How (Not) to Speak of God

"How (Not) to Speak of God" ("Kuidas (mitte) rääkida Jumalast") on Peter Rollinsi teoloogiline raamat. Esmatrükk ilmus Society for Promoting Christian Knowledge väljaandel 2006.

Kokkuvõte

Sissejuhatus: saladus

Autor lepitab vaadet, et Jumalast tuleb vaikida, ja karismaatilisest liikumisest inspireeritud vaadet, et Jumalast ei tohi kunagi lakata rääkimast. Esimene ahvatles teda müstilisele humanismile, teist fundamentalismile. Nende positsioonide vaheline dialoog võiks aidata lääne kirikut taaselustada. Ludwig Wittgensteini Jumal on lahtimuukimatu saladus, mida ei saa jagada; karismaatikute Jumal on saladuse avalikuks teinud ja seda tuleb jagada. Kristlikud müstikud, näiteks Meister Eckhart, ei ole vaikinud, kuid on vastu seisnud jultumusele püüda koloniseerida Jumala nime mõistetega. Öeldamatust saabki alguse kõige inspireerivam jutt, sõnaosav jutt sõnade brutaalsusest, haavatud sõnad haavatud Kristusest. Religioossed traditsioonid ei ole nende silmis Jumala määratlemine, vaid armastav vastus Jumalale. See, millest me ei saa rääkida, ongi see, kellest ja kellele me ei tohi lakata rääkimast. Jumal ei ole müstiku jaoks öeldamatu saladus, millest tuleb vaikida, ega levitatav saladus, mille ilmutus on avalikuks teinud, vaid saladus, mida ollakse sunnitud jagama, kuigi see jääb saladuseks. Sellist lähenemist kas ignoreeritakse või see pagendatakse erapraktikaks. Ainult nihilistlikud postmodernistlikud filosoofid võtavad seda tõsiselt. Ometi tänapäeva lääne kirik vajab sellist lähenemist usule.

Osa 1: hereetiline ortodoksia: õigelt uskumuselt õigesti uskumisele

Kristlik usk saab alguse transtsendentse Jumala kogemisest; teoloogia püüab selle kogemusega toime tulla, kirjeldada selle allikat, mõelda selle allika üle. Usus meid hoitakse, teoloogiat me hoiame. Usu kogemus ei saa olla lahus selle tõlgendamisest. Kristlus ilma teoloogiata ei oleks kristlik, sest kohtumist Jumalaga tuleb tõlgendada seoses kristliku Pühakirjaga. Tänapäeva teoloogia on kaitsnud arusaama ortodoksiast, mis väljendab õiget arusaamist Jumalast. Sellele on vastu väidetud, et Jumalat nimetades nimetatakse kõigest seda, kuidas meie Jumalast aru saame. Muidu on tegu mõistelise ebajumalaga, mis on tehtud meie vaimu materjalist. Tänapäeva kirik ei ole seda taibanud ning riskib alati intellektuaalse ebajumalakummardamisega. Liberaalsed kriitikud omakorda on samalaadses ohus, sest nad on loobunud mõttest, et Jumalast saab üldse mõtestatult rääkida. Ühed väidavad naiivselt, et ortodoksia on veel võimalik, teised vastavad, et kõik, mida saab Jumala kohta väita, on hereetiline. Ühed väidavad eksklusiivselt ja vägivaldselt oma Jumala ülimuslikkust, teised taandavad Jumala immanentsele eetikasüsteemile. Autor vastandab neile positsioonidele emergeeruva vestluse usukogukonna mõisted. Nii absolutism kui ka relativism on ebajumalakummardajalikud positsioonid, mis pärinevad modernsest puhta mõistuse müüdist. See aitab avastada kreekaliku ortodoksia kui õige uskumuse asemel heebrealiku ja müstilise ortodoksse kristlase, kes usub õigesti, st armastavalt, ohverdavalt ja Kristuse-sarnaselt. See ei ole poolevahetus binaarse opositsiooni raames, vaid binaarsuse transtsendeerimine. Ortoksia ei ole siis enam hereesia vastand, vaid see sõna näitab teed maailmas olemise viisile, mitte maailma kohta uskumise viisile. See on väljakutse mõnele tänapäeva kiriku alusmõttele. Prioriteet on armastusel. Armastus ei vastandu teadmisele Jumala kohta; armastus ei ole tähtsam kui teadmine Jumala kohta; armastus ongi teadmine Jumala kohta. Armastamine ongi teadmine Jumala kohta, sest Jumal on armastus. Armastus peab olema esimene ja viimane sõna meie huultel, ja me peame püüdma, et see saaks lihaks. Keegi ütles: kui usk meile midagi maksma ei lähe, siis see on eimiski. Autor vastab: kui usk ei lähe meile maksma kõike, siis see on eimiski. Niisuguse ortoksiaga elades me sureme selle läbi.

Peatükk 1: Jumal, vabasta meid Jumalast

Ära siit

Emerging Church ei ole suurt midagi enamat kui habras, tärkav ja eripalgeline vestlus Internetis ja väikestes rühmades. Raske on öelda, mis on sel ühist, nii et "liikumine", "denominatsioon" ja "kirik" pole sobivad sõnad. Nende poole isegi ei püüelda. Siiski on selles vestluses osalejad ühel nõul selles, et kristlane olemine kätkeb endas alati kristlaseks saamist. Modernsed kristlikud kogukonnad on kaldunud rõhutama päralejõudmist: saadakse kristlaseks ja kiriku liikmeks ning saadakse päästetud. Selles vestluses osalejad aga tunnistavad, et nad alles saavad kristlasteks, alles saavad kirikuks ja alles saavad pääsetud, ja teisega ei tule mitte lihtsalt oma usku jagada, julgustades seda omaks võtma, vaid näha teises võimalikku kaasaaitajat omaenda edasisele pöördumisele. Pimedus meie enda elus näitab, et me vajame evangeliseerimist vähemalt sama palju. Mitte et teekonda rohkem väärtustataks kui päralejõudmist (binaarne mõtlemine): usu jaoks teekond ongi päralejõudmine. Sihtkoht on ära siit.

