Hundi ja koera hübriidid

Allikas: Vikipeedia

Hundi ja koera hübriidid ehk huntkoerad on hundi (Canis lupus) ja koera (Canis familiaris) järglased.[1]

Hundi ja kolli hübriid

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

On teada, et tänapäeva koer on saadud tänu hundi kodustamisele. See protsess algas arvatavasti juba enne viimase jääaja maksimumi, aga sai erilise hoo sisse umbes 15 000 aastat tagasi. Kodustamise protsessi algusest saadik on hundid ja koerad ka omavahel ristunud.[2] Inimese poolt läbi viidud aretustegevus on pannud aluse koerte erakordsele fenotüübilisele mitmekesisusele.[3] Kui alguses olid koer ja hunt väga sarnased ning ristumiseks tõkkeid ei olnud, siis aja jooksul on inimene koera oma soovi järgi kujundanud ja nende iseseisvat liikumist takistanud, mistõttu vabad võimalused paaritumiseks on nüüdseks väga harvad. Tänapäeval eristub enamik koeri välimuselt huntidest oluliselt ning koera loetakse eraldi liigiks. Ristumisbarjääri koera ja hundi vahel aga tekkinud ei ole[2] ning nad on võimelised omavahel paaritudes andma sigimisvõimelisi järglasi.

Hundi hübriidi skelett

Teotihuacani huntkoerad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1992–1996 uuriti Mehhikos Teotihuacani linnas sealseid koopaid ja tunneleid. Tunnelitest võetud proovid pärinesid 8.–12. sajandist pKr. Arheoloogiliste uuringute tulemusel leiti muude selgroogsete seas ka 455 koerlase jäänused. 20-l neist esinesid aga suuremad luud, kolju ning hambad kui tavalistel koertel, mistõttu peeti neid esialgu Mehhiko huntideks (Canis lupus baileyi). Lähemal uurimisel aga ei olnud nende luud piisavalt suured, et kuuluda huntidele. Luude koostise uuringutest ilmnes ka vähene strontsiumi- ning tsingisisaldus, mis osutas faktile, et tegu oli peamiselt taimtoiduliste isenditega. Selline herbivoorne eluviis võis tuleneda vaid sellest, et neil olid omanikud, kes neid toitsid.[4]

Huntkoerad Suurbritannias[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene dokumenteeritud hundi ja koera ristamine Suurbritannias leidis aset 1766. aastal, mil paaritati emane Pomeraniani koer ja isane hunt. Sealsed huntkoerad olid populaarsed loomaaedades ja rändtsirkustes. Peale selle peeti neid ka koduloomadena.[3]

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Hundi ja Alaska malamuudi hübriid

Sarnaselt segavereliste koertega ei saa ka hundi ja koera ristamisest saadud looma tunnuseid ennustada. Hübriidid võivad omada nii hundile kui koerale iseloomulikke tunnuseid. Kuna koerte tunnused on väga mitmekesised ning sõltuvad tõust, võib leiduda huntkoeri, kellest ei oskakski arvata, et üks tema vanematest on hunt, näiteks kui hunti on ristatud spanjeliga[5]. Küll aga ristamisel tõugudega nagu siberi haski ja alaska malamuut võib saada väga hundisarnase hübriidi.[3]

Pitbullterjer + labrador + hunt

Hundi kolju ning kihvad on koerte omadest suuremad ning lõualuud võimsamad. Nende kõrvad on väga tiheda karvaga ja täiskasvanud isenditel mitte kunagi lontis. Huntide silmad on enamasti kollaka värvusega, samas kui koertel võib silmavärv varieeruda helesinisest pruunini. Hundi saba asetseb pea alati seljast madalamal ega ole kunagi rõngas nagu koeral. Hundi karvkatte värvus varieerub mustast kuni halli ja ka valgeni. Kontrastseid värvilaike nagu koerte karvkattes huntidel ei esine, kuna nende kasuka värvus on hästi hajunud.[3]

Ühest kirjeldust, mille abil saaks huntkoera ilmeksimatult tuvastada, ei ole. Kui isend on väga hundisarnane, siis tunnused nagu rõngas saba ja lontis kõrvad näitavad selgelt ära, et tegemist võib olla hübriidiga. Samas ei esine tunnuseid, mille abil saaks välistada, et kahtlane loom pole puhas koer, kuna kõiki hundi tunnuseid võib esineda ka koertel.[3]

