Hella Tiiu Oinas-Mikiver-Hallik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hella Tiiu Oinas-Mikiver-Hallik (15. jaanuar 1919 Tallinn22. veebruar 1980 Tallinn) oli eesti haritlane ja rahvuslane, põrandaaluse vastupanuliikumise tegelane Saksa okupatsiooni ajal.

1937 lõpetas ta Tallinna 1. Tütarlaste Gümnaasiumi, 1937–1942 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.

Saksa okupatsiooni ajal töötas Tiiu Oinas-Mikiver Postimehe toimetuses tõlgina.

1942. aastast asus ta tegutsema koos Olev Reintalu ja teiste EÜSi liikmetest koosnenud grupiga tervishoiu muuseumi grupp, kes varustas selle teabega Aleksander Warmat ja Harald Vellnerit Soomes.

Enne seda oli ta aga teist liini pidi saatnud teateid Eesti Vabariigi välissaadikutele Soomes ja Rootsis (sama Warma, August Rei, Heinrich Laretei).

Mitmel puhul tegutses Tiiu Oinas-Mikiver ka mobilisatsioonialuste Eesti meeste toimetamisel Soome (tema oma abikaasa Ilmar Mikiveri, Võrumaa Omakaitse leitnant August Püvi jt.).[1]

1943. aasta lõpul hakkas Abwehr otsima sobivaid inimesi Eestis raadiosidet valdavateks agentideks õppima eesmärgiga, et need agendid hakkaksid Punaarmee saabudes taasokupeeritud territooriumilt sakslastele infot edastama. Olev Reintalu soovitusel astus 1944.aastal sellesse Riia luurekooli ka Tiiu Oinas-Mikiver. Mõlemad nägid selles võimalust Eesti vastupanuliikumise jaoks. Tiiu Oinas-Mikiveri varjunimeks dokumentidel sai Erna Märjamaa.[1][2]

Tagasi Eestis oli Tiiu Oinas-Mikiver 1944 juuli keskel. Nüüd üritas ta vangist vabastada oma ema (arreteeritud aprillis seotuse tõttu Eesti Rahvuskomiteega), kuid selle tingimuseks loeti, et Tiiu hakkaks aktiivselt töötama Saksa luure heaks – sellest ta keeldus.[2]

Edasi üritas Tiiu Oinas-Mikiver taasorganiseerida Eesti Rahvuskomitee nende inimeste baasil,kes olid jäänud veel arreteerimata, ning moodustada uus põrandaalune võrgustik, mis toimiks ka nõukogude ajal.[2]

Tiiu Oinas-Mikiver arreteeriti NKVD poolt 19. detsembril 1944, lasti vabaks, kuid arreteeriti uuesti 1. juunil 1945[3] Tribunal 12. jaanuaril 1946, § 58-1a ja 58-11 mõisteti 10 aastat vabadusekaotust. Viibis vangistuses Komi ANSV Intalagis, vabanes 13. novembril 1954, seejärel oli asumisel koos oma abikaasa, ema ja õe perega Inta linnas Komi ANSV kuni 7. juulini 1964. Eesti NSVsse teda ametlikult elama ei lubatud, oli sisse registreeritud Ainažis Läti NSVs. Ometi viibis Tiiu Oinas-Mikiver-Hallik koos abikaasaga suure osa ajast Tallinnas.

Suri 60-aastaselt raske haiguse tagajärjel Tallinnas 22. veebruaril 1980 ning on maetud Rahumäe kalmistule.[4]

Hella Tiiu Oinas on naispeategelase prototüübiks Jaan Krossi "Mesmeri ringis".

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Hella Tiiu Oinas-Mikiver-Hallik oli Alma Ostra-Oinase ja Aleksander Oinase vanim tütar. Hüüdnimeks Tii (kolmas õde Aino-Liis kandis hüüdnime Tipa).

Elo Tuglas oli tema tädi (isa õde). Tartu õppides elas ta Tuglaste juures.[5]

Tema esimeseks abikaasaks oli Ilmar Mikiver, teiseks Arno Hallik (1920–1978).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ERAF.129SM.1.4325
  2. 2,0 2,1 2,2 Külli Niidassoo. "Abwehrstelle Ostland Nordpol". TUNA, 2000.
  3. "Hella Tiiu Oinas-Mikiver-Hallik". Geni.com. Vaadatud 2. jaanuaril 2017. Inglise keeles.
  4. "Rahumäe kalmistu, Vana osa, Kaarli vana viies esimene, 9-3, 7-kohaline kirstuplats". HAUDI kalmistute register. Vaadatud 2. jaanuaril 2017.
  5. Elo Tuglas "Tartu päevik" Kirjastus "Faatum", Tallinn 1996.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]