Helen Keller

Allikas: Vikipeedia
Helen Keller

Helen Adams Keller (27. juuni 1880 Tuscumbia, Alabama1. juuni 1968) oli pimekurt ameerika kirjanik, poliitiline aktivist ja lektor. Heleni kui pimekurdi õpetas teiste inimestega normaalselt kommunikeerima Anne Sullivan.

Ameerika Sotsialistliku Partei ja IWW (Industrial Workers of the World) liikmena oli ta veendunud sõjavastane ning propageeris naiste valimisõigust, tööliste õigusi ja sotsialismi.

Keller külastas ka paljudes riikides, näiteks Soomes 1957. aasta kevadel.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helen sündis kapten Arthur H. Kelleri ja Kate Adams Kelleri, kes oli Robert E. Lee teine nõbu, peres. Kellerite juured ulatusid Saksamaale. Sündides ei olnud Helen pime ega kurt. 19-kuuselt jäi ta raske haiguse tõttu pimedaks ja kurdiks, pisut hiljem kaotas ka kõnevõime.

Seitsmeaastaselt oli ta leiutanud üle 60 erineva märgi, millega sai kontakteeruda oma perega. Aastal 1886 luges Heleni ema Charles Dickensi kirjutatud märkmeid, kus räägiti pimedast lapsest Laura Bridgmanist – loetu inspireeris Kate'i, et rääkida Baltimore'i spetsialistidega, kelle soovitusel Heleniga tegelema Alexander Graham Bell, kes tollal tegeles just kurtide lastega. Bell omakorda soovitas perel viia Helen Perkinsi Pimedate Instituuti, kus Helen ka oma õpinguid alustas. Heleni õpetajaks hakkas 20-aastane Anne Sullivan. Nende lähedane sõprus kestis 49 aastat.

Heleni õpingud jätkusid New Yorki kurtide koolis, hiljem õppis ta koos tavaliste tüdrukutega Cambridge'i Noorte Daamide Koolis. Aastatel 1900–1904 Radcliffi kolledžis. Õpingute järel valdas Helen peale emakeele ka prantsuse, saksa ja ladina keelt.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helen kirjutas mitu autobiograafilist teost.

  • 1902 "Minu elu" (eesti k. 1995)
  • 1903 "Optimism"
  • 1938 "Päevik"