Iseloom[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna hübriidid saavad geenikombinatsioone nii koeralt kui ka hundilt, võivad neis väljenduda väga erinevad iseloomujooned ja käitumismallid. Metsikud hundid reeglina pelgavad inimest, samas kui kodukoerad lausa eelistavad inimese seltsi. Erinevalt koertest on hundid väga osavad kütid, samuti ei haugu nad pea üldse.[6] Huntkoeri on peetud ohtlikeks, kuna neil võib olla hundi tugevus ning sealjuures ei pruugi nad inimest karta nagu puhtaverelised hundid. Kuid agressiivne käitumine hübriidides võib laialt varieeruda ning sõltub sellest, millised iseloomujooni ja kui palju on nad pärinud hundilt, kui palju koeralt.[6] Pole põhjust arvata, et iga hunt-koer on ründealdis ning inimesele ohtlik.[2]

Leiud[muuda | muuda lähteteksti]

Senini on enamik hinnanguid hübriidide leviku kohta spekulatiivsed, kuna metoodika nende korrektseks tuvastamiseks on välja töötatud alles viimasel kümnendil.[2]

Kõige rohkem arvatakse huntkoeri leiduvat Põhja-Ameerikas, kus hübridiseerumine looduses on üsna sage[2], kuid samuti aretatakse seal palju huntkoeri lemmikloomadeks.[6] Palju hübriide on tuvastatud ka Venemaal ning neid esineb ka Ukrainas. Euroopas on oletusi hübriidide olemasolu kohta paljudest riikidest, kuid kindlaks on see tehtud Bulgaarias, Rumeenias, Eestis, Lätis, Rootsis, Hispaanias, Portugalis ja Itaalias.[2]

Hübriidide esinemine Eestis tõestati, kui analüüsiti 2008/2009 talvel Läänemaal Taeblas kütitud kuut looma, kelle karvkatte värvus ei olnud hundile iseloomulik. Geneetiline analüüs tõestas, et neil esines nii huntidele kui koertele omaseid geneetilisi tunnuseid.[2][5]

Hübridiseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Peamine eeldus hübriidide tekkeks looduses on huntide väike arvukus. Seetõttu leiab hübridiseerumine aset peamiselt hundiasurkonna piirialadel, kus populatsioonitihedus on väike, või olukorras, kus populatsiooni sooline tasakaal on paigast ära. Asurkonna vähenemist mõjutab eelkõige liiga suur jahisurve, elupaikade killustumine ning ka huntide saakloomade üleküttimine. Arvatakse, et kui huntide arvukus on liialt madalale langenud, aitab koertega hübridiseerumine madalseisust välja tulla ning vältida ka sugulusristumist ehk inbriidingut, mille tagajärjel võivad populatsioonis esineda mitmed haigused. Samas võib hübridiseerumist esineda ka hundiasurkonna normaalse struktuuri ja keskmise arvukuse korral. Oluliseks hübridiseerumist soodustavaks teguriks võib sel juhul olla hulkuvate koerte suur arvukus. Peamiselt toimub hübridiseerumine emase hundi ja isase koera vahel, kuid võib esineda ka vastupidine olukord.[2][5]

Hübridiseerumise ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Kui hundipopulatsioon on elujõuline ning sisserändajatele avatud, ei kujuta hübridiseerumine endast erilist ohtu. Juhtudel, kus emahunt jääb järglastega üksi ega leia üksikut isahunti enda kõrvale, ei pruugi hübriidsed kutsikad piisavalt toitu ja kaitset saada ning võivad seetõttu hukkuda. Samuti ei pruugi hübriidid paarilise otsinguil olla võimelised huntidega konkureerima. Sellistel puhkudel on koerageenide levimine hundiasurkonnas raskendatud ega kujuta populatsioonile ohtu. Küll aga võib laialdase hübridiseerumise tulemusena muutuda looduslike koerlaste käitumine, kehaehitus ja -talitlus, mis võib viia hundipopulatsiooni nõrgenemisele ja ka uute alamliikide tekkele. Peamine ohutegur huntide ja koerte ristumisel on koerte haiguste laialdasem levik hundipopulatsioonis. Hundid on aja jooksul hästi kohastunud mitmete haigustekitajatega, kuid koerte geenikombinatsioonide sattudes populatsiooni võib hübriidne asurkond muutuda haigustele vastuvõtlikumaks ning seetõttu hääbuda. Praegu on koerlastest hübridiseerumise poolt ohustatud mägikoer (Canis simensis), punahunt (Canis rufus) ning Mehhiko hunt (koioti ja hundi ristand) (Canis lupus baileyi).[2]

