Ilinden–Preobraženie ülestõus

Ilindeni–Preobraženie ülestõus või lihtsalt Ilindeni ülestõus (bulgaaria keeles Илинденско-Преображенско въстание Ilindensko-Preobražensko vǎstanie; makedoonia keeles Ilindensko vostanie; kreeka keeles Εξέγερση του Ίλιντεν Eksegersi tou Ilinden) oli augustist oktoobrini 1903 organiseeritud mäss Osmanite riigi vastu, mille läbiviijaks oli Makedoonia-Adrianoopoli Revolutsiooniline Organisatsioon^[1]^[2] .^[3] Ülestõusu nimi viitab eelijapäevale (bulgaaria keeles Ilinden) ja Issanda muutmisele (bulgaaria keeles Preobraženie). Mäss kestis augusti algusest oktoobri lõpuni ja hõlmas tohutut territooriumi Musta mere idapoolsest rannikust Ohridi järve kallasteni.

Mäss Makedoonia piirkonnas mõjutas enamikku Monastiri (Bitola) vilajeti kesk- ja edelaosast, mida toetasid peamiselt kohalikud bulgaaria talupojad,^[4]^[5]^[6]^[7]^[8] ja teatud määral ka Aromaani elanikkond piirkonnas.^[9] Ajutine valitsus loodi Kruševo linnas, kus mässulised kuulutasid 12. augustil välja vaid kümne päeva pärast ületatud Kruševo vabariigi^[10] 19. augustil viis Bulgaaria talupoegade poolt Adrianoopoli (Edirne) vilajetis^[11] korraldatud tihedalt seotud ülestõus suure ala vabastamiseni Strandža mägedes ja ajutise valitsuse loomiseni Strandža vabariigis Vassilikos . See kestis umbes kakskümmend päeva, enne kui türklased ülestõusu maha surusid.^[10] Ülestõus haaras ka Kosovo ja Salonika vilajeti alasid.^[12]

Mässu alguseks olid osmanid juba arreteerinud või mõrvanud paljud selle kõige lootustandvamad potentsiaalsed liidrid, sealhulgas Ivan Garvanovi ja Gotse Delcevi, ning jõupingutused tühistati paari kuu jooksul. Ellujäänutel õnnestus lähiaastatel pidada türklaste vastu sissikampaaniat, kuid selle suurem mõju oli see, et see veenis Euroopa suurriike püüdma veenda Türgi sultanit selles, et ta peab oma kristlaste suhtes Euroopas leplikumalt suhtuma.

Ilindeni ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülestõusu kuupäevad ja üksikasjad registreeris anarhistlik autor Georgi Khadziev, mille tõlkis Will Firth. 28. juulil saadeti teade revolutsioonilistele liikumistele, ehkki saladust hoiti viimase hetkeni. Ülestõus algas 2. augusti öösel ja selles osalesid suured piirkonnad Bitolas ja selle ümbruses, praeguse Põhja-Makedoonia edelaosas ja mõnes Kreeka põhjaosas. Sel ööl ja järgmise päeva varahommikul ründasid ja mässasid Kruševo linna 800 mässulist. Samal ajal vallutasid mässulised pärast kolmepäevast võitlust ja sellele järgnenud piiramist 5. augustil Smilevo linna. Kastoria lähedal asuva Kleisoura linna vallutasid mässulised umbes 5. augustil. 14. augustil ründasid mõned Skopje lähedal asuvad ansamblid Nikola Puškarovi juhtimisel sõjaväerongi rööbastelt maha. Razlogis liitus elanikkond ülestõusuga. See asus veelgi ida pool, Pirin Makedoonias praeguses Bulgaarias.^[10]

4. augustil oli Nikola Karevi juhtimisel loodud Kruševo vabariigiks nimetatud kohalik administratsioon. Samal ja järgmisel päeval tegid Türgi väed ebaõnnestunud katseid Kruševot tagasi võtta.^[10] 12. augustil vallandas Sliva lahingu järel 3500 Ottomani sõdurit^[15] Kruševo tagasi ja põletas. Mässulised olid seda hoidnud vaid kümme päeva. Osmanid vallutasid Kleisoura lõpuks 27. augustil.^[10]

