Hikikomori

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hikikomori (引き籠もり või ひきこもり) on termin, mida kasutatakse nii Jaapani ühiskonnas levinud nähtuse kui ka seda puudutavate inimeste defineerimiseks. Termin tuleneb sõnadest hiku (引く tagasi tõmbuma) ja komoru (籠る eralduma, endasse tõmbuma) ning kirjeldab üldjuhul 20. eluaastates mehi, keda ilmestab pikaajaline eraldatus ühiskonnast.

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal avaldatud sõnaraamatus "Oxford Dictionary of English", kasutatakse mõiste selgituseks "(Jaapanis) ebanormaalne sotsiaalse kontakti vältimine, eriti täiskasvanud meeste puhul".[1]

Hikikomori täpne definitsioon ja määratlus varieeruvad sõltuvalt sellest, kas nähtust analüüsitakse meditsiinilisest või sotsiaalsest vaatepunktist. Kuigi termin on omane Jaapani ühiskonnas avalduva fenomeni kirjeldamiseks, ulatub nähtus ka väljapoole. Täpne Jaapanis olevate hikikomori’de arv ei ole kindel ning varieerub eksperditi, kuigi 2016. aasta seisuga on selleks pakutud ligi 541 000 inimest Jaapani valitsuse uuringu andmetel.[2]

Esmakordselt kasutas "hikikomori" terminit psühhiaater Tamaki Saitō 1998. aastal avaldatud raamatu pealkirjas "Shakaiteki hikikomori – owaranai shishunki" ("Sotsiaalne isolatsioon – lõppematu noorukiiga"). Saitō väitis, et hikikomori't iseloomustab täielik eraldatus ühiskonnast, mis ilmneb üle kuue kuu koduseinte vahel viibimises. Mõned seevastu väljuvad oma toast aeg-ajalt kas söögikordade ajaks perekonnaga või poeskäiguks. Saitō lisas samuti, et hikikomori’d on enamasti 20. eluaastate lõpus ja nende käitumise peamisi põhjuseid ei kirjelda mingi muu olemasolev psühholoogiline termin. Saitō hinnangul võib hikikomori’de arv Jaapanis ulatuda üle ühe miljoni inimese, kuigi seda oletust ei toeta üksi ametlik uuring. Osad neist pole 15 või enama aasta jooksul toast väljunud. Nähtuse olemust arvesse võttes on tõepäraste uuringute läbiviimine keeruline ning täpset statistikat koostada raske. Enamik statistikasse kuulunutest on kas abi otsinud, otsimas või oma käitumisviisi teadvustanud.[3]

Hikikomori nähtust on mitmeti defineeritud. Võetud on arvesse kord sotsiaalset, kord psühholoogilist või psühhiaatrilist seisukohta. Enamikku juhtumitest ei saa seostada hetkel olemasolevate definitsioonidega psühhiaatrilistest haigustest. Samas arvatakse, et hikikomori on diagnoosina nii laialt levinud selle tõttu, et erinevalt tõsisematest psühhiaatrilistest haigustest on hikikomori’ks olemine vähem stigmatiseeritud.[4] Võimalik, et hikikomori nähtust vaadatakse liiga meditsiinilisest seisukohast ja tegu on pigem sotsiaalse ilminguga [5].

Hikikomori määratlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2003 avaldas Jaapani Tervishoiu-, Töö- ja Heaoluministeerium kriteeriumid hikikomori määratlemiseks:

  1. kodune elustiil;
  2. puuduv huvi ja tahe kooli või tööle minna;
  3. sümptomite kestmine üle kuue kuu;
  4. vaimsete häirete, nagu skisofreenia, puudumine;
  5. nähtuse definitsiooni alla ei kuulu need, kes ei huvitu küll koolis või tööl käimisest, kuid säilitavad lähisuhted.[4]

Käitumisviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti kirjeldatakse hikikomori käitumisviisi ilmnemise algust mõnel korral koolist või töölt puudumisega, mis lõpeb paari nädala või kuu jooksul täieliku tuppa sulgumisega. Osad veedavad aega terve päev magades, arvutimänge mängides või telekat vaadates. Süüa tuuakse kas mõnest väiksemast lähikauplusest või valmistavad selle emad, kellega hikikomori’d tihti koos elavad. Vanematega sel teemal konflikti sattudes sulgutakse veelgi enam üksildusse. Mida kauem on hikikomori veetnud aega eraldatuses, seda vähem on tõenäoline, et ta otsib abi, püüab uuesti ühiskonda integreeruda, leiab täiskohaga töö või loob püsivaid suhteid. Kuigi enamuse ajast veedavad hikikomori’d oma toas, on esinenud ka vihaepisoode, kus nad kasutavad vägivalda pereliikmete peal.[4]

