Huntingtoni tõbi

Allikas: Vikipeedia

Huntingtoni tõbi (lad morbus Huntington, lühend HT) on harilikult täiskasvanud inimestel esineda võiv terve eluea kestev pärilik geneetiline häire. Huntingtoni tõbi avaldub progresseeruva kesknärvisüsteemi taandarengu haigusena, millele on iseloomulikud progresseeruv korea (koreaatilised sundliigutused), psüühilised sümptomid, dementsus[1]. Haige surm saabub tavaliselt kas südamepuudulikkuse või kopsupõletiku tõttu.[2]

Mendeli pärandumisseaduste alusel on HT dominantselt päranduv.

Huntingtoni tõbi liigitatakse ka autosoomsete dominantsete koreade hulka.

Haiguse fenotüüp[muuda | muuda lähteteksti]

HT on neurodegeneratiivne ehk närvirakkude degeneratsiooniga seonduv pärilik haigus. HT pärandub perekonnas dominantse pärandumismustriga, fenotüübi muutus ehk haigus avaldub nii, et geenipaari ühes geenis (alleelis) on mutatsioon ja teine on normaalne.[3][4]

Huntingtoni tõbe põdeva inimese bioloogilistel lastel on 50-protsendiline tõenäosus sündida normaalse alleeli ja sama suur tõenäosus haigust põhjustava geenialleeliga.

Huntingtoni tõbi liigitatakse kaheks vormiks: täiskasvanu ja noorukivorm (sümptomid avalduvad enne 21. eluaastat). Väga noored lapsed, kellel avalduvad Huntingtoni tõve sümptomid, jõuavad harva täiskasvanuikka.[5]

Hinnanguliselt 10% kõikidest haigusjuhtudest avaldub haigus juba lapse- või noorukieas (noorukivorm).[6] Noorukivormi iseloomulikeks sümptomiteks on rigiidsus, müokloonus, düstoonia, epileptilised hood kuid mitte korea.

Noorukivormi avaldumist seostatakse enim isalt pärandumisega.

Tavaliselt kerkivad haigusilmingud esile keskikka jõudmisel (30–50-aastaselt). Kuna tegemist on dominantse alleeliga, siis haigust kandva vanema laps on 50% tõenäosusega haigusekandja.

Huntingtoni tõve korral ei sõltu haiguse fenotüüp sellest, kas inimese genotüüp on homosügoot või heterosügoot. Sümptomite esinemise rohkuse ja raskuse võivad määrata trinukleotiidsete korduste doosiefekt – nende korduste liitumisest tekkiv geenitoime.[7]

Haiguse esinemissagedus ja paigad[muuda | muuda lähteteksti]

Mutatsiooni leidub Europiidsel rassil sagedusega 1:20 000.[7] kuid mitte kõikidel ei avaldu haigusele iseloomulikke sümptomeid.

Kesk-Euroopas on haiguse levik 2–6 juhtu 100 000 elaniku kohta.[8]

Haigust esineb vähem Jaapanis, Hiinas, Soomes ja Aafrikas elavatel inimestel.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse alguseks loetakse sümptomite avaldumise algust.

Klassikalise haiguse sümptomite avaldumise aeg on indiviiditi erinev, kuid kõige sagedamini tekivad need keskikka jõudmisel, 35–50-aastaselt, aga ka kuni 80. eluaastani.

Kliiniliste sümptomitena esinevad koos nii sundliigutused (motoorsed häired), kognitiivsed kui ka psühhiaatrilised häired, häirete avaldumine on patsientide lõikes erinev – algul võivad avalduda psühhiaatrilised häired ja siis motoorsed.

Huntingtoni tõve patsientide oodatava eluiga (keskmine elumus) pärast sümptomite avaldumist on 12–15 aastat.[3]

Motoorsed sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige märgatavamaks sümptomiks (esineb haiguse eri perioodidel ligi 90% patsientidest) on sundliigutused, mis avalduvad tahtmatute grimassidena aga ka pea, kaela, üla- ja alajäsemete tahtmatu tõmblemisena[8] ning keha väänlemisena[9] ja parkinsonismina.

