Henno Kirikmäe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Henno Kirikmäe (3. september 1921 Auvere vald28. jaanuar 2014 Stockholm) oli eesti pedagoog ja koolijuht, Stockholmi Eesti Algkooli direktor.

Ta on õppinud Tallinna Õpetajate Seminaris, kus ta omandas matemaatikaõpetaja kutse; aastal 1941 lõpetas ta Tartu Õpetajate Seminari. Aastail 19421943 õppis ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas. Et mitte lasta end mobiliseerida Saksa sõjaväkke, siirdus ta aastal 1943 Soome, kus tast sai soomepoiss ehk 200. jalaväerügemendi võitleja. Aastal 1944 naasis ta Eestisse ja ta põgenes Kihnu kaudu purjekaga Rootsi, kus elas alguses Gotlandil põgenikuelu. Aastatel 19451946 jätkas ta õpinguid Stockholmi Ülikoolis.

Õpetaja ja koolidirektor[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on töötanud õpetajana Tartu 16. Algkoolis. Aastatel 19461949 oli ta Rootsis eesti laste suvekodus kasvatajaks. Aastatel 19501975 töötas ta õpetajana Stockholmi Eesti Algkooli vanemates klassides, õpetades matemaatikat, geograafiat, võimlemist ja puutööd. 1975. aastal valiti Henno Kirikmäe sama Stockholmi Eesti Kooli juhatajaks ning töötas selles ametis kuni pensionile minekuni 1985. aastal. Ta pidas kooliga sidet ka hiljem ning külastas kooli viimast korda augustis 2013.[1]

Lisaks töötas ta aastail 19561966 õpetajana Stockholmi Linna Majapidamiskoolis.

Muu pedagoogiline töö[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1946. aastast ja koolivaheaegadel aitas Henno Kirikmäe mitmel pool Rootsis eesti laste suvekodusid korraldada ning oli aastail 1950–1962 Gotlandil Ojamaa suvekodu juhataja.

Ta oli Eesti Algkooliõpetajate Ühingu ja Eesti Õpetajate Keskühingu liige ning mõnd aega ka mõlema ühingu esimees. Toimetas õpetajate häälekandjat Bülletään ja avaldas artikleid nii õpilaste koolivälisest tegevusest kui ka õpetajate kutseorganisatsioonidest.

Henno Kirikmäe oli ka aktiivne sportlane ja laulis palju aastaid Stockholmi Eesti Meeskooris.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaan Seim. Henno Kirikmäe 1921-2014. Eesti Päevaleht, 5. märts 2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]