Inchoni lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2021) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2021) |
Inchoni lahing (Korea: 인천상륙작전; Hanja: 仁川上陸作戰; RR: Inchon Sangnyuk Jakjeon) oli meredessant ja üks lahingutest Korea sõjas, mille tulemuseks oli otsustav võit ja strateegiline ümberpööramine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni väejuhatuse (ÜRO) kasuks.
Operatsioonis osales 75 000 sõdurit ja 261 mereväe laeva. Kaks nädalat hiljem viis operatsioon Lõuna-Korea pealinna Seouli tagasivõtmiseni. Operatsiooni koodnimi oli “Operation Chromite”.
Lahing algas 15. septembril 1950 ja lõppes sama aasta 19. septembril. Algas läbi üllatava meredessandi, Pusani Perimeetrist kaugemal, kus Korea Vabariigi armee ja ÜRO väed olid kaitses. Suuresti kaitseta Inchoni linn võeti ära peale selle pommitamist ÜRO vägede poolt.
Lahing lõppes järjestikuste võitudega Põhja-Korea rahvaarmee poolt. Järgnev Seouli tagasivõtmine halvas osaliselt Põhja-Korea rahvaarmee varustusteid Lõuna-Koreas.
ÜRO ja Lõuna-Korea vägesid juhtis Ameerika Ühendriikide armee kindral Douglas MacArthur. MacArthur oli edasiviiv jõud selle operatsiooni taga. Lahingule järgnes Põhja-Korea rahvaarmee kiire lagunemine; kuu aega pärast Inchoni dessanti olid ameeriklased võtnud üle 135 000 KPA sõduri sõjavangi.[1]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pusani perimeeter
Alates Korea sõja puhkemisest pärast Lõuna-Koreasse sissetungi Põhja-Korea poolt 25. juunil 1950 oli KPA olnud kokkuvarisemise vältimiseks Lõuna-Koreasse saadetud ROKi ja ÜRO vägede ees nii tööjõus kui ka maavõitluses. Põhja-Korea strateegia seisnes ÜRO ja ROK-i vägede agressiivses jälitamises kõigil lõunast lähenemise teedel ja nende kaasamisel, rünnates eestpoolt ja algatades kaitsvate üksuste mõlema külje topeltümbrise, mis võimaldas KPA-l ümbritseda ja katkestada vastanduv jõud, sundides seda segaduses taanduma. Juulis ja augusti alguses kasutas KPA seda taktikat, et alistada neile kohatud ÜRO väed ja lükata see lõunasse. Pärast Pusani perimeetri asutamist augustis hoidsid ÜRO väed pidevat joont, mida KPA ei suutnud külgneda. KPA arvu eelised vähenesid iga päev, kui ÜRO kõrgem logistiline süsteem tõi ÜRO vägedele juurde rohkem vägesid ja varustust.
Augusti lõpuks oli KPA ületatud nende piiridest ja paljude algsete üksuste tugevus ja efektiivsus olid palju väiksemad. Logistilised probleemid purustasid KPA ning toidu, relvade, varustuse ja asendussõdurite puudus osutus nende üksustele laastavaks. Siiski säilitas KPA kõrge moraali ja piisavalt varusid, et võimaldada veel üks ulatuslik pealetung. 1. septembril viskas KPA kogu oma sõjaväe ühte pakkumisse, et murda kogu perimeetri ulatuses viie haruga samaaegne rünnak Pusani perimeeter, Suur Naktongi pealetung. Rünnak tabas ÜRO vägesid üllatusega ja peaaegu üle jõu. KPA väed ründasid Kyongjut, ümbritsesid Taegu ja Ka-sanit, ületasid Naktong Bulge, ähvardasid Yongsani ja jätkasid rünnakut Masani juures, keskendudes Nam Riverile ja Hamanile. Kuid vaatamata nende jõupingutustele, oli Korea sõja kõige jõhkramates võitlustes KPA ebaõnnestunud. Kuna KPA ei suutnud oma võitu hoida, taandus rünnakust palju nõrgem jõud ja haavatav vasturünnakule.
Planeerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Mõned päevad pärast konflikti algust, Armee-Kindral Douglas MacArthur, USA armee ohvitser, kes juhtis ÜRO vägesid Koreas, kujutas ette amfiibset rünnakut Seouli piirkonna vabastamiseks Põhja-Korea jõudude käest. Seouli linn langes sõja esimestel päevadel läbi Esimese Seouli lahingu. MacArthur nägi, et Korea Vabariigi Armee ei suuda Põhja-Korea edenemist peatada, vaatamata suurele toetusele USA ja ÜRO vägede poolt. Kindral soovis eesliini surve vähendamiseks teostada Põhja-Korea üksuste sügavusse otsustava manöövri ja oli valinud selleks Inchoni linna.[2]
Originaalselt oli loodud plaan 1. ratsadiviisi maabumiseks 22. juulil, millele anti koodnimi “Bluehearts”, kuid seda plaani otsustati mitte kasutada, sest 1. ratsadiviisi oli vaja Pusani perimeetri kaitseks. Plaan tehti ümber ja sai omale nimeks operatsioon “Chromite”. Operatsioon nägi USA armee 2. jalaväediviisi ja USA merejalaväe 5. rügemendi amfiibsed dessanti Inchoni piirkonnale 1950. aasta septembris. Ka seda plaani ei saatnud edu, sest nii nagu varemgi, pidid operatsiooniks planeeritud üksused minema Pusani perimeetrit toetama. MacArthur pidi kasutama 7. jalaväediviisi, mis oli viimaseks kasutatavaks reservüksuseks Ida-Aasias, kohe kui suudetakse üksus sõjaaja varustusega täiendada.
MacArthur aktiveeris dessandi juhtivaks organiks 10. Korpuse staabi, kes abistasid operatsiooni planeerimises ja vajaliku varustuse koondamises ja jagamises. Terve augusti kuu kulus 7. Jalaväediviisil logistiliste probleemide lahendamiseks. Üksus oli andnud 9000 meest Pusani perimeetri kaitseks ja selle tulemusena oli nõrgem, kui teised diviisid. Üksus sai oma ridadesse täiendust Lõuna-Korea armeelt ja 10. korpus tervikuna sai peaaegu kõik lahingvarustuse, mis Koreasse saabus vahetult enne dessanti vaatamata 8. Armee vajadustele, kes hoidsid Pusani perimeetrit.
USA relvajõudude ülemad olid pessimistlikud Inchoni ründamise osas. Nad kartsid, et tähtsa logistilise keskusena on linn suurema kaitse all. Lisaks väideti, et linna looduslikud ja tehislikud kaitsed ei võimalda dessantlaevade maabumist. MacArthur väitis, et just dessandi asukoha keerukusele ei oota Põhja-Korea relvajõud rünnakut Inchoni linnale. Võtme elemendina tõi MacArthur välja, et muud võimalikud dessandi asukohad ei saavuta taktikalist eesmärki, milleks on Pusani perimeetri surve leevendamine ja oleksid Põhja-Korea vastu rünnakutele haavatavamad. MacArthuri plaan sai lõpliku kinnituse 28. augustil, kui Ameerika Ühendriikide president Truman oma heakskiidu andis.
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Roheline rand[muuda | muuda lähteteksti]
15. septembril 1950 tabasid X korpuse juhtelemendid Wolmido põhjaküljel asuvat Rohelist randa. Maandumisjõud koosnes 3. pataljonist (kolonelleitnant Robert Tapleti juhtimisel) ja üheksast tankist (M26 Pershing USMC 1). tankipataljonist. Üks tank oli varustatud leegiheitjaga ja kaks teist olid buldooseriteraga. Lahingugrupp maandus tankide dessantlaevadelt. Kogu saar vallutati keskpäevaks vaid 14 hukkunu hinnaga.