Silmade pilgutamine muutub aeglaseks või korrapäratuks. Haiguse progresseerudes tekivad raskused rääkimisel ja neelamisel. Problemaatiliseks võib kujuneda tasakaalu hoidmine, kõndimine ja seismine[10], patsiendid võivad kaotada liikumisvõime.

Kognitiivsed ja psüühilised sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivsete ehk tunnetuslike sümptomite avaldumisel aeglustub patsiendi mõttetegevus, halvenevad mälu ja otsustusvõime. Rääkimine muutub konarlikuks ning uue informatsiooni omastamine keeruliseks.

Lisaks on raskendatud prioriteetide kehtestamine ning häiritud organiseerimis- ja keskendumisvõime.[10]

Kõige sagedasemaks HT-ga kaasnevaks psüühikaga seotud häireks on depressioon[9]. Depressioon võib esineda juba kuni 20 aastat enne haiguse sümptomite avaldumist, mis võib tuleneda muudatustest aju funktsioneerimises ja inimese seisundist, mis ei luba tal (eri põhjustel) haiguse võimalikku olemasolu ja toimimist endale tunnistada.

Patsientidel esineb impulsiivseid vihapurskeid, ettearvamatut käitumist ning varasemate harjumuste äkilist kadumist.

Lisaks esinevad patsiendil ärrituvus, kurvameelsus, unetus, väsimus, apaatia (ükskõiksus), psühhoos, eraklikkus ning suitsiidsete mõtete esinemine.[10] Haiguse süvenedes võivad välja kujuneda tõsised psüühikahäired ja dementsus.

Eristusdiagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Eristusdiagnoosi viimine võib osutuda vajalikuks, kuna mitmete pärilike geneetiliste häirete sümptomid sarnanevad Huntingtoni tõve sümptomitega, nagu dentatorubral-pallidoluysian atrophy, Huntington’s disease–like 2, benign hereditary chorea, basaalganglionide lubjastus, pärilik Creutzfeldti-Jakobi tõbi, tserebellaarne ataksia, neuronaalne tseroidne lipofustsinoos, Hallervordeni-Spatzi tõbi, Wilsoni tõbi jt. Samuti tuleks diagnoosi panemisel välistada järgmised haiguslikud seisundid: düstoonia, Sydenhami korea, süsteemne erütematoosluupus, neurosüüfilis, hüpertüreoos, ravimindutseeritud korea, tõeline polütsüteemia jt.[11]

Diagnoos ja selle kodeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis kodeeritakse tõbi koodiga 333.4 ja 10. versioonis jaotises [G10].

Huntingtoni tõbi
morbus Huntington
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 G10, F02.2
RHK-9 333.4, 294.1
OMIM 143100
DiseasesDB 6060
MedlinePlus 000770
eMedicine article/1150165
MeSH D006816

Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt oletatakse Huntingtoni tõbe patsiendi süvenevate kognitiivsete ja psüühiliste sümptomite uurimise ja kirjeldamise ning perekonnaanamneesi ehk perekonna haiguste eelloo ülevaatamise käigus.[9]

Huntingtoni tõbe diagnoositakse neuroloogililiste uuringute käigus. Neuroloog viib läbi testid, mis kajastavad muutusi motoorikas, psüühikas ning käitumises.

MRT-uuringuga püütakse tuvastada muutusi peaajus – basaalganglionides ja otsmikusagaras, kaugele arenenud haiguse korral võib peaaju kaal olla vähenenud 25–30%.

Molekulaargeneetilised uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Mutatsiooniuuring[muuda | muuda lähteteksti]

Perekondi, kus pereliikmeil esineb Huntingtoni tõbe, uuritakse geneetiliselt – geneetiliste analüüside tulemuste valguses ja diagnoos kinnitatakse mutatsiooniuuringuga.

