Ilha de Moçambique

Ilha de Moçambique (portugali keeles Ilha de Moçambique 'Mosambiigi saar') on saar ja linn Kirde-Mosambiigis Nampula provintsis, Mosambiigi väina rannikul. Enne 1898. aastat oli see Portugali Ida-Aafrika koloniaalvalduste pealinn.^[1] 1991. aastal kanti linn hästi säilinud koloniaalarhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimistusse.^[2]

Kitsa saare pindala on 1,5 km² ja see on tekkelt korallmoodustis. Mandriosast lahutab seda mõne kilomeetri laiune merekitsus, millest Lumbo sadamas viib üle 3,8 kilomeetrit pikk kitsas sild.

Saarel elab umbes 14 000 inimest.

Ajaloost

Saar kuulus Sansibari moslemitest kaupmeeste Aasia ja Aafrika vahelisse kaubateevõrgustikku. Esimese eurooplasena jõudis saarele 1498. aastal Vasco da Gama^[1]; saare šeigi Moussa Ben Mbiki nimest on arvatavasti tuletatud saare ja hiljem kogu riigi nimi. Kohtumine kulges rahumeelselt ja 1506. aastal asutasid portugallased Tristão da Cunha ja Afonso de Albuquerque saarele linna.

Saare põhjatipus asub São Sebastião kindlus, mis ehitati 1508. aastal Afonso de Albuquerque eestvõttel; raha ehituseks ja valmis tahutud ehituskivid toodi Euroopast.

Soodsa asukoha tõttu oli linn pikka aega, eriti orjakaubanduse perioodil, maa tähtsaim sadam. Juba mõned kuud pärast asutamist sai ta Sofala linna asemel Ida-Aafrika peamiseks halduskeskuseks. 19. sajandi lõpul oli linnas kindralkuberneri, piiskopi ja Saksa konsuli ametikoht ja linnas asus kuberneri palee, katedraal, tollimaja, arsenal ja Prantsusmaa, Šveitsi ja Saksa kaubakeskuste faktooriad. Elanikeks olid 150 eurooplast, peamiselt portugallased, mõnisada Bania kasti kuulujat, kes tegelesid India-kaubandusega, mõned hiinlased ja araablased ning 4000–5000 makuat. Ilha de Moçambique oli 1898. aastani Portugali Mosambiigi pealinn, hiljem sai selleks Lourenço Marques, tänapäeval Maputo^[1].

Pärast portugallaste lahkumist sai linn kodusõjas kannatada. Alates 1991. aastast on linn UNESCO maailmapärandi nimistus.^[3]

Vaatamisväärsused

Saare eri aegadest pärit ehitistes põimuvad araabia, India ja Portugali arhitektuuri mõjud, samas valitseb kohalikus arhitektuuris harmooniline ühtsus tänu valdavalt samade materjalide kasutusele – kohalik lubjakivi, kohalik puit ja palmilehed – ning sarnasele põhiplaanile ja ehitisetüübile, milleks on sümmeetrilised nelinurksed lameda katusega ehitised. Saare vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Nossa Senhora do Baluarte kabel kindluse bastionil (1522), Halastuse Neitsi kirik (1635), klassitsistlik hospidalihoone (1877) ja linna turuhoone (1887), 19. sajandist pärit hindu tempel ja mošee, 17. sajandist pärit palee (1674), kus asus 1763–1935 kuberneri residents ja kus praegu on muuseum.^[1]