Helene Taar
.jpg)
Helene Taar-Segalla (3. juuni 1880, Vana-Võidu, Viljandimaa - ?) oli eesti ajakirjanik ja haritlane, üks esimesi doktorikraadiga eesti naisi.[1]
Helene Elise Taar sündis Vana-Võidus, Viljandimaal. Omakäelise eluloo kohaselt sai ta esimese hariduse kodus ning õppis siis Viljandis erakoolis (võis olla Lilli Suburgi kool). 1904. aastal immatrikuleerus Taar Šveitsis Berni ülikooli, mille ta 1909. aastal lõpetas doktorikraadiga majandusteaduses (väitekiri "Die beiden Schlözer", trükitud 1912). Ülikooli ajal kirjutas Taar mitmeid reisikirju ning ilukirjanduslikke artikleid Eesti ajalehtedele.[1]
Ta oli üks esimene eestlasest naisi, kes kaitses Šveitsis doktorikraadi. Samal aastal kaitses Zürichi ülikoolis doktorikraadi ka Beatrice Pallon.[1]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Uue aja naisliikumine" kogumikus "Wõitluse päiwil" (1905).
- "Isandate wõimus" kogumikus "Punasilt päivilt" (1906).
- "Lossi waremetel" kogumikus "Noor-Eesti", II (1907).
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1911. aastal abiellus Taar Berliinis professor Silvio Segallaga. Tõenäoliselt külastas abielupaar enne Teist maailmasõda Eestit[1], kuid Helene Taar-Segalla edasine saatus on teadmata.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 Lembi Anepaio, Janet Laidla, "Esimesed doktorikraadiga naised tänapäeva Eesti aladelt", Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2022 (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2024), lk 36-37.