Hassiidide lood
"Hassiidide lood" (ingl "Tales of Hasidim") on Martin Buberi teos, mis lõplikult valmis 1947. aastal ja ilmus Zürichis 1949. aastal. Tegemist on kogumikuga hassiidi pühameeste (tsadikkide) legendidest. Need imelised lood – napisõnalised, jõulised, sageli salapärased – on tõelised hassidismi iseloomustavad tekstid.
Kokkuvõte sissejuhatusest[muuda | muuda lähteteksti]
Raamat tutvustab autori sõnul "legendaarse reaalsuse" maailma. Legendaarne on reaalsus selles mõistes, et tegemist pole kroonikaga. Legendid või lood pärinevad inimeste meenutustest seikade kohta, mida nad oma innukuses on näinud või arvanud nägevat. Meenutused on reaalsus, sest see on innukate hingede reaalsus, mis teeb meenutustest mitte ainult psühholoogilised tõsiasjad vaid ka elu tõsiasjad. Juhtus midagi, mis hinge innustas ja sellel oli teatud tagajärg. Seda tagajärge edasi andes ilmutab pärimus tagajärje põhjuse ning innustaja ja innustatava vahelise kontakti.
Lugudes on juttu innustajatest - tsadikkidest (hassiidi pühameestest). Seda sõna (mitmuses zaddikim) tõlgitakse tavaliselt kui 'õiglased', kuid tegelikult tähendab see 'läbikatsutud' ehk 'läbiproovitud'. Tsadikid on hassiidide juhid. Need, kes lugusid räägivad, on innustatud, hassiidid (hasidim), mis tõlkes tähendab 'pühendunud'. Raamatu teemaks on tsadikkide ja hassiidide vastastikkune suhtumine üksteisesse.
Hassidistliku õpetuse tuumaks on innukast rõõmust täidetud elu. Tegemist ei ole aga teooriaga, mis eksisteerib vaatamata sellele, kas seda saab päriselus rakendada või mitte. Pigem on see teoreetiline lisa tsadikkide ja hassiidide elule, eriti esimese kuue põlvkonna jooksul, millest raamat räägib.
Kõikide suurte religioonide eesmärgiks on luua elu täis vaimustust ja indu, mida mitte mingi kogemus ei saa lämmatada ja mis seetõttu peab välja kasvama suhtest igavikuga, mis on väljaspool igasuguseid isiklikke kogemusi. Et aga inimese kontaktid maailma ja iseendaga ei pruugi teda innustada, juhivad usulised mõisted ta teistsugusesse olemusse, täiuslikkuse maailma, milles ka tema hing võib täiuslikuks saada. Võrreldes täiusliku olemise seisundiga, tundub elu maa peal vaid eestoana või illusioonina. Seega on väljavaatel saavutada tulevast elu, arvestades inimese elukogemust, pigem eesmärk tekitada pettumust. Pettumus peab looma tulise veendumuse, et tulevane elu on olemas ning inimese hingele kättesaadav.
Kuigi usk tulevasse elusse on judaismile üldine, on alati püütud leida täiuslikkusele koht ka maa peal. Messiaanlik arusaam tulevasest elust maa peal ei saanud anda igapäevaelule seda julget ja vaimustunud rõõmu siin ja praegu. Selleni ei viinud ka kabala õpetus hingede rändamisest, mis võimaldas igaühel samastada oma hinge mõne Messia-aegse põlvkonna hingega ning seega tunda oma osasaamist Messia tulekust. Alles messiaanlikes liikumistes, mis põhinesid usul täiuslikkusesse, hakkas innustus täitma kogu elu. Kui Sabbatai Zevi liikumine oli lõppenud usust taganemise ja meeleheitega, siis oli aeg proovile panna usu jõud, sest nüüd ei piisanud juutidel ellujäämiseks enam kurbuse leevendamisest, vaid nüüd oli tarvis luua elu täis innukat rõõmu.
Hassiidlik liikumine ei nõrgestanud lootust Messia tulekusse, aga vaatamata olukordadele sütitas see oma järgijate südametes rõõmu. Nüristamata südametunnistust ja varjutamata lõhet inimliku ideaali ja tegelikkuse vahel, näitab hassidism inimestele, kuidas Jumal elab nende juures keset inimlikku ebapuhtust. Vähendamata Toora rangust, täitis hassidism traditsioonilised käsud rõõmutoova mõttega ning kaotas isegi piirid vaimuliku ja ilmaliku vahel: iga ilmaliku tegu võib vastavalt selle sooritamise viisile muutuda vaimulikuks. Sellel polnud mingit pistmist panteismiga, mis hävitab suurima kõigist väärtustest: inimese ja Jumala vahelise suhte, Mina ja Sina reaalsuse, mis ei lakka ka igaviku veerel.