"Kuidas"-pööre

See vestlus kätkeb võimalust dramaatiliseks pöördeks religioosses mõtlemises. See pole seotud uue vastusega, mis paneks aluse uuele denominatsioonile, vaid teise viisiga vastuseid mõista.

Kõnelev Jumal, Jumalast kõnelemine

On üldtunnustatud, et kristlus põhineb uskumusel, mille Jumal on ilmutusega inimkonnale edasi andnud. Mõnede filosoofide sõnul väidetakse sellega aluseks olevat "osasaamise ontoloogiat", mille järgi kristluse eelduseks on mõte loodu ja looja vahelisest seosest. Tekib aga küsimus, kuidas me jõuame ilmutuse mõistmiseni. Tänapäeva kiriku vastus taandub sellele, et ilmutus ilmutabki. Kristlusel kui sellel, mille ilmutus on tekitanud ja mida ilmutus alal hoiab, on Jumala vaimule eesõigustatud ligipääs. Ilmutus on seega varjamise vastand. Kui Jumala sõnum inimkonnale üldse midagi tähendab, siis see peabki tähendama, et Jumal on oma armust meile Jumala loomusest midagi avanud. Et teoloogia mõtleb süstemaatiliselt ilmutuse üle, siis mõistetakse seda teadusena, mis paigutab Jumala mõistuse riiki.

Ilmutus varjamise vastu

Arusaam, et ilmutus on varjamise vastand, pärineb suuresti valgustusajastul valdavaks saanud filosoofiast, mis eelistas selget mõtlemist ja tugevat mõistuspärast alust tavale, autoriteedile ja instinktile. Teoloogid võtsid omaks eelarvamuse, et inimesed on võimelised mõistma objektiivset tõde, nii et puhta mõistuse abiga on võimalik dešifreerida ka üleloomuliku ilmutuse ainus tähendus. Jumalat saab selgelt mõista, niivõrd kui ta on Pühakirjas (või looduse, prohvetite ja Kristuse kaudu) end avanud.

Ideoloogia lõpp

Mõtte neutraalsest ruumist, kus mõistus saab mõjudeta opereerida, panid küsimärgi alla Ludwig Feuerbach, Friedrich Nietzsche, Karl Marx ja Sigmund Freud, kes uurisid hariduse, kasvatuse, majandusliku seisundi ja psühholoogilise konstitutsiooni, mitmesuguste suuresti teadvustamata omakasupüüdlike soovide mõju väidetavale objektiivsele maailmamõistmisele. Kui me pretendeerime sellele, et meie arvamused on objektiivse mõistuspärase mõtlemise tulemus, siis me petame end. Meie arusaamine on alati tõlgendus. Me ei saa näha maailma sellisena, nagu see tegelikult on, vaid asetame sellele alati tähenduse. Seda lähenemist on nimetatud ideoloogiakriitikaks. Ideoloogia on süsteem, mida peetakse sõnaliseks esituseks selle kohta, kuidas asjad tegelikult on. Pärast neid mõtlejaid oli kriitilistel mõtlejatel peaaegu võimatu mitte tunnistada kultuuritraditsiooni, jne mõju meie vaadetele. See õõnestas mis tahes süsteemi, mis pretendeerib absoluutsele autoriteedile, et ta ilmutab Jumalat või toob ilmsiks viimse tähenduse. Nüüd on paljud väitnud, et reaalsusest saab mõelda ainult sotsiaalse konstruktsiooni abil, mille on vorminud ühiskondlike interaktsioonide võrgustik. Nii on õigustatud nihilismi, mille järgi universum on tekkinud eimillestki, ei lähe kuskile ega oma tähendust. Lääne kirik on reageerinud valdavalt kaheti. Enamasti on lihtsalt kõrvad suletud. Teiseks on väidetud, et Jumala küsimus tuleb hüljata ning keskenduda eetilisele eluviisile. Mõlemad lähenemised eeldavad ekslikult, et kui teoloogilised konstruktsioonid on määritud meie intellekti piiridega, meie kultuuri mõjuga ja meie teadvustamata ihadega, siis tuleb mõtestatud usust loobuda.

Teispool tähendust ja tähendusetust

See vaade ei arvesta aga, et kui objektiivselt tähenduslikult midagi väita ei saa, siis ei saa ka väita, et maailm on tähendusetu. Relativism (väide, et midagi tähenduslikku pole) räägib iseendale vastu. Nietzsche, Marx ja Freud ei heitnud kõrvale mõtet objektiivsest maailmast, vaid mõtte, et inimesed saavad seda objektiivselt mõista.

Ideoloogia ebajumalakummardamine

Emergeeruv vestlus rajab tee kahe ummiku vahele, Filosoofiline ideoloogiakriitika peegeldab ebajumalakummardamise hülgamist Piiblis. Ebajumalakummardamine on mis tahes katse teha Jumala olemust ligipääsetavaks, teha Jumalat esteetiliselt või mõisteliselt nähtavaks. Ebajumalaks olemine oleneb vaataja silmast, mitte objektist enesest.

