Idagootide kuningriik

Idagootide kuningriik 493–553
Idagootide kuningriik oma võimsuse tipul
Valitsusvorm	Monarhia
Osa	Ida-Rooma keisririigi vasallriik
Kuningas	Theoderich Suur (esimene, 493–526) Teia (viimane, 552–553)
Pealinn	Ravenna (kuni 540)
Religioon	Arianism (gootidel) Kristlus (roomlastel)
Pindala	525 000 km² (493)
Riigikeeled	Ladina Gooti
Eelnev Järgnev Lääne-Rooma keisririik Ida-Rooma keisririik

Idagootide kuningriik Itaalias ja naaberaladel kestis aastastatel 493–553. Itaalias asendasid idagoodid Odoakeri, de facto Itaalia valitseja, kes oli aastal 476 kukutanud Lääne-Rooma keisririigi viimase keisri. Gootide kuningriik jõudis oma haripunkti oma esimese kuninga Theoderich Suure valitsemise ajal. Enamus Lääne-Rooma keisririigi lõpuaastate ühiskondlikke institutsioone säilis tema valitsemise ajal. Alates aastast 535 tungis Itaaliasse Bütsants. Idagootide valitseja sel ajal, Vitiges, ei suutnud edukalt kaitsta ja püüti lõpuks kinni, kui pealinn Ravenna langes. Idagoodid koondusid uue juhi Totila ümber ja vallutasid peaaegu kõik tagasi, kuid lõpuks siiski kaotasid. Idagootide kuningriigi viimane kuningas oli Teias. Oma suurima ulatuse ajal ulatus kuningriik tänapäeva Prantsusmaast läänes kuni tänapäeva Serbiani idas.

Ajalugu

Taust

Idagoodid

Idagoodid olid gootide idapoolne haru. Nad asutasid võimsa riigi Daakias, kuid sattusid 4. sajandi lõpus hunnide mõju alla. Pärast Hunnide riigi kokkukukkumist aastal 454 asustati suur hulk idagoote Ida-Rooma keisri Marcianuse poolt föderaatidena Rooma provintsi Pannooniasse. Kuid Leo I valitsemise ajal aastal 460 laastasid nad aastamaksu tasumata jätmise pärast Illüüriat. Rahu sõlmiti aastal 461, mille kohaselt saadeti Thiudimiri poeg Theoderich Amali pantvangina Konstantinoopolisse, kus ta sai rooma hariduse. Varasematel aastatel asus suur hulk goote, algul Aspari ja siis Theoderich Strabo juhtimisel, Rooma armee teenistusse ja oli märkimisväärne poliitiline ja sõjaline võim Konstantinoopoli õukonnas. Ajavahemik 477–483 nägi keerukat kolmepoolset võitlust Theoderich Amali, kes oli oma isa järglane aastast 474, Theoderich Strabo ja uue idakeisri Zeno vahel. Selles konfliktis vahetusid liidud regulaarselt ja suured Balkani osad laastati seetõttu. Lõpuks, pärast Strabo surma aastal 481, sai Zeno Theoderichiga kokkuleppele. Möösia ja Dacia Ripensise osi loovutati gootidele ning aastal 484 nimetati Theoderich magister militum praesentaliseks ja konsuliks. Siiski läksid Theoderich ja Zeno vaevalt aasta hiljem tülli ning taas laastasid Theoderichi goodid Traakiat. Siis tekkis Zenol ja tema nõuandjatel mõte tappa kaks kärbest ühe hoobiga ning suunata Theoderich keisririigi teise tülika naabri – Odoakeri Itaalia kuningriigi vastu.

Odoakeri kuningriik

Aastal 476 kukutas germaanlasest magister militum Odoaker läänekeiser Romulus Augustuluse ja kuulutas ennast rex Italiae ("Itaalia kuningas"), samas jäi ta nimeliselt keisri alluvaks. Seda fakti tunnistas Zeno aastal 477, kui ta nimetas Odoakeri patriitsiks. Odoaker jättis alles Rooma administratiivsüsteemi, tegi aktiivselt koostööd senatiga ning tema valitsemine oli tõhus ja edukas. Aastal 477 tõrjus ta vandaalid Sitsiiliast välja ja aastal 480 vallutas ta pärast Julius Nepose mõrva Dalmaatsia.

