Imre Siil

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Imre Siil

Imre Siil (sündinud 24. märtsil 1957) on Eesti kirjanik, diplomaat ja riigiametnik.

Lõpetas Kose Keskkooli 1974. aastal. Ta õppis 19741977 Eesti Põllumajanduse Akadeemias ja 19771982 Tartu Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 1982. aastal eesti keele ja kirjanduse erialal.[1]

Töötas 19841992 Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis teadurina, kaitses 1992. aastal Tartu Ülikoolis väitekirja foneetika ja tehiskõne alal ning sai filosoofiamagistri kraadi. 19851991 oli ühtlasi Teaduste Akadeemia informaatika ja tehnilise füüsika osakonna teadussekretär. 1990. aastatel õpetas külalislektorina Tartu Ülikoolis foneetikat.[2]

19921995 töötas Riigikantselei sekretariaadi direktorina (aseriigisekretärina), 1996 Riigikantselei direktorina ja 19972003 Eesti Informaatikakeskuse direktorina. Olnud Eesti e-riigi üks käivitajaid ja eestvedajaid ning Eesti Informaatikanõukogu liige ja sekretär, [3] samuti Tiigrihüppe Sihtasutuse nõukogu liige, Eesti Õigustõlke Keskuse nõukogu [4] ja Avatud Hariduse Liidu esimees. [5]

2004. aastal asus ta tööle Välisministeeriumisse. Ta on esindanud Eestit Prantsusmaal Euroopa Nõukogus, töötanud diplomaadina Helsingi ja Bukaresti suursaatkonnas ning Eesti konsulina Rumeenias, Moldovas ja Bulgaarias.

Tartu Noorte Autorite Koondise esimees 19781981, Eesti Kirjanike Liidu liige 2014. aastast. [6]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mereröövlite loss" , Pegasus, Tallinn 2006.
  • "Marino Marini kontsert" , Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2009.
  • "Lühiromaan ja karused lood", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2014
  • "Ja teisedki tublid inimesed", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2016.
  • "Rändamisi", Go Reisiraamat, Tallinn 2016.
  • "Rumeenia tõsimeelsed päevikud", Tallinn 2019.
  • "Medalimees", Tallinn 2020.
  • "Lugusid endisaja lastest", Emakeele Sihtasutus, Tallinn 2021.
  • "Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad." Hea Lugu, Tallinn 2022.
  • "Viibe". Emakeele Sihtasutus. Tallinn 2022.

Tõlkeid võõrkeeltesse[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Lange warteten wir auf den Schnee in Veresegàz";
  • "Beweis auf Budapester Art (Budapester Beweis)." Budapester Rundschau. 17/1989.
  • "Замок морских разбойников"; перевела с эстонского Ирина Золотых. Вышгород, но. 6, 2009; Волшебное слово. Таллинн, 2010.

Teaduslikke, populaarteaduslikke ja erialaseid artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusi[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Lemme Siil.[7]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti kirjanike e-leksikon".
  2. Jaak Peebo, Ellen Niit. Eesti keele õpetamine taasiseseisvunud Eestis 1990. aastatel. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet. Tartu 2003.
  3. Personalities. Baltic IT Review 1/1998.
  4. "Eesti Õigustõlke Keskuse tegevusest". Vaba Eestlane 6/1998.
  5. Kes on Kes. Eesti 2000. Tallinn 2000.
  6. Kirjanike Liidu uusi liikmeid. Looming 12/2014.
  7. Kes on Kes. Eesti 2000. Tallinn 2000.