Mine sisu juurde

Imre Sooäär

Allikas: Vikipeedia
Imre Sooäär (2015)
Imre Sooäär Ärmal 2012. aastal

Imre Sooäär (13. märts 1969 Tallinn – 11. november 2025[1]) oli Eesti ettevõtja, helilooja ja poliitik. Ta oli X, XI, XII, XIII ja XIV Riigikogu liige.

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1987. aastal Kingissepa 1. Keskkooli. Aastatel 1987–1989 õppis ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas koorijuhtimist (ei lõpetanud) ja laulis segakooris Noorus. Seejärel kolis Kanadasse ja õppis aastatel 1992–1993 Toronto Lennukoolis väikelennukijuhtimist (lõpetas). Aastatel 2007–2012 õppis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias elektroonilise muusika kompositsiooni (lõpetas magistrikraadiga). Ta kuulus Eesti Heliloojate Liitu ja Eesti Autorite Ühingusse.[1][2]

Töökäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Sooäär töötas aastatel 1994–1996 Toronto Eesti Raadio peatoimetajana, 1992–1996 reklaamfilmiettevõtte Giant Productions peaprodutsendina ja 1996–2003 OÜ Pädaste juhatuse esimehena.[viide?] Aastatel 2003–2021 (vaheaegadega) töötas ta Riigikogus. 2017. aasta teisel poolel töötas ta Riigikantseleis, kus kuulus Eesti eesistumist Euroopa Liidu Nõukogus korraldavasse meeskonda.[3][4] Juulist kuni detsembrini 2020 töötas ta Eesti Välisministeeriumi äridiplomaatia büroos, kus tema ülesandeks oli Eesti loomemajanduse ja digiriigi kuvandi laiendamine ning ärivaldkonna kõrgetasemeliste visiitide ja tippkohtumiste korraldamine.[5][6]

Elutöö Pädaste mõisa arendajana

[muuda | muuda lähteteksti]

Sooäär oli üks Muhu saarel asuva Pädaste mõisa omanikke. Ta ostis kehvas seisukorras mõisa 1996. aastal ning tegi selle taastamisest ja arendamisest oma elutöö.[7][8] Teda abistas selles Pädaste mõisa hollandlasest[9] kaasomanik Martin Breuer. Sooäärest kui uuendusmeelsest ettevõtjast ja suurepärasest suhtlejast sai üks edukamaid Eesti mõisa- ja restoranikultuuri rahvusvahelisi turundajaid.[10][11]

Algselt uusgooti stiilis rajatud ja seejärel 1990. aastate lõpus – 2000. aastate alguses suurejooneliselt taastatud mõisakompleks hõlmab piirkonnale omast maakiviarhitektuuri esile tõstvate kõrvalhoonetena mõisa meiereid, jääkeldrit, tall-tõllakuuri, puutöökoda, sepipada ja moonakamaja, mõisa peahoonena härrastemaja ning mõisaparki. Härrastemaja restaureerimine lõppes 2008. aasta juunis. See sisaldab 14 luksuslikult sisustatud külalistetoaga hotelli, restorani ja talveaeda. Väikesel poolkorrusel asub Pädaste luuleraamatukogu, lisaks on ühes toas loodud spetsiaalne tähistaeva uurimise võimalustega luulekamber.[12][13] 2012. aastal pälvis Pädaste mõis Euroopa ajalooliste hoonete ühenduselt Euroopa hinnatuima ajaloolise hoone auhinna.[14] Lisaks Michelini restoranigiidis (Michelin Guide) figureerimisele kuulus Pädaste mõisas tegutsev restoran Alexander aastatel 2021–2025 ka maailma parimate restoranide nimekirja La Liste.[15][16]

