iraq-Turkey Pipeline Dispute – What It Means For Iraq And The Kurdistan Region". Mondaq.
  45. ↑ "Iraq halts northern crude exports after winning arbitration case against Turkey". Reuters.
  46. ↑ "Iraq wins arbitration over KRG's Turkey crude exports". Argusmedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2024. Vaadatud 28. aprillil 2025.
  47. ↑ "Iraq wins landmark case against Turkey over Kurdish oil exports". Financial Times.
  48. ↑ "In letter to Biden, Barzani warns of Iraqi Kurdistan's collapse, urges mediation". Al-monitor.
  49. ↑ "Iraqi Court's Decision Threatens to Undermine Kurdish Autonomy". VOA. 22. veebruar 2024.
  50. ↑ "Qarachugh clashes: struggle to control strategic, military and economic region". KirkukNow.
  51. ↑ "Kurdish judge resigns from Iraq's supreme federal court in protest of recent ruling on Kurdistan Region". Gulan Media.
  52. ↑ "Kurdish Judge withdraws in protest against Federal Supreme Court". Kurdistan24.
  53. ↑ "Federal Supreme Court's role in Baghdad-Erbil relations". The New Region.
Ajalugu
Territoorium
Valitemine ja poliitika
Majandus
Kultuur
Hümn · Lipp · Kurdid
Julgeolekujõud
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iraagi-Kurdi_konflikt&oldid=6908563"