Teised kaasatud piirkonnad olid Ohrid, Florina ja Kičevo. Thessaloniki piirkonnas olid toimingud palju piiratumad ja ilma kohaliku erilise osaluseta osaliselt Makedoonia Siseriikliku Revolutsioonilise Organisatsiooni (IMRO) fraktsioonide vaheliste erimeelsuste tõttu. Samuti ei toimunud ülestõusu Prilepi piirkonnas, otse Bitolast ida pool.^[10]

Põhjus, miks ülestõus valiti strateegiliselt Bitola vilajetis ja Makedoonia laiemas edelapiirkonnas, tulenes asjaolust, et see asus Bulgaariast kõige kaugemal, püüdes suurriikidele näidata, et ülestõus oli puhtalt makedoonlane iseloom ja nähtus.^[16] IMARO asutajate - Petar Poparsovi - idee hoida Bulgaariast kaugel seisnes selles, et selle sekkumise kahtlus võib kahjustada mõlemat poolt: Bulgaariat ja organisatsiooni.^[17] Tegelikult levis ülestõus peagi kõrvalasuvatesse Kosovo, Salonika (Thessaloniki) ja Adrianoopoli vilajetidesse (Traakias).^[18]

Krastovdeni ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Serresi piirkonnas tegutsevad miilitsad, eesotsas Jane Sandanski ja Ülemkomitee mässuliste salgaga, pidasid Türgi vägesid all. Need meetmed algas päeval püha Risti (Krastovden bulgaaria, September 27) ja ei kaasata kohalik elanikkond nii palju kui teistes piirkondades, ja olid hästi ida Monastir ja Lääne-Traakia.

Piirkondades, mis hõlmasid 1903. aasta ülestõusu, olid Albaania külaelanikud olukorras, kus neid kas IMRO četas ähvardas või värvisid Osmani võimud ülestõusu lõpetamiseks.^[19]

Preobrazhenie ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Khadzievi sõnul oli Traakias toimunud ülestõusu peamine eesmärk toetada ülestõusu läänes, kaasates Türgi väed ja takistades neil Makedooniasse liikumist. Paljud operatsioonid olid diversioonilised, kuigi võeti mitu küla ja Strandzha piirkonnas hoiti umbes kakskümmend päeva. Mõnikord nimetatakse seda Strandža vabariigiks või Strandža kommuuniks, kuid Khadzjevi sõnul ei olnud Traakia piirkonnas kunagi riigivõimu küsimus.

19. augusti hommikul rünnati kogu piirkonna külasid, sealhulgas Vasiliko (praegu Tsarevo), Stoilovo (Malko Tarnovo lähedal) ja Edirne lähedal asuvaid külasid.
21. augustil õhiti Igneada sadama tuletorn.
3. septembri paiku hakkas tugev Osmanite vägi oma kontrolli uuesti kinnitama.
8. septembriks olid türklased kontrolli taastanud ja jõudsid üles.

