The House of the Rising Sun

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt House of the Rising Sun)

"The House of the Rising Sun" ("Tõusva päikese maja") on ingliskeelne ameerika rahvalaul, mida vahel nimetatakse ka "Rising Sun Blues" ("Tõusva päikese bluus").

See kõneleb nurjaläinud elust USA Louisiana osariigi New Orleansi linnas; enamikus laulu variantides hoiatatakse venda või õde sama saatuse eest. Tuntuima versiooni plaadistas 1964. aastal inglise rokkansambel The Animals, see jõudis edetabelites esikohale Suurbritannias, USA-s, Rootsis, Soomes, Kanadas ja Austraalias.[1]

Päritolu ja varased versioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu paljude rahvalaulude puhul, on laulu "The House of the Rising Sun" täpne päritolu teadmata. Musikoloogide hinnangul põhineb see traditsioonilistel ballaadidel nagu 18. sajandist pärinev "The Unfortunate Rake", mille inglise sisserändajad tõid Ameerikasse, kus tegevuspaigaks muutus New Orleans. Pubi Rising Sun on mainitud ka 1877. ilmunud Anna Sewelli raamatus "Black Beauty", mille tegevus toimub Londonis.

Vanima teadaoleva helisalvestise tegid Apalatšide muusikud Clarence Ashley ja Gwen Foster, kes salvestasid laulu plaadifirmas Vocalion Records 1934. aastal.[2] Ashley sõnul õppis ta pala oma vanaisalt Enoch Ashleylt.

"The House of the Rising Sun" kuulus kollektsiooni, mille kogus ameerika folklorist Alan Lomax, kes oli (koos isaga) USA Kongressi Raamatukogu Ameerika Rahvalaulude Arhiivi (Archive of American Folk Song) kuraator. Koos naisega Kentucky idaossa tehtud kogumisretkel seadis Lomax oma salvestustehnika üles Middlesborough's laulja ja aktivisti Tilman Cadle'i kodus. 1937. aastal salvestas Lomax seal kohaliku kaevuri 16-aastase tütre Georgia Turneri laulu, millele Lomax pani pealkirjaks "The Rising Sun Blues".[2] Hiljem salvestas Lomax sama loo teise versiooni, mida laulis Bert Martin, ning kolmanda Daw Hensonilt, kes mõlemad olid Kentucky idaosa lauljad. Oma 1941. aastal ilmunud kogumikus "Our Singing Country" omistab Lomax sõnad Turnerile[2], ehkki viitab ka Martini versioonile. Hiljem on Lomax öelnud, et meloodia meenutab inglise ballaadi "Matty Groves".[3][4]

Ashley sõber ja õpilane Roy Acuff õppis laulu temalt ning salvestas selle hiljem pealkirjaga "Rising Sun".[2] 1941. aastal plaadistas ühe variandi Woody Guthrie. 1947. aastal tehtud Josh White'i salvestise, kes kirjutas ka hiljem populaarseks saanud uued sõnad ja muusika, avaldas 1950. aastal plaadifirma Mercury Records. 1944. aasta veebruaris ja 1948. aasta oktoobris salvestas kaks laulu varianti Lead Belly, pannes selle pealkirjaks vastavalt "In New Orleans" ja "The House of the Rising Sun"; 1948. aasta salvestis pärineb salvestuselt, mis hiljem avaldati plaadina "Lead Belly's Last Sessions" (1994, Smithsonian Folkways).