Piibel ja mõisteline ebajumalakummardamine

Piiblis rünnatakse mõistelist ebajumalakummardamist. Jumala kohta on seal kirjeldusi külluses. Puudub lihtne, lineaarne arusaam Jumalat ja üksainus sidus Jumala määratlus, mida paljud tänapäeva kirikud kuulutavad. On palju võistlevaid lugusid Jumala iseloomu kohta, mis on seotud konkreetsete asjaoludega. Nii nagu isiksuse testid annavad inimesest tervikuna ebarealistliku pildi, arvestamate olukordade erinevust ja inimese muutumist, on lääne teoloogia pahatihti taandanud Jumala mitmesugused ja keerulised kirjeldused Piiblis üheleainsale tõlgendusele, mis ei arvesta häälte kakofooniaga Piiblis. Me teame, et need vastuolud on olemas. Kirjutajad ja toimetajad ei näe põhjust neid siluda, kuigi need teevad võimatuks teksti süstemaatiliselt vallata. Nad on rõõmustanud, et nimetamatu on kõiknimetatav, nagu ütles Meister Eckhart. Need lahknevused ei lase meil luua Jumalast ebajumalakummardajalikku pilti ega anna kellegi õigust väita, et ta mõistab tegelikku Jumalat. Välditud on teksti koloniseerimine nende poolt, kes väidavad, et taipavad selle tegelikku tähendust. Just ideoloogiliste häälte paljus tekitab teksti, mis näitab, et ükski ideoloogia ei saa Jumalat vallutada. Tekst näitab, et me saamegi loota ainult murdumisi, pingeid ja vastuolusid.

Piibel kirjeldab Jumalat paljude nimedega, kuid esitab ka mõtte, et Jumala idee on teispool nimesid. Kuldvasika lugu on sageli mõistetud Jumalast ärapöördumisena. Aga vasikas ei olnud algselt mõeldud Jumala alternatiiviks ega esemestamiseks, vaid jumalateenimise nähtavaks abivahendiks. Aaron püüdis osutada vasika piiridele, kuulutades välja pidupäeva YHWH nimel. See pidi olema ainult koht, millesse pidi koonduma mõtlemine ehtsa Jumala-kogemuse üle. Aga inimesed hakkasid seda nägema neid Egiptusest välja toonud Jumala nähtava ilminguna. Nii sai sellest ebajumal, mis varjutas ehtsa Jumala-kogemuse.

Vanas Testamendis on palju hoiatusi Jumala kujutamise eest, mis teevad selgeks, et Jumalat ei saa kujutada inimliku logos'ega. Näiteks sõna choshek kirjeldab 1. Moosese raamatu alguses pimedust sügavuse kohal, ning hiljem läbitungimatut loori, mis varjab YHWH vahetu kohalolu eest. ‘Araphel 'pimedus' ja ‘anan 'pilv' käivad Jumala välimuse kohta. Jesaja kasutab sõna charthar 'puudumine, varjamine, peitmine, salajas hoidmine' Jumala kohalolu kavatsusliku peidetuse kohta. Asi pole lihtsalt rahva üleastumistes. Pühaduse mõiste on seotud end peitva Jumalaga. Isegi seeravid katavad silmad Jumala ees, ja Jumala kujud tuleb hävitada. Isegi ilmutuse kohas saab rääkida ainult Jumala teisesusest ja kaugusest. Jumal on pilves ja pimeduses. Iiobi raamatus püüavad lohutajad leida seletust, mis teeks olukorra arusaadavaks. Olukord aga ei võimalda adekvaatset seletust. Jumala nime väljaütlematus sümboliseerib Jumala teisesust.

Uues Testamendis hoiatatakse silmahimu eest ning mõtiskletakse YHWH nähtamatu loomuse, ligipääsmatuse, väljendamatuse ja leitamatuse üle. Paulus hoiatab õõnsa ja petliku filosoofia eest, mis võib viia mõistete vanglasse. Evangelist Johannes ja Paulus kinnitavad, et kohtumist Jumalaga ei saa taandada ebajumalakummardajalikule arusaamisele "nägemise" kaudu.

Ilmutus kui varjamine

Ideoloogiakriitika ja ebajumalakummardamise hukkamõistmine õõnestavad fundamentalismi, mis nõuavad religioosset kindlust ja taotlevad Jumala õiget tõlgendamist. Ilmutuse tuum kätkeb varjamist. Ka kunstiteose sõnum ei ole lihtne, ainuke ega vallatav. Eri inimesed näevad selles eri tähendusi, näidates, et sõnum on varjatud, tabamatu ja voolav. Tähendust otsides tõlgendame, tuues mängu iseenda. Samamoodi on ilmutus nagu tähendamissõna, selle tähendus on ammendamatu. Seda ei saa taandada selgele vormelile, vaid see tekitab palju kommentaare.

Ilmutus ei tee Jumalat tuntuks ega tundmatuks, vaid tuntuks tundmatuna. Samamoodi ei saa imik emast aru, kuid kogeb, et ema tunneb teda. Ilmutust võetakse sageli nii, nagu seda saaks dešifreerida dogmaatiliseks süsteemiks, selmet võtta seda vastu kui kohta, kus Jumala läbitungimatu saladus meid muudab. Esimeses muudetakse ilmutus sõnaosavaks õpetuseks, teises muudab ilmutus ise. Me oleme nagu imik Jumala käte vahel, kes ei suuda aru saada, kuid keda muudab arusaamine. Ilmutus toob Jumala saladuse päevavalgele, nii et see jääb salajasse. Jumalal ei ole peidetud ja avalikku poolt, sest ka avalik pool on peidus.