Positsionaalne kloonimine[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks võimaluseks HT-d põhjustava mutantse geeni olemasolu identifitseerimiseks on positsionaalne kloonimine. Selle meetodi korral tehakse kindlaks otsitava geeni asukoht ühes väikeses kromosoomi kandidaatpiirkonnas. Paralleelselt läbiviidava ahelanalüüsi kaudu täpsustatakse kandidaatpiirkonda. Tavaliselt kasutatakse järgmises faasis genoteegist saadud osaliselt kattuvaid geenifragmente, mille tulemusena leitakse otsitava geeni vastav ala. Selle meetodiga on võimalik tuvastada vastava geeni ja tema mutatsiooni täpne asukoht.[12]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Neuropatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Patoloogiliselt on enim kahjustatud peaaju koorealused motoorsed keskused. Esineb basaaltuumades (putamenis ja sabatuumas) neuronite vähenemine[13] ja ajukoores atroofiat (MRT uuringul sedastatav).

Kahjustuvad neurotransmitterite süsteemid. Need kahjustused väljenduvad neurotransmitterite, ensüümide ja retseptoreid siduvate lookuste hulga patoloogilises suurenemises või vähenemises.

Ühe kirjelduse kohaselt võivad patoloogiliseks peetavad muutused juttkehas ja ajukoores olla põhjustatud ka glutamaadi neurotransmissiooni üliaktiivsusest.

Geenipatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

99%-l patsientidel põhjustab haigust mutatsioon huntingtiini valku[14] kodeerivas huntingtiini geenis (OMIM*613004, asukohaga 4. kromosoomi piirkonnas 4p16.3), mis paikneb inimese 4. kromosoomi lühikeses õlas[7] piirkonnas 4p16.3 – korduste arvu suurenemine (üle 36–120 CAG korduse geeni 1. eksonis).

CAG korduse tulemusel kodeerib mRNA huntingtiini valgu aminohapet glutamiini nii, et jääb liigselt glutamiinijääke, need võivad tükeldamisel moodustada toksilise toimega fragmente, mis seondudes närvirakkudega inhibeerivad nende normaalset toimimist (rakkudel häirub glükoosi ainevahetus). Valgu-kogumid paiknevad harilikult neuroni tuumas aga ka tsütoplasmas ja aksonites.

Selles piirkonnas on valk-valk interaktsioonide tõttu soodustatud huntingtiini valgu patoloogiliste moodustiste teke. Need kogunevad ajurakkudesse ning põhjustavad Huntingtoni tõve. Muteerunud valk käivitab ajurakkude apoptoosi.

HTT geen[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Huntingtiini geen

Normaalsel huntingtiini geenil on suur mRNA, pikkusega 10–11 kb ning selle kodeeriv ala määrab 3144 aminohappe pikkuse polüpeptiidi moodustumise.

Lisaks paikneb igas normaalses huntingtiini geenis 9–35 koopiat korduvat CAG trinukleotiidi. Mutatsioone põhjustav huntiingeen sisaldab aga 36–121 koopiat. Suure koopiaarvu tõttu moodustub pikk polüpeptiid, mille aminoterminuse (ehk NH2-terminuse) lähedal paikneb pikk korduv polüglutamiinne ala.

Muteerunud geeni trinukleotiidsete (CAG) korduste arvu suurenemine (üle 36 CAG korduse geeni 1. eksonis, 36–39 korduse korral võib tõbi avalduda aga võib ka mitte avalduda): TAC—TTA—TAG—GAG—GTA—ATA–TAT—GCC—CCT—GGT—CAG–TAC-TTA-TAG-GAG-GTA-ATA-TAT-GCC-CCT-GGT-CAG—TTA—TAT–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG–CAG—TAC-TTA-TAG-GAG-GTA-ATA-TAT-GCC-CCT-GGT-CAG-TAG-CGT-TAC-TTA-TAG-GAG-GTA-ATA-TAT-GCC-CCT-GGT-CAG-TAG-CGT-TAC-TTA-TAG-GAG-GTA-ATA-TAT-GCC-CCT-GGT-CAG-TAG-CGT.[15]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Huntingtoni tõbe ennetav, parandav ja kulgu aeglustav ravi siiani puudub.

