Intermedio
Intermedio, ka intromessa, introdutto, tramessa, tramezzo või intermezzo oli Itaalia renessansskultuurile iseloomulik muusikat, tantsu, värssteksti ja pantomiimi ühendav lavaline vaatemäng, mida etendati õukondades erilisteks puhkudeks lavastatud mitmeosalise teatritüki vaatuste vahel[1].
Intermedio't loetakse ooperi eelkäijaks ja see mõjutas tugevasti teistes maades tekkinud sarnaseid vorme, nagu Inglismaa maskietendused või ballet de cour Prantsusmaal ja mujal.
Erilisteks sündmusteks, mille puhul neid vaatemänge lavale toodi, olid sageli valitsejate või suursuguste perekondade pulmapeod, kuid need võisid olla ka muud riikliku tähtsusega sündmused. Enim üksikasjalikke kirjeldusi intermedio'st on Medici perekonna pulmadest, tuntuimad neist on 1589. aastal toimunud nn Firenze intermeediumid (intermezzi fiorentini), mis on arvatavasti üks suurejoonelisemaid omataolisi ajaloos ja ka kõige paremini kirjeldatud – säilinud on arvukalt dokumente selle ettevalmistustest, lava- ning kostüümijoonised, samuti anti pidustuste kirjeldus, tekstid, muusika ja tantsude koreograafia trükituna hiljem mitu korda välja.
Intermedio'sid kirjutati ja esitati alates 15. sajandi lõpust kuni 17. sajandi lõpuni, žanri tippaeg jäi 16. sajandi lõppu. Pärast 1600. aastaid sulas intermedio üha rohkem kokku areneva ooperiga, kuigi muusikalisi vahemänge esitati sõnaliste näidendite vaheaegadel veel 17. sajandil näiteks akadeemiates.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Intermedio eeskujuks on peetud antiiktragöödiate ja -komöödiate kooriosasid, mille üle diskuteerisid humanistid Giovanni Battista Giraldi ja Gian Giorgio Trissino. Philippe Verdelot seadis koori lauldud muusika vahemängudes Machiavelli näidenditele "Clizia" (1525) ja "Mandragora" (La mandragola,1526) ning retsitatiivse laulustiiliga katsetati Gabriele Bombasi tragöödia "Alidoro" (1571) puhul[2].
Intermedio esimesed näited pärinevad 15. sajandi lõpu Ferrara õukonnast, kus neid esitati antiikautorite, nagu Titus Maccius Plautuse ja Terentiuse komöödiate vaatuste vaheaegadel. Viievaatuselised näidendid nõudsid nelja intermedio't, hiljem tõusis nende arv kuuele, kui intermedio lisati ka lavastuse ette ja järele, kuid kindlaid ettekirjutusi polnud. Et lava jäi vaatuste vahel avatuks, on arvatud, et intermedio ülesanne oli ka selgitada lavastuse jaotust vaatusteks[3]. Vahel esitas vaatajate silmade eest varjatud ansambel vaid instrumentaalmuusikat (intermedi non apparenti 'nähtamatud intermeediumid'), kuid märksa populaarsemaks sai lavakostüümide ja dekoratsioonidega lavastatud ehk 'nähtav' intermedio (intermedi apparenti)[4].