Hikikomori nähtuse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Hikikomori käitumismustri kujunemise põhjuste hulka loetakse ühiskondlikku survet tööl, koolis kui ka igapäevaelus, majanduslikke raskuseid, meeseeskujude puudust, sotsiaalnorme, iive langust, koolikiusamist, liigkaitsvaid emasid ja töö leidmise keerukust. Kõrgete eluasemekulude ja traditsiooni tõttu elavad lapsed enamasti abiellumiseni vanematega koos, mis omakorda vähendab laste võimekkust enda eest hoolitseda, sest vanemad jätkavad laste abistamist. Iseseisev elu tähendab osalust konkurentsile keskendunud ühiskonnas, millest hikikomori’d kodusentevahelise kindluse kasuks hoiduvad. Sawa Kurotani, Redlandi Ülikooli antropoloogiaprofessori väitel tuleneb hikikomori’de eraklik käitumine raskusest, mille toob kaasa lapsepõlvest täiskasvanuikka siirdumine ning täiskasvanutevahelised suhted, mis pole sageli meeldivad või lihtsad.[6]

Üldiselt peetakse Jaapani ühiskonnas hikikomori ilmingu väljakujunemise ja levimise soodustajateks järgmiseid tegureid:

  1. Jaapanile iseloomulikus, jõuka keskklassiga postindustriaalse ühiskonna tingimustes suudetakse hoolitseda ka juba täiskasvanuks saanud lapse eest. Alamklassi kuuluvate perekondade hulgas pole hikikomori’d levinud, sest vajadus töö järele sunnib erakliku kalduvusega noori kodust väljuma.
  2. Vanemad pole suutelised laste eraklikku kalduvust märkama ja neid isolatsioonist välja tooma. Levinud on pehme kasvatusstiil ning ema ja poja vaheline sõltuvussuhe (amae 甘え).
  3. Arvestades Jaapani haridussüsteemiga, milles on kesksel kohal konkurents eliittöökohtade järele ning ekspertide väljakoolitamine, ei ole Jaapani aastakümmetepikkused kidurad majanduslikud näitajad ning ebastabiilne tööturg paljude jaoks vaeva väärt. Jaapani tänapäevase generatsiooni eelkäijatele võib rahvusvahelistes ettevõtetes püsiv töökoht küll garanteeritud olla, kuid Jaapani tänapäevasel tööturul pole see kindlustatud. Osa Jaapani noortest leiab, et nende eelkäijate jaoks loodud süsteem on tänaseks aegunud ning mõne viib selge eesmärgi ja ambitsioonide puudumine sotsiaalse eraldatuseni.[4]

Sotsiaalne protest[muuda | muuda lähteteksti]

Hikikomori’sid peetakse kohati vastukultuuriks koos teiste nähtustega, nagu otaku’d. Hikikomori’d on selle aspekti ekstreemsem vorm, kuigi mõlema nähtuse iseloomustajaks võib pidada ühiskonna tavapärasest mõtlemisviisist eristumist, mis seejuures tõstab üksikisiku huvid ühiskonna omadest kõrgemale. Nii otaku’d kui ka hikikomori’d pühendavad kogu oma aja oma huvide tarbeks, kuid hikikomori’d viivad eraldatuse enesehävituslikule tasandile.[7]

Jaapani haridussüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani haridussüsteemis on suur rõhk konkurentsil ning keskkooli- ja ülikooli sisseastumiseksamite sooritamisel. Mainekasse ülikooli sissesaamine kindlustab tulevase elu. Koolisisene autoriteet on asetatud õpetajate asemel koolikaaslastele, kelle ülesandeks on hoida teistel paigas käitumisnorme grupi heaolu jaoks. Üks vorm reageerida normidest väljaastumisele on kiusamine, mille tagajärjel kiusatu eemaldub koolikaaslastest. Õpilastevahelise konkurentsi tagajärjeks on sageli see, et eakaaslased ei kutsu kiusatut gruppi tagasi. Pinge, mis kaasneb eksamitega, tuleneb väljakujunenud süsteemist, kus kord läbikukkunu ei saa uut võimalust ning hea karjääri alustamine muutub võimatuks, jättes valiku töötada ainult madalapalgalistel töökohtadel.[5]

Majanduslikud tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Hikikomori nähtus on panustanud Jaapani majanduslikku ebakindlusse. Mõned mittetulundusühingud, nagu Jaapani organisatsioon NPO lila, tegelevad hikikomori ilmingu tõttu tekkinud majandusliku koormaga. Jaapani CD ja DVD tootja Avex Group annab välja videoharjutusi, kus naised vaatavad pikema aja jooksul liikumatult kaamerasilma. Harjutused pakuvad hikikomori’dele võimaluse harjuda taas silmkontakti ja inimsuhtlusega. Eesmärgiks on aidata hikikomori’del taas ühiskonda integreeruda ja veenda neid isolatsioonist väljuma. Seejuures suureneks nende majanduslik panus ühiskonda ning kergeneks vanemate koorem.