ÜRO väed olid KPA kaitsjate suhtes ülekaalus (1 kuue inimese vastu). KPA ohvrite hulgas oli üle 200 hukkunu ja 136 haavatut, peamiselt 918. suurtükiväepolgust ja 226. sõltumatust mererügemendist. Rohelise ranna väed pidid ootama tõusu kuni kella 19.50-ni, võimaldades maanduda teisel rühmal. Sellel ajal hoidis pommitamine koos ainsa silla peal asunud tankitõrjemiinidega väikest KPA väge märkimisväärse vasturünnaku alustamisest. Teine laine tuli kaldale punase ranna ja sinise ranna ääres.
Põhja-korealased ei olnud oodanud rünnakut Inchonis. Pärast Rohelise ranna tormimist eeldas KPA (tõenäoliselt Ameerika tahtliku desinformatsiooni tõttu), et peamine sissetung toimub Kunsanis. Selle tulemusena suunati Inchonile ainult väike jõud. Nad saabusid pärast seda, kui ÜRO väed olid võtnud Sinise ja Punase ranna. Inchonis paiknevad väed olid Clarki sisside poolt nõrgestatud ja napalmi pommitamised olid hävitanud olulised laskemoona prügimäed. Kokku osales selles 261 laeva.
Punase ja Sinise ranna osas teatas amfiibide rühmaülem admiral James H. Doyle, et maandumisaeg on H-tund 17:30.
KPA 22. jalaväepolk oli enne 15. septembri 1950 koidikut jõudnud Inchoni, kuid taandus pärast peamist maandumist samal õhtul Seouli.
Punane rand[muuda | muuda lähteteksti]
Punase ranna väed, mis koosnesid rügemendi 5. lahingumeeskonnast , kuhu kuulus Korea Vabariigi mereväekorpuse 3. pataljon (ROKMC), kasutasid mereseinte mõõtmiseks redeleid. Kolmas leitnant Raymond L. Murray, kes oli 5. merejalaväelaste käsundusohvitser, sai ülesandeks hõivata 2700 meetri pikkune ja 910 meetrit sügav ala. 1. pataljon oli Kalmistumäe vastu ja Observatooriumi mäe põhja osas ning 2. pataljon oli Observatooriumi mäe lõunapoolses osas.
Nõukogude valmistatud Põhja-Korea 76 mm jaotuspüstol M1942 (ZiS-3) paiknes mahajäetud mäel, kust avanes vaade Inchoni sadamale
15. septembri pärastlõunal lähenesid LST-d Punasele rannale ja juhtlaevadena sattusid nad Kalmistumäel KPA kaitsjate raskekuulipilduja tule alla. Hoolimata kontsentreeritud tulekahjust lahkusid ründeväed ja laadisid maha elutähtsa abivahendi. Lisaks hävitasid nende relvad Punase ranna paremal küljel KPA patareid. Kolm (USS Kingi maakond, USS Lafayette'i maakond ja LST 973) kaheksast LST-st võtsid kuulipilduja tulest mõned tabamused, mille tagajärjel hukkus 1 meremees ja veel mõned said vigastada. LST-d lõpetasid mahalaadimise ja puhastasid ranna tõusu ajal 16. septembril.
15. septembri öösel pärast KPA kaitse neutraliseerimist Inchonis suundusid Punase ranna üksused Wolmi-do teele, võimaldades 3. pataljonil ja Rohelise ranna tankidel astuda Inchoni lahingusse.
Sinine rand[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene mererügement maandus kolonel Lewis "Chesty" Pulleri juhtimisel Sinisel rannal, 4 kilomeetrit kagu pool Punasest ja Rohelisest rannast. Kui rand oli turvaline, oli nende missiooniks Yongdungpo äärelinna hõivamine, Hani jõe ületamine ja Seouli rünnaku õige külje moodustamine. Kui 1. mererügement rannikule lähenes, uputas mitme KPA relva kombineeritud tuli ühe LST. Kui Sinise ranna väed lõpuks kohale jõudsid, olid KPA väed Inchonis juba alla andnud, nii, et nad kohtasid vähe vastuseisu ja tekkis vähe ohvreid. 1. mererügement veetis suure osa ajast ranna tugevdamiseks ja sisemaal liikumise ettevalmistamiseks.
