Hinnadiskriminatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hinnadiskriminatsioon (inglise keeles price discrimination) on hinnapoliitika, kus samasuguse hüvise eest küsitakse erinevatelt ühiskonna gruppidelt erinevat hinda.

See on mikroökonoomikas kasutusel olev mõiste. Pakkuja küsib kõrgeimat hinda, mida ostja on nõus müüdava kauba eest maksma. Pakkuja võib hinda diskrimineerida ka selleks, et meelitada teatud ühiskonnagruppe oma toodet või teenust tarbima.[1][2]

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnadiskriminatsiooni on kolme tüüpi.

Esimene aste[muuda | muuda lähteteksti]

See on tuntud ka kui ideaalne hinnadiskriminatsioon. Ettevõte küsib iga järgneva tarbitava kaubaühiku eest kõrgemat hinda ehk mida rohkem kaupa inimene tarbib seda rohkem ta maksab. Ettevõte saab endale kogu tarbija hinnavaru. Selline hinnadiskriminatsioon eeldab, et monopolist teab milline on kõrgeim hind, mida tarbijad on nõus kauba eest maksma. Selline diskriminatsioon ei ole laialdaselt kasutusel.[3]

Teine aste[muuda | muuda lähteteksti]

Selle diskriminatsiooni puhul küsitakse tarbijatelt erinevat hinda erineva hulga kauba eest. Seega kui ostetakse suurem hulk kaupa, makstakse selle eest vähem.[3]

Kolmas aste[muuda | muuda lähteteksti]

Selle diskriminatsiooni puhul küsitakse toodete eest erinevat hinda erinevatelt tarbijate gruppidelt. Näiteks saab kinokülastajatelt küsida erinevat hinda vastavalt sellele kas nad on täiskasvanud või lapsed. Kolmas aste on kõige tihedamini kasutatav hinnadiskriminatsioon.[2]

Vajalikud tingimused hinnadiskriminatsiooniks[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et hinnadiskriminatsioon toimiks, peab olema täidetud teatud tingimused.

  • Ettevõttel peab olema monopolistlikku turujõudu.
  • Ettevõte peab teadma erinevate turuosade hinnaelastsust.
  • Turud peavad olema eraldatud. (Näiteks täiskasvanu ei saa endale soetada lapsepiletit)
  • Tarbijal ei ole võimalik odavamalt soetatud kaupa mingil teisel turul kallimalt edasi müüa. [3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]