Meediakajastus[muuda | muuda lähteteksti]

Hikikomori sai meedias esmalt tuntuks psühhiaater Tamaki Saitō 1998. aastal kirjutatud raamatu pealkirja, "Shakaiteki hikikomori – owaranai shishunki" ("Sotsiaalne isolatsioon – lõppematu noorukiiga") tõttu.

Hikikomori’d on olnud tihemini meedia ning avalikkuse tähelepanu all pärast 2000. aasta rünnakut Kyūshū saarel, kus seitsmeteistaastane poiss lahkus esimest korda üle aasta oma kodust, võttis bussi kaasa noa ja mõrvas ühe ning vigastas veel mitut inimest. Eelnevalt oli ta internetifoorumis 2channel kasutajanime neomugicha alt teatanud ette oma rünnakust. Rünnakujärgselt tekkis samasse foorumisse mitu imiteerijat, jäljendatud kasutajanimedega, kes teatasid rünnakutest, mida kavatsevad läbi viia neomugicha eeskujul. Nende rünnakud suudeti ära hoida.[7]

Hikikomori’dest sai 21. sajandi algusaastatel uus aktuaalne teema. Aastatel 2002–2005 jooksis Jaapani riigitelevisioonis (NHK ehk Nippon Hoso Kyokai) eriprogramm, mis tõi välja hikikomori’de katsumused. New York Times’is ilmusid 2006. aastal artiklid hikikomori’de teemal.[4] Avaldati palju teoseid, mille peategelasteks või kõrvaltegelasteks on hikikomori’d, näiteks Ryu Murakami romaan "Parasiidid", manga ning hiljem anime "Tere tulemast NHK’sse" ("N・H・Kにようこそ!", Welcome to the N.H.K.).

Illustreeriv juhtum[muuda | muuda lähteteksti]

Päris juhtumitest on kokku pandud hüpoteetiline näitejuhtum hikikomori’st, illustreerimaks seisundi võtmeomadusi. T.M. on 19-aastane keskklassi perest jaapanlane, kes elab vanematega kahetoalises korteris. Viimase kahe aasta sees on ta vaevu oma toast väljunud ja veedab seal 23 tundi päevast. Talle tuuakse kandikuga toitu, mille ema pärast valmistamist toa ukse ette jätab. Ta magab päeval ning ärkab õhtul, et minna internetti, külastada foorumeid, lugeda manga’t ning mängida videomänge. Tema akadeemiline taust on hea, kuid kaks aastat tagasi kukkus ta motivatsiooni puudumise tõttu keskkoolist välja. Põhikoolis puudus tihti koolist, vältis suhtlemist eakaaslastega ja põhjendas seda algkoolis kiusamise ohvriks langemisega.

Vaatamata vanemate julgustusele on T.M. keeldunud kutsekooli minemast või tööd otsimast. Vanemad viisid teda kohalikesse haiglatesse, kus tal diagnoositi depressioon ja skisofreenia. Psühholoogilistel testidel eitab ta masendunud tuju, ärevuse tundmist ning vastab enamikule küsimustest "Ma ei tea". Neuropsühholoogilised testid näitasid kognitiivsete ebaärasuste puudumist. Häiritud vaimse seisundi leidmiseks mõeldud ajuskaneeringute ja laboratoorsete uuringute tulemused polnud märkimisväärsete tulemustega. Katsed psühhotroopsete ainete ravikuuridega, kaasa arvatud antidepressantide ja antipsühhootikumidega, kukkusid läbi.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stevenson, A. (toim.) 2010. Oxford dictionary of english. Oxford University Press: Oxford
  2. Japan home to 541,000 young recluses, survey finds, The Japan Times, 07.09.2016
  3. Hikikomori as a possible clinical term in psychiatry: a questionnaire survey, BMC Psychiatry, 15.10.2012
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 A New Form of Social Withdrawal in Japan: A Review of Hikikomori, International Journal of Social Psychiatry, märts 2010
  5. 5,0 5,1 Dziezinski, M. 2003. Hikikomori: Investigations into the Phenomenon of Acute Social Withdrawal in Contemporary Japan. University of Hawai’i: Manoa.
  6. Social problems, hikikomori and suicides in Japan, jaanuar 2013
  7. 7,0 7,1 Hikikomori : the Postmodern Hermits of Japan, Warscapes, 14.06.2016