Heydər Əliyev

Heydər Əlirza oğlu Əliyev [heid'är älirz'a ogl'u äl'ijev] (venepäraselt Geidar Alijev; 10. mai 1923 Naxçıvan – 12. detsember 2003 Cleveland Ohios) oli Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani poliitik ja julgeolekukindral.

Əliyev oli pärit raudteetöölise kaheksalapselisest perest.^[1]

Əliyev omandas enda väitel hariduse Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis ajaloolasena, olles enne sõda õppinud mõnda aega tehnoloogiainstituudis. Täna on dokumentaalselt tõestatud, et õppis Leningradis julgeolekukoolides. Ta astus 1945 NLKP liikmeks, töötas Aserbaidžaani KGB-s alates 1944 ja sai 1967 selle juhiks. Ta töötas nii välis- kui ka vastuluures. NSV Liidu KGB ülema abi Igor Sinitsini väitel töötas ta KGB residentuurides Iraanis, Türgis, Pakistanis, Afganistanis, ühes nendest riikides sai ta residendiks. Tema karjäär sattus ohtu Nõukogude luureohvitseri Konstantin Volkovi põgnemiskatsega Türgis. Kim Philby reetis Volkovi ning Alijev karjäär KGBs sai jätkuda. Pärast välisluuret töötas ta Bakuu ja Aserbaidžaani vastuluure ülemana, kuni jõudis Aserbaidžaani NSV KGB ülema asetäitja ja seejärel esimehe kohale kindralmajori auastmes. 1969–1982 oli ta Aserbaidžaani Kommunistliku Partei esimene sekretär, alates 1976 NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja 1982–1987 liige. Ta oli Leonid Brežnevi ja Juri Andropovi soosik. Juri Andropov nimetas ta 1982 esimeseks asepeaministriks, kes vastutas kommunikatsioonide, kultuuri- ja sotsiaalküsimuste eest.

Əliyevit käsitleti 1985. aastal võimaliku NLKP KK peasekretäri kandidaadina. Peasekretäriks sai hoopis Mihhail Gorbatšov.

Pärast Əliyevi ülirasket infarkti 1987. aastal palus Mihhail Gorbatšov tal Poliitbüroo mõjuvõimsa liikme Jegor Ligatšovi nõudmisel tagasi astuda. Nõudmist toetati Pravda artikliga, kus Əliyevit kritiseeriti korruptsiooni eest.

1990. aasta jaanuaris surus Nõukogude armee Bakuus veriselt maha meeleavaldused. Əliyev astus seepeale protestiks tagasi kõigist ametitest Kommunistlikus parteis jaa naasis kodusesse Nahhitševani.^[1]

1991. aastal valiti ta Nahhitševani autonoomse piirkonna ülemnõukogu esimeheks. 1992. aastal asutas ta Uue Aserbaidžaani Partei. 30. augustil 1991 kuulutas Aserbaidžaan end iseseisvaks, kuigi seda ei tunnustatud ametlikult enne, kui Nõukogude Liit lagunes. Olukord Aserbaidžaanis destabiliseerus ja riik jõudis kodusõja lävele.

1993. aasta juunis võttis isehakanud kolonel Suret Hüseynov ette sõjaväelise riigipöörde katse ja senine riigipea Əbülfəz Elçibəy kutsus Türgi soovitusel Bakuusse kogenud Əliyevi, kes seadusi rikkudes kiiruga Rahvusassamblee liikmeks ja esimeheks valiti. Elçibəy pages kodukülla ja Əliyevist sai põhiseaduse järgi presidendi kohusetäitja. Ta nimetas Hüseynovi mõneks ajaks peaministriks ja korraldas referendumi, mis Elçibəyle umbusaldust avaldas. Sama aasta oktoobris valiti Əliyev 98,8-protsendilise toetusega riigi presidendiks (kaks vastaskandidaatideks lubatut olid avalikkusele tundmatud).

Teiseks ametiajaks valiti Əliyev presidendiks 1998. aasta oktoobris, opositsioon boikoteeris valimisi. Ei 1993. aasta ega 1998. aasta presidendivalimisi ei peeta vabadeks ega õiglasteks.

Әliyev ei tihendanud paljude üllatuseks sidemeid Venemaaga kuigivõrd, ehkki liitus Venemaa meeleheaks 1993. aasta sügisel SRÜ-ga. Ta jätkas eelkäija ajal peaaegu lõpule jõudnud läbirääkimisi Lääne naftatootjatega ja kauples välja soodsamagi kokkuleppe. Pärast niinimetatud sajandi lepingu sõlmimist üritati 1994. aastal taas relvastatud riigipööret, kuid Әliyev surus selle maha ja arvatavalt taas asjasse segatud Suret Hüseynov põgenes Venemaale. 1997. aastal, mil Aserbaidžaan sõlmis Venemaaga sõpruse ja koostöö lepingu ning kirjutas alla naftalepingu LUKoiliga, andis Venemaa Hüseynovi Aserbaidžaanile välja.

Әliyevi autoritaarse režiimi päevil edenes Aserbaidžaanis järk-järgult turumajandus. Әliyev ei suutnud lahendada Mägi-Karabahhi probleemi. 1993. aastal jätkunud sõda Armeeniaga lõppes lüüasaamise, umbes 30 tuhande hukkunud aseriga ja kolmveerand miljoni aseri põgenikuga. Rahu- ega piirilepingut ei sõlmitud.

Presidendina ei talunud Әliyev opositsiooni, saatis oma rivaale maalt välja ja võltsis valimistulemusi. Valitsuskabinetil oli vähe võimu ja Әliyevi heakskiitu vajasid ka väiksema tähtsusega otsused. Vastased pidasid teda korrumpeerunud diktaatoriks, kuid elanikkonna seas oli toetus talle küllaltki suur. Әliyev seadis sisse tihedad sidemed Türgiga, püüdis vaatamata jõulisele Armeenia lobile võita USA toetust ning proovis samal ajal hoida häid suhteid ka Venemaaga. ^[1]

Әliyevi tegi oma ametiajal suuri pingutusi Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhtme ehitamiseks ja jõudis ära näha ehituse alguse 2002. aasta septembris.

Әliyev kavatses presidendiks kandideerida ka 2003. aastal, kuid tema tervis ütles üles. 15. oktoobril peetud presidendivalimised võitis tema poeg İlham. See oli esimene juhtum endise NSV Liidu territooriumil pärast NSV Liidu lagunemist, kus võim riigis isalt pojale üle läks. Ka neid valimisi kritiseerisid välisvaatlejad tugevalt.

Elu viimastel kuudel raviti Әliyevit mõnda aega Türgi sõjaväehaiglas ja toimetati hiljem südamekliinikusse Clevelandis, kus ta pärast presidendivalimisi suri.^[1]

Әliyevi abikaasa Zafira (surnud 1985) oli professor ja silmaarst. Abielupaaril oli üks poeg ja üks tütar.