Rhodope mägede ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Rhodope mägedes, Lääne-Traakias, väljendus ülestõus üksnes mõne cheta kõrvalepõikena Smolyani ja Dedeagachi piirkonnas.^[20]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ J. D. B. (1911). "Makedoonia (Bulgaaria ülestõus 1903)". Encyclopaedia Britannica; Kunstide, teaduste, kirjanduse ja üldteabe sõnastik. XVII (ISSANDA KAMBERLAIN MECKLENBURGI) (trükk: 11.). Cambridge, Inglismaa: University Pressis. lk 221. Vaadatud 18. juuli 2018 - Internet Archive vahendusel. Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: | accessdate = (juhend)
↑ Balkani rahvusriikide asutamine, 1804–1920, C. & B. Jelavich, 1977, lk 211–212
↑ Victor. Roudometof, Makedoonia küsimus konfliktist koostööni? aastal Constantine Panos Danopoulos, Dhirendra K. Vajpeyi, Amir Bar-Or nagu toim., Tsiviil-sõjalised suhted, rahvuse ülesehitamine ja rahvuslik identiteet: võrdlevad perspektiivid, Greenwoodi kirjastamisgrupp, 2004, < ISBN 0275979237, lk. 216.
↑ "Vastupidiselt teadlaste arvamusele, kes usuvad, et siseorganisatsioon pooldas" Makedoonia rahvusteadvust ", teatasid kohalikud revolutsionäärid veendumusest, et Makedoonia kristlaste elanikkonna" enamus "on" bulgaarlased ". Nad lükkasid võimalikud väited selgelt tagasi. mida nad nimetavad bulgaarlaste suhtes "rahvuslikuks separatismiks" ja peavad seda isegi "ebamoraalseks". Ehkki nad kuulutasid võrdset suhtumist kõigi "Makedoonia elanikkonna" suhtes. -Natsionalism (1878–1912), raamatus "Meie, inimesed: rahvusliku omapära poliitika Kagu-Euroopas" koos Mishkova Dianaga, toim., Central European University Press, 2009, ISBN 9639776289, lk 107-137.
↑ Näib, et Makedoonia slaavlaste poliitilised ja sõjaväelised juhid ei olnud sajandivahetusel kuulnud üleskutset eraldi Makedoonia rahvuslikuks identiteediks; nad identifitseerisid end rahvuslikus mõttes jätkuvalt pigem bulgaarlastena kui makedoonlastena. [...] (Nad) ei paista kunagi kahelnud "Makedoonia elanikkonna valdavalt bulgaaria iseloomus". "Makedoonia konflikt: etniline natsionalism rahvusvahelises maailmas", Princetoni Ülikooli Kirjastus, Danforth, Loring M. 1997, ISBN 0691043566, lk. 64.
↑ "Viimane ülestõusu märkimisväärsetest juhtidest - Dame Gruev, suri 23. detsembril 1906 võitluses Türgi sõduritega. Türgi ajakirjandus kirjeldas teda kui Bulgaaria Revolutsioonikomitee suurimat juhti. Prantsuse, Austria, Venemaa, Ameerika ja Suurbritannia konsulid ja suursaadikud teatasid oma valitsustele Ilindeni ülestõusu ettevalmistamisest ja purustamisest ning kirjeldasid seda kui Bulgaaria sündmust. Türklased ise kirjeldasid ülestõusu Bulgaaria vandenõuna. " Chris Kostov, Vaidlustatud etniline identiteet: Makedoonia immigrantide juhtum Torontos, 1900–1996, Rahvusluse 7. köide kogu maailmas, Peter Lang, 2010, ISBN 3034301960, lk 87–88.
↑ IMRO tänapäevane Makedoonia historiograafiline võrrand nõuab autonoomiat, millel on eraldi ja selge rahvuslik identiteet, ei pruugi tingimata kokku puutuda ajaloolise rekordiga. Üsna ilmne probleem on organisatsiooni pealkiri, kuhu lisaks Makedooniale kuulus ka Traakia. Traakia, kelle elanikkonnale tänapäevane Makedoonia natsionalism kunagi ei pretendeerinud ... Pealegi on mitte vähem keeruline küsimus, mida autonoomia tähendas inimestele, kes seda oma kirjades pooldasid. Hristo Tatarchevi sõnul ei olnud nende autonoomia nõudmine ajendatud mitte seotusest Makedoonia rahvusliku identiteediga, vaid murest, et Bulgaariaga ühinemise selgesõnaline tegevuskava kutsub teisi Balkani väikeriike ja suurriike tegutsema. Makedoonia autonoomiat, teisisõnu, võib vaadelda taktikalise kõrvalepõikena või Bulgaaria ühendamise "plaanina B". İpek Yosmaoğlu, Veresidemed: religioon, vägivald ja rahvuspoliitika Ottomani Makedoonias, 1878–1908, Cornelli ülikooli kirjastus, 2013, ISBN 0801469791, lk 15–16.