Muusikaga seotud tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Sooäär oli ka helilooja ja kontserdikorraldaja. Kanadas elatud aastate (1989–1996) jooksul hoolitses ta eestluse alalhoidmise ja eesti kultuuritraditsioonide tugevdamise eest Toronto Eesti Majas: oli ühteaegu Toronto eesti koolis õpetaja, dirigent Roman Toi kõrval sealsete eesti kooride abidirigent ning juhatas üht enda kokku pandud harrastuskoori. Eesti ärkamisaegse laulupeo kajana korraldas ta Torontos väikse lastelaulupeo. Ameerika-perioodil aitas ta sealsel mandril vahendada eesti muusikakollektiivide ja artistide (Ultima Thule, Ivo Linna, Alo Mattiiseni jt) esinemisi ja ringreise.[17] Eestisse naasnult oli ta 1997. aastal Villu Veski juhitud muusikafestivali Juu Jääb sünni juures, hiljem aitas korraldada Saaremaa ooperipäevi ning seisis hea selle eest, et Pädaste mõisa muusikaõhtutel ja kontsertidel jätkuks nii žanrilist mitmekesisust kui ka põnevaid kodumaiseid ja rahvusvahelisi artiste. Näiteks on just Pädastes kirjutanud ühe oma laulu maailmakuulus ansambel Pet Shop Boys.[18]

Alates maist 2007 kuulus Imre Sooäär rahvusooperi Estonia nõukokku. Ta oli üks 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupeo "Maa ja ilm" idee autoreid ning peo proloogi, epiloogi ja avatantsu muusika autor.[19]

Helilooming

[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal toimus festivali Juu Jääb lõppkontserdil Muhu Katariina kirikus Imre Sooääre kantaadi "Tähemõrsja" maailma esiettekanne. Teose esitasid metsosopran Annely Peebo, Aarne Saluveeri neidude koor ja tšellokvarteti C-Jam laiendatud koosseis. Teos põhineb muhu rahvaluule tekstidel, mis kõlasid kantaadis vanas Muhu murrakus.[20]

Tema teose "Lootuse laulud 11032011" esmaettekanne toimus 2011. aastal Tallinna Niguliste kirikus heategevuskontserdil, millega koguti annetusi 2011. aasta Jaapani tsunamis hukkunud lastekooride toetuseks. Sama teos kanti ette ka 2015. aastal Tokyos toimunud mälestuskontserdil.[21]

Sooääre heliteos "The Song of Singing Bowl" tiibeti laulukelladele, kammerorkestrile ja sooloinstrumentidele kõlas maailma esiettekandes märtsis 2015 Tokyo Opera City Concert Hallis Jaapani 2011. aasta tsunami ohvritele pühendatud kontserdil.[22][23]

Mitu tema kirjutatud laulu on jõudnud Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvooru finaali:

  • 2001 – "Sounds of the Sea" (autorid Imre Sooäär ja Kersti Kuusk; esitaja Iris) – 4. koht;
  • 2003 – "Know What I Feel" (autorid Koit Toome, Kersti Kuusk, Imre Sooäär; esitaja Koit Toome) – 2. koht;
  • 2008 – "It's Never Too Late" (autorid Imre Sooäär ja Riina Kindlam; esitajad Luisa Värk ja Traffic) – 8. koht;
  • 2013 – "Üle vee" (autor Immi [= Imre Sooäär]; esitajad Liisi Koikson & Söörömöö) – 5. koht;
  • 2018 – "Sky"/"Taevas" (autor Imre Sooäär; esitajad Eliis Pärna ja Gerli Padar) – 10. koht.

2002. aastal jõudis Imre Sooääre ja Kersti Kuuse kirjutatud ja Tui Hirve esitatud võistluslaul "Find Your Song" Eurovisiooni lauluvõistluse Leedu eelvooru finaali, kus saavutas 15 finalisti seas 8. koha.[24]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Toomas Hendrik Ilves ja Imre Sooäär läksid XI noorte laulu- ja tantsupeol dirigentide kõrvale tantsima (2011)

Aastatel 1996–2003 oli Imre Sooäär Muhu vallavolikogu liige.[25]

Ta oli X, XI, XII, XIII ja XIV Riigikogu liige (sh XII, XIII ja XIV Riigikogu koosseisus asendusliikmena).