Itaalia vallutamine gootide poolt

Zeno ja Theoderich jõudsid kokkuleppele, mille järgi võis Theoderich võidu korral valitseda Itaalias kui keisri asetäitja. Theoderich koos oma rahvaga asus Möösiast teele 488. aasta sügisel, läbis Dalmaatsia ja ületas Alpid ning jõudis Itaaliasse 489. aasta augusti lõpul. Esimene vastasseis Odoakeri armeega toimus Isonzo jõel (Isonzo lahing) 28. augustil. Odoaker kaotas ja taandus Verona suunas, kus kuu hiljem toimus järgmine lahing, mis lõppes hävitava gootide võiduga. Odoaker põgenes oma pealinna Ravennasse, samas kui suurem osa tema armeest Tufa juhtimisel alistus gootidele. Theoderich saatis siis Tufa ja tema mehed Odoakeri vastu, kuid Tufa vahetas jälle poolt ja liitus Odoakeriga. Aastal 490 oli Odoaker võimeline võitlema Theoderichi vastu, võtma Milano ja Cremona ning piirama sisse peamise gootide baasi Ticinumis (Pavia). Siis sekkusid läänegoodid, Ticinumi piiramine jäi ära ja Odoaker sai 11. augustil 490 Adda jõel otsustavalt lüüa. Odoaker põgenes jälle Ravennasse, samas senat ja paljud Itaalia linnad kuulutasid end Theoderichi pooldajaiks.

Goodid asusid nüüd Ravennat piirama, kuid kuna neil puudus laevastik ja linna sai varustada mere poolt, võis piiramine kesta peaaegu lõputult. Alles aastal 492 oli Theoderich võimeline looma laevastiku ja vallutama Ravenna sadamad, lõigates seega läbi ühendusteed välismaailmaga. Selle mõju ilmnes kuus kuud hiljem, kui linna piiskopi vahendusel algasid läbirääkimised kahe poole vahel. Kokkuleppele jõuti 25. veebruaril 493, mille järgi tuli Itaalia nende vahel jaotada. Selle lepingu tähistamiseks korraldati pidusöök. Selle pidusöögi ajal 15. märtsil tappis Theoderich pärast toosti ütlemist Odoakeri oma kätega. Järgnes üldine veresaun Odoakeri sõdurite ja toetajate suhtes. Theoderich ja tema goodid olid nüüd Itaalia isandad.

Theoderich Suure valitsemine

Idagootide kuningriik 525. aastal

Euroopa kaart aastatel 526–600

Theoderichi valitsemise olemus

Nagu Odoakergi, oli Theoderich näiliselt patricius ja Bütsantsi keisri alam, toimides tema asekuningana Itaalias, mida aastal 497 tunnistas ka uus keiser Anastasius. Samal ajal oli ta kuningaks oma rahvale, kes ei olnud Rooma kodanikud. Tegelikult toimis ta kui sõltumatu valitseja, kuigi erinevalt Odoakerist, säilitas ta hoolikalt oma allutatud seisundi väliseid vorme. Odoakeri kuningriigi administratiivne masinavärk, sisuliselt endise keisririigi oma, jäi alles ja koosnes ainult roomlastest, nagu Cassiodorus. Senat jätkas tavapärast tegutsemist ja vastutas tsiviilametite täitmise eest ning keisririigi seadusi tunnistati ikka veel nii, nagu valitseksid roomlased, kuigi goodid valitsesid nende üle nende endi seaduste järgi. Tõepoolest, nagu alluvale valitsejale kohane, ei omanud Theoderich rooma õigussüsteemis õigust anda välja omi seadusi (leges), vaid ainult edikte (edicta) või mõne detaili selgitusi. Administratsiooni järjepidevust illustreerib asjaolu, et mitmed vanemad Odoakeri ministrid, nagu Liberius ja Cassiodorus Vanem, jäeti uues kuningriigis kõrgele positsioonile. Tihe koostöö Theoderichi ja Rooma eliidi vahel hakkas murenema hilisematel aastatel, eriti pärast kirikulõhe paranemist Rooma ja Konstantinoopoli vahel (vaata allpool), kui juhtivad senaatorid korraldasid koos keisriga vandenõu. See viis magister officiorum Boëthiuse ja tema kasuisa Symmachuse vangistamise ja hukkamiseni aastal 524.

