Bioindikaator
Bioindikaator ehk bioloogiline indikaator ehk ökoindikaator on bioindikatsioonis kasutatav tavaliselt liik (indikaatorliigid) või sellest kõrgem ökoloogiline rühm, kelle järgi saab hinnata keskkonna või ökosüsteemi seisundit.
Harvem kasutatakse bioindikaatorina isendite bioloogilisi ja füsioloogilisi tunnuseid, üksikuid isendeid ja asurkondi. Bioindikaatoriks võib olla mis tahes bioloogiline liik või kooslus, kelle elutalitlust, asurkondi või seisundit vaadeldes saab hinnata ökosüsteemi või keskkonna seisundit. Vaadelda võib organismide elujõudu, arvukust, katvust ja sagedust, loomadel ka käitumist.
Bioindikaatorid reageerivad keskkonnamuutustele kiiresti ja alati ühtemoodi. Neil on keskkonnatingimustest selgesti äratuntav positiivne või negatiivne sõltuvus.[1]
Bioindikatsiooni nimetatakse otseseks siis, kui indikaatorliik on otseses seoses indikaatorobjektiga, näiteks kannike Viola calaminaria kasvab Alpides tsingimaardlail, liudsamblik elab ainult väävliga saastunud kohtades ja amööb Gromia naglecta elab üksnes mürkaineid sisaldavates tööstusheitvees.[1]
Mõned bioindikaatorid märgitsevad ka maardlate asukohti[2]. Nt Jakuutias kasutatakse teemandileiukohtade avastamiseks taimestiku aerofotosid. Neil on näha ümara kujuga põõsastikud, mis viitavad põõsaslepa kooslustele. Need suudavad Jakuutias kasvada üksnes kõige viljakamatel muldadel. Jakuutias on kõige viljakamad alad endised vulkaanilõõrid, kus asuvadki teemantide leiukohad.[1]
Eelkõige määratakse bioindikaatorite abil looduse antropogeenseid ehk inimtekkelisi muutusi[2].
Sipelgad, eriti kuklased on tundlikud õhureostuse ja mullas ladestuvate pestitsiidide suhtes. Kübarseeni, eriti pilvikuid ja puravikke kasutatakse raskmetallide liia indikaatoritena. Männiokkaid kasutatakse happevihmade indikaatoritena. Vääveldioksiidi suhtes on väga tundlikud kask, võilill, nisu ja rukis.[1]
Näiteks üks bioindikaatorite kompleks on veekogus elavad aerjalalised ja väikesed vähid. Neid organisme jälgides võib veekogus avastada probleeme ja hinnata veekogu seisundit, vaadeldes nende elusorganismide keemilisi, füsioloogilisi ja käitumuslikke jooni ja muutusi.
Bioindikatsioon annab õhu saastatuse pikaajaliste muutuste kohta tõesemat teavet kui mõõteaparaadid, sest õhus olevate ühendite kompleksne mõju elusorganismile erineb üksikkomponentide koosmõjust, ent mõõdetakse just üksikute komponentide sisaldust. Sellepärast peab õhu seisundi hindamise ideaalne meetod sisaldama nii bioindikatsiooni kui ka füüsikaliste suuruste mõõtmist.[3]
Bioindikaatoritena on Eestis juba 35 aastat uuritud samblikke, sest samblikud on keskkonna suhtes üsna tundlikud[3]. Eri tundlikkusega samblikuliikide leviku alusel on koostatud nii Tartu kui ka Tallinna lihhenoindikatsiooniline kaart, mis iseloomustab linna eri piirkondade õhu puhtust. Samblike kaardistamine Tartus näitas, et Tartu õhu seisund on hea[3].
Sõltuvalt valitud organismide eluvormist saab eristada järgmisi biondikaatoreid:
- taimeindikaator ehk fütoindikaator
- loomaindikaator ehk zooindikaator
- samblikuundikaator ehk lihhenoindikaator
- seeneindikaator ehk mükoindikaator
- mikroobiindikaator ehk bakteriindikaator
- keemiline indikaator
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Urmas Lekk. Bioindikatsioon www.ebu.ee
- ↑ 2,0 2,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Tiiu Tõrra. Samblikud õhusaaste indikaatoritena "Eesti Loodus", september 2005