Aastatel 2002–2006 oli ta erakonna Res Publica liige ja 2006–2018 Eesti Reformierakonna liige.[26][27]

Alates 2007. aastast oli ta Euroopa Julgeoleku- ja Kaitseassamblee delegaat, tehnoloogia ja õhuruumi komisjoni liige; alates 2007. aastast AS Saarte Liinid nõukogu liige.[viide?] Alates 2011. aastast oli ta Vahemere Liidu Parlamentaarse Assamblee (EMPA) Eesti delegatsiooni esimees.[viide?]

XII Riigikogu liikmeks sai Imre Sooäär 6. aprillil 2011 justiitsminister Kristen Michali asendusliikmena.

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta valimisringkonnas nr 2 ja sai 2102 häält, millega ei osutunud valituks.[28][29] Ta sai XIII Riigikogu liikmeks Keit Pentus-Rosimannuse asendusliikmena ja lahkus Riigikogust pärast Taavi Rõivase teise valitsuse volituste lõppemist 23. novembril 2016.[30]

2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta parteituna Eesti Keskerakonna nimekirjas, kuid ei osutunud valituks. Kui Kalev Kallo mõisteti 30. novembril 2020 Riigikohtus korruptsioonikuritegudele kaasaaitamises süüdi, sai Imre Sooäär asendusliikmena XIV Riigikokku ning andis 7. detsembril 2020 ametivande.[6] Tema volitused lõppesid 3. novembril 2021, kui Anneli Ott astus Eesti riigihalduse ministri kohalt tagasi ja naasis 4. novembril 2021 Riigikokku.

Ümbermaailmareis

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Sooäär 2016. aasta novembris Riigikogu asendusliikme volituste lõppedes tööst vabanes, võttis ta üksi ette eksprompt-ümbermaailmareisi, et templeid külastada, mediteerida, muusikat, tekste ja filme kirjutada. Mugavust ohverdades seadis ta eesmärgiks läbida see inspiratsioonireis võimalikult kokkuhoidlikult ja loodussõbralikult, kasutades ära viimase hetke soodsaid lennureise ning rännates ringi seljakotimatkajana. Nii matkas ta Hiinas, Amazonase vihmametsades (Colombias, Peruus ja Brasiilias), Birmas, Jaapanis, Laoses, Kanadas, USA-s, Mehhikos, Marokos ning põikas ka mõnda Euroopa riiki. Sellelt reisilt sai ta kaasa harjumuse tegelda järjepidevalt joogaga.[31][32]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Sooäär oli aastatel 1990–1993 abielus mitmes valdkonnas silma paistnud väliseestlase Ellen Marja Valteriga,[33] kes pälvis 2014. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi eestluse edendamise eest Kanadas.[34][35]

