Horvaatia-Slavoonia kuningriik
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2015) |
|
Horvaatia-Slavoonia kuningriik 1868–1918 | |||||
 Horvaatia-Slavoonia (nr 17) Austria-Ungari koosseisus | |||||
| Valitsusvorm | konstitutsiooniline monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa |
nominaalselt autonoomne kuningriik Austria-Ungari koosseisus István Püha krooni maade osa | ||||
| Kuningas |
Franz Joseph I (1868-1916) Karl I (1916-1918) | ||||
| Baan (asekuningas) |
Levin Rauch (esimene, 1868-1871) Antun Mihalović (viimane, 1917-1918) | ||||
| Pealinn | Zagreb | ||||
| Religioon | roomakatoliku | ||||
| Pindala | 42 541 km² (1910) | ||||
| Rahvaarv |
1 892 499 (1880) 2 621 954 (1910) 61,6 /km² in/km² | ||||
| Riigikeeled | horvaadi | ||||
| Rahaühik |
kulden (1868-1892) kroon (1892-1918) | ||||
| Hümn |
"Lijepa naša domovino" "Meie kaunis kodumaa" | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
Horvaatia-Slavoonia kuningriik (horvaadi: Kraljevina Hrvatska i Slavonija; ungari: Horvát-Szlavón Királyság; saksa: Königreich Kroatien und Slawonien) oli nominaalselt autonoomne kuningriik Austria-Ungari keisririigis, mis loodi aastal 1868 pärast Horvaatia-Ungari kompromissi Horvaatia ja Slavoonia kuningriikide ühendamisega. See oli seotud Ungari kuningriigiga Austria-Ungari kaksikmonarhias, kuuludes István Püha krooni maade või Transleitaania hulka. Kuningriiki valitses Habsburgist Austria-Ungari keiser-kuningas (Kaiser und König) tiitliga "Horvaatia ja Slavoonia kuningas". Kuninga nimetatud asevalitseja oli Horvaatia ja Slavoonia baan. Aastal 1918 kuulutas kuningriik iseseisvust ning Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi loomist.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Kolmikkuningriik
Kuningriik kasutas ametlikku nime Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriik, survestades seeläbi oma nõuet Dalmaatsia kuningriigile, kuid Dalmaatsia oli kroonimaa Austria-Ungari Austria osas (Tsisleitaanias). Nõuet toetas enamiku ajast Ungari valitsus, toetades Horvaatia-Slavooniat püüdega kasvatada oma osa kaksikriigis. Kuid liit Austria-Ungari kahe peamiselt Horvaatia maa vahel ei leidnud kunagi aset. Vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissi artiklile 53, millega reguleeriti Horvaatia poliitilist staatust Austria-Ungari Ungari osas, oli baani ametlik tiitel "Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia kuningriigi baan". Horvaatia-Slavoonias vastuvõetud seadused kasutasid fraasi "Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia kuningriik".
Ungaris oli Horvaatia Horvátország ja Slavoonia Szlavónia. Kombineeritud riigikord oli tuntud ametliku nimega Horvát-Szlavón Királyság. Nime lühivorm oli Horvát-Szlavónország ja harvemini Horvát-Tótország, viimane nimi põhines slaavlaste arhailisel nimel Tóth.
Dalmaatsia mainimise järjekord oli vaidlusküsimus, kuna see järjestati 1868. aasta kompromissi horvaadi- ja ungarikeelses versioonis erinevalt.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Horvaatia kuningriik (Habsburgide)
Horvaatia-Slavoonia kuningriik loodi aastal 1868, kui endised Horvaatia ja Slavoonia kuningriigid ühendati ühtseks kuningriigiks. Horvaatia parlament, küsitaval viisil valitud, kinnitas Horvaatia-Slavoonia alluvuse Ungarile aastal 1868, sõlmides Ungari-Horvaatia liidupõhiseaduse (Nagodba). See kuningriik hõlmas osi tänapäeva Horvaatiast ja Serbiast (Sremi idaosa).
Pärast Austria-Ungari kompromissi aastal 1867 oli uue riigi ainus lahtine küsimus Horvaatia staatus, mis lahendati Horvaatia-Ungari kompromissiga aastal 1868.