↑ Organisatsiooni nime osa "Adrianopolitan" näitab, et selle tegevuskava puudutas lisaks Makedooniale ka Traakiat - piirkonda, mille Bulgaaria elanikkonnale Makedoonia rahvuslased täna sugugi ei pretendeeri. Tegelikult, nagu organisatsiooni esialgne nimi ("Bulgaaria Makedoonia-Adrianoopoli revolutsioonikomiteed") näitab, oli sel Bulgaaria rahvuslik iseloom: revolutsioonilised juhid olid üsna sageli Makedoonia Bulgaaria koolide õpetajad. See oli organisatsiooni asutajate juhtum ... Nende organisatsiooni nähti kohalikus kontekstis rahva seas kui "Bulgaaria komiteed / komiteed". Tchavdar Marinov, Kuulus Makedoonia, Aleksandri maa: Makedoonia identiteet kreeka, bulgaaria ja teede ristteel ja Serbia rahvuslus Balkani põimunud ajaloos - esimene köide: rahvuslikud ideoloogiad ja keelepoliitika Roumen Daskalovi ja Tchavdar Marinovi kui toim., BRILL, 2013, ISBN 900425076X, lk 273-330.
↑ Makedoonia autonoomiast ja Adrianoopoli vilayetist (Traakia lõunaosa) sai slaavi aktivistide põlvkonna peamine nõudmine. 1893. aasta oktoobris asutas rühm neist Salonicas Bulgaaria Makedoonia-Adrianopolitan Revolutsioonikomitee ... See tegeles salakomiteede ja relvastatud sisside võrgustiku loomisega kahes piirkonnas ja Bulgaarias, kus pidevalt kasvav ja poliitiliselt elas mõjukas Makedoonia ja Traakia diasporaa. Varajase sotsialismi ja anarhismi ideedest tugevalt mõjutatud IMARO aktivistid nägid tulevases autonoomses Makedoonias mitmerahvuselist poliitikat ega taotlenud Makedoonia slaavlaste enesemääramist eraldi rahvusena. Seetõttu oli Makedoonia (ja ka Adrianopolitan) katusmõiste bulgaarlastele, türklastele, kreeklastele, vlahhidele (aroomlastele), albaanlastele, serblastele, juutidele jne. Kuigi selle sõnumi võtsid nii paljud vlachid kui ka mõned patriarhistlikud slaavlased, ei suutnud see muljet avaldada teistele rühmadele, kelle jaoks IMARO jäi Bulgaaria komiteeks. " Makedoonia Vabariigi ajalooline sõnaraamat, Euroopa ajaloolised sõnaraamatud, Dimitar Bechev, Scarecrow Press, 2009, ISBN 0810862956, Sissejuhatus.
↑ ^10,0 ^10,1 ^10,2 ^10,3 ^10,4 ^10,5 Katkend Will Firthi tõlgitud raamatust "Rahvuslik vabanemine ja liberaalne föderalism" (Natsionalnoto osvobozhdeniye i bezvlastniyat federalizum).
↑ Adrianoopoli piirkonnast sai bulgaarlaste üks ihaldatumaid irredentasid, kes jäi alla Makedooniale. 19. sajandi lõpuks oli Adrianoopoli piirkonna elanike koguarv peaaegu miljon inimest, kellest ligi kolmandik olid bulgaarlased ... Bulgaaria rahvuslik vabastusliikumine hakkas arenema vahetult pärast 1878. aastat tihedas koostöös riiklik vabastamisliikumine Makedoonias ja omandas organiseeritud iseloomu pärast Makedoonia-Adrianopoliitilise Sisemise Revolutsioonilise Organisatsiooni (IMARO) loomist 1893. See tugines peamiselt Bulgaarias elavatele Adrianoopoli piirkonna põgenikele, kuid seal oli ka " sisemine "organisatsioon. Selle tegevus kulmineerus Preobrazhenie (ümberkujundamise) ülestõusuga, mis puhkes kaks nädalat pärast Ilindeni ülestõusu, 6. – 19. Augustil 1903. Raymond Detrez, Bulgaaria ajalooline sõnaraamat, Euroopa ajaloolised sõnaraamatud, nr 46, Scarecrow Press, 2006, ISBN 0810849011, lk 3.
↑ Nadine Lange-Akhund, Makedoonia küsimus, 1893-1908, Lääne allikatest, Ida-Euroopa monograafiad, 1998; ISBN 0880333839, lk. 125.
↑ Bulgaaria riiklik sõjaajaloomuuseum, 260
↑ Who are the Macedonians by Hugh Poulton - p. 57. Retrieved 29 November 2014.
↑ "MIA". Originaali arhiivikoopia seisuga 2012-04-05. Vaadatud 29 November 2014.
↑ Perry, Duncan M. (1980). "Vene konsuli surm: Makedoonia 1903". Vene ajalugu 7 (1): 204. ISSN 0094-288X. doi: 10.1163 / 187633180x00139. "Kauaoodatud mäss algas pühapäeva, 2. augusti 1903. aasta Püha Eelija päeva ehk Ilindeni hämaruses. Ülestõus piirdus Bitola Vilayetiga, sest ühe allika sõnul oli see Bulgaariast kõige kaugemal, tegur, mille eesmärk oli näidata Suurt Volitused, et mäss oli puhtalt Makedoonia nähtus. "
↑ Todor Petrov, Tsocho Bilyarski, Makedoonia-Edirne sisemine revolutsiooniline organisatsioon asutajate pilgu läbi; Sõjaväe kirjastus; Sofia, 2002, lk 205.
↑ Raymond Detrez, Bulgaaria A – Z; 2. väljaanne, SCARECROW Press, 2010, ISBN 0810872021, lk. 217.
↑ Brown, Keith (2003). Küsitav minevik: kaasaegne Makedoonia ja rahvuse ebakindlus. Princetoni ülikooli kirjastus. lk. 267. ISBN 9780691099958. "1903. aasta ülestõus oli Vlah elanikkonna abiga kaasanud peamiselt slaavi keelt kõnelevaid kristlasi. Albaania külaelanikud olid suures osas sattunud kas VMRO četade ohu alla või värvatud Osmanite püüdlustesse ülestõusu purustada."
↑ Petko T. Karapetkov, Slaveyno. Plovdiv, 1948, lk 216–219.