Imre Sooäärega jäeti hüvasti 15. novembril 2025 Pädaste mõisas. Ärasaatmistalitus peeti Muhu kirikus ja ta maeti Muhu Liiva kalmistule.[36]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 In memoriam Imre Sooäär Eesti Muusika Infokeskus, 12.11.2025.
  2. ↑ In memoriam Imre Sooäär (1969–2025) Eesti Autorite Ühing. 12.11.2025.
  3. ↑ Ingrid Veidenberg. Imre Sooäär: ma ei ole kunagi olnud kapis ja mul ei ole seetõttu kuskilt ka välja tulla Eesti Päevaleht / LP, 17.11.2018.
  4. ↑ Kairit Leibold. Eesti eesistumine 2017. Maarten Kamps ja Imre Sooäär konkurentsivõime ja telekommunikatsiooni ministrite kohtumisel Kultuurikatlas Tippkohtumiste fotod ERR-i arhiivis, 18. juuli 2017.
  5. ↑ Loora-Elisabet Lomp. Imre Sooäär vahetas ametit: ärge lootkegi, et minust saab igav riigiametnik Postimees.ee, 01.07.2020.
  6. 1 2 "Imre Sooäär otsustas riigikogusse minna" ERR, 7. detsember 2020
  7. ↑ "Suri Imre Sooäär" ERR, 11. november 2025.
  8. ↑ Helen Mihelson. Soonda küla poisi unistus: Imre Sooäär teadis juba lapsena, et Pädaste mõis saab tema omaks Õhtuleht.ee, 12.11.2025.
  9. ↑ Mihkel Kärmas. Investorid avastavad vabameelset Eestit Eesti Ekspress, 27.01.2005.
  10. ↑ Irene Kivi. Top 5: Eesti kuulsad mõisaomanikud ja nende ajaloolised valdused! Postimees/Elu24, 28.07.2017.
  11. ↑ Aimar Altosaar. Imre Sooäär unistas suurelt ja julges oma unistusi ellu viia Postimees.ee, 12.11.2025.
  12. ↑ "Ühe maja lugu. Pädaste mõis" Saatejuht Owe Petersell. ETV, 18.11.2023.
  13. ↑ Härrastemaja tutvustus Pädaste mõisa kodulehel. Vaadatud 16.11.2025.
  14. ↑ Tõnu Veldre. Pädaste mõisale anti kõrge tunnustus Saarte Hääl, 25.09.2012.
  15. ↑ Greta Kaupmees. Michelini tunnustus jõudis Muhu saarele. Pädaste mõisa peremees Imre Sooäär: see vaev on vilja kandnud Kroonika/Delfi, 20.10.2023.
  16. ↑ Restoran Alexander Pädaste mõisa kodulehel. Vaadatud 16.11.2025.
  17. ↑ Mari Klein. Imre Sooääre omapärane tee muusika juurde Õhtuleht.ee, 12.01.2000.
  18. ↑ Helen Mihelson. Soonda küla poisi unistus: Imre Sooäär teadis juba lapsena, et Pädaste mõis saab tema omaks Õhtuleht.ee, 12.11.2025.
  19. ↑ In memoriam Imre Sooäär Eesti Muusika Infokeskus, 12.11.2025.
  20. ↑ Rita Loel. “Tähemõrsja” puudutas hingekeeli Saarte Hääl, 07.07.2010.
  21. ↑ Janar Ala. Jaapani tsunamiohvrite mälestuskontserdil tuli esmaettekandele Imre Sooääre teos Postimees.ee, 17.03.2015.
  22. ↑ Jaapani tsunami ohvrite mälestuskontsert eesti muusikaga Eesti Muusika Infokeskus, 23.03.2015.
  23. ↑ In memoriam Imre Sooäär (1969–2025) Eesti Autorite Ühing. 12.11.2025.
  24. ↑ Allan Keian. Leedulased halvustavad eestlaste eurolaulu finalisti Postimees.ee, 20.02.2002.
  25. ↑ Mälestusgalerii | Suri poliitik ja Pädaste mõisa omanik Imre Sooäär Õhtuleht.ee, 11.11.2025.
  26. ↑ "Äriregister (otsing nime järgi)". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2013. Vaadatud 11. veebruaril 2010.
  27. ↑ Imre Sooäär astub Reformierakonnast välja, ERR
  28. ↑ http://rk2015.vvk.ee/detailed-2.html
  29. ↑ http://rk2015.vvk.ee/elected-members.html
  30. ↑ http://www.riigikogu.ee/index.php?id=182447
  31. ↑ Imre Sooäär kaotas töö ning suundub ümberilmareisile! Postimees/Elu24, 02.12.2016.
  32. ↑ Ingrid Veidenberg. Imre Sooäär: ma ei ole kunagi olnud kapis ja mul ei ole seetõttu kuskilt ka välja tulla Eesti Päevaleht / LP, 17.11.2018.
  33. ↑ Ingrid Veidenberg. Imre Sooäär: ma ei ole kunagi olnud kapis ja mul ei ole seetõttu kuskilt ka välja tulla Eesti Päevaleht / LP, 17.11.2018.
  34. ↑ Teenetemärkide kavalerid. Ellen Marja Valter Vabariigi Presidendi Kantselei. Vaadatud 15.11.2025.
  35. ↑ Nataly Koppel. Imre Sooäär käis vastuvõtul endise abikaasaga Õhtuleht.ee, 26.02.2014.
  36. ↑ Jaanus Kulli. Galerii | Viimsele teele saadetud Imre Sooääre traagilised sõnad: "Surnult sündimine vabastas mind surmahirmust." Õhtuleht.ee, 19.11.2025.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Imre_Sooäär&oldid=7106268"