Käosulane

Käosulane
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Roolindlased Acrocephalidae;
Perekond	Käosulane Hippolais;
Liik	Käosulane;
Binaarne nimetus
	Hippolais icterina; (Vieillot, 1817)

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Käosulane (perekond)

Käosulane (Hippolais icterina) on roolindlaste sugukonda sugukonda käosulase perekonda kuuluv lind.

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi kirjeldas 1817. aastal esimesena teaduslikult prantsuse ornitoloog Louis Jean Pierre Vieillot, pidades teda põõsalinnuks ja andes tema teaduslikuks nimeks Sylvia icterina. Šveitsi ornitoloog Thomas Conrad von Baldenstein kirjeldas 1827. aastal põõsalindlaste sugukonna all perekond käosulase (Hippolais), mis andis käosulase praeguse teadusliku liiginimetuse esimese poole.

Tänapäeval eristatakse kolme käosulase alamliiki: Hippolais icterina (icterina), Hippolais icterina (alaris) ja Hippolais icterina (magnioculi).

Rahvapäraseid nimetusi[muuda | muuda lähteteksti]

Ööbikuköster, jõhvilind, heinalind, heinaniitja, vikatiluiskaja.^[2]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Käosulase pesitsusaegne levila hõlmab Euraasia lääneosa. Eraldi levila on Iraani põhjaosas. Ta on rändlind ja talvitub troopilises Aafrikas peamiselt lõuna pool ekvaatorit. Eestis on käosulane võrdlemisi üldlevinud harilik haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 120 000 – 200 000 paarile^[3]. Käosulane saabub Eestisse enamasti mai keskel; enamik linde lahkub augusti jooksul, üksikud veel septembris.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldpikkus 12–14 cm. Üsna püstise kehahoiakuga lehelinnu sarnane laululind. Ülapool on pruunikashall ja alapool valkjaskollane, vähestel isenditel luitunud valkjas. Tiival on hele laik. Jalad on hallid. Isas- ja emaslind on sarnased. Hüpleb vilkalt lehestikus, turritades sageli peasulgi. Maapinnale tuleb harva. Kutsehüüd on järsk piti-üü või tekterüi. Käosulane laulab puuvõra keskmises või alumises osas, ta eelistab laulda ilusa ilmaga. Laul on vali, hoogne ja vaheldusrikas, selles korduvad tunnuslikud kõrged kääksuvad helid ja kutsehüüud. Iga fraas kordub 2–5 korda. Käosulane võib oma laulus jäljendada paljude teiste linnuliikide häälitsusi.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Käosulane asustab lopsaka alustaimestikuga salulehtmetsi, puisniite, parke, kalmistuid ja aedu, samuti alusmetsaga kuivi valgusrikkaid männikuid.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Käosulase pesitsusaeg on maist juulini. Pesa valmistab umbes ühe nädalaga puule või põõsasse. Hästi viimistletud õhukeste seintega tihe ja vastupidav kausjas pesa koosneb rohukõrtest, lehetükikestest, taimevillast ja ämblikuvõrgust. Sisevooderduses on peen rohi ja jõhv. Pesa on väljast sageli kaetud kasetohu helvestega. Kurnas on neli kuni kuus heleroosat, hõredate mustade tähnidega muna, mida mõlemad vanemad hauduvad 12–14 päeva. Poegi toidavad mõlemad vanemad.