Henri II Estienne

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Trésor de la langue grecque" (redigeeritud aastal 1830)

Henri II Estienne (/eɪˈtjɛn/; prantsuse keeles: [etjɛn]; 1528 või 1531 Pariis1598 Lyon), tuntud ka kui Henricus Stephanus (/ˈstɛfənəs/), oli 16. sajandi prantsuse trükkal ja õpetlane. Ta oli Robert Estienne’i vanim poeg.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Estienne sündis Pariisis. Juba noores eas tärkas temas sügav huvi kreeka ja ladina keele vastu. Isa pidas poja haridust väga oluliseks. 19-aastasena reisis noor Estienne Itaalias, Inglismaal ja Flandrias, kus kogus käsikirju oma isa trükikoja tarbeks. 1554. aastal avaldas ta Pariisis oma esimese iseseisva koguteose "Anacreon". Peale seda suundus Estienne tagasi Itaaliasse, kus töötas Veneetsias asunud Alduse trükikojas. Leidnud Roomast kreeka ajaloolase Diodorus Siculuse teoste kogumiku, suundus ta 1555. aastal Genfi.1557. aastaks oli Estienne’il oma trükikoda. Uuenduste ajale kohaselt esitles ta end kui "Pariisi trükkalit" (typographus parisiensis). Järgmisel aastal pälvis ta oma patroonilt Ulrich Fluggerilt tiitli "Illustris viri Huldrici Fuggeri typographus".

1559. aastal võttis noor Estienne üle oma isa trükikoja ja sai Genfi Vabariigi trükkaliks. Temast sai silmapaistev kirjastaja, toimetaja ja käsikirjade võrdleja. Estienne täiustas vanu tõlkeid või tegi uued ladinakeelsed tõlked paljude kreeka autorite teostest.Tema käe alt ilmusid 1557 Ateena Athenagorase, Aristotelese ja Aischylose teosed; Diodorus Siculus aastal 1559; Xenophon 1561; Sextus Empiricus 1562; Thukydides 1564; Herodotos 1566 ja 1581 ja Sophokles aastal 1568. 1578. aastal andis ta välja Platoni teoste koguväljaande, mille tõlkis ja kommenteeris Jean de Serres. See töö on allikaks "Stephanuse numeratsioonile", mida teadlased kasutavad tänapäeval Platoni teostele viitamiseks.

Henri II Estienne'i kõige kuulsam töö, mida oli alustanud juba tema isa, oli "Thesaurus graecae linguae" ehk "Kreeka tesaurus", mis ilmus 1572. aastal neljas köites ning millest sai 19. sajandi kreeka leksikograafia alus.

Kreeka Uue Testamendi väljaannetest trükiti Estienne’i trükikojast Theodoros Beza kommenteeritud väljaanne. Peshittat sisaldav kolmekeelne väljaanne ilmus aastal 1569, selle mõned koopiad on aga dateeritud Lyonis 1571. aastal. 1565. aastal trükiti suur Prantsuse Piibel. Märkimisväärsed on Henri enda kreekakeelse Uue Testamendi väljaanded aastatest 1576 ja 1587. Esimene neist sisaldab esimest teaduslikku uurimust apostellike autorite keele kohta ja teine arutelu teksti jaotuse üle. Juba 1994. aastal oli Estienne tõlkinud kreeka keelde Calvini katekismuse ning see trükiti tema isa trükikojas.

Platoni dialoogid tõlkis aastal 1578 Jean de Serres ja avaldas Henri Estienne. Pildil teose köide, mis kuulus John Adamsile (1735 – 1826), Ameerika Ühendriikide 2. presidendile

1594. aastal avaldas ta Uue Testamendi konkordantsi, mille ettevalmistava uurimistöö oli teinud ta isa.

Henri Estienne suri Lyonis 1598. aastal.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Estienne oli abielus kolm korda. Tal oli 14 last, kellest kolm jäid elama. Tema poeg Paul (sündinud 1567), kelle elust on üldiselt vähe teada, võttis üle tema trükikoja. Ka kaks Pauli poega olid trükkalid - Joseph at La Rochelle ja Antoine (surnud 1674), kellest sai Pariisis 1613. aastal "Kuninga trükkal". Fronton du Duci editeeritud "Chrysostomos" ja Jean Morini Kreeka Piibel (kolm köidet, 1628) pärinesid just Antoine’i trükikojast.

