Hiidpanda

Allikas: Vikipeedia
Hiidpanda
Giant Panda Tai Shan.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Karulased Ursidae
Perekond: Ailuropoda
Liik: Hiidpanda
Ladinakeelne nimetus
Ailuropoda melanoleuca
Hiidpandade levila
Hiidpandade levila

Hiidpanda ehk bambuskaru ehk suur panda (Ailuropoda melanoleuca) on karulaste sugukonda kuuluv imetajaliik. Kõnekeeles nimetatakse neid sageli lihtsalt pandadeks. Sõna "panda" tuleb nepalikeelsest nimetusest punase panda jaoks (nigalya ponya) ja tähendab bambusesööjat.

Leviala[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpandasid esineb looduslikult vaid Hiina edelaosa metsades. Pikka aega arvati, et maailmas on vähem kui 1000 pandat, kuid väljaheidetest saadud DNA põhjal tehtud uuem uurimus 2006. aastal selgitas, et neid võib olla 2000–3000 [1]. Hiidpandad on looduskaitse all. Varasem pandade leviala hõlmas HIina lõuna- ja idaosa, Myanmari ja Vietnami põhjaosa. 1980ndatel vähenes pandade leviala bambuse loodusliku hävinemise tõttu. Hiina valitsuse tellitud 2014. aasta uuringuga leiti vabast loodusest 1864 hiidpandat.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eurooplased avastasid punased pandad 48 aastat varem kui hiidpandad. Pandasid on esmakordselt mainitud Hiina raamatutes 2500 aastat tagasi, kuid eurooplased ei näinud neid enne aastat 1869. Aastal 1936 toodi Su Lin esimese elava pandana Hiinast välja.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Panda bambust söömas

Bambuskarud veedavad 14–24 tundi päevas süües, ülejäänud aja nad puhkavad. Pandadel on karnivooride seedimine, kuid nad söövad taimset toitu, peamiselt bambust, kust nende seedesüsteem saab toitaineid kätte vaid natuke. Panda kauged esivanemad, kes elasid 20 miljonit aastat tagasi, olid loomtoidulised kiskjad, kuid praegu panda enam jahti ei pea. Päeva jooksul peab hiidpanda sööma 9-18 kg taimset materjali.[2] Pandale maitsevad noored bambusevõrsed, mille toiteväärtus on isegi väiksem (ainult neid süües on vajalik tarbida üle 80 naela päevas). Panda sööb ka puuvilju, marju, kalu või surnult leitud pisinärilisi. Hiidpandal on eesjäsemetel pöidlataoline luine jätke (nn. kuues varvas), mille abil saab toitu haarata. Panda sööb istudes. Pandal on lamedad purihambad toidu peenestamiseks. Tal on kihvad ja liha seedimiseks vajalikud ensüümid. Pandade konkurentideks on hobused, kuna nad söövad samuti bambust.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpanda on musta-valgekirju karvastikuga. Täiskasvanud panda on umbes 1,5 m pikk ja kaalub üle 150 kg. Musta silmaümbruse ülesanne võib olla panda silmade suuremaks tegemine ja teistele loomadele hirmuäratavamaks muutmine. Panda kasukas on kergelt rasvane, mis muudab selle veekindlaks. Panda häälitsus on lamba määgimise moodi, kuid ta oskab teha 11 erinevat häält erinevates situatsioonides. Panda sarnaneb bioloogiliselt oma lihasööjatest sugulastega[2]

California Ülikooli teadlaste sõnul aitavad valged laigud pandadel lumistes piirkondades ja mustad laigud metsades ümbruskonnaga samastuda. Mõlemavärviline kasukas on teadlaste sõnul kasulik enda kaitsmiseks nende kahe piirkonna vahel liikumisel. Mustad silmaümbrused aitavad teadlaste sõnul pandadel end üksteist tuvastada.[3]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Panda elab üksi, kaaslast otsib ta vaid paaritusajal. Innaaeg on ebaselge, mõnede teadlaste hinnangul märtsist maini. See kestab üks kuni kolm ööpäeva.[2]

Viis kuud kestva tiinusperioodi lõpul ehitab emapanda bambusest pesa. Pandade munarakk võib pesastuda viivitusega, kandeaja kestvus on erinev, hormoonitase on kõikuv ja tiinus võib märkamatult katkeda.[2] Ema imetab poega kuus kuud ning poeg elab koos emaga 3aastaseks saamiseni.