Selle kompromissiga kontrollis personaaluniooni parlament (kus Horvaatia-Slavoonia omas vaid 29 saadikukohta) sõjaväge, rahasüsteemi, seadusandlust ja haldust, mereõigust, äriõigust, vekslite ja kaevandusseadust ning üldisi äriküsimusi, tolle, telegraafi, postiametit, raudteid, sadamaid, laevandust ning neid maanteid ja jõgesid, mis puudutasid Ungarit ja Horvaatiat-Slavooniat ühiselt.
Sarnaselt nendega kaubandusasjades rändkaubandus, samuti seoses ühiskonnaga, mis ei ole avalikuks kasuks, ja ka passide, piirivalve, kodakondsuse ja naturalisatsiooni asjus, oli seadusandlus ühine, kuid täidesaatev võim nende asjade suhtes anti Horvaatia-Slavoonia kuningriigile. Lõpus määrati 55% Horvaatia-Slavoonia kogusissetulekust ühisesse riigikassasse.
Horvaatia-Slavoonia kuningriik pidas sõltumatuid valimisi Horvaatia parlamenti aastatel 1865, 1867, 1871, 1872, 1878, 1881, 1883, 1884, 1887, 1892, 1897, 1901, 1906, 1908, 1910, 1911, 1913.
Kuningriik eksisteeris aastani 1918, kui see ühines äsjaloodud Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riiki, mis koos Serbia kuningriigiga moodustas Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi. Uus Serblaste-Horvaatide-Sloveenide kuningriik jagunes aastatel 1918–1922 krahvkondadeks ja aastatel 1922–1929 oblastiteks. Jugoslaavia Kuningriigi moodustumisega aastal 1929 sai enamus endise Horvaatia-Slavoonia kuningriigi territooriumist Sava banaadi osaks.
Valitsus ja poliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Poliitiline staatus[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Horvaatia-Ungari kompromiss
1867. aasta Austria-Ungari kompromiss (Ausgleich) asutas kaksikmonarhia. Kompromissi järgi oli Austrial ja Ungaril kummalgi oma parlament, mis võttis vastu ja viis ellu eraldi seadusi. Kummalgi piirkonnal oli oma valitsus, mida juhtis oma peaminister. "Ühismonarhia" koosnes keiser-kuningast ning ühistest välisasjade, kaitse- ja rahandusministritest Viinis. Kompromiss kinnitas Horvaatia-Slavoonia ajaloolised 8 sajandi vanused suhted Ungariga ja põlistas horvaatide maade jaotuse, Dalmaatsia ja Istria jäid Austria haldusse.
Franz Josephi pealekäimisel jõudsid Ungari ja Horvaatia aastal 1868 kompromissile (Nagodba), andes horvaatidele Ungaris eristaatuse. Kokkulepe andis horvaatidele siseasjades autonoomia. Horvaatia baani esitas nüüd Ungari peaminister ja nimetas ametisse kuningas. Ungarlaste ja horvaatide "ühishuvide" alad olid rahandus, vääringuküsimused, kaubanduspoliitika, postiamet ja raudteed. Horvaatia keel muutus Horvaatia valitsuse ametlikuks keeleks ja Horvaatia esindajad arutasid "ühiseid" asju enne, kui Ungari parlamendis lubati rääkida horvaatia keeles. Ungari valitsuses loodi Horvaatia-asjade minister.
Kuigi Nagodba tagas Horvaatia-Slavooniale poliitilise autonoomia abinõu, allus see poliitiliselr ja majanduslikult Ungarile.
Autonoomne valitsus[muuda | muuda lähteteksti]
Autonoomne valitsus või maavalitsus (horvaadi: Zemaljska vlada) loodi aastal 1868 asukohaga Zagrebis. Aastani 1914 oli sel kolm osakonda:
- Siseasjade osakond (horvaadi: Odjela za unutarnje poslove);
- Religiooni ja hariduse osakond (horvaadi: Odjel za bogoštovlje i nastavu);
- Õigusosakond (horvaadi: Odjel za pravosuđe).