Aretus[muuda | muuda lähteteksti]

Hunte ja koeri ristatakse ka inimese poolt – peamiselt eesmärgiga saada isend, kellel on hundi jõuline välimus, kuid keda oleks lihtne treenida[7][6]. Näiteks on alaska haski (mitteametlik tõug) saadud siberi haski ja hundi ristamisel sooviga saada kiirem ja vastupidavam loom, kes on sobilik kelgukoeraks. Usutakse, et hundigeenidega isendid on tugevamad kui puhtad tõukoerad.[3]

Inimese kaasabil on hunti ja koera ristates saadud ka uued ametlikud koeratõud.

Saarloosi huntkoer

Saarloosi huntkoer[muuda | muuda lähteteksti]

Saarloosi huntkoera aretamisega alustas hollandlane Leendert Saarloos. Ta ristas omavahel isase saksa lambakoera ning emase hundi ning nende järglased uuesti saksa lambakoeraga, kellest said saarloosi huntkoerad. Eesmärgiks oli saada täiustatud versioon saksa lambakoerast, kes oleks immuunne koertekatkule. Saarloosi huntkoer on välimuselt sarnane hundiga, iseloomult ettevaatlik ja vaoshoitud ega ole agressiivne, kuid koertekatkule immuunseks teda aretada Saarloos siiski ei suutnud.[8]

Tšehhoslovakkia huntkoer

Tšehhoslovakkia huntkoer[muuda | muuda lähteteksti]

Tšehhoslovakkia huntkoer aretati 1950ndatel praegustel Tšehhi ja Slovakkia aladel. Ristati hunt ning Saksa lambakoer eesmärgiga saada koer, kellel oleksid koera head iseloomujooned ja hundi võimekus. Aretamine toimus bioloogilise eksperimendina, mille käigus tõestati, et on võimalik paaritada nii emane hunt ja isane koer, kui ka isane hunt ja emane koer.[9]

Volkosob[muuda | muuda lähteteksti]

Volkosob (Волкособ, Волкособы) aretati Vene sisevägede instituudis Permis.[10][11] Saksa lambakoera ja kaspia stepihundi ristand.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 24. märts 2019, WOLFDOGS - WHICH ONE IS BEST?
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Hindrikson, M., Männil P., Saarma U. (2009). "Geneetiline analüüs tõestas hundi ja koera hübriidid Eestis". Eesti Loodus.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Cusdin P.A., Greenwood A.G. (2000). "The Keeping of Wolf-Hybrids in Great Britain" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2008. Vaadatud 13. oktoobril 2014.
  4. ↑ Valadez R., Rodriguez B., Manzanilla L., Tejeda S. (2002). "Dog-wolf Hybrid Biotype Reconstruction from the Archaeological City of Teotihuacan in Prehispanic Central Mexico" (PDF).{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Hindrikson M., Männil P., Ozolins J., Krzywinski A., Saarma U. (2012). "Bucking the trend in wolf-dog hybridization: first evidence from Europe of hybridization between female dogs and male wolves". PLoS ONE.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Willems R.A. "The Wolf-Dog Hybrid: An Overview of a Controversial Animal". Animal Welfare Information Center Newsletter. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2008. Vaadatud 13. oktoobril 2014.
  7. ↑ 26. juuli 2018, Animal Watch, The World of Lupine Foundation Summer Show
  8. ↑ "Saarloosewolfdog". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.03.2016. Vaadatud 1.10.2014.
  9. ↑ "Czechoslovakian Wolfdog". Vaadatud 1.10.2014.
  10. ↑ 6. märts 2011, Волкособ1
  11. ↑ 23. dets 2015, Пермский волкособ
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hundi_ja_koera_hübriidid&oldid=6219954"