Heimar Ilves

Allikas: Vikipeedia

Heimar Ilves (15. september 1914 Domnino, Orjoli kubermang, Venemaa5. veebruar 2002 Tallinn) oli eesti helilooja ja muusikapedagoog.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ilvese pere asus Eestisse elama 1916. aastal. 1933. aastal lõpetas Ilves Tallinna Reaalkooli, aastatel 1932–1937 õppis ta Tallinna Konservatooriumis Theodor Lemba klaveriklassis ning 1937. aastast asus õppima heliloomingut Artur Kapi juures. 1943. aastal pälvis Ilves esimesena Evald Aava nimelise stipendiumi.[1]

Oli aastail 1944–1945 ja 1950–1965 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõud, seejärel vallandati ta usulistel ja poliitilistel põhjustel ning ta tegutses vabakutselisena, saades sõbralikku tuge Roman Matsovilt, kes oli selle ajani olnud Ilvese sümfooniate ainus dirigent.[2]

Ilves oli aastail 1945–1948 Uuralis Molotovi oblastis asumisel ja töötas seal metsatöölisena.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on loonud mitu sümfooniat ja intrumentaalkammermuusikat. Ilvese teosed on sageli kristlik-filosoofilise kallakuga.

Üks Ilvese loomingu tähelepanuväärsemaid vilju on "Teine sümfoonia", mille ainulaadsus tuleb ilmsiks harmoonia ja tonaalsuse suhte kaudu, mis mängivad tema sümfoonias suuremat rolli kui see 20. sajandi muusikale iseloomulik oli. Üks pidevalt korduv rütmifiguur ühendab selles kogu muusikalise ainese; eriti iseloomulik on mitmete tonaalsuste üheaegne kasutus ja ökonoomne orkestratsioon, samas kui iga instrumendi võimalused on ära kasutatud. Teosega tutvunud Dmitri Šostakovitš ütles, et tegu on unikaalse ja muusikaliselt kõrgväärtusliku panusega kaasaegsesse muusikasse. Teos räägib stalinismi ohvreist ja neile oli teos ka pühendatud. "Teine sümfoonia" valmis aastal 1959, tähistades autori Siberist naasmise 10. aastapäeva. Esiettekanne oli 27. novembril 1964.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 12 variatsiooni klaverile (1937)
  • Kontsertvalss sümfooniaorkestrile (1939)
  • Klaverisonaat (1940)
  • Klaveritrio (1941)
  • 1. keelpillikvartett (1948)
  • Kontsertiino klaverile ja sümfooniaorkestrile (1949)
  • 2. keelpillikvartett (1958)
  • 1. sümfoonia (1959)
  • 2. sümfoonia (1959)
  • 3. sümfoonia (1967)
  • 4. sümfoonia (1967)
  • 5. sümfoonia (1971)
  • 6. sümfoonia (1975)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Ilves, Heimar | Eesti Muusika Infokeskus". www.emic.ee. Vaadatud 23. juulil 2023.
  2. Alo Põldmäe. Vaimuaristokraadi mälestuse jäädvustamisest. Heimar Ilves 100 Sirp, 10. oktoober 2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]