Hassidism näitab Jumala peegeldust, Jumala sädemeid, mis säravad kõikides olendites ja kõikides asjades.Talmudi ja kabala õpetus Shekhinah 'st (Jumala ligiolekust maailmas) saab uue ja intiimse tähenduse ning praktilise võimaluse seda ellu rakendada. Kui sa suunad kogu oma innukuse Jumala olemasolule, kui sa teed seda, mida sa just praegu pead tegema, (mis iganes see ka ei oleks), kogu oma jõuga ning kavvanah 'ga (püha kavatsusega), siis tekitad sa Jumala ja Shekhinah', igaviku ja aja vahele ühenduse. Selleks ei pruugi sa olla õpetlane ega tark. Sul peab olema hing, mis on iseendas ühendatud ning on suunatud oma jumalikule eesmärgile. Maailm, kus sa elad, just niisugusena, nagu ta on, pakub sulle selle ühenduse Jumalaga; ühendus Jumalaga lunastab sind.
Ära lase ennast häirida oma rõõmust loodud olendite ja asjade üle! Ära lase end aheldada loodud olendite ja asjade külge, mine edasi Jumala poole. Ära mässa oma soovide vastu, vaid haara neist kinni ja seo nad Jumalaga. Ära suru alla oma sisemist väge, vaid lase sel teha püha tööd ja puhka Jumalas. Kõik vastuolud, millega maailm sind vaevab, on ainult selleks, et sa avastaksid nende tõelise tähenduse. Kõik üksteisele vastukäivad tungid, mis sind piinavad, ainult ootavad, et sa neid oma sõnadega välja laseksid. Igasugune kaasasündinud kurbus tahab voolata sinu rõõmsasse innukusse.
Ent see rõõm ei pea olema eesmärk, mille poole sa püüdled. See saab sulle armust osaks, kui sa püüad 'anda rõõmu Jumalale'. Sinu isiklik rõõm tekib siis, kui sa ei soovi midagi muud kui Jumala rõõmu ̶̶̶̶̶ rõõmu rõõmust endast.
Kuidas pidi inimene, eriti 'lihtinimene', kellega hassiidlik liikumine eeskätt tegeleb, jõudma eluni innukas rõõmus? Kuidas pidi ta kiusatuse tules muutma kurja tungi tungiks hea poole? Kuidas pidi ta jõudma ekstaatilise sidemeni kõrgemate maailmadega? Kuidas pidi ta olendeid ja asju kohates saama teadlikuks temas peituvatest jumalikest sädemetest? Kuidas pidi ta püha kavvanah 'ga valgustama igapäevaelu? Teame küll, et tarvis pole muud, kui et hing ühineks iseendas ning oleks jagamatult suunatud oma jumalikule eesmärgile. Ent kuidas pidada maapealses elukaoses seda püha eesmärki silmas? Kuidas säilitada ühtsust keset ohtu ja survet, keset tuhandeid pettumusi ja pettekujutlusi? Ja kuidas kaotatud ühtsust taastada?
Inimene vajab nõu ja abi, teda tuleb üles tõsta ja lunastada. Ja ta ei vaja seda kõike mitte ainult oma hinge pärast. Hing on läbi põimunud elu suurtest ja väikestest muredest. Kui nendega ei tegeleta, kuidas siis veel minna kõrgemate asjade juurde? On tarvis aitajat nii ihu kui ka hinge jaoks, nii taevastes kui ka maistes asjades.
Aitajat nimetatakse tsadikiks. Ta võib arstida nii haiget ihu kui ka haiget hinge, sest ta teab, kuidas üks on seotud teisega, ja see teadmine võimaldab tal mõlemat mõjutada. Tema saab sind õpetada ajama asju nii, et sinu hing jääb vabaks ja ta saab sind õpetada oma hinge tugevdama, hoidma end vankumatuna saatuselöökide all. Ikka ja jälle võtab ta su käekõrvale ja talutab sind, kuni sa julged üksi edasi minna. Ta ei vabasta sind selle tegemisest, mida sa oled küllalt tugev ise tegema. Ta ei võta sinu hingelt võitlust, mida see peab pidama, et täita oma erilist ülesannet selles maailmas. Kõik see kehtib ka hinge suhtlemisel Jumalaga. Tsadik peab suhtlemise Jumalaga hassiididele kergemaks tegema, kuid ei saa seda suhtlust asendada. See on Baal Shemi ja temale järgnenud suurte hassiidide õpetus; kõik muu on moonutus, selle märgid ilmnevad suhteliselt vara. Tsadik annab hassiidile jõudu kahtlusetunnil, kuid ta ei vala teda tõega üle, vaid ainult aitab tal seda endale vallutada või taasvallutada. Ta arendab hassiidi enda võimet õigesti palvetada, õpetab teda andma palvesõnadele uut suunda, ühendab oma palve õpilase palvega ja annab talle julgust, kasvatab tema jõudu, annab talle tiivad. Hädatunnil palvetab ta oma õpilase eest ning annab talle endast kõik, ent ei luba kunagi hassiidi hingel nii täielikult tema hingele toetuda, et ta loobub iseseisvast keskendumisest ja pingest. Teiste sõnadega: loobub hinge püüdlustest Jumala poole, ilma milleta jääb elu siin maa peal kindlasti täitmata.