Herta Laipaik

Herta Laipaik
Herta Laipaik
	Herta Laipaik (enne aastat 1940). Foto Tartu Ülikooli sisseastumisavalduselt.
Sündinud	29. jaanuar 1921; Hummuli vald
Surnud	17. jaanuar 2008 (86-aastaselt); Tallinn
Puhkepaik	Metsakalmistu, Tallinn
Rahvus	eestlane, mulk
Haridus	Tõrva algkool; Tõrva gümnaasium
Alma mater	Tartu Ülikool
Elukutse	kirjanik
Žanr	lühiproosa, folkloorne õuduskirjandus, romaan, kriminaalromaan
Tuntud teoseid	"Teenijatüdruk Kärt" (1944); "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus" (1977); "Maarjakask" (1983); "Tuulekellad" (2000);
Tunnustus	Valgetähe V klassi teenetemärk; A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia; Loend...;

Herta Laipaik (1943. aastast Herta Leilia Rumma, 1955. aastast Herta Leilia Kornev; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald, Helme kihelkond – 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti-mulgi^[1] kirjanik.

Teda on peetud Eesti folkloorse õuduskirjanduse rajajaks.

Lapsepõlv ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Kaprani suurtalu peretütre Ella Maria (sünd. Pastarus) ja kaevumeistri Juhan Laipaiga esiklapsena. Noorpaar hakkas kohe Tõrva linna maja ehitama. Herta õppis Tõrva algkoolis ja gümnaasiumis (1928–1940) ning jätkas haridusteed Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (1940–1943).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast juunipööret töötas ta ajalehes Tartu Kommunist, alates 1940. aastatest tegi kaastööd ajalehtedele Postimees, Eesti Sõna, Õhtuleht.

1944. aasta septembris põgenes Herta esimene abikaasa dr Endel Rumma Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Lapseootel Herta ei riskinud kaasa minna ja jäi Eestisse. 1945. aasta märtsis sündis tütar Katrin.

1949. aastal küüditati Herta Laipaiga hilisem abikaasa Nikolai Kornev Siberisse. Herta sõitis tütar Katriniga aasta hiljem talle vabatahtlikult Siberisse järele. Pärast Stalini surma 1953. aastal kolis Eestisse naasnud pere kõigepealt Nuia alevisse, kus dr Kornev töötas jaoskonnaarstina. Herta oli Abja rajoonilehe kirjasaatja ja temalt hakkas vabariiklikus noortelehes Säde ilmuma seikluslik järjejutt "Hõbetähega taigas" (raamatuna 1958). 1958. aasta detsembris sündis teine tütar Riina.

1964. aastal kolis perekond Tallinna, kus Herta töötas algul Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus ning hiljem Eesti NSV Teatri- ja Muusikamuuseumis raamatukoguhoidjana kuni kutseliseks kirjanikuks saamiseni 1977. aastal.^[viide?] 12. detsembril 1984 võeti Laipaik Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeks.^[2]

Ta suri 17. jaanuaril 2008 86-aastasena ja on maetud Tallinna Metsakalmistule, kirjanike sektorisse.^[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Herta Laipaik viljeles oma pika kirjanikutee jooksul mitut žanri. Tema sulest on ilmunud ulmeteoseid, sealhulgas folkõudust, kriminaalromaane, kuuldemänge ja lühiproosat.

Varasematest lühijuttudest on tuntumad jutustused "Teenijatüdruk Kärt" (1944), "Gloria Dei" (1966) ja "Orjakivi" (1966). Hea ainetundmisega paistab silma Laipaiga Siberi-teemaline looming romaanides "Hõbetähega taigas" (1958) ja "Angaraa ääres" (1992) ning jutukogus "Üksik paat Jenisseil" (1966), kus muuhulgas käsitletakse Eestist väljasaadetute elu sõjajärgses Siberis.^[4]

1977. aastal ilmus Herta Laipaiga sulest kriminaaljuttude^[5] kogumik "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus". Teos oli populaarne, ning Herta Laipaika on nimetatud eesti sõjajärgse kriminaalkirjanduse emaks ning eesti esimeseks "krimileediks".^[6]

