Hassiidide lood

Allikas: Vikipeedia

"Hassiidide lood" on Martin Buberi teos, mis lõplikult valmis 1947 ning ilmus Zürichis 1949.

Kokkuvõte sissejuhatusest[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat tutvustab legendaarse reaalsuse maailma. See on legendaarne, sest tegemist pole kroonikaga. Legendid pärinevad innukatelt inimeste meenutustest selle kohta, mida nad oma innus on näinud või arvanud nägevat. See on reaalsus, sest see on innukate hingede reaalsus. Kõik see ei ole mitte ainult psühholoogiline tõsiasi, vaid ka elu tõsiasi. Juhtus midagi, mis hinge virgutas, ja sellel oli mingi tagajärg. Seda tagajärge edasi andes ilmutab pärimus selle põhjuse ning virgutaja ja virgutatava vahelise kontakti.

Lugudes on juttu virgutajatest tsadikitest. Seda sõna (mitmuses zaddikim) tõlgitakse tavaliselt 'õiglased', kuid tegelikult tähendab see 'läbikatsutud' ehk 'läbiproovitud'. Need on hassiidide juhid. Ja virgutatavad, hassiidid (hasidim) on 'andunud'. Raamatus räägitakse sellest, kuidas tsadikid oma hassiididega elasid.

Hassiidi õpetuse tuum on innukast rõõmust täidetud elu. Tegemist ei ole teooriaga, mis ei sõltu sellest, kas see on tegelikkusele üle kantav. See on teoreetiline lisa tsadikite ja hassiidide elule, eriti esimese kuue põlvkonna jooksul, millest raamat räägib.

Kõikide suurte religioonide eesmärk on viia eluni täis vaimustust ja indu, mida mitte mingi kogemus ei saa lämmatada ja mis seetõttu peab pärinema suhtest igavesega, mis on sealpool igasuguseid individuaalseid kogemusi. Et aga inimese kontaktid maailmaga ja endaga ei pruugi teda innustada, juhivad usulised mõisted ta teistsuguse olemiseni, täiuslikkuse maailmani, milles ka tema hing võib täiuslikuks saada. Võrreldes täiusliku olemise seisundiga tundub elu maa peal ainult eestoana või illusiooniga, ja kõrgema elu väljavaatel on ülesanne tekitada innukust pettumust valmistavate välis- ja sisekogemuste palge ees, tekitada innukas veendumust, et kõrgem elu on olemas ning on inimese hingele kättesaadav või saab tasapisi kättesaadavaks. Kuigi usk tulevasse elusse on judaismile üldine, on alati püütud leida täiuslikkusele koht ka maa peal. Messianistlik arusaam tulevasest elust maa peal, mille ettevalmistamisele saab igaüks kaasa aidata, ei saanud anda igapäevaelule seda kohkumatut ja vaimustunud rõõmu siin ja praegu, mis saab tuleneda üksnes täitumusest olevikus, mitte lootusest täitumusele tulevikus. Selleni ei viinud ka kabala õpetust hingede rändamisest, mis võimaldas igaühel samastada oma hinge mõne Messia-põlvkonna hingega ning seega tunda oma osasaamist Messia tulekust. Alles messianistlikes liikumistes, mis põhinesid usul täiuslikkusele, mis oli kohe-kohe teoks saamas, hakkas innustus täitma kogu elu. Kui Sabbatai Zevi liikumine ja selle järelmõjud olid lõppenud usust taganemise ja meeleheitega, siis oli aeg proovile panna usu jõud, sest nüüd ei piisanud juutidel ellujäämiseks enam kurbuse leevendamisest, vaid oli tarvis elu täis innukat rõõmu.

