Helikõrgus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Heli kõrgus)

Helikõrgus on muusikas heli kokkuleppeline väärtus, mis on sõltuvuses helisagedusest.

Liitheli puhul võib helikõrgus olla subjektiivne tajuelamus, mida põhjustab osahelide kombinatsioon.

Helisüsteem võib tugineda kammertoonil.

Noodikirjas tähistatakse helikõrgust märgi abil, milleks võib olla noot, number, täht, silp või muu märk.

Helikõrgus on üks heli põhiomadusi.

Helikõrgus on üks muusikalisi parameetreid.

Helikõrgused võivad moodustada heliridu.


Helikõrguste tähistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis kõrgustähistus.

Helikõrguste tähistamiseks kasutatakse täht- või silpnimetusi. Tähtnimetusi kasutati juba antiik-Kreekas. Madalamaks heliks oli A (110 Hz) ning moodustus ladina tähestikust helirida a, b, c, d, e, f, g. b asemel hakati kasutama ka b quadratum (nurgeline b) ehk b bekarr (si). b nimetati b rotindum (ümmargune b) ehk bemoll (sib). Seoses trükikunsti arenemisega asendati 15. sajandil b quadratumi märk ladina tähega h.

Silpnimetused võeti kasutusele 11. sajandil, kui Guido Arezzost töötas välja solmisatsiooni süsteemi. Solmisatsioonisilbid ehk nootide silpnimetused võttis lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.

Relatiivne jo=c jo le mi na so ra di
Absoluutne do re mi fa sol la si
Absoluutne c d e f g a h
1. oktaav Music 4c1.svg Music 4d1.svg Music 4e1.svg Music 4f1.svg Music 4g1.svg Music 4a1.svg Music 4b1.svg

Erinevaid helikõrgusnimetusi on 7 ja neid nimetatakse helikõrguste põhinimetusteks. Helikõrguste põhinimetuse kõrgendamisel või madaldamisel saame altereeritud heli ja selleks kasutatakse alteratsioonimärki.

Altereeritud helid ei oma iseseisvaid nimetusi ja selleks kasutatakse tuletatud nimetusi ehk tulendnimetusi.

Helid, mis on samas helikõrguslikus tsoonis nimetatakse enharmoonilisteks helideks. Enharmonism on kõrguselt lähedaste helide samakõlalisus tempereeritud häälestuses. Enharmoonilisi helisid intoneeritakse erinevalt. Näiteks ges asub lähemal f-le kui g-le ja fis lähemal g-l kui f-le.

Oktavite tähistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis oktaav.

Helikõrgused jaotuvad oktavitesse. Piltliku ülevaate sellest annab klaveri klaviatuur. Klaviatuuri keskel asub 1. oktav, sellest kõrgemal on 2., 3., 4. ja 5.oktav. 1. oktavist allpool asuvad väike, suur, kontra- ja subkontraoktav.

Kui võrrelda MIDI pillidega (süntesaator), siis vastavad oktavid on:

Oktav Subkontra Kontra Suur Väike 1. 2. 3. 4. 5. 6.
MIDI C0 C1 C2 C3 C4 C5 C6 C7 C8 C9
C klaveril C2 C1 C c c1 c2 c3 c4 c5 c6

Scientific pitch notation octaves of C.png

Subkontraoktav algab alumise kuuldelävi (~16Hz) piiril. Oktavite eristamiseks kasutatakse suuri ja väikseid tähti, millele lisatakse vajadus elmuid tähiseid (näiteks numbreid).

Oktaav Kõrgustähistus C noot (Hz)
subkontraoktaav C2 - H2 ~16
kontraoktaav C1 - H1 ~32
suur oktaav C - H ~64
väke oktaav c - h ~125
esimene oktaav c1 - h1 ~250
teine oktaav c2 - h2 ~500
kolmas oktaav c3 - h3 ~1000
neljas oktaav c4 - h4 ~2000
viies oktaav c5 - h5 ~4000
kuues oktaav c6 - h6/c7 ~8000 - 16 000

Diapasoon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis diapasoon.

Muusikainstrumendi ulatust, mis haarab selle kõik mängitavad helid madalamast kõrgeimani, nimetatakse diapasooniks. Igal muusikainstrumendil on erinev diapasoon.

Register[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis register (muusika).

Diapasoon jaotatakse tavaliselt 3-ks registriks:

  • madal
  • keskmine
  • kõrge

Üleminek ühest registrist teise toimub sujuvalt, seepärast ei saa täpselt määrata registri piire. Klaveri keskmise registri moodustab 1. oktaav, millele lisandub ühelt poolt osa väikesest ja teiselt poolt osa 2.-st oktaavist. Registrid erinevatel pillidel enamasti ei ühti. Näiteks flöödi madala registri helid kuuluvad klarneti keskmisesse registrisse. Bassi kõrge registri helid kuuluvad soprani madalasse registrisse. Erinevate registrite kasutamisega saavutatakse mitmesuguseid kõlavarjundeid muusikas.