Ilmutust pole tarvis püüda ühtemoodi tõlgendada, vaid seda tuleb ühiselt armastada ja saada sellest muudetud. Ka kunstiteost ei ole tähtis õigesti mõista, vaid armastada ja selle väljakutse vastu võtta. Aga denominatsioone rajatakse arvatavale õigele ilmutusetõlgendusele. Kristlaste liitumine on tähtis, aga probleem tekib siis, kui me kuulutame, et meil on õige tõlgendus ning teised on võhikud, petetud või pööravad patuselt pilgu selgelt ilmutuselt kõrvale. See on teinud tugeva lepitusteoloogia tänapäeva kirikus suuresti võimatuks, sest rõhutatakse seda, mida armastatu kohta usutakse, taipamata, et meid ühendab soov armastatut vastu võtta. Ilmutus kõneleb paljudel viisidel sõltuvalt kontekstist. Emergeeruvas vestluses on mõistetud, et ühtsus tuleb leida ilmutuse sündmusest. Emergeeruv vestlus mõistab, et Jumal on peidus Jumala nähtavuses, ilmutus kätkeb koos ilmisikstegemisega varjamist ning selle tõlgendused on alati esialgsed, haprad ja fragmentaarsed. Me taasavastame Karl Barthi taipamist, et isegi Jumala ilmutatud pool on salapärane.

Teispool "Jumalat"

Põhiline probleem ebajumalakummardamisega pole mitte see, et tal on väärpretensioon ühendusele Jumalaga, vaid see, et tal on väärpretensioon, et ta saab sellest ühendusest õigesti aru. Jumala määratlused on sellegipoolest hädavajalikud, tuleb ainult tunnistada, kui küündimatud need on ja kui palju neis on mõtleja isikut. Muidu me hakkame kummardama omaenese mõisteloomingut, mis on valmistatud meie minapildi materjalist. Sellepärast palvetab Meister Eckhart: "Jumal, vabasta mind Jumalast."

Peatükk 2: teoloogia tagajärjed

Teoloogia ja Jumala hääl

Müstik on oma traditsioonile pühendunud, kuid tunnistab, et see ei haara Jumala vaimu. Ta ei eita suhte olemasolu ega leia, et me ei võiks aktiivselt pühenduda oma traditsiooni tarkusele, kuid tunnistab, et meie suhet Jumalaga ei saa taandada meie arusaamisele sellest suhtest. Teises on ebajumalakummardajalik suhe, milles usutakse, et meie mõtted esitavadki seda, kuidas Jumal ja maailm tegelikult toimivad. Variserid hoidsid kinni oma tõlgendusest Messia kohta, nii et nad jäid selle juurde ka siis, kui Messias tuli, aga teistsugusena.

On tähtis mõista, mille poolest erinevad mõte, et kristlikud traditsioonid kirjeldavad Jumalat, ja vaade, et need on vastused Jumalale jumalateenimises. Esimene püüab määratleda, teine tegeleb vastamisega. Emergeeruvas vestluses ei peeta teoloogiat enam inimlikuks jutuks Jumala kohta, vaid kohaks, kus Jumal kõneleb inimlikku jutusse. Teoloogia on koht, kuhu ilmutus ilmub, kus Jumal mõjutab inimlikku mõistust ja saab selle oma võimusesse. Me mitte ei tee teoloogiat, vaid teoloogia ületab ja muudab meid; me ei valda seda, vaid see valdab meid. Me ei pea püüdma kõnelda Jumalast, vaid olla koht, kus Jumal kõneleb, kus inimesed kohtavad eluandvat Jumala Sõna. Võib tunduda, nagu see õõnestaks kristlike traditsioonide ja lõpuks kristluse enese legitiimsust. Aga see ei ole nii. Isegi kui traditsioonid Jumalat ei määratle, võib näha, et nad tekivad Jumala tagajärjena, nii esialgse arusaamise vahendina Jumalast tabatute elus kui ka vastusena Jumalale. Meie teoloogilisi mõtisklusi võib nimetada a/teoloogilisteks, sest me peame ikka veel Jumalast rääkima, ja tunnistama, et see jutt ei määratle Jumalat. Traditsioonid ei ole aknad, millest me armastatut näeme, aga meie mõtisklused Jumalast tekitab see, kes meie arusaamisest üle voolab ja seda pisendab. Eri denominatsioonide mõtisklused tunnistavad Jumalast kaudselt, nende olemasolu läbi. Muutub see, kuidas me mõtleme.

Jumal kui subjekt, mitte objekt

Koonduslaagrivalvuritel oli vangidest teadmine kui objektidest, vangide omastel kui subjektidest. Need, kes meid armastavad, võtavad meid subjektidena. Jumalat ei saa ega tohi taandada objektile, sest usus kogetakse Jumalat viimse subjektina. Jumal ei ole teoreetiline probleem, mida kuidagi lahendada, vaid müsteerium, millest osa saada. Tundmine ei käi heebrea traditsioonis faktikirjelduse, vaid intiimkohtumise kohta. Religioosne tõde ei kirjelda reaalsust, vaid muudab seda. Seda kogemust on erinevalt kirjeldatud, aga mõnede paremate seletuskatsete vahel on perekondlik sarnasus. Nende seas on absoluutse sõltuvuse tunne (Friedrich Schleiermacher), äärmine kindlustunne kõige palge ees (Karl Barth ja Rudolf Bultmann), tunne sellest, mis tingimata korda läheb (ultimate concern), ja tunne, et miski teine on eelnenud, (Franz Rosenzweig). Kõik need aitavad väljendada tunnet, et ei olda enam oma elu peremees: Jumal ei ole meie mõtlemise objekt, vaid absoluutne subjekt, kellele meie oleme objekt. Meid ristitakse Jumala nime sisse: meie ei nimeta Jumalat, vaid Jumala nimi nimetab meid.

