Himu

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Iha)

Himu on inimese isu, soov või igatsus isiku või asja järgi. Sama mõtet väljendab ka selline emotsioon nagu "iha". Kui inimene soovib midagi või kedagi, siis ta igatseb seda positiivset tunnet, mida ta saaks konkreetse objekti läbi ja ta on valmis midagi tegema, et oma eesmärki saavutada. Himu motiveeriv aspekt on huvitanud mitmeid filosoofe: Thomas Hobbes (1588-1679) kinnitas, et iha on põhiline motivatsioon inimese tegutsemisele.

Kuigi himu tavaliselt peetakse emotsiooniks, siis psühholoogid peavad himu emotsioonist erinevaks tundeks. Psühholoogid väidavad, et soovid ehk vajadused millegi järgi tekivad erinevates organismi osades, näiteks mao vajadus toidu järele, kuid emotsioonid tekivad seoses inimese vaimse seisundiga. Turundus- ja reklaamifirmad kasutavad psühholoogilisi uuringuid kuidas himusid stimuleeritakse, et leida tõhusamaid viise, kuidas mõjutada tarbijaid ostma konkreetseid tooteid või teenuseid. Mõned reklaamid püüavad anda ostjatele tunnet, et neil on mingit toode või teenus puudu ja nad vajavad seda ja teised reklaamid tekitavad himu toote järgi ihaldatavate lisandustega nagu tuntud inimesed või ilusad modellid, kes toodet kasutavad.

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Saudade (1899), José de Ferraz Almeida Júnior

Filosoofias on himudest räägitud juba alates antiikajast. Vabariigis väidab Platon, et üksikisiku soove tuleb edasi lükata kõrgemate ideaalide nimel. De Animas väidab Aristoteles, et himud on seotud loomadevahelise suhtlemisega ja panevad loomi tegutsema; samal ajal kui ta tunnistab, et ratsionaalne mõtlemine on samuti seotud himudega.

Thomas Hobbes (1588-1679) esitles mõistet psühholoogiline hedonism, mis väidab, et "kõikide inimeste tegevuse põhiline motivatsioon on soov saada naudinguid." Baruch Spinoza (1632-1677) nägi vastandina Hobbes'le, et "loomulikud himud on orjuse üks vorme", mida isik ei vali omast vabast tahtest. David Hume (1711-1776) väitis, et soovid ja kired on mitte-kognitiivsed, automaatsed kehalised reaktsioonid ja ta väitis, et ratsionaalne mõtlemine on "võimalik üksnes siis, kui lõpuni välja mõelda see, mida [keha] ihaldab".[1]

Immanuel Kant (1724-1804) nimetatas kõiki tegevusi, mis baseeruvad himudel hüpoteetilisteks imperatiivideks, mis tähendab, et see on põhjendatud käsk vaid juhul, kui keegi himustab seda eesmärki, millest on jutt.[2] Kant näitas ka kauni ja naudingu omavahelist seost oma töös Otsustusvõime kriitika. Georg Wilhelm Friedrich Hegel väitis, et "eneseteadvus on himu".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ethics Chapter.
  2. "desire - behaviour". Encyclopædia Britannica.