Kohe pärast seda, kui Inchonis KPA vastupanu oli lõppenud, algas tarnimise ja tugevdamise protsess. Dokil jätkus ülejäänud LST-de mahalaadimine. 16. septembri varahommikul said kolonelleitnant Murray ja kolonel Puller operatiivkäsklused 1. merediviisi ülemalt kindral Oliver P. Smithilt. 1. merejalaväelased ja 5. merejalaväelased hakkasid liikuma mööda Inchoni-Seouli teed.
16. septembri varahommikul alustasid 5. merejalaväelased liikumist (punastelt ja rohelistelt randadelt) Inchoni-Seouli maanteed pidi itta, kavatsedes ühenduda 1. mererügemendiga, et mõlemad rügemendid saaksid liikuda Seouli. Kuus üksikut T-34 tanki, mis liikusid läänes Inchoni suunas, ilmusid, kui 5. merejalaväelased jõudsid Kansongni külla. VMF-214 kaheksa merejalaväe F4U korsaari löögijõud ründasid tanke, hävitades kaks ja pannes teised taanduma. 1. tankipataljoni Pershingi tankid hävitasid pärast seda veel kolm KPA tanki. 5. merejalaväelastest lõuna pool veetsid 1. merejalaväelased suurema osa päevast hajutatud üksuseid tugevdades.
Vahetult enne 17. septembri koitu alistasid kaks 5. merejalaväelaste kompaniid suurtükiväe ja M-26 toetusel vasturünnaku kuuest T-34 tankist ja kahesajast jalaväelasest koosneva kolonni poolt, põhjustades põhja-korealastele suuri kaotusi.
Läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]
Kimpo lennuväli[muuda | muuda lähteteksti]
2. pataljoni 5. mereväelased liikusid põhja poole 17. septembril, et julgestada Kimpo lennuväli Seoulist läänes.
Kimpo lennuväli oli suurim ja tähtsaim lennuväli Koreas. 17. septembril tahtis kindral MacArthur kohe saada luba Kimpo lennuvälja varajaseks hõivamiseks. Kohe pärast lennuvälja hõivamist saaksid USA 5. lennuvägi ja USMC lennundus üksused tuua pommitajaid Jaapanist, et hõlbustada õhulahingut PõhjaKorea vastu. Rünnak teostati 2. pataljoni 5. merejalaväelaste poolt. 17. ja 18. septembri ööl üritasid tulutult Korea Rahva Armee üksused Brigaadikindral Wan Yongi alluvuses tagasi vallutada Kimpo lennuvälja, kasutades üksuseid mis polnud juba põgenenud üle Hani jõe. Vasturünnakud tõrjuti kaevunud USA merejalaväelaste, suurtükkide ja soomuse poolt.
Hommikuks olid kõik põhja korealased kadunud ja lennuväli jäi turvaliselt USA mereväelaste kätte. Kimpo lennuväli oli jäänud terveks, põhja korealased polnud suutnud toime panna suuremaid lõhkamisi ja lennuväljale olid jäänud isegi veel mõned Põhja Korea lennukid. Pärast seda sai Kimpo lennuväljast ÜRO maa põhiste lennuoperatsioonide keskus.
19. septembril parandasid USA armee insenerid kohaliku raudtee 13 km pikkuses. Pärast Kimpo lennuvälja vallutamist hakkasid transpordi lennukid tooma bensiini ja moona Kimpo lennuväljal baseeruvatele lennukitele. Merejalaväelased jätkasid oma varustuse ja abivägede mahalaadimist. 22. septembriks olid nad maha laadinud 6629 masinat, 53 882 sõdurit ja 25 512 tonni varustust.