Mine sisu juurde

Ida-toonekurg

Allikas: Vikipeedia
Ida-toonekurg

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Toonekurelised Ciconiiformes
Sugukond Toonekurglased Ciconiidae
Perekond Toonekurg Ciconia
Liik Ida-toonekurg
Binaarne nimetus
Ciconia boyciana
Swinhoe, 1873
Ida-toonekure levilakollane – pesitsusalasinine – talvitusala
Ida-toonekure levila
kollane – pesitsusala
sinine – talvitusala

Ida-toonekurg (Ciconia boyciana) on toonekurglaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Ida-toonekurg on 110–115 cm pikk.[2] Tiiva pikkus on 620–670 mm.[3] Isaslind on veidi suurem kui emaslind.[2]

Sulestik on peamiselt valge, tiivad on mustad. Nokk on must, jalad on oranžid.[4] Silma ümbrus on punane, silmad on valged. Noorlinnud on tuhmimat värvi.[2] Sarnaneb välimuselt valge-toonekurega, kuid valge-toonekure nokk on punane.[4]

Ida-toonekured pesitsevad Kagu-Siberis ja Kirde-Hiinas. Talvitavad Lõuna- ja Kagu-Hiinas, Koreas ja Jaapanis.[2]

Elavad padurates, märgadel rohumaadel, jõgede kallastel ja riisipõldudel.[2]

Ida-toonekured toituvad peamiselt kaladest, eriti harilikest vingerjatest, kaugida unimudilatest ja kuldkaladest. Söövad ka putukaid, kahepaikseid, tigusid, vihmausse ja väikseid linde.[2]

Toituvad üksi või kuni 16-linnulistes parvedes.[2]

Pesitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-toonekured pesitsevad üksikult või hajusates kolooniates.[2] Pesa läbimõõt on umbes 2 m. Pesa asub puu otsas 10–15 m kõrgusel.[5] Inimasustusele lähemal pesitsevad kõrgemal.[6] Võivad kasutada sama pesa mitu aastat järjest.[2]

Kurnas on 2–6 muna[2] mõõtmetega 75,2 × 58,1 mm.[3] Mune hauvad mõlemad vanemad[5] 32–35 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 55 päeva vanuselt.[2]

Ida-toonekurg võib elada 48-aastaseks.[2]

  1. ↑ BirdLife International (2018). Ciconia boyciana. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 461. ISBN 978-84-87334-10-8.
  3. 1 2 Baker, E. C. Stuart (1929). The Fauna of British India including Ceylon and Burma. Birds (inglise). Kd 6. London: Taylor and Francis. Lk 323.
  4. 1 2 Meyer de Schauensee, Rodolphe (1984). The Birds of China (inglise). Washington: Smithsonian Institution Press. Lk 138. ISBN 0-87474-362-1.
  5. 1 2 Yoon, Jongmin; Ha, Hae-Sook; Jung, Jung-Shim; Park, Shi-Ryong (2015). "Post-Mating Sexual Behaviors of Oriental Storks (Ciconia boyciana) in Captivity" (PDF). Zoological Science. 32 (4): 331–335. DOI:10.2108/zs140178.
  6. ↑ Cheng, Lei; Zhou, Lizhi; Yu, Chao; Wei, Zhenhua; Li, Chunhua (2023). "Flexible nest site selection of the endangered Oriental Storks (Ciconia boyciana): Trade-off from adaptive strategies". Avian Research. 14. DOI:10.1016/j.avrs.2023.100088.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]