Helsingi suurpommitamised

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
88mm kaliibriga õhutõrjekahur Soome õhutõrje muuseumis.
Linna kaitsmisel kasutatud helgiheitjad
Helsingi Ülikooli peahoome pärast kolmandat pommitamist
Rünnakus kahjustada saanud Nõukogude saatkond

Helsingi suurpommitamised olid 1944. aasta veebruaris Nõukogude Liidu õhujõudude poolt korraldatud massiivsed pommitamised Soome pealinnale Helsingile, mille eesmärk oli alandada soomlaste võitlusvaimu ja sundida Soome, mis oli Jätkusõjas, läbirääkimiste laua taha. Rünnakud korraldati 6.–7., 16.–17. ja 26.–27. veebruaril. Soome õhutõrjujad, kes linna kaitsesid, loendasid kolme rünnaku peale 2121 pommitajat, kes heitsid umbes 16 000 pommi. Soomlased kavaldasid vaenlase üle, kasutades helgiheitjaid ainult linna idaosas ja süüdates linna lähedastel saartel tulesid, pannes vaenlast arvama, et linn asub seal. Tulemuseks oli, et linna kukkus ainult 530 pommi. Helsingi oli suuremas osas evakueeritud ja seetõttu oli hukkunute ja vigasaanute arv võrreldes teiste pommitatud linnadega madal. Alla tulistati 22–25 pommitajat, neist 18–21 õhutõrje poolt ja vähemalt neli Saksa ööhävitajate poolt.

Rünnakud[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene suurpommitamine 6.7. veebruar[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesel pommitamisel sai linn kõige enam kannatada, sest linna kaitsesid ainult õhutõrjepatareid. Pommitamine algas veidi enne poolt kaheksat õhtul. Linna kukkus umbes 350 pommi ja linnast välja langes umbes 2500. Esimene rünnakulaine kestis kella seitsmest õhtul kuni kella kümneni ja teine rünnakulaine algas kella 1 paiku öösel ja lõppes kell 5 hommikul. Rünnakus osales 730 pommitajat. Pärast pommitamist loendati hukkunute arvuks 100 ja vigasaanute arvuks u 300 inimest. Viga sai rohkem kui 160 hoonet. Iroonilisel kombel sai kannatada ka Nõukogude Liidu saatkonna hoone. Hukkunute suure arvu tingis asjaolu, et varasematel päevadel olnud valehäired alandasid inimeste ohutunnet, lisaks puudusid Soome armeel ööhävitajad ja seetõttu astusid linna pommitavatele Nõukogude lennukitele vastu ainult Soome õhutõrjujad.

Teine suurpommitamine 16.17. veebruar[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Tallinna oli juba pommitatud ja linn oli kannatada saanud, hoiatas luure, et ka Helsingit võidakse veel pommitada. Pärast esimest pommitamist saatsid sakslased Eestist Helsingisse 12 Messerschmitt Bf 109 ööhävitajat, mis tulistasid järgmisel kahel pommitamisel alla 4–6 pommitajat. Kuna enamus linlastest olid vabatahtlikult evakueerunud ja maakohtadesse läinud ning linna jäänud elanikud olid valmis esimese häire peale varjuma, olid teise rünnaku hukkunute ja vigasaanute arv tunduvalt väiksem. Lisaks olid paremini valmistunud ka linna kaitsjad. Seekord osales rünnakus 383 pommitajat, mis heitsid 4317 pommi, millest linna kukkus kõigest 100. Soome luure oli tund ja 40 minutit varem venelaste raadiosidet pealt kuulanud ja sai rünnakust teada, mille peale hoiatati õhutõrjet, kellel oli piisavalt aega valmistuda. Linnas anti häire kella kaheksa paiku ja esimesed pommid langesid 20.12. Linna rünnati taas kahes laines: esimene laine kestis kella 20.12–23.10 ja teine laine kestis 23.45st kuni kella kuueni hommikul. Õhutõrje tulistas alla kaks pommitajat. Linna kaitsjad kasutasid ka radarit ja nii tuvastati esimene vaenlane 34 minutit enne rünnaku algust. Seekord olid kaotused palju väiksemad: 25 inimest hukkus ja 29 said vigastada. 27 hoonet hävitati ja 53 said kahjustada.