Aastal 1914 lisati neljas, rahvusliku majanduse osakond (horvaadi: Odjel za narodno gospodarstvo).
Autonoomse valitsuse eesotsas Horvaatia-Slavoonias seisis baan, kes vastutas Horvaatia-Slavoonia-Dalmaatsia parlamendi ees.
Baan (asekuningas)[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Horvaatia baan
Baani nimetas kuningas Ungari minister-presidendi ettepanekul ja kaasvastutusel.
Baanid (asekuningad) aastatel 1868–1918:
- 1868–1871 Levin Rauch de Nyék
- 1871–1872 Koloman Bedeković
- 1873–1880 Ivan Mažuranić
- 1880–1883 Ladislav Pejačević
- 1883–1903 Dragutin Khuen-Héderváry
- 1903–1907 Teodor Pejačević
- 1907–1908 Aleksandar Rakodczay
- 1908–1910 Pavao Rauch
- 1910–1912 Nikola Tomašić
- 1912–1913 Slavko Cuvaj
- 1913–1917 Ivan Skerlecz de Lomnica
- 1917–1918 Antun Mihalović
Õigus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuningriigi ülemkohus oli Stol sedmorice (Seitsme laud), teise astme kohus oli Banski stol (Baani laud) baaniga eesotsas.
Krahvkonnad[muuda | muuda lähteteksti]
Novembris 1874, Horvaatia Baani Ivan Mažuranići ajal jagati Horvaatia-Slavoonia kaheksaks krahvkonnaks (komitaat):
- Modruš-Rijeka komitaat
- Zagrebi komitaat
- Varaždini komitaat
- Bjelovar-Križevci komitaat
- Virovitica komitaat
- Požega komitaat
- Srijemi komitaat
- Lika-Krbava komitaat
Lika-Krbava sai komitaadiks aastal 1881 pärast Horvaatia Sõjaväestatud piiritsooni liidendamist Horvaatia-Slavooniaga. Krahvkonnad jagunesid edasi kokku 77 ringkonnaks, mis jagunesid edasi omavalitsusteks.
Sümbolid[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissile aastal 1868 võisid Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia oma piirides oma siseasjades kasutada oma värvikombinatsiooni ja vappi, viimast pidi kroonima Püha Istvani kroon (Art. 61). Ungari krooni territooriumite ühisasjade embleem moodustati Ungari ning Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kombineeritud vapist (Art. 62). Ajal, kui arutati ühisasju, heisati Horvaatia-Slavoonia-Dalmaatsia kombineeritud lipp Ungari lipu kõrvale hoonel, kus toimus Ungari krooni territooriumite ühisparlament (Art. 63).
.jpg)
Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvus[muuda | muuda lähteteksti]
1910. aasta rahvaloendusel oli kogu rahvaarv 2 621 954, selle hulgas rahvuste kaupa:
- horvaate 1 638 354 (62,5%)
- serblasi 644 955 (24,6%)
- sakslasi 134 078 (5%)
- ungarlasi 105 948 (4,1%)
- muid rahvusi 98 619 (3,8%)
1875. aasta andmed (ilma sõjaväestatud piiritsoonita)
- horvaate ja serblasi 1 032 000
- sakslasi 31 700
- ungarlasi 12 000
- tšehhe ja slovakke 5000
- itaallasi 2000
- sloveene 2000
- muid rahvusi 2000
Religioon[muuda | muuda lähteteksti]
Andmed 1910. aasta rahvaloenduselt.
- katoliiklasi 1 877 833
- õigeusklikke 653 184
- protestante 51 707
- uniaate 17 592
Kirjaoskus[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt 1910. aasta rahvaloendusele oli kirjaoskamatuse tase Horvaatia-Slavoonia kuningriigis 45,9%. Madalaim kirjaoskamatuse tase oli Zagrebis, Osijekis ja Zemunis.