1957. aastal salvestas Glenn Yarbrough sama laulu plaadifirmale Elektra Records. Ansambli The Weavers plaadil, mis ilmus 1940. aastate lõpul või 1950. aastate algul, on laulu autorsus omistatud Ronnie Gilbertile. 1958. aastal avaldas Pete Seegeri versiooni Folkways Records, 2009. aastal avaldas selle uuesti Smithsonian Folkways.[2] Frankie Laine avaldas laulu pealkirjaga "New Orleans" oma 1959. aasta plaadil "Balladeer". Näitleja ja koomik Andy Griffith avaldas selle 1959. aastal ilmunud plaadil "Andy Griffith Shouts the Blues and Old Timey Songs". Joan Baez salvestas selle 1960. aastal, lugu ilmus tema eponüümsel debüütplaadil "Joan Baez"; ta esitas seda paljudel kontsertidel kogu oma lavakarjääri vältel. 1960. aastal ilmus see Miriam Makeba plaadil "Miriam Makeba firmalt RCA.

Johnny Hallyday prantsuskeelne versioon "Les portes du pénitencier", mis ilmus 1964. aasta oktoobris, kerkis Prantsusmaa edetabeli esikümnesse, ning ta laulis seda ka oma USA-turneel 2014. aastal.[5]

1961. aasta lõpul salvestas Bob Dylan laulu oma debüütplaadi jaoks, mis ilmus 1962. aasta märtsis. Selles versioonis ei viidata muusika autorile, kui Dylan olevat laulu õppinud Dave Van Ronkilt. Dokumentaalfilmis "No Direction Home" ütles Van Ronk, et kavatses ise laulu plaadistada ning Dylan kopeeris tema versiooni. Hiljem avaldas Van Ronk selle plaadil "Just Dave Van Ronk".

„Ma õppisin selle loo 1950. aastatel Texase laulja ja laulukoguja Hally Woodi plaadilt, kes oli laulu saanud Alan Lomaxi välisalvestuselt, mille laulis sisse Kentucky naine Georgia Turner. Ma panin selle teistmoodi kõlama, muutes akorde ja kasutades bassi, mis langes poole astme kaupa – džässis on see tavaline, kuid folklauljatel haruldane. 1960. aastate alguseks oli sellest saanud üks mu tavalisi lugusid ning ma esitasin seda enamikul kontsertidel.[6]“

Dave Van Ronk õpetas laulja Guthrie Thomasele sama versiooni, mida ka 16 aastat varem 16 Greenwich Village'is New Yorgis Bob Dylanile. Thomas pole kunagi seda laulu salvestanud, kuid on esitanud seda kontsertidel, mängides 12-keelsel kitarril nagu tegi ka Huddie "Lead Belly" Ledbetter.

Nina Simone plaadistas oma esimese versiooni 1962. aastal plaadil "Nina at the Village Gate". 1965. aastal salvestas Columbias ansambel Los Speakers hispaaniakeelse versiooni "La casa del sol naciente"; see oli ka nende teise plaadi pealkiri, mis jõudis hõbeplaadi staatusse (läbimüük üle 15 000 eksemplari). Ansambel Chambers Brothers avaldas oma versiooni plaadil "Feelin' The Blues" firmalt Vault Records.

The Animals[muuda | muuda lähteteksti]

Intervjuust Eric Burdoniga selgus, et ta kuulis laulu "The House of the Rising Sun" esmakordselt Newcastle upon Tyne'i klubis, kus seda laulis Northumberlandi folklaulja Johnny Handle. The Animals olid seal ringreisil koos Chuck Berryga ning võtsid selle laulu oma repertuaari, sest tahtsid midagi meeldejäävat.[3] See intervjuu lükkab ümber varasemad väited, mille kohaselt sai The Animals inspiratsiooni Bob Dylanilt. The Animalsi esituses sai laulust võimas hitt, mis valmistas pettumust Dylanile, kelle versiooni nimetati hiljem kaveriks. Iroonilise olukorra märkis ära ka Dave Van Ronk, kelle sõnul on kogu teema "torm veeklaasis", ning Dylan loobus laulu esitamisest, kui The Animalsi fännid süüdistasid teda plagiaadis. Dylan ütles, et kuulis The Animalsi varianti esimest korda autoraadiost ning nautis seda väga.

