Humanitaarteadused

Humanitaarteadused on inimese kultuurilist ja ühiskondlikku tegevust käsitlevad teadused.

Eelkõige arvatakse humanitaarteaduste alla: ajalugu, teoloogia, filoloogia, kirjandusteadus, psühholoogia, semiootika, muusikateadus, teatriteadus ja kunstiteadus. Sageli peetakse humanitaarteadusteks ka mitmeid kitsamaid distsipliine nagu kultuuriantropoloogia, inimgeograafia, mütoloogia jms.

Traditsiooniliselt käsitletakse humanitaarteadusi vastandatuna reaalteadustele ehk loodusteadustele, samas ei saaks loodusteadused ilma humanitaarse osata olemas olla, sest kogu haridus (ka reaalteaduslik) põhineb keele ja kirja olemasolul.

Uuemal ajal on püütud humanitaarteadustest eristada sotsiaalteadusi, mis keskenduvad inimeksistentsi ühiskondlikule aspektile, samas on praktikas vahel raske tõmmata nende vahele ranget piiri.

Humanitaarteaduste hulka arvatakse mõnikord ka filosoofia, kuid filosoofia kuulumine teaduste hulka on vaieldav.

Humanitaarteadusi rõhutavat haridust nimetatakse humanitaarhariduseks.

Seoses andmeanalüüsi laienemise ja digitaalsete vahendite kasutuselevõtuga humanitaarias on hakatud rääkima ka digihumanitaariast (inglise digital humanities). Samas on vaieldav, kas seda saab pidada eraldi valdkonnaks.

Mõiste ajalugu

Filosoofia jaotati valgustusajastul loodusfilosoofiaks ja moraalifilosoofiaks (inglise keeles natural philosophy ja moral philosophy). Selle liigituse eeskujul eristas John Stuart Mill loodusteadust ja "moraaliteadust" (moral science). "Moraaliteadusi" hakati saksa keeles nimetama Geisteswissenschaften – 'vaimuteadused'.

Wilhelm Dilthey määratles "vaimuteadused" (humanitaarteadused) neile omase meetodi – mõistmise – kaudu (mõistmise ja hermeneutika mõiste olid Friedrich Schleiermacherist saadik tulnud käibele ka väljaspool filoloogiat).