Teisest küljest jäid armee ja kõik sõjaväelised ametid ainult gootidele. Goodid asustasid peamiselt Põhja-Itaaliat ja hoidsid end suuresti roomlastest lahus, seda tendentsi tugevdasid nende erinevad usud: goodid olid enamasti ariaanid, samas rahvas, keda nad valitsesid, järgisid Chalkedoni kristlust. Sellest hoolimata, ja erinevalt läänegootidest või vandaalidest, oli siin märkimisväärne usuline sallivus, mida laiendati ka juutidele.

Suhted germaanlaste riikidega läänes

See oli välispoliitika, mitte siseasjad, mis tegid Theoderichist sõltumatu valitseja. Abieluliitude abil püüdis ta luua keskset positsiooni barbaririikide seas läänes. See oli osaliselt mõeldud kaitsemeetmena ja osaliselt mõeldud vastukaaluks keisririigi mõjule. Tema tütred abiellusid läänegootide kuninga Alarich II ja Burgundia vürsti Sigismundiga, tema õde Amalfrida abiellus vandaalide kuninga Thrasamundiga, samas ta ise abiellus Frankide kuninga Chlodowech I õe Audofledaga.

Selline poliitika ei olnud alati edukas rahu säilitamisel: Theoderich sattus sõtta Chlodowechiga, kui see ründas aastal 506 läänegootide valdusi Gallias. Frangid olid kiirelt edukad, tappes Vouillé lahingus Alarichi ja alistades aastal 507 Akvitaania. Siiski tegutsesid Theoderichi väejuhid alates aastast 508 Gallias ja olid edukad Septimania läänegootidele säilitamisel, samuti laiendasid nad idagootide võimu burgundide arvelt Lõuna-Galliasse (Provence). Aastal 510 taastas Theoderich siin varem olnud Gallia pretoriaanide prefektuuri. Nüüd oli Theoderichil ühispiir läänegootide kuningriigiga, kus ta pärast Alarichi surma valitses oma tütrepoja Amalarici regendina.

Perega oli väheke seotud ka Sigismund, kes kui ustav Chalkedoni katoliiklane arendas tihedaid sidemeid Konstantinoopoliga. Theoderich tajus selles ohtu ja kavatses tema vastu astuda, kuid frangid tegutsesid esimestena ja tungisid Burgundiasse aastal 523, alistades selle kiiresti. Theoderich sai vaid hõivata valdusi Provence'is Durance jõest põhjas kuni Isère jõeni.

Rahu vandaalidega, mida kindlustati aastal 500 abielusidemetega Thrasamundiga, ja nende ühise huviga kui ariaanide võimuga Konstantinoopoli vastu, lõppes pärast Thrasamundi surma aastal 523. Tema järeltulija Hilderich soosis Nikaia katoliiklasi, ja kui Amalfrida protesteeris, mõrvast ta tema ja tema saatjaskonna. Theoderich valmistas ette retke tema vastu, kuid suri enne.

Suhted keisririigiga

Bütsants aastal 500

Theoderichi suhted oma nimelise isanda Ida-Rooma keisriga olid alati pingelised poliitilistel, aga ka usulistel põhjustel. Eriti Anastasiuse valitsemise ajal viisid need mitmete kokkupõrgeteni, kuid ükski neist ei kasvanud siiski üle üldiseks sõjapidamiseks. Aastatel 504–505 käivitasid Theoderichi väed kampaania Pannonia ja strateegiliselt tähtsa linna Sirmiumi tagasisaamiseks, mis ametlikult olid Itaalia pretoriaanide prefektuuri osad ja mida siis okupeerisid gepiidid. Kampaania oli edukas, kuid see viis ka lühikese konfliktini keiserlike vägedega, kus goodid ja nende liitlased olid võidukad. Riigisiseselt, Akakiose skisma Rooma ja Konstantinoopoli patriarhaatide vahel, mille põhjustas keiserlik toetus Henotikonile, aga ka Anastasiuse monofüsiitide tõekspidamised, olid Theoderichile kasuks, kuna Itaalia vaimulikkond ja Rooma aristokraatia, keda juhtis paavst Symmachus, oli sellele jõuliselt vastu. Seega sel ajal võis Theoderich loota nende toetusele. Sõda frankide ja läänegootide vahel viis uuele hõõrdumisele Theoderichi ja keisri vahel, kuna Chlodowech I kujutas ennast edukalt katoliku kiriku eest võitlejana "ketserlike" ariaanidest gootide vastu, saavutades keisri toetuse. See viis aastal 508 isegi Anastasiuse poolt laevastiku saatmiseni, mis laastas Apuulia rannikut.