Dave Marsh nimetas The Animalsi tõlgendust laulust "The House of the Rising Sun" folkroki esimeseks hitiks.[7] Ralph McLean BBC-st nõustus, et see oli "revolutsiooniline singel, mis muutis moodsa muusika nägu igaveseks".[8] Van Ronk väidab, et see versioon põhineb tema omal.[9]

The Animalsi versioon kujutab mitte naise, vaid mehe allakäiku, kelle isa oli mängur ja joodik, erinevalt varasematest versioonidest, kus see roll oli kallimal.

The Animals hakkas laulu pealkirjaga "House of the Rising Sun" esitama ühisel kontserditurneel koos Chuck Berryga, kasutades seda lõpuloona.[10] See sai publikult marulise vastuvõtu, veendes kõhklevat produtsenti Mickie Most, et lool on hitipotentsiaal[10], nii et ringreisi vahepeal läks ansambel väikesse plaadistuudiosse Londonis Kingswayl seda salvestama[10].

Lugu plaadistati üheainsa korraga 18. mail 1964[11]. See algab Hilton Valentine'i nüüdseks kuulsa minoorse arpedžoga elektrikitarril.[8][1][12] Lugu jätkub Burdoni juhtvokaaliga, mida on nimetatud "ulguvaks,"[7] "hingeliseks"[13] ning "...sügavaks ja kärisevaks nagu Kirde-Inglismaa söekaevanduslinn Newcastle, kust laulja pärineb".[1] Meloodia viib lõpuni Alan Price'i pulseeriv oreliosa (esitatud Vox Continentalil). Burdon on hiljem öelnud: "Me otsisime laulu, mis haaraks inimeste tähelepanu."[14]

"House of the Rising Sun" kujunes menukaks mõlemal pool Atlandi ookeani: pärast Briti singlite edetabeli tippu kerkimist 1964. aasta juulis tõusis see kaks kuud hiljem septembris USA-s Billboard Hot 100 popsinglite edetabeli etteotsa, saades "Briti invasiooni" esimeseks esikohalooks kelleltki muult peale biitlite[15]. Sellest sai ansambli läbimurdelugu mõlemas riigis ja nende raudvara.[16] Laul oli menukas veel mitmes riigis, kuigi mitte niivõrd Iirimaal, kus see kerkis vaid 10. kohale ja kukkus nädal hiljem edetabelist välja. Tol ajal ei olnud rütmibluus Iirimaal kuigi populaarne.

The Animalsi versiooni peetakse Briti popmuusika klassikaks. Lester Bangs nimetas seda "säravaks seadeks" ja "vana loo uueks standardversiooniks".[17] Ajakirja Rolling Stone kõigi aegade 500 parima laulu nimekirjas oli see 122. kohal. RIAA asetas selle 240. kohale oma 20. sajandi parimate laulude nimekirjas (Songs of the Century). 1999. aastal pälvis pala Grammy kuulsuste halli auhinna (Grammy Hall of Fame Award). Sellest on juba ammu kujunenud üks traditsioonilisi laule klassikalise roki ja vanade hittide raadiojaamades. 2005. aastal oli see Briti telekanali Five küsitluse andmeil Suurbritannia populaarsuselt neljas esikohalugu.[11]

Plaadistusel kestab "House of the Rising Sun" neli ja pool minutit, mida peeti tollal popsingli jaoks kaugelt liiga pikaks.[11] Produtsent Most, kes muidu enda rolli pisendas, ütles selle kohta: "Kõik oli omal kohal ... Salvestamiseks kulus vaid 15 minutit, nii et ma tõesti ei saa enda teeneid kuigi suureks pidada"[18]. Sellegipoolest uskus ta laulu edusse ja teatas, et singel tuleb täispikkuses.[18]

