Hiid-merikotkas

Allikas: Vikipeedia
Hiid-merikotkas

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pistrikulised Falconiformes
Sugukond Haugaslased Accipitridae
Perekond Merikotkas Haliaeëtus
Liik Hiid-merikotkas
Binaarne nimetus
Haliaeëtus pelagicus
(Pallas, 1811)

Hiid-merikotka levila ██ Aastaringne pesitsus- ja talvitusala ██ Suvine pesitsusala ██ Talvitusala ██ Eksikülaline
Hiid-merikotka levila

██ Aastaringne pesitsus- ja talvitusala
██ Suvine pesitsusala
██ Talvitusala
██ Eksikülaline
Sünonüümid

Aquila pelagica Pallas, 1811
Falco leucopterus Temminck, 1824
Falco imperator Kittlitz, 1832
Thalassaetus pelagicus (Pallas)

Hiid-merikotkas (Haliaeëtus pelagicus) on pistrikuliste seltsi haugaslaste sugukonda merikotka perekonda kuuluv Kaug-Idas ja Jaapanis elav röövlind.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna nimetus Haliaeëtus (ἁλιάετος) tuleb vanakreeka keelest ja tähendab 'merikotkast'. Liigiepiteet pelagicus tuleneb kreekakeelsest sõnast πέλαγος – 'meri'.[2]

Liiki kirjeldas esimesena Preisi looduseuurija Peter Simon Pallas aastal 1811. Ta asetas liigi perekonda kotkas (Aquila).[3] George Robert Gray paigutas 1849. aastal liigi merikotka perekonda Haliaeetus.[4]

Liigi ametlik nimi inglise keeles on Steller's sea eagle, mis on antud saksa loodusuurija Georg Wilhelm Stelleri auks.[5] Vene keeles tuntakse liiki nimedega белоплечий орлан ('valgete õlgadega kotkas') ja тихоокеа́нский орла́н ('Vaikse ookeani kotkas').

H. pelagicus on monotüüpne liik ehk sel ei ole tunnustatud alamliike. Võib leida viiteid alamliigile H. p. niger, kuid uuemate andmete põhjal on tegemist siiski sama alamliigi tumeda vormiga, kellel puuduvad valged suled õla piirkonnas. Viimati märgati sellist isendit looduses 1968. aastal Koreas. 2001. aastal sündis aga kahe normaalse sulestikuga isendi järglasena haruldasse tumedasse vormi kuuluv järglane.[6][7]

Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Hiid-merikotkas pesitseb Venemaal Kamtšatka poolsaarel, Ohhoota mere rannikul, Amuuri jõe alamjooksul, Põhja-Sahhalinil ja Šantari saartel. Mõnisada lindu jääb talvitama Kamtštkale, Jaapani mere põhjaosa ja Ohhoota mere rannikule, kuid suurem osa (ca 2000 isendit) talvitab pesitsusareaalist lõuna pool: Kuriilide lõunapoolsetel saartel ja Hokkaidō saarel. Hiid-merikotkas on haruldane talikülaline Korea poolsaarel ja Hiinas.

Hiid-merikotka noorlindudel on väiksem kalduvus hulguränneteks kui valgepea-merikotka noorlindudel.[8][9] Eksikülalistena on hiid-merikotkaid kohatud Pribilofi saartel, Kodiaki saarel, Ameerika Ühendriikide osariikides Alaska, Texas, Massachusetts ja Maine ning Kanada provintsides Nova Scotia, Québec ja New Brunswick. Samuti on hiid-merikotkaid kohatud kaugel Aasia sisemaal (Peking Hiinas, Jakutsk Venemaal Sahha vabariigis) ja isegi nii kaugel lõunas kui Taiwanil.[10][11]

Hiid-merikotkas ehitab pesa rannikul või suurte jõgede alamjooksul asuvatele väljaulatuvatele kaljudele või vanade puude latvadesse. Sügisel kogunevad linnud jõgede äärde, kus toituvad kudemise järel massiliselt hukkuvatest lõhelastest. Venemaal talvitavad linnud enamasti rannikul, välja arvatud üksikud isendid, kes jäävad Kamtšatkal kuumaveeallikatest alguse saavate jõgede äärde. Jaapanis talvitavad linnud enamasti mageveeveekogude ääres, kuid ca 35% neist ka mägistes piirkondades, toitudes peamiselt hirvekorjustest.[10]