| Kirjaoskamatuse tase Horvaatia-Slavoonia kuningriigis 1880–1910 | ||||
|---|---|---|---|---|
| Aasta | Kirjaoskamatus kokku | Mehed | Naised | Rahvaarv kokku |
| 1880 | 73,9% | 67,8% | 79,9% | 1 892 449 |
| 1890 | 66,9% | 60,1% | 73,5% | 2 186 410 |
| 1900 | 54,4% | 46,8% | 61,8% | 2 416 304 |
| 1910 | 45,9% | 37,6% | 53,7% | 2 621 954 |
Sõjavägi[muuda | muuda lähteteksti]
Horvaatia Kodukaart oli kuningriigi sõjavägi. Märkimisväärsed horvaadid Austria-Ungari armees olid välimarssal Svetozar Borojević, Keiserlik-Kuningliku Lennuväe komandör Milan Emil Uzelac, Austria-Ungari Sõjalaevastiku komandör Maximilian Njegovan ning Josip Broz Tito, kellest hiljem sai marssal ja Jugoslaavia president.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäevane Zagrebi ülikool asutati 1874. aastal. Jugoslaavia Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Matica hrvatska olid peamised kultuurilised institutsioonid kuningriigis. 1911. aastal liideti peamine kultuuriline institutsioon Dalmaatsia kuningriigis, Matica dalmatinska, Matica hrvatskaga. Vijenac oli üks kõige tähtsamaid kultuuriajakirju kuningriigis. Horvaatia Rahvusteatri hoone Zagrebis avati 1895. aastal. Horvaatia Rahvusteater Osijekis rajati aastal 1907. Halastajaõdede Haigla Zagrebis oli esimene, mis kuningriigis rajati.
Religioon[muuda | muuda lähteteksti]
Katoliku kirik[muuda | muuda lähteteksti]
Jämedalt 75% rahvastikust olid rooma katoliiklased, ülejäänud 25% olid õigeusklikud. Katoliku kirikul oli kuningriigis järgmine hierarhia:
| Piiskopkond | Horvaadi nimi | Loodi | Toomkirik |
|---|---|---|---|
| Zagrebi peapiiskopkond | Zagrebačka nadbiskupija | 1093 | Zagrebi toomkirik |
| Križevci piiskopkond (kreeka-katoliku) | Križevačka biskupija | 1777 | |
| Srijemi piiskopkond | Srijemska biskupija | 4. sajand | Püha Peetruse toomkirik |
| Senj-Modruši piiskopkond | Senjsko-modruška biskupija | 1168 |
Judaism[muuda | muuda lähteteksti]
1890. aastal elas kuningriigis 17 261 juuti. 1867. aastal ehitati Zagrebi sünagoog.
Transport[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene kuningriigis avatud raudteeliin oli Zidani Most – Zagreb – Sisak, mis alustas tegevust aastal 1862. Liin Zaprešić–Varaždin–Čakovec avati aastal 1886 ja liin Vinkovci–Osijek avati aastal 1910.
Sport[muuda | muuda lähteteksti]
Horvaatia Spordiliit asutati aastal 1909, Franjo Bučar sai selle presidendiks. Kuigi Austria-Ungari oli osalenud kaasaegsetel olümpiamängudel alates esimestest mängudest aastal 1896, omasid Austria Olümpiakomitee ja Ungari Olümpiakomitee ainuõigust saata oma sportlasi mängudele. Aastal 1912 organiseeris Liit rahvusliku jalgpalliliiga.
Pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1918, Esimese maailmasõja lõpupäevadel kaotas Horvaatia parlament Ungari-Horvaatia personaaluniooni ning mõlemad osad, Horvaatia ja Slavoonia kuningriik ning Dalmaatsia kuningriik (välja arvatud Zadar ja Lastovo) said Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi osaks, mis üheskoos Serbia kuningriigiga moodustasid Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi (hiljem tuntud kui Jugoslaavia Kuningriik). Uus Serblaste-Horvaatide-Sloveenide kuningriik jaotati aastatel 1918–1922 krahvkondadeks ja aastatel 1922–1929 oblastiteks. Jugoslaavia Kuningriigi moodustumisega aastal 1929 sai enamus endise Horvaatia-Slavoonia kuningriigi territooriumist Sava Banovina osaks ja enamus endisest Dalmaatsia kuningriigist Primorska Banovina osaks.