Justinus I keisrikstõusuga aastal 518 taastati näiliselt rohkem harmoonilised suhted. Eutharich, Theoderichi väimees ja eeldatud järglane, nimetati aastal 519 konsuliks, samas aastal 522 lubas Justinus Theoderichil Akakiose skisma paranemise tähistamiseks mõlemad konsulid nimetada. Varsti tekitasid taastekkinud pinged Justinuse ariaanidevastased õigusaktid ning pinged kasvasid gootide ja senati vahel, kelle liikmed, kui Chalkedoni kristlased, toetasid nüüd keisrit. Theoderichi kahtlusi kinnitasid kompromiteerivate kirjade kinnipidamised juhtivate senaatorite ja Konstantinoopoli vahel, mis viis aastal 524 Boëthiuse vangistamise ja hukkamiseni. Paavst Johannes I saadeti Konstantinoopolisse ariaanide nimel vahendama ja kuigi ta saavutas eesmärgi, tagasitulekul ta vangistati ja suri varsti pärast seda. Need sündmused suurendasid veelgi gootidevastaseid tundeid.

Theoderichi surm ja dünastilised vaidlused

Pärast Theoderichi surma 30. augustil 526 hakkasid tema saavutused kokku kukkuma. Kuna Eutharich oli surnud aastal 523, sai Theoderichi järglaseks tema alaealine tütrepoeg Athalarich, keda regendina asendas tema ema Amalasuntha. Tugeva pärija puudumine põhjustas idagootide riiki ümbritseva liiduvõrgustiku lagunemise: läänegootide kuningriik taastas oma iseseisvuse Amalarichi juhtimisel, suhted vandaalidega muutusid aina vaenulikemaks ja frangid alustasid jälle laienemist, alistades tüüringid ja burgundid ning ajasid läänegoodid nende viimastest valdustest Lõuna-Gallias peaaegu välja. Ülimuslik domineerimine, mida idagootide kuningriik oli Theoderichi ajal läänes nautinud, läks nüüd pöördumatult frankidele.

Seda ohtlikku väliskliimat halvendas regentluse nõrk riigisisene seisund. Amalasuntha oli rooma haridusega ja kavatses jätkata oma isa lepituspoliitikat gootide ja roomlaste vahel. Selleks taotles ta aktiivselt senati ja äsja keisriks saanud Justinianus I toetust, pakkudes Vandaali sõja ajal neile isegi baase Sitsiilias. Siiski ei leidnud need ideed palju poolehoidu gooti aadli hulgas, kes lisaks välistasid valitsemist naise poolt. Nad protesteerisid, kui Amalasuntha otsustas anda oma pojale rooma hariduse, eelistades, et Athalarich peab suureks sirguma kui sõdur. Ema sundis teda õppima, kuid selle asemel valis Athalarich pillava ja ohjeldamatu elu, mis saatis ta enneaegselt surma.

