Hiidpanda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hiidpanda
Giant Panda Tai Shan.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Karulased Ursidae
Perekond Ailuropoda
Liik Hiidpanda
Binaarne nimetus
Ailuropoda melanoleuca
Hiidpandade levila
Hiidpandade levila

Hiidpanda ehk bambuskaru ehk suur panda (Ailuropoda melanoleuca) on karulaste sugukonda kuuluv imetajaliik. Kõnekeeles nimetatakse neid sageli lihtsalt pandadeks. Sõna "panda" tuleb nepalikeelsest nimetusest, mis käib punase panda (nigalya ponya) kohta ja tähendab bambusesööjat.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpandasid esineb looduslikult vaid Hiina edelaosa metsades. Pikka aega arvati, et maailmas on vähem kui 1000 pandat, kuid 2006. aastal tehtud uuem uurimus selgitas väljaheidetest saadud DNA põhjal, et neid võib olla 2000–3000[1]. Hiidpandad on looduskaitse all. Varasem pandade levila hõlmas Hiina lõuna- ja idaosa, Myanmari ja Vietnami põhjaosa. 1980. aastatel vähenes pandade levila bambuse loodusliku hävinemise tõttu. Hiina valitsuse tellitud 2014. aasta uuringuga leiti vabast loodusest 1864 hiidpandat.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eurooplased avastasid punased pandad 48 aastat varem kui hiidpandad. Pandasid on esmakordselt mainitud Hiina raamatutes 2500 aastat tagasi, kuid eurooplased ei näinud neid enne aastat 1869. Panda Su Lin oli esimene elav panda, kes aastal 1936 toodi Hiinast välja.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Panda bambust söömas

Pandade kauged esivanemad, kes elasid 20 miljonit aastat tagasi, olid loomtoidulised kiskjad, kuid praegu pandad enam jahti ei pea. Vaatamata sellele, et pandadel on karnivooride seedimine, söövad nad eelkõige taimset toitu: peamiselt bambust, aga ka puuvilju, marju, kalu või surnult leitud pisinärilisi. Selle tõttu saab nende seedesüsteem toitaineid kätte vaid natuke ja päeva jooksul peavad nad sööma 9–18 kg taimset materjali. Seega veedavad nad 14–24 tundi oma päevast süües, ülejäänud aja puhates.[2] Pandadele maitsevad iseäranis noored bambusevõrsed, mille toiteväärtus on isegi väiksem ning vaid nendest toitudes peaks pandad võrseid tarbima üle 36 kg päevas.[2]

Hiidpandadel on eesjäsemetel pöidlataoline luine jätke (nn kuues varvas), mille abil saavad nad toitu haarata. Neil on lamedad purihambad ja kihvad toidu peenestamiseks. Pandad söövad istudes.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpandad on musta-valgekirju karvastikuga. Täiskasvanud panda on umbes 1,5 m pikk ja kaalub üle 150 kg. Mustad silmaümbrused suurendavad pandade silmi ja muudavad nad ühes sellega teistele loomadele hirmuäratavamaks. Pandade kasukas on kergelt rasvane ning tänu sellele ka veekindel. Pandade häälitsused meenutavad lamba määgimist, kuid nad oskavad teha mitmesuguseid hääli erinevates situatsioonides. Pandad sarnanevad bioloogiliselt oma lihasööjatest sugulastega.[2]

California Ülikooli teadlaste sõnul aitavad valged laigud pandadel lumistes piirkondades ja mustad laigud metsades ümbruskonda sisse sulanduda. Teadlased ütlevad, et mõlemavärviline kasukas on kasulik enda kaitsmiseks nende kahe piirkonna vahel liikudes ning et mustad silmaümbrused aitavad pandadel ka üksteist tuvastada.[3][1]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pandad elavad üksi, otsides kaaslast vaid paaritusajal. Innaaeg on ebaselge, mõnede teadlaste hinnangul märtsist maini. See kestab 1–3 ööpäeva. Pandade loomulik paaritumine hõlmab looduslikke tsükleid, lõhnamärgistamist, kutsehüüdu ja raskeid sotsiaalseid suhteid.[1]

