India tiigihaigur

India tigihaigur
India tigihaigur
	; Puhkesulestikus
	; Hundsulestikus
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Tiigihaigur Ardeola;
Liik	India tiigihaigur;
Binaarne nimetus
	Ardeola grayii; (Sykes, 1832)
	;
Sünonüümid
	Ardea grayii

India tiigihaigur (Ardeola grayii) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

India tiigihaigur on 42–46 cm pikk. Tiibade siruulatus on 75–90 cm.^[2] Kaalub 230–276 g.^[3]

Selg on pruun. Peal ja kaelal on tumepruunid ja beežid triibud. Tiivad, päranipuala, saba ja kõht on valged. Rind on valge beežide triipudega. Nokk on kollane, nokaots on must. Valjasriba on roheline. Silmad on kollased. Jalad on rohelised.^[3]

Hundsulestikus on pea ja kael üleni helepruunid. Valjasriba ja nokatüvik on sinised või rohelised. Ülaselg on tumepunane. Rinnal on pikad helepruunid suled. Jalad on erekollased, mõnel linnul punased.^[3]

Noorlinnu pruunitriibuline sulestik sarnaneb puheksulestikus täiskasvanu omaga, kuid noorlinnu rind on täpiline ja sabal võib olla pruune laike. Nokk on tumedat värvi.^[3]

Levik

India tiigihaigru levila ulatub Pärsia lahest Myanmarini. Elavad ka Lakadiividel, Maldiividel, Andamani ja Nicobari saartel.^[2]

Elavad jõgede ja järvede ääres, padurates, riisipõldudel ning mangroovides. Võivad pesitseda ka linnades. Tavaliselt elavad madalikel, kuid Nilgiri mäestikus on neid kohatud 2150 m kõrgusel merepinnast.^[2]

Toitumine

Toituvad väikestest kaladest, konnadest, koorikloomadest, veeputukatest, rohutirtsudest, kilkidest, sipelgatest ja kilpkonnapoegadest.^[2]

Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt. Toituvad üksi või väikestes parvedes. Kui toitu on palju, võivad koguneda suurematesse parvedesse, kus on 15–25 lindu. Toituvad hommikul ja hilisel pärastlõunal.^[3] Mõnikord kasutavad kalade püüdmisel sööta.^[4]

Pesitsemine

Tavaliselt pesitsevad kolooniates, vahel ka üksikult. Pesa asub 2–16 m kõrgusel puu otsas. Emaslind ehitab pesa isase korjatud okstest.^[3]

Põhja-Indias pesitsevad maist septembrini, Lõuna-Indias ja Sri Lankal detsembrist maini. Kurnas on neli sinakasrohelist muna mõõtmetega 38 × 28,5 mm. Mune hauvad mõlemad vanemad 24 päeva.^[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 25–29 päeva vanuselt.^[5]

Viited

↑ BirdLife International (2024). Ardeola grayii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 415–416. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 236–239. ISBN 0-19-854981-4.
↑ Réglade, Michel Antoine; Dilawar, Mohammed E.; Anand, Ulhas (2015). "Active bait-fishing in Indian Pond Heron Ardeola grayii" (PDF). Indian Birds. 10 (5): 124–125.
↑ Jaman, M. Firoj; Hoque, Md Nazmul; Sarker, Noor Jahan; Rahman, Md Saidur (2013). "Ecology and breeding biology of the pond heron, Ardeola grayii (Sykes, 1832) and its conservation aspects". Journal of the Asiatic Society of Bangladesh, Science. 38 (1): 99–109. DOI:10.3329/jasbs.v38i1.15325.

Välislingid

[1] BirdLife International (2024). Ardeola grayii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 415–416. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-3] 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 236–239. ISBN 0-19-854981-4.

[Réglade-4] Réglade, Michel Antoine; Dilawar, Mohammed E.; Anand, Ulhas (2015). "Active bait-fishing in Indian Pond Heron Ardeola grayii" (PDF). Indian Birds. 10 (5): 124–125.

[Jaman-5] Jaman, M. Firoj; Hoque, Md Nazmul; Sarker, Noor Jahan; Rahman, Md Saidur (2013). "Ecology and breeding biology of the pond heron, Ardeola grayii (Sykes, 1832) and its conservation aspects". Journal of the Asiatic Society of Bangladesh, Science. 38 (1): 99–109. DOI:10.3329/jasbs.v38i1.15325.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]