Philippe Pétain

Henri Philippe Benoni Omer Joseph Pétain (24. aprill 1856 – 23. juuli 1951) oli Prantsusmaa sõjaväelane (Prantsusmaa marssal, 1918) ja riigipea aastail 1940–1944.

Pétaini tegevus Teise maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

"Olin teiste diplomaatide hulgas kohal, kui seadusandlik kogu rõhuva häälteenamusega andis marssal Pétainile carte blanche'i valitsemiseks ja riigi ümberkorraldamiseks ning valis ta lahkunud president Lebrun'i asemel riigipeaks. Samuti seisin kui noorim saadik ritta ülesseatuna teiste saadikute hulgas viimasel kohal – minu järele chargés d'affaires'id, – kui marssal meid vastu võttis. Pétain'i kohta olen igasugu jutte kuulnud, muuseas seda, et ta oli külm ja ebameeldiva iseloomuga, kuid sel vastuvõtul olin liigutatud, kui ta minu juurde jõudes päris isalikul viisil püüdis mind trööstida Eestit tabanud õnnetuse puhul." (Oskar Mamers. Häda võidetuile. Kirjastus EMP, Stockholm, 1958, lk. 168).

Prantsusmaa riigipeaks saades kasutas Pétain oma võimu kohe karmide meetmete rakendamiseks. Ta käskis töölt lahti lasta kõik kommunistlikult meelestatud teenistujad, kuulutas välja antisemiitlikud seadused ja laskis vangistada kõik välismaalased, kaasa arvatud tsivilistidest sakslased, sest Prantsusmaale sattunud sakslaste hulgas oli palju kommuniste. Ta organiseeris Prantsusmaa Võitlejate Leegioni, millele lisandusid Leegioni Sõbrad ja Leegioni Kadetid. Need organisatsioonid ei osalenud võitlustes, kuid kuulusid režiimi juurde. Erugeneralissimusena juhtis ta Vichy riiki sõjaliste meetoditega.

See, et Pétain on Saksa marionett, oli tollasele elanikkonnale selge, kuid paljud uskusid tollal, et Charles de Gaulle ja tema juhitud Vaba Prantsusmaa on samamoodi välisriikide marionetid.

11. novembril 1942 sisenesid Saksamaa väed okupeerimata tsooni vastuseks liitlaste Põhja-Aafrikas alanud operatsioonile Tõrvik ja Vichy admirali François Darlani nõusolekule minna üle liitlaste poolele. Kuigi Vichy valitsus jäi vormiliselt iseseisvaks, jäi Pétain riigipeaks üksnes vormiliselt, mitte sisuliselt. 7. septembril 1944 paigutati Pétain ja kogu tema valitsuskabinet Saksamaale Sigmaringenisse, kus nad nimetasid end eksiilvalitsuseks. See lõpetas oma tegevuse aprillis 1945.

15. augustil 1945 mõisteti Philippe Pétain surma kollaboratsionismis ehk reetmises. Talle määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi. Charles de Gaulle, Neljanda vabariigi Ajutise valitsuse president sõja lõpul, andis talle armu ning muutis tema karistuse kõrge vanuse ja Esimeses maailmasõjas osutatud teenete eest eluaegseks vanglakaristuseks. Ta paigutati vanglasse, mis asus Yeu saarel Atlandi ookeani rannikul, kus muutus varsti täiesti seniilseks ja vajas pidevat hooldust. Ta suri vanglas 95-aastaselt ja maeti mereväe kalmistule vangla lähedal. Aeg-ajalt on tehtud ettepanekuid matta ta säilmed ümber hauda, mis tema jaoks on Verduni lähedal ette valmistatud.

Üldse mõrvati Prantsuse ametlikel andmetel ilma kohtu või juurdluseta 10 000 inimest, kuid tegelik arv võib olla kuni kümnekordne. Kommunistide esialgses "reeturite" nimekirjas oli neli miljonit nime, kümnendik prantsuse rahvast. Lõpuks, pärast Charles de Gaulle'i võimuletulekut, represseeriti vaid 40 000 inimest^[1].

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal on tänapäeval vähem sõpru, liiga vähe lapsi, liiga vähe relvi ja liiga vähe liitlasi. Võtkem õpetust kaotatud lahingust. Nüüd on meid tabanud õnnetus. Ma olin teie juures kuulsuspäevadel, kuid ka praegustel süngetel päevadel jään ma teie juurde (raadiokõne 20. juunil 1940).