[J.D.B.-1] J. D. B. (1911). "Makedoonia (Bulgaaria ülestõus 1903)". Encyclopaedia Britannica; Kunstide, teaduste, kirjanduse ja üldteabe sõnastik. XVII (ISSANDA KAMBERLAIN MECKLENBURGI) (trükk: 11.). Cambridge, Inglismaa: University Pressis. lk 221. Vaadatud 18. juuli 2018 - Internet Archive vahendusel. Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: | accessdate = (juhend)

[2] Balkani rahvusriikide asutamine, 1804–1920, C. & B. Jelavich, 1977, lk 211–212

[3] Victor. Roudometof, Makedoonia küsimus konfliktist koostööni? aastal Constantine Panos Danopoulos, Dhirendra K. Vajpeyi, Amir Bar-Or nagu toim., Tsiviil-sõjalised suhted, rahvuse ülesehitamine ja rahvuslik identiteet: võrdlevad perspektiivid, Greenwoodi kirjastamisgrupp, 2004, < ISBN 0275979237, lk. 216.

[4] "Vastupidiselt teadlaste arvamusele, kes usuvad, et siseorganisatsioon pooldas" Makedoonia rahvusteadvust ", teatasid kohalikud revolutsionäärid veendumusest, et Makedoonia kristlaste elanikkonna" enamus "on" bulgaarlased ". Nad lükkasid võimalikud väited selgelt tagasi. mida nad nimetavad bulgaarlaste suhtes "rahvuslikuks separatismiks" ja peavad seda isegi "ebamoraalseks". Ehkki nad kuulutasid võrdset suhtumist kõigi "Makedoonia elanikkonna" suhtes. -Natsionalism (1878–1912), raamatus "Meie, inimesed: rahvusliku omapära poliitika Kagu-Euroopas" koos Mishkova Dianaga, toim., Central European University Press, 2009, ISBN 9639776289, lk 107-137.

[5] Näib, et Makedoonia slaavlaste poliitilised ja sõjaväelised juhid ei olnud sajandivahetusel kuulnud üleskutset eraldi Makedoonia rahvuslikuks identiteediks; nad identifitseerisid end rahvuslikus mõttes jätkuvalt pigem bulgaarlastena kui makedoonlastena. [...] (Nad) ei paista kunagi kahelnud "Makedoonia elanikkonna valdavalt bulgaaria iseloomus". "Makedoonia konflikt: etniline natsionalism rahvusvahelises maailmas", Princetoni Ülikooli Kirjastus, Danforth, Loring M. 1997, ISBN 0691043566, lk. 64.