Herta Laipaiga kirjanduslikku kullafondi kuuluvad etnoõuduste žanris kirjutatud muistendilaadsete lugude kogumikud "Maarjakask (1983), "Kurjasadu" (1987) ja "Hauakaevaja lood" (1991). Andrus Org kirjutab: "Muistendilaadseid jubejutte koondab Herta Laipaiga kogumik "Maarjakask" (1983), kus täiskasvanutele mõeldud müstilise atmosfääriga kaheksa lugu sisaldavad ehtsat^[viide?] algupärast paganlikku pärandit^[viide?], nii teispoolseid jõude kui ka nõiduslikke elemente (nt lapsi vette meelitav jõenäkk, seitse sohu uppunud talupoega, kalmuvaimude kättemaks). Žanriliselt liigitub kogumik etnoõuduseks, mis töötleb folkloorset ja etnograafilist ainet psühholoogilises võtmes. Sünge miljööga karmid lood päädivad enamasti traagilise lõpplahendusega, läbivaks motiiviks on hukatuslik kirg. Laipaiga kuulumist eesti etnoõudusulme tippu kinnitab veel teinegi kogumik "Kurjasadu" (1987), kus tegutsemas on vete- ja puuhaldjas, kratid, kurjamid, nõiad ja teised üleloomulikud olendid. Helme kihelkonnast pärit õudusmotiive kasutab Laipaik kogumikus "Hauakaevaja lood" (1991), kus jutte raamivad peategelasest kalmistuvahi Surma-Kusta monoloogid.^[7]

Eesti ulmekirjanduse asjatundja ja antoloogiate koostaja Raul Sulbi on Laipaika pidanud "folkloorse õuduskirjanduse" rajajaks Eestis.^[8] Need Laipaiga originaalsed muistsed lood kütkestavad oma iidsete mulgi kommete, uskumuste ning keelekasutusega ka tänapäeva lugejaid.

Aastad 1980–2000 olid Herta Laipaiga viljakaim periood, kuhu kuuluvad lisaks juba mainitule ka romaanid "Pelg" (1993), "Koerakoonlane" (1993), "Pärlid surevad pikkamisi" (1993), "Musta opaali rada" (1996), "Oma koja narr" (1998) ning "Ood litrilisele õhtukleidile" (1999). Herta Laipaiga viimane teos on teise maailmasõja sündmusi käsitlev mälestusromaan "Tuulekellad" (2000), mille eest kirjanik pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Raamatu ingliskeelne tõlge "Wind Chimes" (tõlkija Virve Martin) ilmus 2006. aastal.

2001. aastal autasustati Herta Laipaika Valgetähe teenetemärgiga.^[9]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

"Hõbetähega taigas" (1958)
"Professor Lillepooli kroonika" (1982)
"Hallid luiged" (1986)
"Vagajutt vaskraamatust" (1991)
"Angara ääres. Anno 1950" (1992)
"Pelg" (1993)
"Koerakoonlane" (1993)
"Pärlid surevad pikkamisi" (1993)
"Musta opaali rada" (1996)
"Oma koja narr" (1998)
"Ood litrilisele õhtukleidile" (1999)
"Tuulekellad" (2000)
- inglise keeles "Wind Chimes" (2006)

Kogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

"Üksik paat Jenisseil" (1966)
"Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus" (1977)
"Maarjakask" (1983)
"Kurjasadu" (1987, 2006)
"Pipratoosi tondid" (1990)
"Hauakaevaja lood" (1991)
"Ilutüdruku lilled" (1994)

Lühiproosa ja luule[muuda | muuda lähteteksti]

"Hull Riismantel" (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
"Töölisnaisele" (Maret, nr. 10, 1940)
"Varemed"
"Kõrgem tsunft"
"Sinililled"
"Teenijatüdruk Kärt" (1944)
"Armukadedus" (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
"Tema hing"
"Mogri Märdi viirastusi" (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
"Onu Ljonja" (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
"Gloria Dei" (1966)
"Sild" (1966)
"Mehe eest" (1966)
"Orjakivi" (1966)
"Kütt Akim" (1966)
"Tähekivi" (1966)
"Õde Einai" (1966)

"Kalmetimäe tamm" (1968)
"Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav" (Täheke, nr. 8, 1968)
"Põtrade rohupudel" (Täheke, nr. 11, 1969)
"Parisnikust pastor" (ER kuuldemäng, 1971)
"Toonekägu" (1983)
"Häitsmetund" (1983)
"Titekirikuleib" (1986)
"Lauri kõrvad" (Täheke, nr. 2, 1986)
"Annivakk" (1987)
"Vaese raharätt ja rikka kratt" (1987)
"Lättepiiga" (1987)
"Kooliraha" (1990)
"Tuusija tarkus" (1990)
"Vanausse jahilossi "tarkade kivi"" (1990)
"Vanaema läheb ära" (1990)
"Nõiavits" (1990)
"Kiri tütrele, iseendale... ja jumalale" (Kaksteist eesti kirja, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1995)