Tableti või süsteravi[muuda | muuda lähteteksti]

Ravi all peetakse silmas erinevate raviskeemide rakendamist, millega püütakse patsientide sümptomite avaldumist ja ravimite manustamise tulemusel esineda võivaid kõrvaltoimeid leevendada ja elukvaliteeti parandada.[16]

Ravim valitakse sõltuvalt sümptomi iseloomust, avaldumisviisist ja avaldumise sagedusest.[10]

  • Motoorsete häirete sümptomite mahasurumiseks kasutatakse täiskasvanutel näiteks tetrabenasiine (nt Xenazine[17](N07XX06)). Tetrabenasiin on kesknärvisüsteemis leiduva monoamiini sisaldust vähendav aine, mis võib inimestel põhjustada ekstrapüramidaalseid sümptomeid, ja neil kel anamneesis depressioon või muu psühhiaatriline haigus, on potentsiaalne risk viha ja agressiivse käitumise tekkimiseks või süvenemiseks, samuti võib aine parkinsonismi esile kutsuda.[18].

Antipsühhootikumide, näiteks haloperidooli (nt Haldol[19] [20]) ja kloorpromasiini[21] kõrvaltoime on küll liigutuste supressioon, kuid võib tekkida tardiivdüskineesia.

antipsühhootikume (kvetiapiin, risperidoon, olansapiin jt) ja meeleolude kõikumise vähendamiseks karbamasepiini, lamotrigiini[22] ja valproaati (nt Depacon[23]).[24]

Teraapiad ja nõustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse progresseerudes võivad indiviidid vajada kas psühho-, kõne- (düsartria ilmnemisel), füsio- või tegevusteraapiat.

Olenevalt haiguse progresseerumise kiirusest ei suuda enamik patsiente rääkida, kõndida, liigutada ning vajab igapäevaste toimingute sooritamisel pidevalt kaasinimeste abi, kas söömisel, isikliku hügieeni ja nahahoolduse säilitamisel.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata haige ümbrusele, et läheduses ei oleks kergesti kätte saada esemeid, millega haige võiks suitsiidsete mõtete tekkimisel neid ka rahuldada.

Haigus on progresseeruv ning lõpeb surmaga kuni 20 aastat pärast sümptomite esmaavaldumist.

Pereliikme haigestumise korral võib pere vajada ka geneetiku konsultatsiooni.

Kliinilised uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Raviskeemide rakendamiseks jaotatakse patsiendid kahte rühma:

  • patsiendid, kelle puhul leevendatakse ravimite abil haigusega kaasnevaid sümptomeid (nt depressioon, tantstõbi);
  • teised, kelle puhul üritatakse sümptomite avaldumist võimalikult kaua edasi lükata. Avaldunud sümptomite korral manustatakse patsiendile ravimeid haiguse süvenemise aeglustamiseks.[25]

Raviprotsessis püütakse edu saavutada nende patoloogiliste valkmoodustiste (sisaldavad mutantgeeni huntingtiini, ubiquitini, synucleini ja teisi valke) lõhkumisega, kuid seni tulutult.[7]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aasta seisuga kuulub Huntingtoni tõbi Eestis haruldaste haiguste hulka, seda esineb kuni viiel inimesel 10 000 elaniku kohta.[26] Patsientide konfidentsiaalsuse tõttu on statistilised andmed salastatud.[viide?]

Termin[muuda | muuda lähteteksti]

Haigust nimetatakse ka Huntingtoni tantstõveks ehk Huntingtoni koreaks ehk püha Vitase tõveks (Huntington Chorea).

Termin Chorea tuleneb ladina- ja kreekakeelsetest sõnadest (chorea, χορεία) ning tähendab koori või tantsutruppi.[27]

Huntington pärineb kirjeldaja dr George Huntingtoni perekonnanimest.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