Lõpuks tekkis gootide seas vandenõu tema kukutamiseks. Amalasuntha otsustas neile vastu hakata, kuid ettevaatusest tegi ta ka ettevalmistusi põgenemiseks Konstantinoopolisse ja isegi kirjutas Justinianusele, paludes varjupaika. Kui ta otsustas hukata kolm juhtivat vandenõulast, jäi tema seisund suhteliselt turvaliseks kuni aastal 533 hakkas Athalarichi tervis tõsiselt halvenema. Amalasuntha pöördus siis abi saamiseks oma ainsa sugulase nõbu Theodahadi poole, kuid samal ajal saatis saadikud Justinianuse juurde ettepanekuga loovutada Itaalia talle. Justinianus tõepoolest saatis oma võimeka agendi Petros Patrikiose läbirääkimisi pidama, kuid enne tema Itaaliasse jõudmist Athalarich suri (2. oktoobril 534), Amalasuntha kroonis Theodahadi kuningaks lootuses saada tema toetus, kuid kukutati ja vangistati tema poolt. Theodahad, kes oli rahumeelne, saatis kohe saadikud Justinianusele teatama oma trooniletõusust ja kinnitama, et Amalasunthaga on kõik korras.

Justinianus reageeris kohe, pakkudes oma toetust kukutatud kuningannale, kuid mai alguses 535 viimane hukati. See kuritegu andis Justinianusele ideaalse vabanduse, tema vägede võidu valguses vandaalide üle, tungida vastulöögina gootide valdustesse. Theodahad püüdis sõda ära hoida, saates saadikuid Konstantinoopolisse, kuid Justinianus oli juba otsustanud Itaalia tagasi vallutada. Ainult troonist loobumisega keisri kasuks võis Theodahad loota sõda ära hoida.

Gooti sõda ja idagootide kuningriigi lõpp

 Pikemalt artiklis Gooti sõda

Idagootide kuningriigi valitsejad

• Theoderich Suur 489–526
• Athalarich 526–534
• Theodahad 534–536
• Vitiges 536–540
• Hildebad 540–541
• Erarich 541
• Totila 541–552
• Teias 552–553

Kultuur

Arhitektuur

Theoderichi palee, nagu on kujutatud St'Apollinare Nuovo basiilika seintel. Kujud sammaste vahel, mis kujutasid Theoderichi ja tema õukonda, eemaldati pärast Ida-Rooma vallutusi

Kuningriigi lühikese ajaloo tõttu ei saavutatud kahe rahva ja nende kunsti ühtesulamist. Siiski võeti Theoderichi ja Amalasuntha eestkostel ette suuremahulisi antiik-Rooma ehitiste taastamisi, ja Rooma arhitektuuri traditsioon jätkus. Ravennas kerkisid uued kirikud ja monumentaalehitised, millest mitmed on säilinud. Sant'Apollinare Nuovo basiilika, selle ristimiskabel ja Peapiiskopi kabel esindavad tüüpilisi hilisrooma arhitektuurilisi ja dekoratiivseid motiive, kuid Theoderichi mausoleumil on puhtgootilikke jooni, nagu selle näpitsdekoor, mitte tellistest, vaid massiivsetest Istria lubjakivi plokkidest mördita ehituskonstruktsioon ja 300-tonnine monoliitkatus.

Kirjandus

Kogu säilinud idagootide kuningriigis kirjutatud kirjandus on ladina keeles, kuigi mõned vanemad tööd on tõlgitud kreeka ja gooti keelde (näiteks Codex Argenteus), ja kirjandus on kindlalt kreeka-rooma traditsiooniga. Cassiodorus, olles väljapaistva taustaga ja võttes endale kõrgeid ametikohti (konsul ja magister officiorum), kujutab Rooma valitsevat klassi. Nagu paljud teised sama taustaga, teenis ta Theoderichit ja tema pärijaid ustavalt ja hästi, väljendades mõndagi selle aja kirjutistes. Tema teoses "Chronica", mida hiljem kasutas Jordanes oma töös "Getica", samuti mitmetes tema ja teiste selle aja tähtsate roomlaste kirjutatud panegüürikates gooti kuningatele pannakse rooma kirjanduslik ja ajalooline traditsioon gooti isandate teenistusse. Tema eelisseisund võimaldas tal koostada "Variae Epistolae", riigi kirjavahetuse kogu, mis annab hea ülevaate gooti riigi tööst. Boëthius on teine tähtis tegelane sellest ajast. Haritud ja ka tähtsast perekonnast, kirjutas ta töid matemaatikast, muusikast ja filosoofiast. Tema kõige kuulsam töö, "De consolatione philosophiae", kirjutati vangistuses olles süüdistatuna petmises.