Iku-Turso (allveelaev)
|
See artikkel räägib laevast; mütoloogilise olendi kohta vaata artiklit Iku-Turso |
 | |
| Teenistuskäik | |
|---|---|
 Soome | |
| Nimi | Iku-Turso (allveelaev, 1927) |
| Ehitaja | Ab Crichton-Vulcan Oy |
| Kiil pandud | 1927 |
| Vette lastud | 5. mai 1931 |
| Teenistuses alates | 13. oktoober 1931 |
| Teenistuse lõpp | kõrvaldatud 1946. a. |
| Saatus | müüdi vanametalliks Belgiasse 1952. a. |
| Laeva üldandmed | |
| Klass ja tüüp | Vetehis-klassi diisel- ja elektrimootoriga allveelaev |
| Veeväljasurve | pinnal 493 t; sukeldunult 716 t |
| Pikkus | 63,5 m |
| Laius | 6,2 m |
| Süvis | 3,6 m |
| Peamasinad |
2 × 580 hj Atlas Diesel 2 × 300 hj Brown Boveri elektrimootorid |
| Kiirus |
pinnal 12,6 sõlme (23,2 km/h) sukeldunult 8 (või 8,5) sõlme (14,7 või 15,6 km/h) |
| Sõidukaugus |
pinnal 1 575 meremiili sukeldunult ilma akulaadimist 80 meremiili |
| Meeskond | 30 meest |
| Relvastus |
Torpeedod: 530 mm Torpeedotorud: 2 vööris ja 2 ahtris Pardakahurid: 1x76 mm Madsen 1x20 mm Bofors Kuulipildujad: IT- 1x7,62 mm Miinid: 20 tk Muu relvastus: 5 tk Mauser-vintpüsse + 500 padrunit 12 tk Parabellum–püstolit + 1000 padrunit |
Iku-Turso oli Teise maailmasõja aegne Soome mereväe diisel- ja elektrimootoriga varustatud Vetehis-klassi allveelaev.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Laev telliti 4. aprillil 1927 ja nimeks pandi mütoloogilise merekoletise Iku-Turso nimi. Laev ehitati firma Crichton-Vulcani laevatehases Turus inseneribüroo NV Ingenieurskantoor voor Scheepsbouw projekti järgi. Veel samal aastal pandi maha kiil laevaehitusnumbriga 704. Laev lasti vette 5. mail 1931. Lõplikult valmis laev sama aasta 10. oktoobril[1], võeti kasutusele 13. oktoobril ja müüdi vanarauaks 1952. aastal.
Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Iku-Turso alustas oma teenistust Porkkala väinas, kust hiljem koos allveelaevadega Vetehinen ja Vesihiisi jätkas Ahvenamaa rannikuvetes kaubalaevaliikluse julgeoleku tagamise ja kaitse ülesannetes.[2]
Talvesõja periood[muuda | muuda lähteteksti]
Talvesõja alguses sai Iku-Turso ülesandeks varitseda Nõukogude transpordilaeva Ivan Papanini väljasõitu Stockholmist ning allveelaeva informeeriti väljumisajast, sõidu sihtkohast ja tõenäolisest marsruudist. Iku-Turso patrullis kogu öö Sandhamni ja Svenska Höranga rahvusvahelistes vetes, kui tundmatud patrull-laevad hakkasid seda jälitama ja sundisid lõpuks sukelduma periskoobisügavusse, kust oli võimatu piiratud vaatevälja tõttu vastase laeva sihtida. Operatsioon kestis 10. detsembrini ning Ivan Papanin sõitis tõenäoliselt kurssi muutes mingil ajavahemikul läbi territoriaalvete, kui oli teada saanud Soome allveelaeva juuresolekust, vältides sel viisil sõjalist kokkupõrget. Operatsiooni ebaõnnestumise teise põhjuse kohta on märge, et Iku-Turso luure eksiteele viimiseks oli Ivan Papanin sõitnud neutraalse lipu all.[3]
Seejärel oli Iku-Turso 25.–30. detsembrini 1939 patrullis Liepāja (saksa keeles Libau) territoriaalvetes, mille käigus ei tehtud avastusi, mis allveelaevade tegevuseeskirjade kohaselt oleks eeldanud rünnakut. Järgmise aasta jaanuaris oli Iku-Turso 4 päeva patrullis Saaremaa ja Hiiumaa territoriaalvetes, mil rünnakusihtmärke ei leidunud ja sidurivea tõttu saabus allveelaev tagasi kodusamasse.[3]
Jätkusõja periood[muuda | muuda lähteteksti]
Suvel 1941 rajas Iku-Turso koos allveelaevaga Vetehinen tõkkemiinivälja Mohni (rootsi keeles Ekholm) saare ümber, lastes vette 20 S/36-meremiini 2,5 meremiili pikkusele liinile.[4] 20 meremiini transporditi Ruuskari saare kirdeossa ja veel 18 miini Vaindloo saarest lõunasse, mille järel ülejäänud miinide transportimise plaanidest loobuti. Vaid juulis laskis Iku-Turso vette 18 miini Lobi neemest põhja poole.[2]