USA-s oli algne singel (MGM 13264) siiski 2 minutit ja 58 sekundit pikk. MGM Golden Circle'i uusväljalaskel (KGC 179) on kärpimata 4:29 versioon, ehkki plaadifirma nimetab kärbitud versiooni pikkuseks endiselt 2:58. Kärbitud variant oli 1964. aastal ka ansambli USA debüütplaadil "The Animals", samas kui täispikk variant pandi nende menukale 1966. aasta USA valikplaadile "The Best of The Animals". Esimest korda avaldati täisversioon Ameerikas 1965. aasta kogumikus eri ansamblitelt pealkirjaga "Mickie Most Presents British Go-Go" (MGM SE-4306), mille kaanel on laulu pealkirja "House Of The Rising Sun" juures märkus "algne, kärpimata versioon". Ameeriklased võisid kuulda täispikka varianti ka 1965. aasta kevadel linastunud filmis "Go Go Mania".

"House of the Rising Sun" ei olnud ühelgi ansambli Briti plaatidest, kuid anti järgnevail aastakümneil kaks korda välja singlina, mis jõudis mõlemal korral edetabelisse: 25. kohale 1972. ja 11. kohale 1982. aastal.

Arranžeeringu autorina oli märgitud vaid Alan Price. Burdoni väitel polnud kõigi viie bändiliikme nimedele plaadiümbrisel lihtsalt ruumi ning Alan Price'i eesnimi oli tähestikus esimene. Kuid see tähendas, et laulu autoritasu sai ainult Price, mille suhtes on ansambliliikmed hiljem kibedust tundnud, eriti Valentine.[8][19]

Frijid Pink[muuda | muuda lähteteksti]

1969. aastal plaadistas Detroiti ansambel Frijid Pink laulu "House of the Rising Sun" psühhedeelse versiooni, millest 1970. aastal sai rahvusvaheline menuk. Nende versioon on taktimõõdus 4/4 nagu Van Ronkil ja enamikus varasemates variantides, erinevalt The Animalsi 6/8-st. Selles tõusevad esile Gary Ray Thompsoni kitarr ja Richard Steversi trumm.[20]

Jody Miller ja Dolly Parton[muuda | muuda lähteteksti]

Laul on kahel korral jõudnud ajakirja Billboard kantriedetabelisse. 1973. aastal jõudis sellega USA edetabeleis 29. kohale Jody Miller ning 1981. aasta septembris avaldas oma versiooni plaadil "9 to 5 and Odd Jobs" laulja Dolly Parton. Nagu ka Miller varasemas kantriversioonis, kasutab Parton laulu algset, naisest kõnelevat vaatenurka. Parton kirjutas ka osalt uued laulusõnad, mis teevad selle veelgi selgemaks. Partoni versioon kerkis USA kantriedetabelis 14. kohale ja popmuusika edetabelis 77. kohale. Parton on laulu vahel ka kontserdil esitanud, samuti 1987.–1988. aasta telesarja osas, mis salvestati kontserdil New Orleansis.

Five Finger Death Punch[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika heviansambel Five Finger Death Punch avaldas laulu "House of the Rising Sun" 2014. aastal oma viiendal stuudioplaadil "The Wrong Side of Heaven and the Righteous Side of Hell, Volume 2". New Orleans on laulus asendatud Las Vegasega (hüüdnimega Sin City – 'patune linn'). Laul jõudis USA peavoolu raadiojaamade edetabeleis esikümnesse.

Võimalikud reaalsed asukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmeid paiku New Orleansis on peetud laulus "House of the Rising Sun" kirjeldatud sündmuskohaks, ehkki väidete tõepära on kõikuv. Fraasi "House of the Rising Sun" ("Tõusva Päikese maja") peetakse sageli eufemismiks bordelli kohta, kuid pole teada, kas jutt on konkreetsest või väljamõeldud kohast. Ühe teooria kohaselt kõneleb laul tütrest, kes tappis oma isa – alkohoolikust mänguri, kes peksis oma naist. Seega võib Tõusva Päikese maja olla vangla, kus minategelane võib olla esimene, kes näeb tõusvat päikest (teooriat toetavad ahelatest kõnelevad sõnad "a ball and chain", ehkki see on ka traditsiooniline metafoor abielu kohta). Kuna sageli laulavad seda laulu naised, on Tõusva Päikese maja teise teooria kohaselt koht, kus prostituudid ravisid süüfilist. Kuna elavhõbedaravi ei mõjunud, oli sinna tagasiminek väga vähetõenäoline.[3][4]