15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse Ferrara vahemängud olid lühikesed ja ilma läbiva ühendava teemata, seal kõlas mitmehäälne laul ja instrumentaalmuusika kostümeeritud esitajailt, retsiteeriti luulet, esitati tantse tõrvikutega, koomilisi pantomiime ja moriskitantse (moreschi)[5]. 1502. aastal Alfonso d'Este ja Lucrezia Borgia pulmas esitatud Plautuse "Asinaria" vahemängudes mängisid Bartolomeo Tromboncino, kes oli ka komponeerinud mõne vahemängu muusika, ja teised tuntud muusikud[6]. Hilisemates Firenze õukondade vahemängudes toodi sageli sisse mõni allegooria, mis ühendas lood ühtse teema alla. Cosimo I de' Medici ja Toledo Eleanora pulmas 1539. aastal esitati Antonio Landi näidend "Il Commodo", mille pastoraalsete vahemängude muusika kirjutas Francesco Corteccia ja see on tänaseni säilinud. Trükitud kirjelduse järgi esitati neljas osas sündmusi hommikul, lõunal, õhtul ja öösel ning seda esitati mehaanilise kunstliku päikese keeruka liikumisega, saateks laulud ja tantsud, mis pidid iseloomustama iga osa ööpäevast. Mõned kaasaegsed kriitikud heitsid ette, et vahemängud on läinud nii ülepakutuks, et teatrietendus ise on taandunud keerukate vahemängude vahemänguks[7]. 1565. aastal lõid Corteccia ja Alessandro Striggio "La Cofanaria " nimelisele näidendile mitmeosalise muusikalise vahemängu läbiva teemaga, mis pidi kujutama stseene Amori ja Psyche loost; sellest on säilinud dokument, millised instrumente peab ses intermedio's kasutatama[8]. Kõige keerukamaks ja suurejoonelisemaks tsükliks peetakse 1589. aastal 2. mail Firenzes Uffizi palees Ferdinando I de'Medici ja Christina de Lorraine'i pulmades etendatud väga rohke muusikaga intermedio'id, millel on oluline koht muusika- ja teatriajaloos ning mida Girolamo Bargagli komöödia "La Pellegrina" ("Palverändur") järgi nimetatakse "La Pellegrina" intermeediumideks. See on ühtlasi lavastus, millest on säilinud enim materjale: kirjeldus, arvukalt dokumente ettevalmistuste kohta, enamik muusikast ja kaks koreograafiat, samuti dekoratsioonide ja kostüümide kavandid.
Ilmselt etendati algul vahemänge samade dekoratsioonidega kui teatritükki, mille vaheaegadel mängiti, võib-olla üksikute lisandustega, ja need võisid olla üsna lihtsad. Kuid hilisemad intermedio'd kogu oma keeruka mütoloogiast laenatud temaatikaga nõudsid oma lavakujundust. Giorgio Vasari lavakujundus ühes Medicite pulmas 1565. aastal kujutas endast insenertehnilist meistriteost, mille abiga liigutati lavakujunduse osi eesriideta laval kõigi vaatajate silme all. 1589. aasta "La Pellegrina" vahemängude mitmetasandiline lavakujundus, -kostüümid ja -tehnika seadsid etendustes paika uue kvaliteedilati, mis jäi Euroopas lavaliste vaatemängude visuaalseks normiks järgnenud kolmesajaks aastaks – avar eeslava, mida piiravad lavakujunduse küljed ja tagaküljes vaadet täitev illusoorse ruumiga maalitud tagasein.
Sarnased žanrid väljaspool Itaaliat[muuda | muuda lähteteksti]
Caterina de' Medici valitsusajal hakati Prantsusmaal etendama sarnaseid lavatükke õukonnapidustustel, need olid võrreldes itaalia intermedio'ga rohkem tantsule keskendatud ja neid nimetati Prantsusmaal intermède'ks või ballet de cour'iks ('õukonnaballett'). Inglismaa õukonnas esitatud maskietendustel oli intermedio'ga samuti palju sarnaseid jooni, kuid maskietendused pole kunagi olnud mingi muu etenduse vahemängud.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-0000013831
- ↑ https://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-5000002508
- ↑ https://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-0000013831
- ↑ https://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-5000002508
- ↑ M. E. Snodgrass. The Encyclopedia of World Ballet. Rowman & Littlefield, 2015
- ↑ A. Einstein. The Italian Madrigal: Volume I. Princeton University Press, 2019
- ↑ Apparato et feste nelle nozze dello illustrissimo signor duca di Firenze et della duchessa sua consorte, con le sue stanze, madriali, comedia, et intermedij, in quelle recitati. MDXXXIX (Firenze, 1539)
- ↑ W. Apel. Harvard Dictionary of Music. Harvard University Press, 1969