Indigolapsed

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; ansambli kohta vaata artiklit Indigolapsed (ansambel).

Indigolapsed on mõne esoteerilise vaate järgi lapsed, kes on sündinud indigovärvi auraga ning kellel on erilised psüühilised ja spirituaalsed omadused.

Mõiste võttis kasutusele parapsühholoog ja sensitiiv Nancy Ann Tappe raamatus "Understanding Your Life Through Color" (1982). Ta väitis, et on alates 1970. aastate lõpust täheldanud indigovärvi auraga laste sündide sagenemist. Alates 1996. aastast sündinud lapsed olevat peaaegu kõik indigolapsed.

Mõiste sai laiemalt tuntuks pärast meediumi Lee Carrolli ja tema naise Jan Toberi raamatu "The Indigo Children: The New Kids Have Arrived" (1998; eesti keeles "Indigolapsed: uus põlvkond on saabunud" (umbes 2005)) ilmumist. Carroll nimetab end meediumiks ning väidab end olevat kontaktis ingelolendi Krayoniga, kes olevat tema tähelepanu indigolastele juhtinud.

Carrolli ja Toberi järgi on indigolastel kaasasündinud teadlikkus oma suurest väärtusest, nad ei aktsepteeri kunstlikke autoriteete ega lase end distsiplineerida, keelduvad tegudest, mis tunduvad neile arusaamatute või mõttetutena, ei talu ritualiseeritud süsteeme, mõtlevad isepäiselt, neil on koolis raskusi, neid peetakse düssotsiaalseteks ja neil on kõrge IQ. Samuti olevat nad ülitundlikud mitmesuguste ainete suhtes. Arstid diagnoosivat neil ekslikult aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ja muid psüühikahäireid; Carroll ja Tober soovitavad arstide pakutavast ravist keelduda. Indigolaste saabumine olevat osa suuremast protsessist, mis viib uue eluvormi tekkeni.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ükski teaduslik uuring pole indigolaste ja nende "võimete" olemasolu tõestanud.[1][2]

Ameerika Ühendriikide filosoof, akadeemik ja skeptik Robert Todd Carroll kritiseerib raamatu "The Indigo Children" autorite seisukohta, et paljud aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) diagnoosiga lapsed ei vaja tegelikult arstlikku ravi, sest nende näol on tegemist järgmise sammuga inimkonna evolutsioonis ja nad vajavad ravimite asemel hoopis erikohtlemist ja -õpet. Ta ütleb, et ADHD-ga laste ravi on ühiskonnas kirgi küttev teema, milles võtavad sageli sõna massimeedia, juristid, vestlussaadete juhid, kolumnistid ja teised teadusliku ja meditsiinilise kompetentsita osalised; paljud neist ründavad ravimitööstust ja psühhiaatreid, süüdistades neid laste mürgitamises. Peamiseks rünnakuobjektiks on ravim Ritalin ja selle tootja Novartis. Carroll ütleb, et kuna ADHD diagnoosi saanud laste hulk on tänapäeval suur – umbes 3–5% kõigist kooliealistest lastest, mõnedel andmetel aga 10%, mõnes USA piirkonnas on ADHD diagnoositud 50% lastest –, siis olevat lihtne leida näiteid valesti pandud diagnoosidest, väärast ravist või ravimite kõrvaltoimetest. Carroll ütleb, et sellised üksikjuhtumid ei saa asendada teaduslikke uuringuid ja arstide kliinilisi vaatlusi. Samas möönab ta, et ühtegi pikaajalise kestusega teaduslikku uuringut Ritalini ohutuse või tõhususe suhtes pole tehtud, ehkki ravim on kasutusel juba aastast 1950. Toetus Ritalini kasutamisele tuleb tema sõnul peamiselt arstidelt, kes seda miljonitele ADHD diagnoosiga lastele ja täiskasvanutele on välja kirjutanud. Ka Novartis kinnitab, et Ritalin on tõhus ja ohutu, ehkki Novartist ei saa Carrolli meelest lugeda selles küsimuses erapooletuks. Carrolli hinnangul on Ritalini ümber tekkinud "hüsteeria" aidanud kaasa taoliste raamatute nagu "The Indigo Children" populaarsusele. Carroll küsib retooriliselt: milline lapsevanem ei eelistaks uskuda, et tema laps on eriline ja kõrgema missiooniga, selle asemel et aktsepteerida, et tal on ajuhäire.[3]

Sama arvamust – et vanemad ei taha uskuda, et nende lapse käitumisprobleemide allikaks on ADHD ja eelistavad selle asemele mõelda, et nende laps on indigolaps – on väljendanud ka mitmed teised vaimse tervise eksperdid.[1]

Ameerika Ühendriikide psühholoog, aktiivsus- ja tähelepanuhäirete uurija Russell Barkley on öelnud, et tema arvates on tegu teadusliku tõestuseta võltsdiagnoosiga, ja on indigolaste omaduste leidmist lastel seletanud Barnumi efektiga (inimesed kalduvad iseenda kohta käivateks pidama väiteid, mis on tegelikult üsna üldised ja kehtivad väga paljude kohta[4]).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Sharon Jayson. "Indigo kids: Does the science fly?". USA Today, 31. mai 2005. Vaadatud 22. oktoober 2017. Inglise keeles.
  2. 2,0 2,1 John Leland. "Are They Here to Save the World?". The New York Times, 12. jaanuar 2006. Vaadatud 22. oktoober 2017. Inglise keeles.
  3. "Indigo child". Skeptic's Dictionary, 21. november 2015. Vaadatud 22. oktoober 2017. Inglise keeles.
  4. Tuul Sepp. "Tuul Sepp: kas sünniaeg mõjutab elukäiku?". Postimees, 7. mai 2016. Vaadatud 22. oktoober 2017.