Liigi arvukuseks hinnatakse 3600–3800 isendit ja see kahaneb.[12]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiid-merikotkas on merikotka perekonna (Haliaeëtus) suurim liik ja üks suuremaid röövlinde maailmas. Emaslinnud on suuremad kui isaslinnud: emaste kaal on vahemikus 6,2–9,5 kg, isastel vahemikus 4,9–6,8 kg. Kaal võib suuresti kõikuda seoses erinevustega toidu kättesaadavuses eri aastaaegadel jm. põhjustel. Keskmise kaalu poolest on hiid-merikotkad ca 500 g raskemad kui harpüia (Harpia harpyja) ja ca 1000 g raskemad kui ahvikotkas (Pithecophaga jefferyi). Hiid-merikotka kehapikkus jääb vahemikku 85–105 cm (emaslindudel keskmiselt 100 cm ja isaslindudel 89 cm).[13] See on marginaalselt lühem kui harpüial ja 65 cm lühem kui ahvikotkal.[14] Hiid-merikotka tiibade keskmine siruulatus on enamasti vahemikus 1,95–2,50 m.[13]

Hiid-merikotkas on teiste merikotkaste seas eriline selle poolest, et ka noorlindude nokk on kollane ning nende sabal on 14 tüürsulge tavapärase 12 asemel.[15]

Nagu ka teistel peamiselt kaladest toituvatel kotkastel, on hiid-merikotkal suhteliselt lühikesed ja jämedad varbad. Kogu jalatald on kaetud spiikulitega, mille konarus aitab paremini hoida kinni saagiks püütud libeda soomusega kala. Küünised on suhteliselt lühikesed ja rohkem kõverdunud võrreldes sama suurte metsades ja põldudel elavate kotkastega.[13]

Nokk on suur, suurem kui ühelgi teisel kotkal. Noka pikkus tüvikust välimise otsani on sirgjoones 62–75 mm ning noka ülakülje kumerust mööda tüvikust tipuni ca 117 mm.

Täiskasvanud hiid-merikotka sulestik on suuremas osas tumepruun või lausa must, olles tugevas kontrastis valgete väikeste ja keskmiste ülatiitiiva kattesulgedega, alatiiva kattesulgedega, saba alapoole kattesulgedega sääre, ja sabaga.[13] Tibude udusulestik on koorudes siidjasvalge, kuid muutub peagi pruunikas-hallikaks.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiid-merikotkas toitub põhiliselt kalast. Jõgedes on nende eelistatud saagiks kalad idalõhe perekonnast (Oncorhynchus). Kõige suurema osa saagist moodustavad gorbuuša (O. gorbuscha), keta (O. keta), neile lisandub sageli harjus (Thymallus sp.) ja ogalik (Gasterosteus aculeatus). Mererannikul pesitsevad hiid-merikotkad võivad toituda kaugida merihundist (Anarchichas orientalis), tümakalast (Aptocyclus ventricosus), nolgustest (Myoxocephalus sp.) ja harilikust juushärjast (Hemitripterus villosus). [16] Nagu teisedki merikotkad, eelistab hiid-merikotkas kalastada madalas vees. Kuigi hiid-merikotkad on üldiselt üksikelulised linnud, võivad nad augustis ja septembris koguneda arvukalt lõhede kudejõgede äärde rikkaliku toiduvaru tõttu.[17] Kamtšatka poolsaarel on kirjeldatud juhtumeid, kus ühte paika on kogunenud isegi kuni 700 isendit. Enamasti on need väiksearvulisemad.[18]

Jaapanis Hokkaidō saare lähistel meelitavad talvitavaid hiid-merikotkaid vaikse ookeani tursa (Gadus macrocephalus) suured parved, kes kogunevad veebruaris Rausu meres ja Kunaširi väinas. Samuti on Jaapanis talvitavate kotkaste tähtis toidukala mintai (Gadus chalcogrammus).