1867. aasta kuulutus kohviku Rising Sun Coffee House väljaüürimiseks

Ajalooliste ajalehtede ja kataloogide kohaselt on vaid kolm kandidaati nimega "Rising Sun". Esimene oli väike ja tegutsemise peagi lõpetanud hotell Conti tänaval prantsuse linnajaos 1820. aastail. See põles 1822. aastal maha. Väljakaevamise ja dokumendiotsingu toel leiti 2005. aasta alguses selle kohta tõendeid, sealhulgas reklaam, mille sõnastus võis eufemistlikult viidata prostitutsioonile. Arheoloogid leidsid tavatult suurel hulgal ruuži- ja kosmeetikanõusid.[21][22]

Teine variant oli 19. sajandi lõpul tegutsenud Rising Sun Hall, mis 19. sajandi linnakataloogide andmeil asus nüüdsel Cherokee tänaval jõeäärses Carrolltonis. Nähtavasti kasutas maja Social Aid & Pleasure Club, mis üüris seda välja tantsupidudeks jms üritusteks. Seegi hoone pole säilinud. Kummagi hoone puhul pole kindlaid tõendeid hasartmängude ega prostitutsiooni kohta.

Kolmas variant oli 1860. aastail kohalikes ajalehtedes reklaamitud The Rising Sun, mis asus nüüdsel järvekaldal Decaturi tänaval maja nr 100 kandis.[23] Reklaamides nimetati seda "restoraniks", "õllesaaliks" ja "kohvikuks". Tollal müüdi New Orleansi kohvikutes tihti ka alkoholi.

Raamatus "Bizarre New Orleans" väidetakse, et algne maja asus aastatel 1862–1874 aadressil Esplanade Avenue 1614 ning sai nime madam Marianne LeSoleil Levanti järgi, kelle nimi tähendab prantsuse keeles tõusvat päikest.[3]

Metafoorsed asukohad[muuda | muuda lähteteksti]

"House of the Rising Sun" võib olla ka metafoor lõunaosariikide istanduse orjamaja või istanduse enda kohta, kuna neist teemadest kõnelevad paljud ameerika rahvalaulud ja bluusilood. Dave van Ronk väitis oma autobiograafias, et on näinud pilte vanast Orleansi naistevanglast, mille sissepääsu kohal oli tõusva päikese pilt. Tema arvates tõestas see, et laul räägib vanglast.

Laulutekstis kõneleja roll on eri versioonides erinev. Laulu varased variandid kajastavad tihti naise vaatenurka, kes on koos joodiku või mänguriga New Orleansi tulnud ning saanud prostituudiks Tõusva Päikese majas (või vangiks samanimelises vanglas), nagu võib kuulda Joan Baezi versioonis 1960. aastast või Jody Milleri 1973. aasta plaadilt. The Animals laulis aga mehe vaatenurgast, kelle Tõusva Päikese maja on laostanud. Bob Dylani 1962. aasta versioon ja Shawn Mullinsi kaver on naise vaatenurgast, ehkki Mullins on kontsertidel laulnud nii mees- kui ka naisversiooni: "It's been the ruin of many a boy and girl, and me, oh God, I'm one."[24]

Mitte kõik ei usu siiski, et tegu oleks konkreetse ajaloolise asutusega. Williams Research Centeris New Orleansis töötav raamatukoguhoidja Pamela D. Arceneaux on öelnud:

„Ma olen uurinud prostitutsiooni ajalugu New Orleansis ja kohtunud korduvalt küsimusega, kus on Tõusva Päikese maja, leidmata rahuldavat vastust. Ehkki tavaliselt usutakse, et laul viitab bordellile, ei ütle laulutekst seda kusagil otsesõnu. Paljud on järeldanud, et pigem käib jutt mängupõrgust või vanglast. Samas, kui parafraseerida Freudi: mõnikord on laulusõnad lihtsalt laulusõnad.[4]“

Kuna laulus mainitakse korduvalt hasartmänge, võib kõne alla tulla ka hasartmängudega kasiino või baar.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 York, Barry (9. juuli 2004). "House of worship". The Age. Vaadatud 12.01.2014.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Pete Seeger - American Favorite Ballads" (PDF). Volume 2 (pages 11–12). Smithsonian Folkways. 2009. Lk 27–28. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.04.2012. Vaadatud 4.12.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 BBC Radio 4 programm, 18. jaanuar 2008
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "House of the Rising Sun - the History and the Song" BBC h2g2, 28. juuli 2006
  5. ↑ Le Pénitencier — Wikipédia
  6. ↑ The Mayor of MacDougal Street, ISBN 978-0-306-81479-2, lk 115
  7. ↑ 7,0 7,1 Dave Marsh, The Heart of Rock & Soul: The 1001 Greatest Singles Ever Made, NAL, 1989. Entry #91.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 McLean, Ralph. "Stories Behind the Song: 'House of the Rising Sun'". BBC. BBC. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2011. Vaadatud 4.05.2007.
  9. ↑ Dave Van Ronk: The Mayor of MacDougal Street. "Millalgi 1968. aastal tegid Eric Burdon ja The Animals kuramuse asjast esikohaloo. Samas seades. Mulle oleks meeldinud nad autoritasu pärast kohtusse kaevata, kuid selgus, et arranžeeringu autoriõigust on võimatu kaitsta."
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Eric Burdon, I Used to Be an Animal, but I'm All Right Now, Faber and Faber, 1986, pp. 60-62.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Ray Marshall, "The rise of supergroup", Newcastle Evening Chronicle, 17 August 2005. Vaadatud 5.05.2007.
  12. ↑ T.J. McGrath, "Hilton Valentine: The Sun Also Rises", Dirty Linen, June/July 2006. Vaadatud 4.05.2007.
  13. ↑ Gina Vivinetto, "More animal magnetism", St. Petersburg Times, 15 January 2004. Vaadatud 4.05.2007.
  14. ↑ "House of the Rising Sun", Rolling Stone, 9. detsember 2004. (veebiarhiivis)
  15. ↑ "The Animals", Rock and Roll Hall of Fame, 1994. Vaadatud 4.05.2007.
  16. ↑ Muze article, "Best Of The Animals (Abkco)", Tower Records. Vaadatud 4.05.2007.
  17. ↑ Lester Bangs, The British Invasion, in The Rolling Stone Illustrated History of Rock & Roll, 1980, p. 176.
  18. ↑ 18,0 18,1 Jon Kutner, Spencer Leigh, 1000 UK Number One Hits, Omnibus Press, 2005.
  19. ↑ Sullivan, S. (2013), Encyclopedia of Great Popular Song Recordings, Volume 2", Scarecrow Press, ISBN 978-0810882959, p.99.
  20. ↑ Frijid Pink, Allmusic. Vaadatud 19.05.2007.
  21. ↑ "Unknown title". New Orleans Net (NOLA). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.02.2009. Vaadatud 26.12.2009.
  22. ↑ New Digs For Old Things, 26. juuni 2007, New Orleans Net (NOLA). Vaadatud 11.12.2011.
  23. ↑ LEJ's Blog: 10/01/2010 - 11/01/2010
  24. ↑ Shawn Mullins — House of the rising sun Lyrics | Album: 9th Ward Pickin' Parlor
Viitamistõrge: Rühma "" <references>-siltide vahel oleval <ref>-sildil nimega "folkwayslinernotes" puudub sisu.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=The_House_of_the_Rising_Sun&oldid=6302961"