Jumal hüperkohalolevana

Jättes ruumi kahtlusele, kahemõttelisusele, keerukusele ja salapärale, tunnistame, et Jumala interaktsioon maailmaga ei taandu arusaamisele, sest Jumala kohalolu on hüperkohalolu: selles on küllastatus. Jumal ujutab üle ja vallutab nii meie arusaamise kui ka meie kogemuse. Emergeeruvas vestluses kasutatakse jumalateenimiseks kõiki meeli (maal, luule, rituaal), kuid see ei anna Jumalale eesõigustatud ligipääsu, mida mõistusel pole. Jumal ei mahu kogemusse, nagu ka mitte sõnadesse. Need kaks väljendusviisi küll ei asenda teineteist. Asi pole Jumala tõhusamas haaramises, vaid selles et kõik meis osaleb vastamises Jumalale. Hüperkohalolu väljendas Paul Tillich sõnadega "Jumal teispool Jumalat", Jean-Luc Marion kirjutab sõna "Jumal" Andrease ristiga keskel, Meister Eckhart rääkis Jumala hülgamisest Jumala pärast.

Tuttav/tundmatu Jumal

Jumalat tuleks mõista radikaalselt transtsendentsena, mitte sellepärast, et ta oleks kauge, vaid just sellepärast, et ta on immanentne. Jumala sisenemine pimestab intellekti nagu otse päikesesse vaatamine. Jumal küllastab meie aru pimestava kohaloluga. Seda võiks nimetada hüpernüümsuseks. Anonüümsus ütleb haaramiseks liiga vähe (teleris on inimese nägu ähmastatud), hüpernüümsus liiga palju. Kohalolu küllus tekitab lühise. Selline arusaam transtsendentsist on kirikus kaduma läinud ja transtsendentsi peetakse lihtsalt immanentsi vastandiks. Ühtesid kirikuid süüdistatakse Jumala kaugeks pidamises, teisi kritiseeritakse immanentsi ülistamises Jumala pühaduse arvel. Tegelikult on kristliku Jumala puhul immanents ja transtsendents üks ja seesama punkt: Jumal jääb immanentsis transtsendentseks, sest ta jääb ilmutuses varjatuks. Kristus kui nähtamatu Jumala kujutis nii ilmutab kui ka varjab Jumalat: teeb Jumala tuttavaks, säilitades salapära.

Kristlus kui a/teistlik

Kui uskumused jäävad paratamatult alla sellele, mida nad püüavad kirjeldada, siis paistab, et kristluses peitub teatud ateistlik vaim. Ateismi võib mõista erinevalt: see võib olla uskumus, et universumil pole allikat või ta on iseenda allikas, või mõte, et sõna "Jumal" on tähenduseta, ebasidus või mitterelevantne, (kuigi seda oleks õigem nimetaa antiteismiks) või mitteuskumist mõnesse konkreetsesse jumalasse või jumalate kobarasse. Viimast on alati tunnistatud kristluse osaks. Aga kristlased ei usu ka sellesse Jumalasse, kellesse nad usuvad. Kinnitades oma arusaama Jumalast, taibates, et see arusaam pole adekvaatne, ollakse ühtaegu teistid ja ateistid. See ei ole agnostiline vahepunkt teismi ja ateismi vahel, vaid mõlema vastuvõtmine sügavast usust. See lähenemine on sügavalt dekonstruktiivne, sest ta ei lase meie ideid Jumala troonile. See dekonstruktsioon ei ole lõhkumine, sest see ei õõnesta, vaid kinnitab Jumalat. See meetod sarnaneb algsete küünikute omaga: nood ei olnud nihilistid ega relativistid, vaid sügavalt moraalsed inimesed, kes kritiseerisid ümbritsevate eetilist käitumist suurest armastusest moraali vastu. A/teism on sügavalt religioosne ja usuküllane küüniline jutt, mis mõistab, kuidas usk toimib arusaamise ja mitteteadmatuse vahel kõikudes. See on väga erinev intellektuaalselt laisast teadmatusest, sest see mitteteadmine ei tule mitte ebatäpsusest, vaid sügavast ja pikast mõtlemisest. See ei ole lihtsalt mõne ebatäpse mõtte maharaputamine enne konstruktiivset tööd ega platsi puhtakstegemine enne religioosse hoone rajamist, vaid tunnistamine, et mis tahes religioosset jaatust läbistab eitus. Igas arusaamise oaasis on teadmatuse kõrb. Emergeeruv mõtlemine on teadlik hereesia, sest ta teab, et ta ei suuda seda kirjeldada, millest ta räägib. See on tõhus teoloogiline vastus fundamentalismile. Fundamentalim on oma uskumuste uskumine, osutamata nende tegelikule sisule; teiste uskumuste välistamine seda enam, mida nad enda omadest erinevad. A/teismi puhul ei usuta seda, mida usutakse; usutakse Jumalasse, jäädes usu sisus kahtlema. See ei ole ortodoksia ideega vastuolus, vaid võimaldab näha seda uues valguses. Problemaatilised ei ole mitte uskumused ise, vaid pretendeerimine enamale kui esialgsele pragmaatilisele vastusele sellele, mis on teispool mõisteid. See lähenemine ei ole vastandite süntees, vaid kollabeerumatu pinge religioossete ideede jaatamise ja küsimärgistamise vahel. See ei ole ajutine ebakindluse koht teel spirituaalsele küpsusele, vaid see toimib usus nagu kuumutav hõõrumine, mis ei lase meie voolavatel ettekujutustel Jumala kohta tarduda ebajumalakummardamiseks.