[6] "Viimane ülestõusu märkimisväärsetest juhtidest - Dame Gruev, suri 23. detsembril 1906 võitluses Türgi sõduritega. Türgi ajakirjandus kirjeldas teda kui Bulgaaria Revolutsioonikomitee suurimat juhti. Prantsuse, Austria, Venemaa, Ameerika ja Suurbritannia konsulid ja suursaadikud teatasid oma valitsustele Ilindeni ülestõusu ettevalmistamisest ja purustamisest ning kirjeldasid seda kui Bulgaaria sündmust. Türklased ise kirjeldasid ülestõusu Bulgaaria vandenõuna. " Chris Kostov, Vaidlustatud etniline identiteet: Makedoonia immigrantide juhtum Torontos, 1900–1996, Rahvusluse 7. köide kogu maailmas, Peter Lang, 2010, ISBN 3034301960, lk 87–88.

[7] IMRO tänapäevane Makedoonia historiograafiline võrrand nõuab autonoomiat, millel on eraldi ja selge rahvuslik identiteet, ei pruugi tingimata kokku puutuda ajaloolise rekordiga. Üsna ilmne probleem on organisatsiooni pealkiri, kuhu lisaks Makedooniale kuulus ka Traakia. Traakia, kelle elanikkonnale tänapäevane Makedoonia natsionalism kunagi ei pretendeerinud ... Pealegi on mitte vähem keeruline küsimus, mida autonoomia tähendas inimestele, kes seda oma kirjades pooldasid. Hristo Tatarchevi sõnul ei olnud nende autonoomia nõudmine ajendatud mitte seotusest Makedoonia rahvusliku identiteediga, vaid murest, et Bulgaariaga ühinemise selgesõnaline tegevuskava kutsub teisi Balkani väikeriike ja suurriike tegutsema. Makedoonia autonoomiat, teisisõnu, võib vaadelda taktikalise kõrvalepõikena või Bulgaaria ühendamise "plaanina B". İpek Yosmaoğlu, Veresidemed: religioon, vägivald ja rahvuspoliitika Ottomani Makedoonias, 1878–1908, Cornelli ülikooli kirjastus, 2013, ISBN 0801469791, lk 15–16.

[8] Organisatsiooni nime osa "Adrianopolitan" näitab, et selle tegevuskava puudutas lisaks Makedooniale ka Traakiat - piirkonda, mille Bulgaaria elanikkonnale Makedoonia rahvuslased täna sugugi ei pretendeeri. Tegelikult, nagu organisatsiooni esialgne nimi ("Bulgaaria Makedoonia-Adrianoopoli revolutsioonikomiteed") näitab, oli sel Bulgaaria rahvuslik iseloom: revolutsioonilised juhid olid üsna sageli Makedoonia Bulgaaria koolide õpetajad. See oli organisatsiooni asutajate juhtum ... Nende organisatsiooni nähti kohalikus kontekstis rahva seas kui "Bulgaaria komiteed / komiteed". Tchavdar Marinov, Kuulus Makedoonia, Aleksandri maa: Makedoonia identiteet kreeka, bulgaaria ja teede ristteel ja Serbia rahvuslus Balkani põimunud ajaloos - esimene köide: rahvuslikud ideoloogiad ja keelepoliitika Roumen Daskalovi ja Tchavdar Marinovi kui toim., BRILL, 2013, ISBN 900425076X, lk 273-330.

[9] Makedoonia autonoomiast ja Adrianoopoli vilayetist (Traakia lõunaosa) sai slaavi aktivistide põlvkonna peamine nõudmine. 1893. aasta oktoobris asutas rühm neist Salonicas Bulgaaria Makedoonia-Adrianopolitan Revolutsioonikomitee ... See tegeles salakomiteede ja relvastatud sisside võrgustiku loomisega kahes piirkonnas ja Bulgaarias, kus pidevalt kasvav ja poliitiliselt elas mõjukas Makedoonia ja Traakia diasporaa. Varajase sotsialismi ja anarhismi ideedest tugevalt mõjutatud IMARO aktivistid nägid tulevases autonoomses Makedoonias mitmerahvuselist poliitikat ega taotlenud Makedoonia slaavlaste enesemääramist eraldi rahvusena. Seetõttu oli Makedoonia (ja ka Adrianopolitan) katusmõiste bulgaarlastele, türklastele, kreeklastele, vlahhidele (aroomlastele), albaanlastele, serblastele, juutidele jne. Kuigi selle sõnumi võtsid nii paljud vlachid kui ka mõned patriarhistlikud slaavlased, ei suutnud see muljet avaldada teistele rühmadele, kelle jaoks IMARO jäi Bulgaaria komiteeks. " Makedoonia Vabariigi ajalooline sõnaraamat, Euroopa ajaloolised sõnaraamatud, Dimitar Bechev, Scarecrow Press, 2009, ISBN 0810862956, Sissejuhatus.