  • Termini chorea võttis kasutusele 15. sajandil šveitsi alkeemik, arst ja loodusteadlane Paracelsus (1493–1541), kes kirjeldas sellega patsientide "tantslevat" tervisehäda, mis on tänapäeval tuntud kui Huntingtoni tõbi.[27]
  • Meditsiinilises kirjanduses on mainitud Huntingtoni tõbe esimest korda 1840. aastal. Kolm noort arsti eri riikides – Inglismaal, Norras ja Ameerika Ühendriikides – kirjeldasid pärilikku haigust, mida põdevad patsiendid kannatasid tahtele allumatu motoorika ja raskete psüühikahäirete all.[27]
  • 1841. aastal avaldati uus Huntingtoni tõve temaatiline aruanne, mille autor oli ameeriklasest arst C. O. Waters. Tema määratluse järgi oli tegemist päranduva haigusega, mis avaldub keskeas ning millega kaasnev dementsus kujuneb välja astmeliselt. Lisaks kõigele oli tema andmete järgi tegemist ravimatu haigusega.[28] Tuginedes liigselt varem ilmunud andmetele, tekitas see artikkel vastakaid emotsioone ega pälvinud suurt tunnustust.[29]
  • 1872. aastal avaldati dr George Huntington haigust kirjeldav artikkel väljaandes "The Medical and Surgical Reporter of Philadelphia" (13. aprill 1872). Tema artikkel põhines järeldustel, mille aluseks olid järjestikuste põlvkondade haiguslood Huntingtoni tõbe põdevatest perekondadest. George Huntingtoni kirjeldus ei olnud küll esimene, kuid esimest korda oli tegemist haiguse tervikliku kirjeldusega.[30] Dr George Huntingtoni mahuka töö tunnustuseks nimetati haigus tema järgi Huntingtoni tõveks.[27]
  • 1902. aastal alustas ameeriklasest psühhiaater dr S. E. Jelliffe (1866–1945) Huntingtoni tõve all kannatavate patsientide haiguslugude uurimist ja avaldas teemakohaseid artikleid järgmise kümnendi jooksul.[27]
  • 1932. aastal uuris dr P. R. Vessie 1000 Huntingtoni tõve all kannatavat inimest. Selgus, et kõik uuringus osalenud patsiendid olid omavahel suguluses ning nende ühisteks esivanemateks oli 1630. aastal Inglismaalt USA Massachusettsi osariiki Bostonisse kolinud kaks venda ja üks nende sugulane.[27]
  • 1979. aastal sai alguse Ameerika Ühendriikide ja Venezuela ühisprojekt, mille eesmärgiks oli leida Huntingtoni tõbe põhjustavad geenid. Uuring viidi läbi väikeses eraldatud kalurikülas, kus haiguse esinemise protsent oli suur.[27]
  • 1983. aastal selgitasid J. Gusella, D. Housman, P. M. Conneally, N. Wexler koos kolleegidega välja Huntingtoni tõbe põhjustavate geenide asukoha. Uuring sai alguse USA-s Massachusettsi osariigis Cambridge'is; kestis aastaid ning selle etapid viidi läbi eri linnades.[31]
  • 1992. aastal identifitseeris Suurbritannia neuroloog Anita Harding faktorid, mis mõjutavad haiguse raskusastme kujunemist.[27]
  • 1994. aastal loodi esimene Huntingtoni tõvele vastuvõtlik transgeenne hiir, kelle peal alustati ravimite testimist (Walker, 2007). Loomkatsete toel püütakse leida ravim[30], mis võimaldaks patsiendi täielikku taastumist, või oleks vähemalt haiguse kulgu pärssiva toimega ravim.[27]
  • 2008. aastal aretas dr A. Chan koos kolleegidega esimese Huntingtoni tõvele vastuvõtliku transgeense ahvi.[32] Eesmärgiks oli Huntingtoni tõve eri staadiumide bioloogiliste funktsioonide tundmaõppimine. Sellele tuginedes sooviti leida efektiivsemaid teraapiavõimalusi. Lisaks andis primaat-mudeli loomine võimaluse põhjalikumalt uurida ka teisi inimese geneetilisi haigusi.[33]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 269:2004.
  2. Lippincott Williams & Wilkins, Professional Guide to Diseases, 9. väljaanne, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 29.10.2014)(inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 Huntington Disease., Journal of Neuropathology and Experimental Neurology, Huntington disease, mai 1998, 57. väljaanne, nr 5, lk 369-384 (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  4. Dominantne pärilikkus Informatsioon patsientidele ja nende perekondadele, veebiversioon (vaadatud 30.10.014)(inglise keeles)
