Herta Laipaik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Fail:Pildike.jpg
Herta Laipaik 1937

Herta Laipaik (1943. a-st Herta Leilia Rumma, 1955. a-st H. L. Kornev; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Herta Laipaik sündis 29. jaanuaril 1921 Valga maakonnas Hummuli vallas Kaprani suurtalu peretütre Ella Maria (sünd. Pastarus) ja kaevumeistri Juhan Laipaiga esiklapsena. Noorpaar alustas kohe majaehitusega Tõrva linna, nii et Herta Laipaiga koolitee algas Tõrva algkoolis ja gümnaasiumis (1928–1940), ning jätkus Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (1940–1943).

1940. aastatest alates tegi ta kaastööd mitmete ajalehtede toimetustega (Postimees, Eesti Sõna, Õhtuleht).

1944. aasta septembris põgenes Herta esimene abikaasa dr Endel Rumma Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Lapseootel Herta ei riskinud kaasa minna ja jäi Eestisse. 1945. aasta märtsis sündis tema esimene tütar Katrin.

1949. aastal küüditati Herta Laipaiga tulevane abikaasa dr Nikolai Kornev Siberisse. Herta sõitis tütar Katriniga aasta hiljem talle vabatahtlikult Siberisse järele. Pärast Stalini surma, 1953. aastal kolis Eestisse naasnud pere kõigepealt Karksi-Nuia alevikku, kus dr Kornev töötas jaoskonnaarstina ja Herta Laipaik oli Abja rajoonilehe kirjasaatja ja temalt hakkas ilmuma seikluslik järjejutt "Hõbetähega taigas" (raamatuna 1958) vabariiklikus noorsoolehes Säde. 1958. aasta detsembris sündis perre teine tütar, Riina.

1964. aastal kolis perekond Tallinna, kus Herta töötas Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus ning hiljem Eesti NSV Teatri- ja Muusikamuuseumis raamatukoguhoidjana, kuni kutseliseks kirjanikuks saamiseni 1977. aastal. Alates 1984. aastast oli Herta Laipaik Kirjanike Liidu liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Herta Laipaik viljeles oma pika kirjanikutee jooksul mitmeid erinevaid žanreid. Tema sulest on ilmunud ulmeraamatuid, sealhulgas folkõudust, krimikirjandust, kuuldemänge ja lühiproosat.

Varasematest lühijuttudest on tuntumad jutustused "Teenijatüdruk Kärt" (1944), "Gloria Dei" (1966) ja "Orjakivi" (1966). Hea ainetundmisega paistab silma Laipaiga Siberi-teemaline looming romaanides "Hõbetähega taigas" (1958) ja "Angaraa ääres" (1992) ning jutukogus "Üksik paat Jenisseil" (1966), kus muuhulgas kirjeldatakse Eestist väljasaadetute elu sõjajärgses Siberis.[1]

1977. aastal ilmus Herta Laipaiga sulest krimijuttude[2] kogumik "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus". Teos oli populaarne, ning Herta Laipaika on nimetatud eesti sõjajärgse krimikirjanduse emaks ning eesti esimeseks "krimileediks".[3]

Herta Laipaiga kirjanduslikku kullafondi kuuluvad etnoõuduste žanris kirjutatud muistendilaadsete lugude kogumikud "Maarjakask (1983), "Kurjasadu" (1987) ja "Hauakaevaja lood" (1991). Andrus Org kirjutab: "Muistendilaadseid jubejutte koondab Herta Laipaiga kogumik "Maarjakask" (1983), kus täiskasvanutele mõeldud müstilise atmosfääriga kaheksa lugu sisaldavad ehtsat algupärast paganlikku pärandit, nii teispoolseid jõude kui ka nõiduslikke elemente (nt lapsi vette meelitav jõenäkk, seitse sohu uppunud talupoega, kalmuvaimude kättemaks). Žanriliselt liigitub kogumik etnoõuduseks, mis töötleb folkloorset ja etnograafilist ainet psühholoogilises võtmes. Sünge miljööga karmid lood päädivad enamasti traagilise lõpplahendusega, läbivaks motiiviks on hukatuslik kirg. Laipaiga kuulumist eesti etnoõudusulme tippu kinnitab veel teinegi kogumik "Kurjasadu" (1987), kus tegutsemas on vete- ja puuhaldjas, kratid, kurjamid, nõiad ja teised üleloomulikud olendid. Helme kihelkonnast pärit õudusmotiive kasutab Laipaik kogumikus "Hauakaevaja lood" (1991), kus jutte raamivad peategelasest kalmistuvahi Surma-Kusta monoloogid.[4]

Eesti ulmekirjanduse asjatundja ning antoloogiate koostaja Raul Sulbi on Laipaika pidanud "folkloorse õuduskirjanduse" rajajaks Eestis.[5] Need Laipaiga originaalsed muistsed lood kütkestavad oma iidsete mulgi kommete, uskumuste ning keelekasutusega ka tänapäeva lugejaid.

Aastad 1980-2000 olid Herta Laipaiga produktiivseim periood. Sinna ajajärku kuuluvad lisaks eelnimetatule veel romaanid "Pelg" (1993), "Koerakoonlane" (1993), "Pärlid surevad pikkamisi" (1993), "Musta opaali rada" (1996), "Oma koja narr" (1998) ning "Ood litrilisele õhtukleidile" (1999). Herta Laipaiga viimane teos on teise maailmasõja sündmusi kirjeldav mälestusromaan "Tuulekellad" (2000), mille eest kirjanik pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Raamatu ingliskeelne tõlge "Wind Chimes" (tõlkija Virve Martin) avaldati 2006. aastal.

2001. aastal autasustati Herta Laipaiga loomingut Valgetähe teenetemärgiga.[6]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Kogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

Lühiproosa ja luule[muuda | muuda lähteteksti]

  • «Hull Riismantel» (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
  • «Töölisnaisele» (Maret, nr. 10, 1940)
  • «Varemed»
  • «Kõrgem tsunft»
  • «Sinililled»
  • «Teenijatüdruk Kärt» (1944)
  • «Armukadedus» (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
  • «Tema hing»
  • «Mogri Märdi viirastusi» (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
  • «Onu Ljonja» (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
  • «Gloria Dei» (1966)
  • «Sild» (1966)
  • «Mehe Eest» (1966)
  • «Orjakivi» (1966)
  • «Kütt Akim» (1966)
  • «Tähekivi» (1966)
  • «Õde Einai» (1966)
  • «Kalmetimäe tamm» (1968)
  • «Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav» (Täheke, nr. 8, 1968)
  • «Põtrade rohupudel» (Täheke, nr. 11, 1969)
  • «Parisnikust pastor» (ER kuuldemäng, 1971)
  • «Toonekägu» (1983)
  • «Häitsmetund» (1983)
  • «Titekirikuleib» (1986)
  • «Lauri kõrvad» (Täheke, nr. 2, 1986)
  • «Annivakk» (1987)
  • «Vaese raharätt ja rikka kratt» (1987)
  • «Lättepiiga» (1987)
  • «Kooliraha» (1990)
  • «Tuusija tarkus» (1990)
  • «Vanausse jahilossi "tarkade kivi"» (1990)
  • «Vanaema läheb ära» (1990)
  • «Nõiavits» (1990)
  • «Kiri tütrele, iseendale... ja jumalale» (Kaksteist eesti kirja, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1995)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]