Helmi Viitol
Helmi Viitol (neiuna Helmi Mohrfeldt, ka Helmi Viitol-Mohrfeldt, aastast 1936 Helmi Viitol-Mäevälja; 19. märts 1892 Novgorod – 23. aprill 1970 Valgejõe) oli eesti pianist ja muusikapedagoog.
Ta õppis klaverit aastatel 1911–1917 Petrogradis Jossif Borovka eramuusikakoolis V. Vissendorfi juhendamisel ning lõpetas 1917. aastal eksternina Petrogradi konservatooriumi.
Ta töötas algul eraõpetajana. Aastatel 1919–1944 oli ta Tallinna Konservatooriumi klaveriõppejõud. Tema õpilased olid Dagmar Kokker, Ellen Kansa, Violetta Ostapovskaja, Marta Pebre, Evald Aav, Udu Topman, Julius Vaks ja Ludvig Juht.
Ta esines aastatel 1918–1920 solistina sümfooniakontsertidel, hiljem peamiselt abikaasa Karl Viitoli klaverisaatjana.
Helmi Viitol suri 23. aprillil 1970 Valgejõel ja ta maeti 24. aprillil 1970 Rahumäe kalmistule[1].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli laulja Karl Viitol. Tema isa oli pastor Aleksander Mohrfeldt-Mäevälja; pastorid olid ka vanaisa Jakob Hurt ja onu Rudolf Hurt. Onu Max Hurt oli Kaubandus-tööstuskoja direktor.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti muusika biograafiline leksikon. 2. köide: N–Y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, lk. 537.