  5. Huntington's Disease Society of America. What is Huntington's Disease (HD)?, veebiversioon (vaadatud 30.10.2014)(inglise keeles)
  6. (Juvenile Huntington’s Disease (Text and Audio) (viide kontrollitud 29. oktoober 2014)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Geneetika: Heinaru, Ain; 2012, lk 1004; Tartu; Tartu Ülikooli kirjastus
  8. 8,0 8,1 "Pärilikkusmeditsiin", tõlkinud Laine Trapido, Helle Lippmaa, toimetanud Tiiu Sulsenberg, Mait Raun, Katrin Hallas, lk 109, 2010, AS Medicina, ISBN 9789985829929
  9. 9,0 9,1 9,2 Huntingtoni tõbi, Lundbeck Eesti, 6. mai 2013, (viide kontrollitud 05. oktoober 2014)
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 [1] Mayo Foundation for Medical Education and Research (viide kontrollitud 05. oktoober 2014)
  11. Russell L. Margolis ja Christopher A. Ross, http://www.clinchem.org/content/49/10/1726.full#ref-6 Diagnosis of Huntington Disease, doi: 10.1373/49.10.1726, Clinical Chemistry, oktoober 2003, 49. väljaanne, nr 10, lk 1726-1732, veebiversioon (vaadatud 01.11.2014)(inglise keeles)
  12. Geneetika: Heinaru Ain; 2012 , lk 697–699, lõik 2.2.3.1; Tartu; Tartu Ülikooli kirjastus
  13. Autorite kollektiiv, eritoimetaja Ain-Elmar Kaasik, keeletoimetaja Katrin Hallas, tõlkijad Janika Kõiv, Aive Liigant, Ülla Linnamägi, Mai Roose, Tiiu Tomberg, Riina Vibo, "Neuroloogia taskuraamat", lk 114 – 115, 2004, ISBN 9985829522
  14. Kristjan Kivi: Ubikvitiin, Parkin ja Pink1 Huntingtoni tõve mudelis (bakalaureusetöö 2011) (viide kontrollitud 05. oktoober 2014)
  15. Allison M. Daley, Family Planning and Huntington’s Disease: Considering Options and Making Decisions, 2013, veebiversioon (vaadatud 01.november 2014)(inglise keeles)
  16. Teadmisi pole kunagi palju (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  17. ([2] Xenazine) (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  18. Xenazine 25 mg tabletid[alaline kõdulink], veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)
  19. ([3] Medicinenet) (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  20. HALOPERIDOL DECANOATE-RICHTER, 70,52 mg/ml süstelahus (N05AD01)[alaline kõdulink], veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)
  21. [4][alaline kõdulink], veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)
  22. (Epiral[alaline kõdulink], Eesti Ravimiregister) (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  23. ([5] DailyMed) (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  24. Mayo Clinic Staff, Huntington's disease Treatments and drugs, veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)(inglise keeles)
  25. Huntington Study Group (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  26. Haruldased haigused ehk Võidujooks ajaga Eesti Päevaleht, 15. märts 2012 (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 27,6 27,7 27,8 Carolyn Tytler, Disease History Science Scientists Cures, Living healthy, 7. märts 2009 (Viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  28. ([6] Hereditary Chorea) (Viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  29. ([7] Huntington disease: geneticsand epidemiology (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  30. 30,0 30,1 ([8] The influence of the HPG axis on stress response and depressive like behnviour in a transgenic mouse model of Huntington's disease) (viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  31. ([9] A DNA Polymorphism for Huntington's Disease Marks the Future) (Viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  32. ([10] Transgenic HD monkey models) (Viide kontrollitud 28. oktoober 2014)
  33. ([11] Towards a transgenic model of Huntington's disease in a non-human primate; Nature 453, 921–924) (12 June 2008) (Viide kontrollitud 5. oktoober 2014)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Enesetapp

PMCID: PMC1016335, veebiversioon (vaadatud 30.10.2014) (inglise keeles)

Geneetika
Pärilikkus
Ravi, ravimid, eksperimentaalsed ravimid ja kliinilised uuringud
Sümptomid