Helsingi piirkondlik jaotus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Helsingi linnaosad

Helsingi piirkondlik jaotus on Helsingi jagamine väiksemateks osadeks linna juhtimise, planeerimise, teenuste osutamise ja statistika eesmärkidel.

Halduslikult jagatakse Helsingi linnaosadeks ja need omakorda asumiteks. Teise meetodi järgi jagatakse Helsingi piirkondadeks ja allpiirkondadeks. Lisaks on jaotamine võimalik sihtnumbri põhjal. Erinevad jaotamispõhimõtted tekitavad segadust, sest eri süsteemide üksustel võib olla sama nimi.

Jaotus linnaosadeks ja asumiteks[muuda | muuda lähteteksti]

Helsingi jaguneb 59 linnaosaks (numbritega 01–59) ja 137 asumiks (kolmekohaliste numbritega vastavalt linnaosadele). Asumid jagunevad mikroasumiteks ning need omakorda kvartaliteks ja kinnistuteks.

Linnaosade süsteem on Helsingi ametlik haldusjaotuse süsteem, selle alusel koostatakse detailplaneeringuid ja käsitletakse muid kinnisvara puudutavaid küsimusi.

Helsingi linnaosad pärinevad enamjaolt 19. sajandist. Nad said ametlikud nimed aastal 1959. Enne seda kasutati ametlikes dokumentides linnaosade numbreid, nimed olid mitteametlikud. Soome riigi ja Helsingi linna ametliku kakskeelsuse tõttu on tänapäeval kõigil linnaosadel ja asumitel lisaks soomekeelsele ka ametlik rootsikeelne nimi.

Jaotus piirkondadeks[muuda | muuda lähteteksti]

Helsingi kaheksa piirkonda
██ Lõunapiirkond
██ Läänepiirkond
██ Keskpiirkond
██ Põhjapiirkond
██ Kirdepiirkond
██ Kagupiirkond
██ Idapiirkond
██ Östersundomi piirkond

Lisaks jaotusele linnaosadeks ja asumiteks, mis eksisteerib linna planeerimise jaoks, on linn jagatud ka 8 suureks piirkonnaks, mis omakorda jagunevad 34 väikeseks piirkonnaks. Piirkondadeks jaotamine langeb osalt kokku ametliku haldusjaotusega, kuid piirkonnad on linnaosadest suuremad. Piirkondi kasutatakse eriti teenuste osutamise korraldamisel (tuletõrje, lasteaiad, koolid, raamatukogud jne). Mõnel pool läheb piirkonna piir asumi keskelt, aga kvartali keskelt ei lähe piirkonna piir kusagil.

Linnanõukogu otsustas linna piirkondadeks jagada 13. detsembril 1982. Seni kasutasid eri munitsipaalteenuseid osutavad ettevõtted üldjuhul eri haldusjaotusi ning seesugust jaotust peeti keeruliseks ja segadusttekitavaks. Enne haldusreformi, 1980. aastal jagunes linn 101 osaks, millest ainult 17 langesid piiridelt kokku ametlike linnaosadega. Kõik avalike teenuste pakkujad hakkasid suuri ja väikseid piirkondi kasutama 1986.

Piirkondade rahvaarvud 1. jaanuaril 2011[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Idapiirkond: 103 373
  2. Läänepiirkond: 101 807
  3. Lõunapiirkond: 100 664
  4. Kirdepiirkond: 93 844
  5. Keskpiirkond: 80 268
  6. Kagupiirkond: 47 028
  7. Põhjapiirkond: 41 221
  8. Östersundomi piirkond: 2116

Neli geograafilist ala[muuda | muuda lähteteksti]

Mitteametlikult jagatakse Helsingi tihti neljaks suureks geograafiliseks alaks. Kuna see jaotus on mitteametlik, siis on nende alade piirid täpselt määratlemata, aga laias laastus on see järgmine:

  • Kesk-Helsingi: lõunapiirkond (välja arvatud Lauttasaari) ja keskpiirkonna lõunaosa
  • Lääne-Helsingi: läänepiirkond ja Lauttasaari
  • Põhja-Helsingi: põhja- ja kirdepiirkond ning keskpiirkonna põhjaosa
  • Ida-Helsingi: ida- ja kagupiirkond ning Östersundomi piirkond.

Sihtnumbrid[muuda | muuda lähteteksti]

Helsingi jaguneb sihtnumbri järgi sidejaoskondadeks, mis kannavad numbreid 10–99. Eraisikute sihtnumbrid on kujul 00xx0, kus alguses olev 00 märgib, et see aadress asub Helsingis, järgneb sidejaoskonna number ja lõpunull näitab seda, et tegu on era-aadressiga. Nimelt postkontorites asuva aadressi lõpus on 1 ja ülejäänud numbrid näitavad suurettevõtteid, millel on oma sihtnumbrid.