See lähenemine peegeldab Justinus Usutunnistaja, Pantainose, Aleksandria Klemensi ja Origenese kirjutisi: nood hoiatasid Jumala taandamise eest inimlikule mõtlemisele ning ülesid, et intellekt peab Jumala ees põrmu langema. Gregorios Nyssast räägib liikumisest Jumala poole kui teekonnast jumalikku pimeduse, väites, et kuigi religioosne tunnetus algab valguse sisse minemise kogemusest, leiame sellest valgusest seda rohkem pimedust, mida sügavamale me läheme. Leo Suur ütleb, et jumalikud asjad jäävad avastamata, kui kaugele me nende mõistmisega ka ei jõuaks. See taipamine tuleb tundlikkusest inimese lõplikkuse suhtes. Augustinus julgustab meeles pidama, et Jumal on teispool sõnu ja mõisteid. Pseudo-Dionysios ründas spekulatiivset mõtlemist ja rõhutas vajadust vabaneda abstraktsiooni ebajumalakummardamisest. Jumalast arusaamine on teispool mõtlemist: Jumalal on küll kõik maailma positiivsed atribuudid, sest ta on universumi põhjus, kuid õigemini tal pole neid, sest ta on kõigest teispool; jaatus ja eitus pole vastuolus, sest Jumal on teispool eristusi. Ühendus Jumalaga kätkeb teadvat mitteteadmist, milles indiviid jätab maha meeled ja aru. Selline teadev mitteteadmine tunnistab oma sügavat lõplikkust ja võimetust mõista seda, mida religioosne indiviid silmss peab. See jumalik pimedus on ülepimedu, mis vastandub meeleheitliku nihilismi alapimedusele: ühte tekitab valguse absoluutne üleküllus, teist valguse täielik puudumine. Isegi Canterbury Anselm, keda peetakse Jumala mõistetavuse pooldajaks, ütleb, et Jumal pimestab. "Proslogioni" ütleb ta, et Jumal on suurem, kui mõelda saab, sest kui on võimalik mõelda, et niisugune olend on olemas, siis kui Jumal see poleks, siis oleks võimalik mõelda midagi Jumalast suuremat. Siimeon Uus Jumalasõnaõpetaja võrdleb meelte maailmast läbi intellekti akna väljavaatajat inimesega, kes avab öösel akna hetkel, kui välku lööb, ning suleb silmad ja taandub. Anselm, kes tunnistab inimese lõplikkust, sõnastab Jumala määratluse, mis austab Jumala transtsendentsi. Sellepärast kordab ta, et Jumal elab ligipääsmatus valguses. See on jäänud selle väite varju, et Jumalast suuremat ei saa mõelda, mida tõlgendatakse määratlusena, mitte mittemääratlusena. Tegelikult ei omistata sellega Jumalale positiivset olemust, sest ei öelda, et Jumal on suurim mõeldav olend. Jumala mõistes peab sisalduma idee sellest, kuidas mõiste objekt transtsendeerib mõiste. Jean-Luc Marioni sõnul ei ole argumendi juur mitte mõistele toetumine, vaid toetumine mittemõistele, mida sellisena tunnistatakse. Sellele vihjasid 19. sajandi Venemaa augukummardajad, kes puurisid seinte sisse augud ja kummardasid neid. Jumalik objekt asendatakse tühja ruumiga. Anselmi järgi on kolm eksistentsi tasandit. Madalaimal on see, mis eksisteerib ainult vaimus, näiteks ükssarvik, teisel see, mis eksisteerib nii vaimus kui ka reaalsuses, näiteks hobune, ja kolmandal see, mis eksisteerib reaalsuses, kuid ei mahu vaimu sisse, st Jumal. Seda viimast on kirik sageli ignoreerinud.

Jumalat ei saa taandada meie arusaamisele ega kogemusele. A/teoloogia järgi tekivad denominatsioonid vastusena Jumalale; denominatsioonide väited Jumala kohta ei ole objektiivsed. Denominatsioonid on eri viisid kõnelda meie armastatust, säilitades epistemoloogilist vaikust. Peab rääkima, jäädes vaikivaks, hoidma distantsi keset lähedust, teenima Jumalat, tegemata teda teenimise objektiks, sest Jumal on subjekt, kelle ees me teenime. Selles ebakindluse ja mitteteadmise paigas on sageli hormutav elada, kuid religioon pakub siin tröösti. Kuigi me ei haara Jumalat, tekib usk keset tunnet, et Jumal haarab meid.

Peatükk 3: a/teoloogia kui ikoon

Dis-kursid

Hüpernüümia mõiste abil saadakse emergeeruvas vestluses leida tee, mis pääseb naiivsest arusaamast, et Jumalast saab rääkida, ja defetistlikust vaatest, et Jumalast rääkimisest tuleb loobuda. Teismi ja ateismi ületades võib jõuda mõtlemisviisini, mis võimaldab kõnelejal teadvustada oma piire ning jätab ruumi teadvale teadmatusele. Religioosset osalejat kõnetab, muudab ja haarab see, mida ta ei saa sisaldada: ta tunneb end objektistamatu objekti alla heidetuna.