Hassiidi liikumine ei nõrgendanud lootust Messiasse, kuid ta sütitas oma järgijates rõõmu maailmas, nagu ta on. Nüristamata südametunnistust ja varjutamata lõhet inimese ideaali ja tegelikkuse vahel, näitab hassidism inimestele, kuidas Jumal elab nende juures keset nende ebapuhtust. Vähendamata Toora rangust täitis hassidism traditsioonilised käsud rõõmutoova mõttega ning kaotas isegi piirid sakraalse ja profaanse vahel: iga profaanse akti võib selle sooritamise viis muuta sakraalseks. Sellel polnud mingit pistmist panteismiga, mis hävitab või kidutab suurima kõigist väärtustest: vastastikuse suhte inimese ja Jumala vahel, Mina ja Sina reaalsuse, mis ei lakka igaviku veerel. Kuid hassidism näitas Jumala peegeldust, Jumala sädemeid, mis sätendavad kõikides olendites ja kõikides asjades, ning õpetanud olendeid ja asju oma algse juure juurde tagasi viima. Talmudi ja kabala õpetus Shekhinah 'st (Jumala ligiolekust maailmas) saab uue ja intiimse tähenduse ja rakendatavuse. Kui sa suunad oma innukuse kogu väe Jumala maailmasaatusele, kui sa teed seda, mida sa just praegu pead tegema, mis see ka ei oleks, kogu oma jõuga ning kavvanah 'ga (püha kavatsusega), siis sa tekitad Jumala ja Shekhinah ', igaviku ja aja vahele ühenduse. Selleks ei pruugu sul olla õpetlane ega tark. Sul peab olema hing, mis on iseendas ühendatud ning on jagamatult suunatud oma jumalikule eesmärgile. Maailm, kus sa elad, just niisugusena, nagu ta on, pakub sulle selle ühenduse Jumalaga, mis sind lunastab. Ja sinu enda iseloom moodustab sinu erilise lähenemise Jumalale. Ära lase end häirida oma rõõmust loodud olendite ja asjade üle! Ent ära lase end aheldada loodud olendite ja asjade külge; läbi nende mine edasi Jumala poole. Ära mässa oma soovide vastu, vaid haara neist kinni ja seo nad Jumalaga. Sa ei pea mitte lämmatama oma voogavaid vägesid, vaid laskma neil teha püha tööd ja puhata püha puhkust Jumalas. Kõik vastuolud, millega maailm sind vaevab, on ainult selleks, et sa avastaksid nende seesmise tähenduse, ja kõik vastakad kalduvused, mis sind piinavad sinu enda sees, ainult ootavad, et sa neid oma sõnaga rakendaksid. Igasugune kaasasündinud kurbus tahab ainult voolata sinu rõõmu innukusse.

Ent see rõõm ei pea olema eesmärk, mille poole sa püüdled. See saab sulle armust osaks, kui sa püüad "Jumalale rõõmu anda". Sinu isiklik rõõm tekib siis, kui sa ei soovi midagi muud kui Jumala rõõmu, midagi muud kui rõõmu iseenesest.

Kuidas pidi inimene, eriti "lihtinimene", kellega hassiidi liikumine eeskätt tegeleb, jõudma eluni innukas rõõmus? Kuidas pidi ta kiusatuse tules muundama kurja tungi tungiks hea poole? Kuidas pidi ta jõudma ekstaatilise sidemeni kõrgemate maailmadega? Kuidas pidi ta olendeid ja asju kohates saama teadlikuks temas peituvatest jumalikest sädemetest? Kuidas pidi ta püha kavvanah 'ga valgustama igapäevaelu? Teame küll, et tarvis pole muud, kui et hing ühineks iseendas ning oleks jagamatult suunatud oma jumalikule eesmärgile. Ent kuidas pidada maapealses elukaoses seda püha eesmärki silmas? Kuidas säilitada ühtsust keset ohtu ja survet, keset tuhandeid pettumusi ja pettekujtlusi? Ja kuidas kaotatud ühtsust taastada? Inimene vajab nõu ja abi, teda tuleb tõsta ja lunastada. Ja ta ei vaja seda kõike mitte ainult oma hinge suhtes, hinge alad on läbi põimunud elu enda suurte ja väikeste muredega, ja kui nendega ei tegelda, kuidas siis minna kõrgemate asjade juurde? On tarvis aitajat nii ihule kui ka hingele, nii taevastes kui ka maistes asjades. Aitajat nimetatakse tsadikiks. Ta võib arstida nii haiget ihu kui ka haiget hinge, sest ta teab, kuidas üks on seotud teisega, ja see teadmine võimaldab tal mõlemat mõjutama. Tema saab sind õpetada ajama asju nii, et sinu hing jääb vabaks, ja ta saab sind õpetada oma hinge tugevdama, hoidma end vankumatuna saatuselöökide all. Ikka ja jälle võtab ta sind käekõrvale ja talutab sind, kuni sa julged üksi edasi minna. Ta ei vabasta sind selle tegemisest, mida sa oled küllalt tugev ise tegema. Ta ei võta sinu hingelt võitlust, mida ta peab pidama, et täita oma erilist ülesannet selles maailmas. Kõik see kehtib ka hinge suhtlemise puhul Jumalaga. Tsadik peab suhtlemise Jumalaga hassiididele kergemaks tegema, kuid ei saa neid asendada. See on Baal Shemi ja temale järgnenud suurte hassiidide õpetus; kõik muu on moonutus ja selle märgid ilmnevad suhteliselt vara. Tsadik annab oma hassiidile jõudu kahtlusetunnil, kuid ta ei immuta teda tõega läbi, vaid ainult aitab tal seda endale vallutada või taasavallutada. Ta arendab hassiidi enda võimet õigesti palvetada, õpetab teda andma palvesõnadele uut suunda, ühendab oma palve õpilase palvega ja annab talle julgust, kasvatab tema jõudu, annab talle tiivad. Hädatunnil palvetab ta oma õpilase eest ning annab talle endast kõik, ent ei luba kunagi hassiidi hingel nii täielikult tema hingele toetuda, et ta loobub iseseisvast keskendumisest ja pingest, teiste sõnadega, loobub hinge püüdlemisest Jumala poole, ilma milleta jääb elu siin maa peal kindlasti täitumata.

Allikas[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Buber. Tales of the Hasidim: Early Masters.