Hiinas paaritatakse pandasid tehistingimustes. Seal soodustatakse pandade paljunemist paaritumist kujutavate videote näitamisega, millest tulev heli peaks pandakasvatajate sõnul julgustama pandasid paarituma. Isaseid pandasid meelitatakse paarituma tokkide otsa torgatud õunte, Hiina ravimtaimede, Viagra ja seksileludega. Vahel seemendatakse pandasid kunstlikult, kasutades kahe isase spermat. Endokrinoloogid on uriinis olevate hormoonide järgi ennustanud pandade ovulatsiooni. Viljastumine võib olla raskendatud, sest pandade munarakk võib pesastuda viivitusega, kandeaja kestus on erinev, hormoonitase kõikuv ja tiinus võib märkamatult katkeda.[1] Viljastumise tõenäosust suurendatakse aga paaripäevase mitmekordse seemendamisega.

Emase panda tiinusperiood kestab viis kuud, selle lõpus ehitab ta bambusest pesa. Sündides näeb hiidpanda välja nagu väike rott või hiir. Ta on umbes 13 cm pikk ning vaid 85–130 grammi raske. Ka värvuse poolest sarnaneb ta hiirega: tal on pehme valge karvkate, millel pole täiskasvanud loomadele iseloomulikke musti laike, alles umbes kolmenädalaselt muutuvad tema silmaümbrused ja käpad tumedaks. Viiekuune hiidpandapoeg suudab juba süüa pehmet riisi piimaga ning ema imetab poega kuus kuud, bambuselehti hakkab poeg sööma alles aasta ja kahe kuu vanuselt. Poeg elab emaga 3-aastaseks saamiseni. Tehistingimustes elavaid pandapoegi harjutatakse metsikus looduses elamiseks panda uriiniga lõhnastatud kostüümidega.

Kui pandaemal sünnib kaks poega, suudab ta korraga hoolitseda vaid ühe eest. Ülejäänud poegi kasvatavad inimesed inkubaatortoas. Pandade eest hoolitsemine on inimlaste eest hoolitsemisest raskem.[1]

2015. aastal sündis Hiinas 38 pandat.[1]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpanda on looduskaitse all. Maailma Looduse Fond on valinud pandad ohustatud loomade sümboliks.

Pandasid leidub ainult Hiina bambusemetsades kõrgusvahemikus 1500 kuni 3000 meetrit.

1970. aastatest alates on Hiinas pandade kaitseks loodud 67 kaitseala. Pandasid võis Hiinas küttida 1960. aastani, ent pärast seda nende küttimine keelustati ja nüüd võib panda tapmise eest karistada 20-aastase vangistusega.

Alates 2006. aastast lasid Hiina teadlased vabasse loodusesse kuus raadiokaelusega hiidpandat, et uurida nende liikumist.

2008. aastal tabas Hiinat maavärin, mille tagajärjel purunesid paljud inimeste eluhooned pandade elupaikade läheduses. Hiina valitsus ehitas pärast maavärinat kodu kaotanutele uued kodud tasandikule ning muutis rusudes eluhoonete ala hiidpandade kaitsealaks. Kohalikud elanikud käivad rusustunud aladel veel oma loomi karjatamas. Sellel kaitsealal istutatakse erosiooni takistavate juurtega ja kiirekasvuliste puuliikide seemikuid, et muuta piirkond taas pandale sobivaks elupaigaks.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Pandad on väga stoilised.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Hope for future of giant panda, BBC News
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Pandas Get to Know Their Wild Side, National Geographic.
  3. Tim Caro, Hannah Walker, Zoe Rossman, Megan Hendrix, Theodore Stankowich. "Why is the giant panda black and white?". Ofxord International Society of Behavioural Ecology, 28.02.2017. Vaadatud 03.03.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]