Nii saab säilitada denominatsioonide erinevuse, ületades nendevahelised barjäärid. Emergeeruv a/teoloogia on ehtsalt oikumeeniline abinõu, sest kui kõrvaldada mõte ühest tõesest tõlgendusest ühe rühma käes, rajatakse sildade võrgustik erinevate tõlgendavate kogukondade vahel, kes tunnistavad, et me kõik tegeleme tõlgendamisega, mis pole kunagi ilmutusega adekvaatne. Seda lähenemist ei saa pidada liberaalseks ega konservatiivseks: see on väljakutse mõlemale tunnistada oma piire. Nagu ütles Viktor Frankl, tõeline teadmine on alati teadmine pluss, st teadmine, mis mõistab, et seda läbistab mitteteadmine. Jumal ei ole suurim mõeldav olend ega see, mis on igast mõttest suurem, vaid see, keda mõeldakse mõeldamatuna. Jumala osalemine meis võimaldabki aru saada, et Jumal on üle arusaamise.

Emergeeruvas vestluses saadakse aru, et kristlasi ei ühenda mitte see, et me saame kuidagi aru maali sõnumi tegelikust tähendusest, nagu seda saaks taandada ainsale sõnumile, vaid et see ahvatleb ja muudab meid. Ühtsust ei leita mitte kloonimisest, mis julgustab kõiki uskuma üht ja sedasama, vaid denominatsioonide mitmekesisusest.

Siinne dekonstruktiivne jutt tunnistab end dis-kursiks, mis saadab meid kursist välja: meie mõtlemine Jumalast ei too meid kunagi Jumala juurde. Jumalast rääkimine ei ole kunagi Jumalast rääkimine, vaid rääkimine meie arusaamast Jumala kohta. See, mida me Jumala kohta mõtleme ja ütleme, on ikkagi tähtis ja vältimatu, sest sõnad aitavad müsteeriumiga toime tulla ja sellele vastata. See lähenemine hoiab hoolikalt mõistelist distantsi meie ja Jumala vahel, mis läheneb Jumala müsteeriumile kui millelegi, mida tuleb muuta, mitte lahendada.

See a/teoloogia ei eita ilmutuse olemasolu, vaid kinnitab, et ilmutus ei vastandu varjamisele, vaid varjamine on sellesse sisse ehitatud. Meil peab olema murtud jutt nagu meieisapalve avasõnades. Jumalat nimetatakse isaks, ja kohe räägitakse Jumala nimr ülistamisest. Nimi on püha ja eraldi, see transtsendeerib kõik maised nimed ega lase end määratleda. Jumal on ühtaegu nimetatud ja nimetamata, tuletades meelde, et meie arusaama isadusest mõjutab sügavalt kultuur. Ka kõige fundamentaalsemad väited, nagu "Jumal on armastus", tuleb niimoodi dekonstrueerida. Minu arusaam armastusest võib olla ebaadekvaatne.

Kahtlus voorusena

Võib vastu väita, et see vaade õõnestab kristlust, sest kui Jumalat ei saa adekvaatselt haarata, siis kuidas me võime kindlalt teada, et see, mis meid haarab, on Jumal? Väidetakse, et nõnda raiutakse oksa, millel istutakse. See vastuväide mõistab vääriti kahtluse rolli religioonis. Erinevalt modernsest vaatest, et kartus tuleb kõrvale heita, seda tuleb karta või ainult sallida, ei ole kahtlus mitte ainult meie inimsuse vältimatu osa, vaid usu hädavajalik komponent. On kardetud, et kahtlus tekitab otsustamatust, milles midagi ei saa uskuda ega millegi põhjal tegutseda. Aga tegelikult tehakse reaalseid otsuseid ainult otsustamatuse taustal. Võtame näiteks abiellujad, kes on kindlalt veendunud, et nende liit kestab surmani. Selles ilmse luulu seisundis pole tarvis teha reaalset otsust. Usutakse, et tulevik on nii kindel, et otsus abielluda ei nõuagi otsust. Aga kui inimesed saavad aru, et nende suhtel on ees raskeid aegu, tulevik on ebakindel ja tagatisi ei ole, siis see ei hoia otsust ära, vaid siis tulebki otsus teha. Abielutõotused ei ole kinnitused oma uskumuste kohta, vaid lubadused näha vaeva, et need tõeks saaksid. Otsus abielluda teades, et asjaolud hakkavad vastu töötama, on tõeliselt julge ja ehtne otsus, ainus otsus, mis selle nime väärib. Kahtlus on kontekst, milles reaalne otsus aset leiab ja reaalne armastus proovile pannakse, sest armastus ütleb jah hoolimata ebakindlusest. Armastus, mis vajab lepinguid ja täielikku tagatist, ei ole armastus. Uskuja, kellel on tõsine kahtlus, ei ütle usust lahti, vaid kasutab seda võimalusena usku kinnitada. Seda võib nimetada vaikse laupäeva kogemuseks. Just siis saab otsus Kristust järgida tõeliselt ehtsaks. Usk, mis saab eksisteerida ainult võidu ja kindluse valguses, kinnitab mina, mitte Kristust. Usk, mis võib vaadata risti õudust, öeldes ikkagi jah, ütleb minale ei ja Kristusele jah. Kes kaotab oma elu ainult sellepärast, et ta usub, et nii ta leiab selle, see ei loobu millestki. Et elu tõeliselt kaotada, tuleb sellest loobuda hoolimata sellest, kas see leitakse. Ainult tõeline usk saab kahtluse vastu võtta, sest selline usk ei toimi omakasust (põrgukartus või taevaigatsus), vaid lihtsalt sellepärast, et ta peab.