Sündides näeb bambuskaru välja nagu väike rott või hiir. Ta on umbes 13 cm pikk ning vaid 85-130 grammi raske. Ka värvuse poolest sarnaneb ta hiirele: tal on pehme valge karvkate, millel pole täiskasvanud loomadele iseloomulikke musti laike – alles umbes kolmenädalaselt muutuvad tema silmaümbrused ja käpad tumedaks. Viiekuune hiidpandapoeg suudab juba süüa pehmet riisi piimaga, kuid bambuselehti hakkab ta sööma alles aasta ja kahe kuu vanuselt.

Kui pandaemal sünnib kaks poega, suudab ta korraga hoolitseda vaid ühe eest. Ülejäänud poegi kasvatavad inimesed inkubaatortoas. Pandade eest hoolitsemine on inimlaste hoolitsemisest raskem.[2]

Hiinas paljundatakse pandasid tehistingimustes. Seal soodustatakse pandade paljunemist pandade paaritumist kujutavate videote näitamisega, millest tulev heli peaks pandakasvatajate sõnul julgustama pandasid paljunema. Isaseid pandasid meelitatakse paljunema tokkide otsa torgatud õunte, Hiina ravimtaimede, Viagra ja seksileludega, et nad võtaksid sobiva asendi sisse. Tehistingimustes elavaid pandapoegi harjutatakse metsikus looduses elamiseks panda uriiniga lõhnastatud pandakostüümidega[2]

Pandasid seemendatakse kunstlikult, kus vahest kasutatakse kahe isase spermat. Endokrinoloogid on uriinis olevate hormoonidega ennustanud pandade ovulatsiooni. Viljastumise tõenäosust suurendatakse paaripäevase mitmekordse seemendamisega.[2]

Pandade loomulik paaritumine hõlmab looduslikke tsükleid, lõhnamärgistamist, kutsehüüdu ja raskeid sotsiaalseid suhteid.[2]

2015. aastal sündis Hiinas 38 pandat.[2]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidpanda on looduskaitse all. Ta on WWFi poolt valitud ohustatud loomade sümboliks.

Pandat võib leida ainult Hiina bambusemetsadest, 1500 m ja 3000 m vaheliselt kõrguselt.

1970. aastatest alates on Hiinas pandade kaitseks loodud 67 kaitseala. Pandasid võis Hiinas küttida 1960. aastani, ent pärast seda nende küttimine keelustati ja nüüd võib panda tapmise eest saada 20 aastat vangistust.

Alates 2006. aastast lasid Hiina teadlased vabasse loodusesse kuus raadiokaelusega hiidpandat, et uurida nende liikumist.

2008. aastal tabas Hiinat maavärin, mille tagajärjel purunesid paljud inimeste eluhooned pandade elupaikade läheduses. Hiina valitsus ehitas pärast maavärinat kodu kaotanutele uued kodud madalikule ning muutis rusudes eluhoonete ala hiidpandade kaitsealaks. Kohalikud elanikud käivad rusustunud aladel oma loomi veel karjatamas. Sellel kaitsealal istutatakse erosiooni takistavate juurtega ja kiirekasvuliste puuliikide seemikuid, et muuta piirkond taas pandale sobivaks elupaigaks.

2012. aastal keelas Hiinas kohalik omavalitsus hobuste kasvatamise bambusemetsades, et pandad saaksid rohkem bambust süüa.[2]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Pandad on väga stoilised.[2]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hope for future of giant panda, BBC News
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Pandas Get to Know Their Wild Side, National Geogrphic.
  3. Tim Caro, Hannah Walker, Zoe Rossman, Megan Hendrix, Theodore Stankowich. "Why is the giant panda black and white?". Ofxord International Society of Behavioural Ecology, 28.02.2017. Kasutatud 03.03.2017.