[Khadziev1992-10] 10,0 ^10,1 ^10,2 ^10,3 ^10,4 ^10,5 Katkend Will Firthi tõlgitud raamatust "Rahvuslik vabanemine ja liberaalne föderalism" (Natsionalnoto osvobozhdeniye i bezvlastniyat federalizum).

[11] Adrianoopoli piirkonnast sai bulgaarlaste üks ihaldatumaid irredentasid, kes jäi alla Makedooniale. 19. sajandi lõpuks oli Adrianoopoli piirkonna elanike koguarv peaaegu miljon inimest, kellest ligi kolmandik olid bulgaarlased ... Bulgaaria rahvuslik vabastusliikumine hakkas arenema vahetult pärast 1878. aastat tihedas koostöös riiklik vabastamisliikumine Makedoonias ja omandas organiseeritud iseloomu pärast Makedoonia-Adrianopoliitilise Sisemise Revolutsioonilise Organisatsiooni (IMARO) loomist 1893. See tugines peamiselt Bulgaarias elavatele Adrianoopoli piirkonna põgenikele, kuid seal oli ka " sisemine "organisatsioon. Selle tegevus kulmineerus Preobrazhenie (ümberkujundamise) ülestõusuga, mis puhkes kaks nädalat pärast Ilindeni ülestõusu, 6. – 19. Augustil 1903. Raymond Detrez, Bulgaaria ajalooline sõnaraamat, Euroopa ajaloolised sõnaraamatud, nr 46, Scarecrow Press, 2006, ISBN 0810849011, lk 3.

[12] Nadine Lange-Akhund, Makedoonia küsimus, 1893-1908, Lääne allikatest, Ida-Euroopa monograafiad, 1998; ISBN 0880333839, lk. 125.

[13] Bulgaaria riiklik sõjaajaloomuuseum, 260

[14] Who are the Macedonians by Hugh Poulton - p. 57. Retrieved 29 November 2014.

[15] "MIA". Originaali arhiivikoopia seisuga 2012-04-05. Vaadatud 29 November 2014.

[16] Perry, Duncan M. (1980). "Vene konsuli surm: Makedoonia 1903". Vene ajalugu 7 (1): 204. ISSN 0094-288X. doi: 10.1163 / 187633180x00139. "Kauaoodatud mäss algas pühapäeva, 2. augusti 1903. aasta Püha Eelija päeva ehk Ilindeni hämaruses. Ülestõus piirdus Bitola Vilayetiga, sest ühe allika sõnul oli see Bulgaariast kõige kaugemal, tegur, mille eesmärk oli näidata Suurt Volitused, et mäss oli puhtalt Makedoonia nähtus. "

[17] Todor Petrov, Tsocho Bilyarski, Makedoonia-Edirne sisemine revolutsiooniline organisatsioon asutajate pilgu läbi; Sõjaväe kirjastus; Sofia, 2002, lk 205.

[18] Raymond Detrez, Bulgaaria A – Z; 2. väljaanne, SCARECROW Press, 2010, ISBN 0810872021, lk. 217.

[19] Brown, Keith (2003). Küsitav minevik: kaasaegne Makedoonia ja rahvuse ebakindlus. Princetoni ülikooli kirjastus. lk. 267. ISBN 9780691099958. "1903. aasta ülestõus oli Vlah elanikkonna abiga kaasanud peamiselt slaavi keelt kõnelevaid kristlasi. Albaania külaelanikud olid suures osas sattunud kas VMRO četade ohu alla või värvatud Osmanite püüdlustesse ülestõusu purustada."

[20] Petko T. Karapetkov, Slaveyno. Plovdiv, 1948, lk 216–219.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]