See ei tähenda, et kristlane peaks olema huvitu agnostik, kaugel sellest. Usklik ei tohiks alla suruda kahtluse varju, mis lasub iga uskumise kohal (võimalik vale iga uskumuse tuumas). Usklik peaks tunnistama ja isegi ülistama seda hinge pimedat ööd, saades aru, et see ei ole mitte ähvardav pimedus, mis varjab vaenlast, vaid intiimne pimedus, milles me usu vastu võtame. Kui me saame öelda, et me järgime Jumalat, hoolimata ebakindlusest, mis selles otsuses kätkeb, siis sünnib reaalne usk, sest armastus ei tegutse mitte siis, kui teatud kriteeriumid on täidetud, vaid sellepärast, et tegutsemine on armastuse loomuses.

Apologeetika lõpp

Kahtluse kartus ja kõrvalelükkamine ilmneb eriti selgelt 20. sajandi apologeetikaobsessioonis. Jäetakse mulje, nagu saaks kristluse väiteid empiiriliste tõendite külma ja objektiivse analüüsiga väljaspool mõistlikku kahtlust tõendada. Apologeetikas kasutatakse sõna ja imet. Esimesel juhul kasutatakse mõistust loogiliseks veenmiseks, et kristluse omaksvõtmine on mõistuspärane. Teisel juhul kasutatakse veenmiseks imesid. Mõlemat võib nimetada võimustrateegiaks. Emergeeruva vestluse kogukond peab pakkuma neile alternatiivi. Võimustrateegiate puhul ei taotleta armastust ega valdavat ahvatlustunnet, vaid kindlate tõendite kuhjumist hoolimata indiviidi motiivist ja soovidest. See on nagu käsk. Näiteks kui kedagi veendakse, et ainus viis põrgust pääseda on kinnitada, et Jeesus Kristus on Issand, siis ta teeb seda hoolimata sellest, kas Kristus teda tõeliselt liigutab. Nagu pähklite armastajatele, kellele pakutakse tuhandeid tuumata pähkleid, pakume Jumalale tuhandeid südameta "pöördunuid". Paulus ütleb, et tema ei jutlusta tarkade ja veenvate sõnadega, näidates Vaimu väge, nii et usk ei põhineks inimeste tarkusel, vaid Vaimu väel. Selline jutt jätab sõnumi ähmaseks ja objektistumatuks. See jutt ei ütle, mida mõelda, sulgedes mõtlemise, vaid avab mõtlemise. Pauluse jutt toimib nagu aroom. Usklikku tuleks näha Jumala luuletuse, tähendamissõna ja soolana. Jeesus ütles eri inimestele täiesti erinevaid asju, lähtumata universaalsest abstraktsest süsteemist. Ta ei filosofeerinud nendega, kes otsisid tarkust, ega näidanud imet neile, kes soovisid märki. Imesid tegi ta armastades, mitte sundides uskuma. Sageli ta palus tervendamised salajas hoida. Võimuta jutt ei ole sõnade ja imede kasutamise vastu üldse, sest mõistus aitabki aru saada mõistuse piiridest ja ime võib tuua Jumala tervenduse.

Käsk erineb vihjest: käsk uks kinni panna erineb vihjest, et mul on külm. Vihje kõneleb südamele ja seda kuulevad ainult need, kellel on tundlik ja avatud kõrv. Vihje võimuta jutt toimib Jeesuse tähendamissõnades, mida kuulevad tõeliselt ainult need, kellel on kõrvad kuulda. Jeesuse jutt ei olnud nagu jook, mis kustutab vastustejanu, vaid nagu sool, mis tekitab janu. Maailmas, kus inimesed usuvad, et nad ei ole näljased, ei tule pakkuda toitu, vaid aroomi, mis aitab neil soovida toitu, mida me ei saa anda. Me oleme rahvas, mis on sündinud vastusest Jumala vihjetele. Me peame võtma vastu mõtte, et me oleme ka kutsutud olema Jumala vihjed.

Ikooniline Jumala-jutt

Sellest võimuta dis-kursist ei sünni mitte relativism, vaid tee, mis viib õigemale rääkimis-, toimimis- ja uskumisviisile. Erinevalt ebajumalakummardamisest, mis väidab, et teeb Jumala olemuse ilmsiks, ja humanistlikust lähenemisest, mis väidab, et kui Jumal on olemas, on ta äärmiselt mitterelevantne, võtab ikooniline lähenemine konkreetseid sõnu, kujundeid ja kogemusi abivahenditena selle kontempleerimisel, mida ei saa nendele taandada. Ikoon on koht, kus Jumal maailma puudutab. Ikoonid ei ole ainult koht, kus me Jumalat kontempleerime, vaid ka koht, mida Jumal kasutab, et meiega suhelda. Mõtleme oma interaktsioonile teiste inimeste ihuga. Teist inimest võib vaadata kolmel viisil. Esiteks, inimest võib taandada välimusele (himu). Teiseks, ihule võib mitte tähelepanu pöörata (ükskõiksus). Kolmandaks, ihu võib väärtustada, taandamata inimest ihule (armastus). Armastatu nägu on tähtis, sest näoilmete järgi me tajume emotsioone ja tundeid, mis oleks muidu kättesaamatud. Ja kui me vaatame armastatule näkku, siis me teame, et see, keda me vaatame, vaatab meid. Me ei näe pilku, kuid tunneme seda; kogemus, et mind vaadatakse, võib olla võimas ja ebamugav. Armastatu nägu võib nimetada ikooniks. Nagu ebajumala puhulgi, teeb selle ikooniks meie interaktsioon sellega, mitte mõni selle olemus. Armastuse pilgu all on objektid ikoonid. Armastatu nägu ei ole teeviit, sest teeviit ei ole koht, kuhu see viitab; ent ka nägu ei ole armastatu puhas ilming. Nägu on koht, kus armastatut ilmutatakse ja ühtlasi peidetakse.