31. juulil määrati Iku-Turso patrulli Hanko ja Tallinna ning Eesti loodeosas asuvate Pakri saarte ümbrusse. 30. novembril 1941 saatis Hanko valvekeskus allveelaevad Iku-Turso ja Vetehinen järelevalvet sooritama, kuna merel oli nähtud konvoid. Vaenlase konvoi avastati 5000 meetri kaugusel, aga laevad ei suutnud seda blokeerida, mille põhjusteks olid kiirest sukeldumisest ootamatult ühenduse kadumine ja ebaselge nähtavus, kuigi oli täiskuu.[2]
Iku-Turso poolt uputatud vastase laevast on erinevaid teooriaid. Soomlaste oma teatise kohaselt laskis Iku-Turso kaptenleitnant Eero Pakkala juhtimisel 27. oktoobril 1942 NSV Liidu mereväe Štšuka-klassi allveelaeva Štš-320 torpeedoga põhja, mille tagajärjel kogu meeskond hukkus. Teiste andmete kohaselt on Iku-Turso sel päeval Ahvenamerel jälitanud Štšuka-klassi Nõukogude allveelaeva, mis oli torpeedorünnaku järel silmist kadunud. M. E. Morozovi ja K. L. Kulagini avaldatud teos "Haugid. Legende Nõukogude allveelaevastikust" lükkab uputamisteooria koguni ümber väites, et Štš-320 oli sõitnud miinile juba varem ja et Iku-Turso oli rünnanud allveelaeva Štš-307, ent ebaõnnestunult. Sooritades 30. juulil 1944 oma viimast sõjalist operatsiooni, üritas Iku-Turso rünnata üht konvoid, aga jäi tule avamiseks õige positsiooni leidmise ebaõnnestumise tagajärjel kinni Lavassaare sadama kaitseks mineeritud indikaatorvõrku ja sai raskelt vigastada. Laeva juht oli kaptenleitnant Pentti Airaksinen.
Seoses Pariisi rahulepingu sõlmimisega 1947. aastal loobus Soome oma allveelaevadest ja lahingulaevast Väinämöinen. Iku-Turso koos teiste Vetehis-klassi laevade (v.a Vesikko) ja allveelaevaga Saukko müüdi vanarauaks Belgiasse 1952. aastal.[5]
Laevakaptenid[muuda | muuda lähteteksti]
- kaptenleitnant K. Pekkanen
- kaptenleitnant E. Pakkala
- kaptenleitnant P. Airaksinen
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Stevenson, Gene C. lk 43
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Soome allveelaevade lahingud Soome lahel. Soome keeles: Suomalaisten sukellusveneiden taistelut Suomenlahdella, Kokko, Karri, 3.7.2008 (vaadatud 29.11.2013)
- ↑ 3,0 3,1 "Submarine Patrols". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 20. aprillil 2015.
- ↑ Miinasotaa Suomenlahdella 1941
- ↑ Võtmesõna: allveelaev. Sukeldumise ajalugu. (soome keeles: Avainsanat: sukellusvene. Sukellus historiaan) 23.10.2014
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Kijanen, Kalervo, Soome laevastik 1918-1968 (fi: Suomen Laivasto 1918-1968). Osa 1, Mereväeohvitseride ühing (fi: Meriupseeriyhdistys), Helsinki, 1968
- Kijanen, Kalervo, Soome laevastik 1918-1968 (fi: Suomen Laivasto 1918-1968). Osa 2, Mereväeohvitseride ühing (fi: Meriupseeriyhdistys), Helsinki, 1968
- Stevenson, Gene C., Submarines of the Finnish Navy, Warship International nr 1, lk. 31-46. International Naval Research Organization, INRO Toledo, Ohio, USA, 1986, IBN = ISSN 0043-0374 (inglise keeles)
- Finnish Navy in WW II - Submarine construction details
- Morozov, M.E., Kulagin K.L. "Haugid". Legende Nõukogude allveelaevastikust (ru: Морозов М. Э., Кулагин К. Л. «Щуки». Легенды Советского подводного флота) Lk. 176. Kirjastused Jauza (vene keeles:Яуза) ja Eksmo (vene keeles:Эксмо), 2008. ISBN 978-5-699-25285-5.
Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]
- Markku Melkko, Soome allveelaevad (soome keeles:Suomen sukellusveneet), Minerva, 2008 ISBN 978-952-492-208-1
- Eesti Vabariik enne Teist maailmasõda II osa Eesti riigikaitse Kallas, Vaino. Kultuur ja Elu