Kolmas suurpommitamine 26.27. veebruar[muuda | muuda lähteteksti]

26. veebruari õhtul märgati linna kohal Nõukogude luurelennukit. See andis soomlastele mõista, et oodata on pommitamist. Ründajatel oli eeliseks hea ilm, mis oli ründajatele suureks abiks. Soome luure sai taas linna ründamise kavatsustest teada, kui kuulas pealt Nõukogude raadiosidet. Kuigi sõjaväelased üritasid hoida eetrivaikust, said soomlased varase hoiatuse tund ja 28 minutit enne esimeste pommide langemist. Viis minutit hiljem märgati Soome kohal lendamas esimesi pommitajaid. Seekord anti linnas juba varakult vaikne alarm, mis andis inimestele piisavalt aega varjuda. Raadio ülekanded katkestati, rongid ja trammid peatati ja linn pimendati kiiresti. See raskendas vaenlasel sihtmärkide leidmist. Soome radarid avastasid esimesed pommitajad kella poole seitsme paiku. Õhutõrjujad avasid tule kell 18.53 ja esimesed pommid langesid kell 19.07. Kolmas pommitamine erines kahest eelmisest kardinaalselt, sest toimus kolm rünnakulainet ja Nõukogude pommitajate ning Soome ööhävitajate ja õhutõrjujate vaheline duell kestis 11 tundi. Esimene laine oli õhtul ja kestis neli tundi. Ründajad keskendusid peamiselt linna pommitamisele. Teine laine ründas keskendus linna asemel selle kaitsjatele, üritades linna kaitsel olnud helgiheitjate rühmasid ja õhutõrjujaid hävitada või siis vähemalt nende tulejõudu nõrgendada. Kolmas laine pidi linna lõplikult rusuhunnikuks muutma, aga enamus laines osalenud pommitajatest pööras otsa ringi kui kohtasid linna kaitsvaid ööhävitajaid ja jäid õhutõrje marutule alla. Rünnaku lõppu märkiv signaal anti alles kell pool seitse hommikul. Soomlaste kaotused olid rünnaku suurusega võrreldes taas väikesed: 21 inimest hukkus ja 35 said vigastada. 59 hoonet hävis ja 135 said kannatada. Seekord osales rünnakus 896 pommitajat, kellest 9 tulistati õhutõrje ja hävitajate poolt alla. Linna langes alla 300 pommi.

Pommitamiste tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu efektiivsele õhutõrjele ja kavalusele olid linna kahjustused väikesed. Linna kukkus ainul 5% pommidest ja mõned kahju tekitamata parkidesse. Rünnakus osalenud umbes 2000 pommitajat korraldasid linnale kolm suurpommitamist, heites nende käigus alla 2600 tonni pomme. Ööhävitajad ja õhutõrjujad tulistasid alla 21–25 pommitajat. Rünnakutes hukkus Soome poolel kokku 146 inimest, kelle hulgas oli ainult 6 sõdurit. Vigastada sai 356 inimest. Rünnakutes hävis 109 hoonet, 300 sai kannatada ja 111 süttis põlema. Võrdluseks: Dresdeni pommitamises osales 1320 pommitajat, kes heitsid alla 3900 tonni pomme. See on võrreldav Helsingi pommitamiste koguarvuga, aga erinevalt Helsingist, hukkus Dresdeni pommitamises kuni 35 000 inimest ja linn tehti maatasa. Pärast sõja lõppu Helsingit külastanud Nõukogude delegatsioon eesotsas Andrei Ždanoviga oli vapustatud, kui nägid, et linna kahjustused olid minimaalsed. Nõukogude Liidu juhtkond oli varem arvanud, et linn pommitati maatasa ja et see oligi põhjuseks, miks soomlased olid nõus läbirääkima.

Soomlaste karistusretked[muuda | muuda lähteteksti]

Soomlased maksid Helsingi pommitamiste eest kätte üsna kavalal ja omapärasel moel. Tavapäraste pommitamiste asemel järgneti või isegi liituti pommitamast tagasi lendavate pommitajatega ja lennati koos Leningradi lähedastele lennuväljadele, kus asusid Nõukogude pommitajate baasid. Kui enamus pommitajaid olid maandunud, soomlased ründasid ja avasid tule nii maandunud kui ka maanduvate pommitajate pihta. Seejärel tekkinud segaduses taanduti vaikselt ja lennati koju. Esimene selline karistusretk võeti ette 9. märtsil 1944, kui Tallinnas toimus Märtsipommitamine ja sihikule võetigi kodubaasidesse lendavad Tallinna pommitanud pommitajad. Tänu soomlaste hulljulgusele pääses Tallinn maatasa pommitamisest. Soomlased korraldasid sellised rünnakuid 9. märtsist 1944 kuni sama aasta maini. Nõukogude lennuväe kaotused seda tüüpi rünnakutes pole teada.

Nähtavad jäljed tänapäeva Helsingis[muuda | muuda lähteteksti]

Pommitamiste järel Helsingi kahjustused likvideeriti, aga siiski jäeti parandamata Mannerheimintie ja Aleksanterinkatu ristumiskohas asuva Kolme sepa kuju vigastused. Kuju alusel on endiselt näha pommikahjustused ja alasil on auk, mille tekitas šrapnell.