Hristo Botev

Hristo Botev umbes 1875. aastal

Hristo Botev (bulgaaria keeles Христо Ботев, sünninimi Hristo Botjov Petkov, Христо Ботьов Петков; 25. detsember 1847/6. jaanuar 1848 Kalofer – 20. mai/1. juuni 1876 Vratsa lähedal) oli bulgaaria luuletaja ja vabadusvõitleja. Bulgaarlased peavad teda rahvuskangelaseks.

Elu

Tema isa Botjo Petkov (1815–1869) oli õpetaja ja bulgaaria rahvusliku liikumise tegelane. Tal oli oma pojale selle nooruses suur mõju. 1863. aastal saadeti Botev pärast Kaloferis alghariduse omandamist Odessasse kooli. Seal vaimustus ta kaasaegsete vene luuletajate loomingust. Varsti pärast seda hakkas ta ka ise luuletusi kirjutama ja lõi sidemed vene ja poola revolutsiooniliste liikumistega, mis kujundasid tema poliitilisi vaateid. 1867. aastal naasis ta Kaloferi, kus asendas mõnda aega õpetajatöös oma haigestunud isa. Sama aasta mais pidas ta avaliku kõne, milles avaldas vastumeelt Osmanite võimule ja jõukatele bulgaarlastele, kes tema sõnul tegid Osmanitega koostööd. Kõne tõttu sunniti ta linnast lahkuma. Ta kavatses minna Venemaale, kuid rahapuuduse tõttu suundus Rumeeniasse, mis oli sel ajal asupaigaks paljudele bulgaaria pagulastele. Sealsed bulgaaria vabadusvõitlejad mõjutasid teda tugevalt ning ta elas nagu nemadki pidevas puuduses. Mõnda aega elas ta koos Vasil Levskiga Bukaresti lähedal mahajäetud veskis. Aastatel 1869–1871 töötas ta Bessaraabias õpetajana, säilitades tihedad sidemed bulgaaria vabastusliikumise ja selle juhtidega. 1871. aasta juunis sai ta revolutsioonilise ajalehe "Дума на българските емигранти" ('bulgaaria emigrantide sõna') toimetajaks. Seal hakkas ta avaldama oma luulet. Vene revolutsionääridega koostöö tegemise eest oli ta mõned kuud vanglas. Pärast seda töötas ta ajalehele Свобода ('vabadus') ja satiiriajalehele Будилник ('äratuskell'), milles avaldas rikaste bulgaarlaste vastu suunatud följetone. 1872. aastal tabasid võimud Vasil Levski ja hukkasid ta järgmisel aastal. Levski oli olnud vabastusliikumise juht ja loonud Rumeenias laialdase revolutsiooniliste komiteede võrgustiku. Tema kaotus andis liikumisele tugeva hoobi. Liikumine jagunes kahte leeri: Botev ja tema toetajad pidasid vajalikuks alustada kiiresti ülestõusu, teised olid ettevaatlikud ja arvasid, et selleks on veel vara. 1875. aastal valiti Botev revolutsioonilise keskkomitee juhiks. 1876. aasta alguses olid Rumeenias asuvad bulgaarlased veendunud, et kodumaal organiseeritakse lähenevat relvastatud ülestõusu ja alustasid oma kompanii moodustamist, mida saata ülestõusus osalema. Tegelikult ei olnud ulatuslik ülestõus alanud ja selle asemel olid liikvel hoopis Osmanite väeüksused. Botev hukkus lahingus Stara planina mägedes.

Perekond

Tal oli abikaasa Venetaga tütar Ivanka; perekonda kuulus ka Dimitǎr, Veneta poeg esimesest abielust.

Looming

Botevi luuletused peegeldasid vaeste inimeste elu, tundeid ja mõttemaailma, mida täitsid revolutsioonilised ideed ja võitlus võõra võimu vastu.

Luuletused:

• "Майце си" ('mu emale'), 1867
• "Към брата си" ('mu vennale'), 1868
• "Елегия" ('eleegia'), 1870
• "Делба" ('eraldamine'), 1870
• "До моето първо либе" ('mu esimesele armastusele'), 1871
• "На прощаване в 1868 г." ('hüvastijätul 1868'), 1871
• "Хайдути" ('haidukid'), 1871
• "Пристанала" ('põgenenud'), 1871
• "Борба" ('võitlus'), 1871
• "Странник" ('võõras'), 1872
• "Гергьовден" ('püha Jüri päev'), 1873
• "Патриот" ('patrioot'), 1873
• "Защо не съм...?" ('miks ma ei ole...?'), 1873
• "Послание (на св. Търновски)" ('epistel (Tarnovo piiskopile)'), 1873
• "Хаджи Димитър", 1873
• "В механата" ('kõrtsis'), 1873
• "Моята молитва" ('minu palve'), 1873
• "Зададе се облак темен" ('tume pilv on tulemas'), 1873
• "Ней" ('talle'), 1875
• "Обесването на Васил Левски" ('Vasil Levski poomine'), 1876

Mälestuse jäädvustamine

1885. aastal moodustati komitee, et Botevi mälestust vääriliselt jäädvustada. 1890. aastal püstitati Vratsa peaväljakule tema monument.

Igal aastal 2. juunil kell 12 päeval kõlavad kogu maal sireenid, et austada ja mälestada Hristo Botevit ja teisi, kes langesid Bulgaaria vabaduse eest. Inimesed peatuvad mitmeks minutiks, kuni sireenid vaikivad.

Tema auks on nimetatud Botevgradi linn, samuti tänavad paljudes Bulgaaria ja Rumeenia linnades, koole, jalgpalliklubisid ja -staadione jm.