Antoine’i poeg Henry pälvis "Kuninga trükkali" tiitli 1649. aastal. Tema töökoda suleti aastal 1659. Tal ei olnud lapsi ja ta oli viimane perekonnaliige, kes aktiivselt trükkimise ja toimetamisega tegeles.

Allikaid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Estienne, Henri, vt Historical Dictionary of Switzerland.
  • Schreiber, Fred (1982) The Estiennes: An Annotated Catalogue of Three Hundred Highlights of Their Various Presses (New York: E. K. Schreiber).
  • Jehasse, Jean (1976) La Renaissance de la critique: l'essor de l'Humanisme érudit de 1560 à 1614 (Saint-Etienne'i ülikool).
  • Bénédicte Boudou. L’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne, Droz, Textes littéraires français, 2. köide, 2007, lk 1215.
  • Bénédicte Boudou. Henri II Estienne éditeur et écrivain, Bénédicte Boudou, Judit Keskéméti, Jean Céard et Hélène Cazes, Brépols, 2003, lk 764.
  • Bénédicte Boudou. et les Muses dans l’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne, Droz, THR n° 335, 2000, lk 686.
    • Henri Estienne lecteur des traductions latines des Psaumes, Biblia, Presses de l’Université de Paris Sorbonne, janvier 2008, lk 129-143.
    • Le voyage satirique à Paris dans l’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne, RITM n° 37, éd. C. Leroy et G. Chamarat, 2007, lk 15-30.
    • Place et signification de l’animal sauvage dans l’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne, L'animal sauvage à la Renaissance, éd. Ph. Ford, juillet 2007, lk 33-50.
    • Deux regards sur le suicide dans la seconde moitié du XVIe siècle : Henri Estienne et Montaigne, Littérales n° 38, Horreurs et limites, 2007, lk 9-40.
    • Traduttore, traditore, Henri Estienne et la trahison philologique, Réforme, Humanisme, Renaissance, n° 63, décembre 2006, lk 39-58.
    • Proverbes et formules gnomiques chez Henri Estienne, De l’Histoire à la Poésie, Seizième siècle, n° 1, 2005, lk 161-174.
    • La réception d’Hérodote au XVIe siècle, Grecs et Romains aux prises avec l’Histoire, Représentations, Récits et idéologies, Presses universitaires de Rennes, éd. G. Lachenaud, 2003, 2. köide, lk 729-743.
    • Henri Estienne et la traduction par Sébastien Castellion de la Bible en français, Cité des hommes, cité de Dieu, Mélanges offerts à Daniel Ménager, 2003, lk 523-532.
    • La place de la mémoire dans la composition chez Henri Estienne, Nouvelle Revue du XVIe siècle, 2002, n° 20/2, lk 57-72.
    • Le chroniqueur du temps présent dans l’Apologie pour Hérodote, Histoire et Littérature au siècle de Montaigne, Mélanges offerts à Cl.-G. Dubois, Droz, 2002, lk 51-62.
    • La laideur italienne, selon Henri Estienne, Littérales n° 28, Propos sur les Muses et la laideur, 2001, lk 143–156.
    • Henri Estienne éditeur d’historiens, ou Comment écrire l’Histoire, Nouvelle Revue du Seizième siècle, 2001, n° 19/1, lk 37-50.
    • Le Commentariolus de Henri Estienne sur la Correspondance de Cicéron, L’Épistolaire en France, Actes du Centre V-L Saulnier, éd. C. Magnien, mars 2001, lk 33-49.
    • La place de l’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne dans les Essais de Montaigne, Bulletin de la société internationale des Amis de Montaigne, n° 15-16, juil.-déc. 1999, lk 33-49.
    • Les contes pour rire dans l’Apologie pour Hérodote, Bibliothèque d’Humanisme et de Renaissance, tome LVII, 1995, n° 2, lk 321-344.
    • Les histoires tragiques dans l’Apologie pour Hérodote d’Henri Estienne, Studi Francesi, n° 104, Anno XXXV, Fascicolo II, 1992, lk 207-226.
    • La poétique d’Henri Estienne, Bibliothèque d’Humanisme et Renaissance, t.LII, 1990, n° 3, lk 571-592.