Amuuri jõel pesitsevate hiid-merikotkaste dieedist moodustab kala 80%.[18] Mujal elavatel kotkastel on kala osakaal toidus ca 50%. Lisaks kalale söövad hiid-merikotkad linde, imetajaid, krabisid, hulkharjasusse, molluskeid.[16]

Ohud ja kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Hiid-merikotka kaitsestaatus IUCNi punases nimestikus on ohualdis (VU). Jaapanis on liik kaitse all ja liigitub rahvuslike väärtuste hulka. Venemaal asustab hiid-merikotkas suures osas kaitsealasid. Sellele vaatamata ohustavad liiki mitmed asjaolud: elupaikade häving, tööstussaaste ja masskalapüük, mis vähendab kotka toidubaasi.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. BirdLife International (2021). Haliaeëtus pelagicus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  2. "pelagicus". WordSense Dictionary. Vaadatud 19.09.2022.
  3. Pallas, Peter Simon (1811). Zoographia Rosso-Asiatica, sistens omnium animalium in extenso Imperio Rossico et adjacentibus maribus observatorum recensionem, domicilia, mores et descriptiones, anatomen atque icones plurimorum. Petropoli. Lk 343–45.
  4. Gray, George Robert (1849). The genera of birds : comprising their generic characters, a notice of the habits of each genus, and an extensive list of species referred to their several genera. Vol. 1. London: Longman, Brown, Green, and Longmans. Lk 17.
  5. "Steller's Sea Eagle". Lazoo.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.06.2011. Vaadatud 19.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  6. Davies, Ella (27. september 2010). "Dark Steller's sea eagle solves 100 year debate". BBC Earth News. Vaadatud 19.09.2022.
  7. Kaiser, M. (2010). A living specimen of the dark form of Steller's Sea Eagle, Haliaeetus pelagicus ("niger") in captivity. Journal of Ornithology. 152. Lk 207-208.
  8. Whitfield, D. Philip; Duffy, Kevin; McLeod, David R. A.; Evans, Richard J.; MacLennan, Alison M.; Reid, Robin; Sexton, David; Wilson, Jeremy D.; Douse, Andrew (2009). Juvenile Dispersal of White-Tailed Eagles in Western Scotland. Journal of Raptor Research. 43 (2). Lk 110.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. McGrady, Michael J.; Ueta, Mutsuyuki; Potapov, Eugene R.; Utekhina, Irina; Masterov, Vladimir; Ladyguine, Alexander; Zykov, Vladimir; Cibor, Jack; Fuller, Mark; Seegar, William S. (2003). Movements by juvenile and immature Steller's Sea Eagles Haliaeetus pelagicus tracked by satellite. Ibis. Lk 145.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. 10,0 10,1 "Species factsheet: Haliaeetus pelagicus". birdlife.org. 2022. Vaadatud 19.09.2022.
  11. "Birders cap off 2021 with a first-ever sighting of a Steller's sea eagle in Maine". pressherald.com. 31. detsember 2021. Vaadatud 19.09.2022.
  12. 12,0 12,1 BirdLife International (2021). Haliaeëtus pelagicus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 Ferguson-Lees, James; Christie, David A. (2001). Raptors of the World. London, UK: Christopher Helm. Lk 406-408.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  14. Gamauf, A.; Preleuthner, M. & Winkler, H. (1998). "Philippine Birds of Prey: Interrelations among habitat, morphology and behavior (PDF).". The Auk: Ornithological Advances. The Auk: Oxford University Press. Lk 713-726.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. Wink, Michael; Heidrich, Petra; Fentzloff, Claus (1996). A mtDNA phylogeny of sea eagles (genus Haliaeetus) based on nucleotide sequences of the cytochrome b gene" (PDF) (PDF). Biochemical Systematics and Ecology vol 24. Lk 783–91.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  16. 16,0 16,1 Utekhina, I., Potapov, E., & McGRADY, M. J. (2000). "Diet of the Steller's Sea Eagle in the northern Sea of Okhotsk". First Symposium on Steller's and White-tailed Sea Eagles in East Asia (PDF). Tokyo, Japan: Wild Bird Society of Japan. Lk 71-92.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. Nelson, D. (2008). "Haliaeetus pelagicus Steller's sea eagle". animaldiversity.org/. Vaadatud 19.09.2022.
  18. 18,0 18,1 "SPECIES SYNOPSIS STELLER'S SEA EAGLE". fadr.msu.ru. Vaadatud 19.09.2022.